Nii. Mina olen Kaido Haagen, olen fotograaf. Üks osa minu tööst möödub keskkonnas, mis ei ole just  võib-olla kõige tavapärasem vee all. Praegu olen ma pandiverekõrgustiku üsna keskosas  äntuallikate ääres. Ja. Tavaliselt on fotograafidel mingid omad salakohad,  mida nad teistele eriti ei avaldab, aga seda äntuallikat ma  jagan heal meelel teistega, sest üldjuhul teatakse antud nijärve,  mis on siit linnu linnulennult umbes nii kahe kolme  kilomeetri kaugusel. Võib-olla teatakse ka Anto valge järve ja rohelist järve,  aga samaväärselt ilusad on tegelikult need allikad siin. Eriti kevadel, kui hakkavad õitsema esimesed varsakabjad. Nokul, kui allikapõhja hakkavad ilmestama erinevat värvi veetaimed. Neid allikaid võib nimetada ka uguriallikateks,  sest siinsamas kõrval on ugurimägi ja need allikad on omal  ajal olnud ohvriallikateks. Esimest korda sattusin ma siia suhteliselt juhuslikult  ja nagu klassikud ütlevad, ei ole halba ilma heata. Olin plaaninud minna Antu Sinijärve sukelduma,  aga olin maha unustanud tinavöö ja teadupärast ilma raskuse  a täis sukeldumisvarustusega vee alla ei lähe. Kuna olin siin allikate juures varasemalt korra käinud,  siis otsustasin tulla proovima siia, et kas on siin midagi jäädvustamisväärset? Esimesel korral ma siit visuaalselt ilusat materjali ei saanud,  aga jäi teadmine, et siia tasub tagasi tulla. Järgmisel korral juba üht-teist tuli ja tegelikult on see  allikas see koht, kus ma õppisin seda allika hingeelu tundma  selles mõttes, et kuidas teda jäädvustada. Kuidas teha niimoodi, et samaaegselt oleks pildil  nii selle allika rahu aga samas ka selle vee liikumine. Siit sai alguse ka minu huvi jäädvustada allikaid üle kogu Eesti. Ja jäädvustada just seda osa, mis jääb veepeeglisse apoole. Kui siit allikast saavad alguse veevood,  siis siin allika ääres istudes hakkavad mitmedki mõttelõngad kerima. Milline on inimese jalajälg looduses. Milline on minu kui looduse jäädvustaja jalajälg. Sest kui kaks keskit või miskit kokku saavad,  siis on selge, et mingi jälg sellest maha jääb. Kas jälg iseenesest on üldse halb? Kaldun arvama, et pigem mitte. Sest tegelikult on ju ka seesama jõgi siin siit allikast  lähtuva vee jälg maastikus ja mille poolest on loomade  aastasadade jooksul sisse tallatud rajad paremad inimesed käiguteedest? Sest oluline on ju see, kuidas ja läbi mille sa loodusega suhestud. Olgu selleks kaamera, harvester, jahipüss. Tähtis on see kuidas seda vahendit kasutada. Tegelikult ei ole loodusega suhtlemiseks enamalt jaolt  mingeid abivahendeid vajagi nagu siin allikal tuled  ja lihtsalt oled.
