Inimene on issanda loomaaias vaid üks liik paljudest. Me oleme väga sotsiaalsed loomad, me naudime teineteise seltsi. Aga kui õnnelikud on meie seltsis teised loomad? Mõned neist jagame lemmikuteks teised kaitsealuste ks,  kolmandaid aga serveerime lõunalauas. Täna saates kas oskame oma parimale sõbrale sõber olla  millest kõnelevad kodumaised lehma uuringud. Kõigepealt läheme aga loomaaeda otsima tabamatut,  inimese looma loomust. Siin vanas väikeses kitsas karupuuris olles tekib  paratamatult küsimus, et. Nii nagu trellid eraldavad meid praegu vabast maailmast  katsume meie nagu oma peas eraldada kõiki loomi omaenda maailmast,  ometi me ju tegelikult jagame seda maailma,  kust läheb piir inimese ja looma vahel. See on selline kummaline teema, mille kohta on sadu,  kui mitte tuhandeid uuringuid tehtud, mille eesmärk on näidata,  kui erilised me oleme, kui teistsugused kui teised loomad  ja samal ajal järjest rohkem tuleb uuringuid,  mis neid asju ümber lükkavad. Noh, me võime ju rääkida, et meil on mõtlemisvõime,  nüüd on näidatud, et loomadel on mõtlemisvõime,  meil on ampaati ja võime loomadel on täpselt samamoodi empaatiavõime. No millest me veel räägime, eks ju, et me meil on eneseteadlikkus,  et me oleme olemas nii palju katseid praktiliselt,  et öeldakse, et kõikidel loomadel ühel või teisel kujusel on  eneseteadlikkus täpselt samamoodi olemas. Nii et tegelikult peaks küsimuse teistmoodi ütlema. Et kui sarnased me oleme teiste liikidega  ja kui me hakkame seda poole, vaatame, siis me oleme  tegelikult meeletult sarnased ja küsimus sellest,  kui erinev meie oleme teistest liikidest,  on täpselt sama absurdne kui esitada küsimus,  et kui erinev on elevant kärnkonnast? Väga erinev on ju, aga samal ajal sama, eks see on ikkagi elu. Sooloog Tiit Marani kirg on liigi kaitse. Vangile ei meeldi trellid, kas loomale meeldivad trellid? Raske öelda, peab looma sisse vaatama. Meil on kultuuris väga oluline mõiste, mis tekitab palju emotsioone. Vabadus ja inimeste puhul me ju diskuteerima,  mis on vabadus, kes on vaba, mismoodi on vaba  ja seda inimkultuuri mõistet me toome ka loomade puhul,  kui me toome nad siia inimese kultuuri, tehistingimustesse. Aga vabaduse mõiste on inimene, kes elab õismäe väikeses korteris,  võib tunda ennast väga ahistatuna, kui ta on harjunud elama  kuskil talukohas ja taluinimene linnainimene,  kes on pandud tallu oma võõrasse keskkonda,  võib täpselt samamoodi tunda ennast täiesti ahistatuna. Et see on väga palju mentaalsuses kinni maailma nägemises kinni. Nii et, et ma väga kahtlustan, et seda mõistet vabadus  kasutada nagu inimkultuurist väljapool on väga keeruline ja,  ja raske ja isegi võib-olla põhjendamatu. Aga mis on oluline, on loomade heaolu, see,  et loomad oleks oma eluga rahul ja noh, see puur,  mis me siin oleme, kindlasti ei vasta ühelegi sellele tingimusele. Me oleme tooma toonud loomad siia oma kultuurikonteksti  loomaaedades ja kui me oleme siia toonud,  siis me peame vaatama selle, seda, et need loomad oma eluga  oleks rahul ja see on see, mida loomaaed on väga-väga pikka  aega teinud, proovid alla lahti mõtestada,  mis puhul on loomad oma eluga rahul ja mitte ma ei ütle,  et me oleme jõudnud sellest kuhugi välja. Aga see on suund, kuhu me liigume proovida mõista,  et meil ei oleks ainult see põhiline, et meil on toit  ja veterinaarne pool. Aga kognitiivselt ja psühholoogiliselt loomad tunneksid  ennast hästi, selles kontekstis. Koerad ja omanikud olla ühte nägu ja see polegi niisama jutt. Aastatuhandete pikkuse tõuaretuse käigus oleme neid väga  palju mõjutanud. Maailmas on täna üle 400 erineva koera tõu  keda on inimene aretanud ehk inimene on otsustanud Milline on koera välimik, kas tal on lontis kõrvad  või sellel tõul on kikkis kõrvad kas ta on pika  või lühikese koonuga, kui kõrged on tema jalad,  mis tähendab omakorda, et kui kiiresti ta jaksab joosta. Ja kõik see ongi inimese poolt kujundatud  ja tema valik. Maarja Tali teab, kuidas koerad mõtlevad. Kas me oleme tõuaretuses valel teel? Ja me oleme läinud võssa ja tegelikult rahvusvaheliselt on  lausa riik kus on teatavate tõugude edasiaretamine sellisel  kujul keelatud, sellepärast et seesama nunnuks aretamine,  et silmad järjest suuremaks koon järjest väiksemaks,  et nad meenutaksid sellist ümara näoga pigem beebit,  mis meile väga meeldib ja tekitab meis emotsioone. Tegelikkuses paljudel, näiteks lühikese koonuga koertel on  väga suur oht suvel üle kuumeneda, nad ei saa ennast jahutada,  mida nad teevad oma oma koonu ja suu kaudu ja,  või näiteks see, et hambaid on neil ikka ühe ühepalju,  nii et hurdale ja mopsile peavad sama hulk kambaid suhu ära mahtuma. Ja koer kokku said? Täpselt ei tea keegi, aga ilmselt sündis see eliit tuhandete  aastate eest Siberis leitud koljuluu viitab,  et seal võis inimsõbralikke penisid olla juba 33000 aastat tagasi. Vaieldakse aga selle üle, kes õigupoolest  kelle kodustas. Kasumlik oli see kooselu igatahes mõlemale liigile. Et nad väga toetavad või, või väga teevad meiega koostööd  ja jälgivad meid samas ka nad manipuleerivad meiega jälle me teame,  et koeral on arenenud kulmu kergitamise lihas,  mida huntidelt ei ole leitud. Ja tähelepanuväärne on see, et nad kasutavad seda lihast  ainult inimesega suhtlemisel, mitte omavahel  ja seda on hakatud nimetama kuki-fase, ehk et see,  see nägu, et ma ei ole mitte kunagi süüa saanud,  mis jällegi minu arust näitab ainult seda,  et kui erilised ja ja kui võimekad nad on meiega suhtlemisel. Koer ei ole ainult sõber ja seltsiline, vaid  ka inimese töökaaslane, kes on aastatuhandeid pakkunud valvet,  kaitset abijahipidamisel ja karjatamisel. Tänapäeval on neil järjest suuremad ja tähtsamad ametid,  näiteks koerad töötavad vanglates politseis. Tänu nendele suurepärasele ninale on nad näiteks. On olemas narkokoerad või rahakoerad ja siis on  ka abikoerad ja teraapiakoerad. Ja koerad on nüüd need koerad, kes on ääretult sotsiaalsed  ja kellele meeldib ja sobib pidevalt võõrastes keskkondades  olla kontaktis võõraste inimestega, nendega suhelda  ja saada ka puudutatud nende poolt. Aga paika saavad nad. Palka saavad kas juustu või, või lihapallide  või või mängu või, või puhkuse näol, aga  mis on ääretult oluline meeles pidada ongi,  et koer. Tema jaoks see kontseptsioon, et nüüd ma käin tööl,  seda tõenäoliselt ei ole ja sellepärast me peame alati arvestama,  et Meie teeme kõik otsused koera eest ära  ja ta ei saa ise sealt töölt lahkuda, ehk et üheksast viieni  ükski koer ei, ei tohiks ja ei, ei ei suudagi töötada. Kuidas Eestis üldiselt on koerakultuuriga? Mina olen kriitiline, ma arvan, et me oleme. Muust Euroopast lemmikloomapidamise kultuuri poolest. 20 aastat maas just oma kultuuri mõttes,  see, kuidas me suhtume loomadesse, see kui vähe me neist  tegelikult teame. Kui vähe me oskame neid lugeda või kui väheoluliseks me  peame seda, kuidas nemad tunnevad või, või milline nende elu on. Me peaksime võib- olla hoidma meeles selle,  et kuigi nad on meie pereliikmed, on nad teine liik  ja tajuvad maailma hästi-hästi erinevalt. Ja kui ma tahan olla hea kaaslane oma koerale,  siis ma pean teadma, kuidas tema seda maailma näeb  ja kogeb. Aga kui on koeraga väga head suhted  ja armastus on nii hirmus suur, kas siis on võimalik  ka kogemata teadmatusest talle ikkagi liiga teha? On küll ja see on jällegi just mitte pahatahtlik,  aga on selline keeruline sõna nagu antropomorfism,  see tähendab seda, et inimesel on hästi omane peegeldada oma  emotsioone või arvata, et kui mina tunnen  nii või minule miski meeldib, siis järelikult teistele  ka teistele elusolenditele võiks see meeldida. Näiteks on paitamise ja kallistamisega selline lugu,  et primaatidele ja inimestele on omane see,  et meil on käed, millega me tahame puudutada. Me tahame kallistada koerad, selliselt ei kallista üleüldse koerale,  kui kui pea peale või turja peale toetatakse,  siis koerad üksteisega pigem panevad selliseid hierarhilisi  rolle paika, et kes on kõvem. Nii et tegelikult see signaal, kui sa paned ülevalt niimoodi  käe pea peale, tähendab koera jaoks hoopis midagi muud  ja tavaliselt enamus koeri õpivad taluma  või saavad hästi hakkama sellega, et minu inimene tahab mind  pea pealt patsutada ja mind niimoodi emmata,  aga see kindlasti ei ole koera jaoks sama tähendusega,  aga et kui me tahame olla hästi viisakas koertega,  siis on hea reegel see, et me oleme hästi rahulikud. Me laskume nende kõrgusele, et nad ja nad näevad,  mida me teeme, ehk et kui ma sirutan oma kätt  ja tahan teda puudutada ja kui temale see sobib,  siis, siis võiks seda teha näiteks külje pealt või,  või rinnaesiselt, et ta ta Tal on võimalik ka näiteks sammukene eemale astuda. Mida arvab koer teda kallistavast omanikust  või mis ta üleüldse mõtleb seda on teadlased viimastel  aastakümnetel üritanud välja selgitada. Eesti soost Ameerika neuroteadlane Jaak Panksepp on selles  vallas tõeline korüfee, kes alustas oma uuringuid rottide  kõditamisega ning jõudis järelduseni, et  ka nemad naeravad ehkki inimkõrv seda lõkerdamist ei kuule. Laiem järeldus oli, et meie ajud on sarnasemad,  kui seni arvatud. Selle eest, et me täna võime väita, et tunnevad sarnaseid  emotsioone meiega võlgneme me tänu Eesti soost  neuroteadlasele Jaak Panksepale. Ja väga oluline on teada koertega suheldes,  et nad kogevad sarnaseid emotsioone nagu meie iha,  lein, raev, hirm, aga rõõm, mängulisus ja hoolitsev käitumine. Me oleme selles suhtes väga sarnased. Aastat tagasi leiti Eestis uus teoliik Hispaania teetigu  kes leiti Pärnust ja nüüdseks on levinud üle Eesti seoses  taimede ostmisega, et inimesed ostavad endale aianduspoest  taimed saavad kahjuks kaasa kas teod või teo. Munad ja nendega siis oma aeda jõudes levitavad seda edasi,  nii jõuab see naabritele edasi. Ja kahjuks ühestki Eesti punktist enam ei ole üllatus seda  tigu leida. Merike Linnamägi hoiab võõrliikidel silma peal. Et selliselt levib meil järjest uusi võõrliike,  meilt leitakse ka eksootilisi lemmikloomi. Vähke, meie veekogudest, punakõrv, ilukilpkonnad,  kahjuks meie looduses ei ole enam uudiseks uued võõrliigid,  mis meile jõuavad sageli läbi näiteks lemmikloomanduse  jõuavad enamasti linnadesse, sest need on need kohad,  kus inimesed kõige rohkem elavad. Aga samas jõuavad linnadesse. Ka meie looduslikud loomad ei ole haruldus näha siinsamas Õismäel,  rebast, kitse, jänest, siili, oravat. Võõrliike kardetakse, kuna neil võib olla kohalikele  kooslustele hävitav mõju. Nii läks karusloomakasvandusesse toodud Ameerika naaritsaga,  kes siinsele Euroopa naaritsale tuule alla tegi. Hetkel muretsetakse näiteks mufloni nutria  ja pesukaru võimaliku invasiooni üle. Hiljuti Eestisse kolinud šaakalit aga võõrliigiks ei peeta,  kuna tema on oma asuala täitsa iseseisvalt aina põhja poole nihutanud. Selleks, et siinsed liigid ikka õnnelikult elada saaksid,  vajavad teadlased rahvaabi. Looduses või linnas uusi liike märgates võiks sellest  kindlasti teada anda üks lihtsamaid lahendusi on  loodusvaatluste nutirakendus, mille kaudu saab anda edasi info,  mida nähti võimalusel lisades pildi kindlasti,  lisades asukoha, et selliselt jõuab infoga kõigi teadlaste ekspertideni,  kes selle infoga siis edasi toimetavad ja saavad seda  uuringutes kasutada. Pole ainus liik, kelle inimnene endale kaaslaseks on aretanud. Kooseluveistega on meil kestnud juba 9000 aastat. Nii heas kui halvas ja isegi surm meid ei lahuta,  sest nemad jõuavad endiselt ka inimese toidulauale. Kuidas lehmaelu tänapäeva Eestis õigupoolest käib? See oli, see oli kahtlane värk, aga tegelikult on lehmad  väga uudishimulikud, sa neile midagi põnevat,  paned käe ette näiteks. Ja üldiselt nad tulevad siis ja vaatavad  siis on. See on põnev. Ja mida nooremad on, seda himulikumad nad on. Et vanad lehmad natuke võib-olla juba on harjunud elu näinud,  neid nii põnev, aga ütleme, mullikad, vasikad on veel siukesed,  et nemad ikka neil on väga põnev. Dagnialisviidu uurib, kuidas lehmi õnnelikuks teha. Siin kuskil 15 aastat tagasi oli meil Eestis circa 8000  piimaveisepidajat aasta tagasi meil oli 1000 ainet järgi,  et ütleme, kaheksa korda on tegelikult vähenenud  loomapidajate arv, aga samal ajal ja karja suurus aina kasvab. Et see karja suurus keskmisena on läinud sealt 14 pealt  umbes 79 looma peale ütleme viiekordselt on meil kasvanud  tegelikult see keskmine keskmine karja suurus  ja see on muidugi mitte ainult Eesti, ütleme küsimus,  et see on tegelikult ka igal pool mujal maailmas väga levinud,  et aina suuremaks farmid lähevad aina intensiivsemaks läheb  tootmine ja noh, me peamegi nüüd natukene peale vaatama,  kuidas nende lehmadega tänases olukorras toimetada kõige paremini. No inimeste ettekujutustes ikkagi lehm, see tähendab väikene karjamaa,  väikene pai, kui paljudel tänapäeva Eesti lehmadel üldse on  sellist inimese kontakti ja kui palju nad peavad päevast  päeva suhtlema robotitega kontaktide hulk sõltub suuresti  ka sellest loomagrupis, kus me räägime. Et kui me vaatame näiteks neid rühmileht,  lüpsilehmasid siin, et nende kontakt on pigem võib-olla väiksem,  et nad näevad inimest rohkem siis kui nad lähevad lüpsma,  tulevad lüpsmast. Või keegi näites puhastab neid asemeid, aga näiteks väikeste  vasikate puhul on ikkagi see kontakt päris sage,  et meil valdavalt peetakse Eestis neid esimeste nädalate  jooksul individuaalfoksis, neid vasikaid oodatakse kas  siis ämbrist või luti pudelist kaks või kolm korda päevas. Et nad näevad seda inimest väga sageli, et seal on see  kontakti hulk kindlasti palju suurem. Aga kust te teate, kas lehm on õnnelik? Et eks see heaolu On aina kuumem teema. Loomade heaolu püütakse aina rohkem tähelepanu pühendada  ka farmi loomade puhul aga niisugust ühest mõõdikut,  et me mõõdame midagi konkreetset ja me kohe saame öelda,  kas see lehmal on kõik hästi, on ta õnnelik. Et seda veel kahjuks ei ole, saame vaadata nende üldist olekut,  kas nad on niisugused rõõmsad, kõrvad kikkis,  vaatavad sind huviga või on nad pigem niisugused nurgus? Norused, sa näed kohe ära, et see, see omal võib-olla kõik  ei ole hetkel kõige paremini. Aga jah, meil ole ühest mõõdikut, kui oleks,  oleks elu väga, väga lihtne. Mida inimene veel mõjutab igapäevaselt näiteks kas see,  see, kuidas talitaja loomaga käib või see,  mida looma juuresolekul räägitakse või, või kuidas kogu see  farmi igapäevarutiin on üles ehitatud, kas seal on  ka mingi mõju või kas seda on mõõdetud näiteks see jah,  kuidas töötaja suhtleb omadega, kuidas ta,  kas ta kasutab näiteks võib-olla mingit. Jõulisemat häält või midagi, kuidas on tema hoiakud üldse  loomade suhtes piimakala kasvatus üldiselt,  et kõik need hoiakud, kuna need ka natukene ennustavad  inimese käitumist, et jah, need mõjutavad loomade heaolu,  loomade tervist, ka tootmistulemusi. Samamoodi vasikate puhul, mis on nüüd meie enda kõige  värskem uuring, mis varsti saab siis ilusti  ka avalikustatud Seal me samuti leidsime, et see vasikatalita,  kuna temal oli väga sage kontakt selle väikese vasikaga et  tema hoiakud vasikate suhtes kõik see tervise  ja haiguste, ütleme, tähtsustamine, et kõik see mõjutab  tegelikult seda, et kui terve see vasikas on  siis ja kasvõi, kui palju neid vasikaid lõpuks  siis ka hukkub. Nii et kindlasti inimesel on oluline roll,  ei saa eitada ka tänapäeva farmis. A. Lehm on nii pikalt olnud inimese kaaslane,  inimene ju mõnes mõttes lõi lehma, eks ole,  sellisena nagu me teda täna tunneme. Kas olukorras, kus inimkond otsustab, et lehma piim ei ole  enam asi, mida tarbida kas ja kuidas siis lehmade kuliigi  saatus edasi edasi läheks? Kindlasti piimatootmist ei saa lõpetada ära,  nii et me täna otsustame näiteks, et me enam piima ei joo ja,  ja nüüd kõik, et, et noh, mis lehmadest saab,  eks ole. Et ka neil endal on vaja seda, et me need lüpsame,  kuna kui mitte lüpsta lehma, siis see piim ikkagi tekib  sinna udarasse saa need lehmad udalapõletiku sellest,  et noh, me ei saa jätta lihtsalt päevapealt kõike katki,  mida me saame teha, ongi see, et me keskendume see,  et nendele lehmadele võimalikult head elutingimused luua. Et ka tänapäevases selle intensiivses tootmises oleks meil  võimalikult hea olla, neil oleks mugav, vähe haigusi,  nad oleksid nii-öelda õnnelikud. Ja ega me ei saagi muud selles mõttes teha. Ma käin looduses pildistamas sellepärast,  et see pakub erinevaid emotsioone ja see on alati uus  ja põnev. On erinevad sellised korrad, kui ma lähen nagu pildistama,  ma kas lähen konkreetselt mingit liikuma passima,  siis ma nagu tean, mida mulle see loodus pakub  ja keda sealt nagu oodata on. Teine käik on see, kus ma lähen loodusesse  ja vaatama, mida see loodus mulle pakub. Ja ta pakub enamasti väga palju ja seal ei ole sellist  pinget ka peal. Jah, loodusfotograafina, kui ma pildistamas,  käin ma paratamatult ka ilusti seda loodust,  sellepärast et ma tahan ju tabada seal seda ilu. Et kui seal on näiteks mõni lind ja tema kõrval,  On näha selline prügihunnik siis või midagi,  mis visuaalselt mu silma riivab, siis ma kadreerin  selle välja, ma ei näita seda kaadris seda paradiisiaeda,  mida minu piltidelt näeb. Seda võib tegelikult kogeda ju igaüks, aga see nõuab aega,  see nõuab süvenemist. Et paradiisiaed, ilus pilt, no mina olen lummatud  ka väga lihtsatest liikidest, selleks ei pea olema üldse  jäälind või vaenukägu või siniraag. Muidugi kõik need on äärmiselt põnevad ja haruldased liigid. Aga elamuse võib pakkuda ka tavaline kodutuvi,  kui minna näiteks Tartus turu juurde lahtine turg  ja vaadata seal, kus on tuvid, kuidas seal isased tubid,  kuidas nad etendavad pulmatantsu, et võluda ära näiteks emas lind? See on äärmiselt põnev, aga selle märkamine,  see, see noob aega, et sa seisataks, sa jälgiksid natukene,  mis seal toimub? No loodusfotograafia üks selline eesmärk vähemalt minu jaoks  on see, et tutvustada seda loodust inimestele  ja kui nad tunnevad neid liike, seda loodust,  siis selle võrra kasvab ka selline hoolimine. Et kui sa tunned, siis sa ka kaitsed ja hooli. Ise isegi nägemata midagi, mida me teeme,  sest meie kultuurivallid, mis meie ümber on  nii suured, et me ei näe, mida me teeme ja seda ei ole  korralikult vaheldata, Me ju ei tea, keegi ju ei küsi,  et kust tuleb see palmiõli, mida me sööme iga päev  erinevatest toiduainetest, mis tuleb Indoneesiast  troopilistest vöönditest, aga seal taga on massiivne teiste  eluvormide hävimine ja me ei oska seda arvele võtta,  sest et me ei näe sinna. Kultuurimüürid on nii paksud meie ümber,  et me ei näe seda looduskultuuri poolt, mis on ääretult  oluline selleks, et mõtestada iseenda asukohta siin maailmas  ja tegelikult toimida jätkusuutlikult. Palmiõli tuleb, nagu nimigi ütleb, õlipalmi viljalihast,  mis teoorias võiks olla tore asi. Aga paraku on tootjad läinud ahneks ning kasumi nimel  hävitavad iga päev vihmametsi kodutuks jäävad  ja hukkuvad ka meie lähisugulased orongutanid. Vihmametsa asemel laiutab palmipuude põld,  kust siis verise jalajäljega õli voolab ka meie poeriiulitel  olevatesse maiustustesse seepidesse ja šampoonidesse. Esimene samm kultuurimüürist ülenägemiseks olekski vaadata  pakendil olevat infot ja teha oma oste teadlikult. Ükskõik, kas me kõnnime asfaltteel või metsarajal looduse seadused,  aga ka inimese seadused kehtivad justkui igal pool. Loodusseadused on inimülesed, Nad on kehtivad igal pool  terves selles biosfääris, selles keskkonnas,  kus me elame, inimesed on oma seadused ise teinud,  mis tähendab, et need seadused on väga inimkesksed  ja selle inimkesksete seadustesse siis aeg-ajalt  proovitatakse loomi kuidagi sisse panna,  rääkida loomade õigusest. Ja sellega paratamatult tekib probleem, sest  nii kaua kui seadusmaailm reguleerib tegelikult seda meie  inimese toimimist on looma subjekti tasemele toomine väga  keeruline ja tegelikult üsna võimatu ette võtta. Mis ei tähenda, et me ei peaks arvestama seda,  et inimesest suuremal elul peaks olema mingid õigused,  aga paratamatult selleks, et me suudaksime eksisteerida  ja toimida ühel hetkel seadusandlus peab muutuma. Ta peab muutuma palju laiemaks, võtma enda sisse terviku ökosüsteemi,  et hoida neid paigas, sest midagi ei ole teha. Et, et kui meil varasematel aegadel arusaamine õigusest võis  olla suurel määral eetika baasil, et mis on õige,  siis tänapäeval suurel määral selle, mis on õige  või mis on vale, määravad meie seadused. Ja minu isiklik veendumus on, et eksisteerida. Meie kultuuris kooskõlas ülejäänud biosfääriga ilma selliste  muutusteta on üsna lootusetu ettevõtmine. Me teame, kuidas asjad praegu on, me teame,  kuidas nad võiksid olla. Aga kus on kogu selle Mõtteloo juured. Nojah, kui me vaatame nagu väga varast, tsivilisatsiooni  ja inimeksistentsi, siis tavaliselt on see pühadus olnud  inimese keske ja, ja selle maailma keskne,  ehk see müüt, mis seletab meie ja maailma vahekordi,  on tegelikult olnud meis endis ja meie ümbritsevas. Aga kui me vaatame nüüd praegust maailma,  mis tuleneb tegelikult kristlikust müüdist võib öelda  ka abramlikust müüdist, siis alus on tegelikult Moosese raamatust,  et inimene on loodud jumala näo järgi, see pühadus,  jumal on kuskil kaugel, mitte meie enda keskel. Ja kõik see, mis on meie ümber, on antud meile kasutamiseks tarbimiseks,  domineerimiseks selle üle. Ja vot see mudel on suurel määral, mis siiamaani tegelikult  määratleb selle meie tänapäevase praeguse tsivilisatsiooni  käitumist kõikides nendes painetes, milles me tänases hetkes  ka oleme, kui me räägime inimese ja keskkonna suhetest. Mis on väga kaugel selles samas? Ütleme siis piibli traditsiooni olevast,  sellest paradiisiaiast No ühel hetkel me ju visati meid välja paradiisi aiast kas  ei olnud nii?
