Ülikool. Selle laulusõnad räägivad sellest, et mehed
ja naised vaadake metsa poole.
Vaadake, kuidas seal kasvavad. Erinevad puud.
Mõni puu on pikem, mõni puu on jämedam, mõni puu on kõvera. Kas need puud põlgavad 11?
Ei, nad ei põlga 11.
Neil kõikidel on juured, juured ühendatud
ja ladvad taeva poole, nii et et see sõnum seda esiemad juba
ammu teadsid. Filmitegija Anna Hints ja looduskaitsja Liis Kuresoo. Kõnelevad teemal loodus kui pelgupaik.
Vestlus salvestatud. 2022. aasta juulis palupõhjas. Eestimaa looduse fondi suvekoolis ja puisniidu niitmise talgutel. Vestlust alustab Anna Hints. Mind paluti siis täna siia rääkima, loodas kui pelgupaik
sellisest teemast. Ja siis ma hakkasin kohe mõtlema, et et pelgupaik,
et see tähendab, et meil on vaja millegi eest pageda ära
või et mis on, mille eest siis näiteks mina pelgupaika otsib? Ja siis mul tuli meelde.
Seitse aastat tagasi oli mul selline õnnelik juhus viibida
kloostris taimaal 26 päeva vaikuses ja kuskil seal 20. päeva
paigus kuskil seal siis mulle kangastused,
et kõik need, kõik see vajadus ära minna,
mingi ärevus, et tõukub sellisest kollektiivsest vaimuhaigusest,
mis mulle tundus, et on, on kõikjal.
Ja see on selline võrdlemise haigus, selline üksteisega
võrdlemisi haigus, võistlemine, edukuse,
jaht, mis algab juba väikesest peale, kandub edasi lasteaedades,
koolis, kuidas sa pead olema parem ja kui sa oled sa parem,
siis sa justkui oled õnnelik, aga tegelikult oled sa alati rahulolematu. Ja see, see õnn ei, ei saabugi kunagi kohale.
Ja et sellises mõtlemise viisis on tegelikult väga palju
õnnetust ja enamik on õnnetud ja see põhjustab nii palju kannatusi.
Nii et siis ma kuidagi tajusin seda.
Ja siis ma sain aru, et, aga sellega ei pea ju kaasa minema.
Alis, milles sina pelgupaika otsid.
Kui sina lähed pelgupaika otsima. No minu taust, võib-olla selle küsimusega on siis selline,
et et mina olen lapsest saati olnud hästi teadlik sellest,
et meil on väga tõsised keskkonnaprobleemid,
et inimkonnana me elame üle keskkonna taluvuse piiri
või elame üle oma võimete looduse mõttes
ja kui tänapäeval on leiutatud selline termin nagu kliimaärevus,
siis minul kindlasti lapsena see juba väga tugevalt oli,
aga sellist nime ma sellele küll ei osanud panna,
et see teadmine, et et me elame viisil, mida me tegelikult
ei saa lõputult jätkata, see on minuga kogu aeg kaasas
käinud ja võib-olla see ongi siis kõige olulisem selline mõte,
mille eest ma pean seda siis pelgupaika leidma
või otsima ja ja teistpidi, mis on mind ka terve elu saatnud,
on see, et ma olen saanud seda looduse kogemust
ja pelgupaiga kogemust, et oma lapsepõlve ikkagi veetsime
väga uhketes looduspaikades Eestis näiteks Laelatu puisniit
või puhtulaid või sellised kohad, mis ikkagi täitsa julgelt
võib öelda, et sellised Eesti ilusaimad alad looduse mõttes,
aga see ärevus justkui tegelikult on ka mul on kogu aeg olnud,
et või teadmine sellest, et tegelikult me ei oska seda
loodust austavalt elada. Nii et kõigile jätkuks, et tulevased põlved saaksid
samaväärset elada nagu meie, et see teadmine on olnud mul
kogu aeg olemas.
Aga võib-olla, et natukene lähemalt rääkida sellest,
et mis meid annaga seob, et siis mina oma igapäevases töös
tegelen palju elusloodusega.
Tegelen hästi palju selle probleemiga, et kuidas siis elada
ja toimida nii, et see elusloodus ei saaks täielikult hävitatud,
kuidas elada sellega kooskõlas, kuidas seda hoida
ja kaitsta. Ja anna tegelikult on tegelenud justkui sellise
keskkonnaprobleemide mündi teise küljega.
Dannal siis ilmus eelmisel aastal üks väga äge
dokumentaalfilm toidu raiskamisest, sellisest šokeerivast,
toidu raiskamisest ja sellest, et kuidas siis täiesti
kõlblik toit jõuab prügimäele ja sellest saab prügi
ja kuidas seda ressurssi raisatakse täiesti arutul moel,
et, et need, nii selle eluslooduse häving kui ka see arutu
raiskamine on omavahel tugevalt seotud ja,
ja selle prügiteemaga lähed sa anna edasi,
et sul on ju veel ka üks film tulemas sind
ja prügimägede elust. Selle filmi nimi mida sa kirjeldad, on siis homme saabub paradiis.
Ja tegelikult see nimi mingis mõttes sündis mul sealsamas
kloostris olles, et see kollektiivne vaimuhaigus,
mida ma nägin, see, kui me tahame olla paremad,
Me tahame aina rohkem, me tahame, tahame,
tahame, see toob igatpidi ainult hukku lähemale
ja see on tegelikult hästi erinev taju.
Sellest näiteks, millega mina olen üles kasvanud,
kui sina oled üles kasvanud juba lapsest peale selle teadmisega,
et et tegelikult on kriis ukse taga juba käes keskkonnakriis
ja me elame täiesti jätku suutmatult inimkonnale siis mina
kasvasin üles sellise teadmisega nagu ka loodusega
ja looduses olles just oma oma vana imel peale mõeldes,
et tema jagas sellist taju, mis on hästi erinev sellisele
nii-öelda vaimuhaigusele, millele ma viitasin,
et see on selline taju, kus kõik loodu on püha. Loodus ei ole midagi, mis on väljaspool selles mõttes juba see,
et loodus kui pelgupaik, et et mis mõttes,
et, et loodus ei ole midagi, kui ma pean minema,
vaid et loodus on kogu aeg.
Meie oleme looduse ose, ta ei asu inimesest väljaspool.
Et see kõik ongi üks loodu ja selle looduga tuleb austavalt
ümber käia.
Et see loodus ei ole selline nagu hotell,
kuhu sa lähed ja samamoodi šopad mingeid kogemusi
või oh, andke mulle pelgupaik nüüd vaid,
et, et see on pigem nagu aeg, mille eest hoolt kannad
ja ja sa ei võta sealt rohkem, kui sul vaja on. Jaa, sellisele tajule, kui ma olen selle peale mõelnud,
nüüd kui vana imega ei ole enam.
Et mis seda iseloomustab, mis on siis nagu erinevat
ja et see on selline, hoopis teistsugune ajataju käib
sellise loodusetunnetusega koos.
Et see aeg ei ole selline lineaarne, vaid aeg on tsükliline
nagu looduses, nagu kõik aastaajad, kõikum korduvuses,
kõik on pidevas ringluses. Ja seda väljendab ka see, et kui näiteks lähed looduslikku pühapaika,
et sa ei lähe sinna lihtsalt niimoodi, et andke mulle seda
teist ja kolmandat väidet.
Et sa alati annad sinna mingi ohverduse.
Ja nagu vastutad selle eest, mida sa tahad.
Ja et kõik see, mis su ümber on, et need puud
või kivid või kõik loomad, linnud ei ole midagi väljaspoolt,
ma olen kõikide sellega ühenduses. Ja mingis mõttes me elasin sellises idülli mingi hetkel oma
elus ja mul ei olnudki vaja kuhugi pelgupaika minna.
Mul ei, täielik teadmatus sellest, et mida sina,
Liis kirjeldad, et kuidas, kuidas see kõik on,
on väga habras või väga suures ohus ja, ja see teadmine,
mis seisus tegelikult keskkond on, tuli mulle hoopis kaugel Indias.
Juhuslikult.
Minu teiseks kodumaaks sai India ja siis ma mäletan seda
esimest hetke, kui ma tulin teeli lennujaamast välja
ja ma ei saanud hingata. Me ei saanud hingata ja me ei olnud mitte kunagi sellist
tunnet tundnud.
Ja ma sain aru, et, et see õhk, mis ma siin Eestis olles
Võromaal olles olen, ma olen ka seda võtnud kui,
kui iseenesestmõistetavat ressurssi, aga et see ei ole seda.
Ja samamoodi, kui ma nüüd olen käinud seal prügimägedel
ja nende kogukondadega läbi käinud ja neid intervjueerinud,
siis kuidas näiteks seal kõrgel prügimäel on lapsed,
need on seal kuumas 40 kraadises päikeses teevad tööd,
sorteerivad prügi ja siis mitmed tulid mu juurde,
ütlesid, et ma olen valmis ükskõik mida tegema v anna mulle
vett juua. Ja nüüd, kui ma tulen tagasi siia Eestisse,
kui ma lähen nendesse paikadesse, mis on minu jaoks väga
olulised seal Võromaal setomaal, või siis ma ei saa neis
enam olla nii, nagu ma seal olin. Et nüüd on mulle tekkinud see ärevus või selline,
nagu see teadmine tuleb minuga sinna kaasa.
Ja me ei saa enam pelgupaigas olla.
See idüll on nagu kadunud, ma olen seal ja ma ei saa ära
unustada seda saastunud õhku või seda vett,
mida ei ole võim, sest on ka nii saastunud,
mida ei saa enam juurde. Jätkavad Liis Kuresoo ja Anna Hints. Nagu ma enne rääkisin, et mind on see kliimaärevus ikkagi
kogu aeg saatnud või mina olen selle fooniga üles kasvanud
ja elanud ja sellel ärevusega elamisel tekivad sellised
teatavad toimetulekumehhanismid, et kuidas sa siis hakkama
saad sellega, selle teadmisega.
Ja ma olen seda tähele pannud neid toimetuleku mehhanisme
endal ja teistel ja noh, ma arvan, et see kõige lihtsam viis
toime tulla on ikkagi põgeneda ja mitte selle peale üldse
mõelda ja teha mingisuguseid muid asju ja ignoreerida seda teemat. Aga ega see kaua ei tööta, et kui sa nendest teemadest
ikkagi aru saada nende peale pikalt mõelnud oled
ja hoomat neid probleeme, siis need tulevad ikkagi tagasi
ja kogu aeg tuletavad ennast meelde ja kas
või kui käia, siis looduses ja märgata näiteks neid muutusi,
mis looduses on toimunud.
Et juba see päris teravalt tuletab ennast meelde
või kogu aeg istub tegelikult kuklasse tunne,
et midagi ikkagi on jamasti. Et ma ei saa selle eest lõputult silmi sulgeda.
Ja Ma olen kuidagi enda jaoks hakanud mõtlema,
et kuidas siis selle eluga toime tulla selle kliimaärevuse
foonil ja selle teadmisega, et et asjad on halvasti,
et, et tegelikult väga vähe mõeldakse selle peale,
kui halvasti need asjad on ja kui suur probleem meil
tegelikult lahendamiseks sees on ja mina olen hakanud
mõtlema niimoodi, et mis selle vastu aitab,
on see, et luua siis enda ellu võimalikult palju tähendust
ja püüda siis elada sellisel moel. Et, et see elu ei oleks siis sul selline ainult arutu,
selles tarbimisahelas osalemine mille algus on siis selles eluslooduses,
mis hävitatakse, mille lõpptulemus on siis sealsamas prügis,
mida Anna sina filminud oled.
Et seal vahepeal oleks tegelikult hoopis need hetked,
mis loovad tähendust.
Ja mulle meeldib tuua siia ühte näidet, et et anna ikka on
mõned korrad minu juurde tulnud niimoodi,
silmad maas ja öelnud, et ma pean nüüd Indiasse lendama lennukiga. Et, et see on ju niivõrd keskkonnavaenulik,
et kuidas ma nüüd elan sellega, et ma lendan lennukiga Indiasse.
Ja sellistel hetkedel ma olen saanud öelda Annale,
et et noh, vaata, mida sa sinna Indiasse lähed tegema,
et sa lähed tegema filmielust India prügimägedel.
Tegelikult lähed tegema jälle nähtavaks ühte probleemi,
mida tahetakse justkui niimoodi kõrvale lükata
või ära suruda, et sa tood selle inimeste teadvusesse. Ja tegelikult see on täpselt see asi, mis toob sinu ellu
ja väga paljude teiste inimeste ellu seda tähendust juurde. No selle võrdlemise vaimuhaiguse ravi on tegelikult olnud
mul metsas käies ja mul ongi tunne tegelikult vastused on
kõik looduses olemas.
Et näiteks mina teen sellist asja, et kui me jälle tunnen,
et Ma olen mingisuguses ärevuse ratas või jälle kuidagi ma
tahan midagi, mida ma tegelikult ei taha.
Et siis võrdlen ennast kellegagi ja tunnen halvasti
ja tahavad midagi selle tõttu, et paremini tunda. Et siis ma käin metsas ja mäletan seda korda,
kui ma siis seal esimest korda niimoodi vaatasin puid.
Ja Ma vaatasin, seal oli üks tamm, seal tamme kõrval oli üks
kask ja siis seal oli veel üks pihlakas.
Ja siis ma vaatasin neid puid ja, ja ma mõtlesin,
et mõtle, kui see tamm terve oma pika elu
ja tahaks olla see kask.
Terve selle aja muudkui hai, kask, et ka seal on ikka nii
ilusasti endal sihvakas ja tal on nagu niimoodi valget
ja musta ja kui kena ja mina olen hoopis siukene jändrik
ja tamm ja ja mõtle, kui see kask vaataks jällegi tamme
ja mõtleks, et issand, et see tamm on ikka nagu võimas
ja vägev ja ja et ma ei ole üldse selline
ja siis see pihlakas vaataks jällegi neid mõlemaid
ja mõtleks, ma olen täiesti mõttetu puu. Ja siis, kui kõik nad nagu paneksid nagu kogu selle aja
lihtsalt selle peale, et tahaks olla keegi teine,
et see on ju nii absurdne.
Et miks nagu mina või miks meie inimestena seda teeme,
miks me kuulame liiga palju seda, mis kuskilt mujalt tulev
ütleb meile, milline me peame olema?
Ei pea olema?
Et kuidas olla see tamme, kuidas olla see kask mind nagu
aitab see. Ja nüüd, kui ma selle peale mõtlen,
siis näiteks ma ei pea isegi, ma võin olla kuskil kus iganes
ja siis ma panen silmad kinni, siis ma kujutan seda metsa. Ja siis ma saan selle rahupaiga või selle rahupaiga eneses. Jah, ja kui mõelda selle peale, et mis ikkagi metsast teeb
metsa või selle, mis ta on, ongi seesama mitmekesisus,
et see mets ongi terve ökosüsteemi sellepärast et see tamm
on tamm ja kask on kask ja ja, ja niimoodi nad toimivad koostöös,
et see on hästi huvitav, on, on olnud nagu võib-olla jälgida
ka sellist teaduse arengut just selle mitmekesisuse suunal.
Et mulle tundub, et kuna me ühiskonnana kipume võrdlema,
nagu sa anna välja tõid või kipume nägema seda konkurentsi
ja ja näeme seda vajadust võistelda ja luua hierarhiaid,
et siis võib-olla meil on olnud ka selline kalduvus sedasama
projitseerida väga tugevalt loodusele. Ja noh, võib-olla see üks selline näide sellest ongi mets.
Et tegelikult väga kaua on ju arvatud, et metsa kui
ökosüsteemi kõige rohkem ikkagi kujundab konkurents
ja mets kujuneb selliseks, nagu ta on puhtalt konkurentsi tingimustes.
Aga juba üle 20 aasta tagasi tehti siis need sellised
täiesti mingis mõttes maailma muutvad avastused,
et metsas on puude vahel väga tugev koostöö
ja tegelikult see koostöö võib-olla see,
mis seda metsa ökosüsteemi lõpuks oluliselt rohkem kujundab,
kui konkurents. Tehti avastused, puud metsas on mükoriisa võrgustiku kaudu seotud,
Nad vahetavad toitaineid, nad vahetavad infot
ja see infovahetus tähendab siis seda, et kui keskkonnas
midagi muutub et siis antakse üksteisele sellest teada
ja see ei toimu ainult liikide sees, vaid ka liikide vahel,
et näiteks heitlehised, puud ja okaspuud on omavahel sageli
seotud okaspuud aitavad.
Neid heitlehiseid puid, kevad ja sügisperioodil siis kui
neil endal lehti ei ole ja ja nad ei saa fotosünteesida
ja okaspuud on siis suveperioodil sellises kehvemas seisus
heitlehised puud siis aitavad teid. Ja noh, tegelikult see mükoriisa võrgustiku suhe siis
tähendab seda, et seda siis juhivad seened
ja seened omakorda siis saavad puudelt süsiniku,
mida nad ise toota ei suuda.
Ja selle koostöö kirjeldamiseks isegi mõeldi välja selline
termin inglise keeles nagu Woodvaid veeb natuke nagu seal
World vaid veeb, et et see meenutab sellist närvivõrgustikku
või sellist suurt kommunikatsioonivõrgustikku. Ja noh, tegelikult see paneb vähemalt metsade puhul ikkagi
väga tugevalt ümber mõtestama selle, et kuidas ökosüsteem
toimib ja millised suhted on olulised.
Ja võib-olla kui selle pelgupaiga mõtte juurde tagasi tulla
siis on ikkagi tähtis seda pelgupaika otsida
ja hästi tähtis on näha neid mitmekesisuse komponente selles
pelgupaigas ka, et kui me läheme loodusesse,
et siis võib-olla hakata hästi tugevalt märkama seda
mitmekesisust ja võib-olla ka neid elemente,
kus siis liigid teevad omavahel koostööd
või kus selles ökosüsteemis leiduvad need koostööpunktid. Ja võib-olla see on ka üks selline koht,
mis aitab selle kliimaärevusega toime tulla.
Ja noh, tegelikult kui kui vaadata seda keskkonnakriisi
elurikkuse kriisi ja kliimakriisi ja mõelda,
mida see siis kaasa toob, et siis tegelikult see
mitmekesisus on niivõrd oluline nii nende ökosüsteemide tasemel.
Ehk et meie loodus peab olema selline, meie ökosüsteemid
peavad olema sellised, kus on säilinud väga palju mitmekesisust,
et nad oleksid siis piisavalt tugevad, et kliimamuutusega kohaneda,
sellega paremini toime tulla, aga teistpidi,
meil on hästi oluline, et ka meie ühiskonnas säiliks mitmekesisus,
et seda väärtustataks ja peetakse oluliseks. Et selline probleem nagu kliimamuutus on,
siis kutsutakse selleks nii-öelda nurjatuks probleemiks,
et see nõuab niivõrd suurt hulka ka selliseid erinevaid
ja mitmekesiseid lahendusi.
Et selleks ongi meil vaja ka ühiskonnana olla hästi mitmekesine,
väärtustada siis neid inimesi, kes on erinevad,
leida neile oma koht ja roll.
Sest et ainult niimoodi me oleme tegelikult tugevad
muutustele vastu minema. Mulle endale hästi meeldib üks selline lohutav mõte,
mis on kellegi poolt välja öeldud, aga ma ei mäleta enam,
kes see oli keegi loodusteadlane, mõtleja,
kes ütles seda, et, et kui sa oled tohutult erinev
ja sulle tundub, et sa oled nii erinev, et siin ühiskonnas
ei ole sul nagu head kohta või või sa oled nii teistmoodi,
et see on nagu justkui kuulugi siia siis tegelikult,
kui sind justkui vaja ei oleks evolutsiooniliselt,
siis oleksid juba välja surnud või sind ei olekski kunagi sündinud. Et justkui see on oluline ka meie jätkusuutlikkuse jaoks
või selle jaoks, et et me saaksime muutustega toime tulla,
et ma oleks hästi mitmekesised ja hästi kirjud. Aga kui sa ütlesid Liisat, et vaja on otsida seda pelgupaika,
onju, siis ma ise mõtlen siin, et see pelgupaik ei asu
kuskil väljas meist.
Et see pelgupaik on ikkagi meie sees ja meie mõttemaailmas.
Et tegelikult sa võid minna sinna loodusesse ja,
ja seda loodust tarbida selliselt, et kuskil ei ole seda rahul.
Ja kui su meel on, on ärev ja endast väljas ja,
ja seesamasugune pidev rahulolematus on sinu sees,
siis oled sa kus iganes, et see mingis mõttes tuleb sinuga
kaasa ja teisipidi, kui su sees on see rahupaik,
kui vaatadki näiteks seda mitmekesist loodust
ja saad aru, et jumala okei, on see, mis sa oled,
et sul on oma koht siin, et sa ei pea pürgima,
olema see teine või kolmas, et siis tegelikult see rahupukk
tuleb sinuga kaasa ka siis, kui sa oled näiteks linnas
ja ma mõtlen, kas seesama enda vanaema pääle,
et mingi hetk oli tal ka linnakorter. Aga see, kuidas ta seal linnakorteris toimetas oli täpselt nii,
nagu ta metsas käis, et see pühadusetaju see väljendus
näiteks sellest, kuidas ta vannis käis ja kogu see vannivesi
ta kasutas selle kõik ära.
Ta ei raisanud ja samas mingisugused teised sugulased,
kes ka justkui tulid, seal maal elasid ja justkui olid seal looduses.
Ma olen näinud, kuidas nemad võivad raisata seal oma
maakohas elades täiesti valimatult kõiki neid ressursse,
ehk siis nagu see see pelgupaik või see,
millega me süviti peaksime tööd tegema, ma arvan,
on ikkagi meie, meie meel. Kuidas me, mis, mis meelega.
Me oleme, kas seal pelgupaigas, looduses
või linnas või kus iganes.
Ja tegelikult mul on üks laul, mida ma mõtlesin,
et see sobib selle teema juurde, et see on selline laul
võrokeelne laul, mis näiteks aitab mind minu meelt,
kui ma lähen laperdama, sest ta tuletab mulle meelde,
ma käin seda laulu lauldes, isegi kui ma olen seal india
kõrge prügimäe otsas, mis on mulle tundub sama suur kui meie
Suur Munamägi. Siis, kui ma seda laule laulan seal, siis ma leian selle tähenduse,
millest sa räägid.
Ja ma leian selle jõu ja, ja tuletan meelde,
mis on oluline.
Ja selle laulusõnad räägivad sellest, et mehed
ja naised vaadake metsa poole.
Vaadake, kuidas seal kasvavad. Erinevad puud mõni puu on pikem, mõni puuonn jämedam,
mõni puu on kõvera. Kas need puud põlgavad 11?
Ei, nad ei põlga 11.
Neil kõikidel on juured, juured ühendatud
ja ladvad taeva poole, nii et et see sõnum seda esiemad juba
ammu teadsid.
Mis nüüd teadlased on avastanud?
Teadusavastused ongi. No. See. Raili Ilo. Sa pääl oili oili loova käe too Variku pääle rooli Oili loo
too vääriku pääle oli elu nii, puu on pikem,
päevgi, iili, iili ilu, nii puu, ambi, Käämäegi ralli,
ilu, nii ämbri, mäegi faili faili, loo nii ämbreid jääme,
vähegi oli looma liiga hõiva.
Rambifaili. Faili no käsna tööriista helifaili loo sna there is ta
helifaili lood äärse osa köisi iili, faililoo ööse Os,
see emaili faili, no näe, kõrgad ö tähista iili.
Valliloo ei näe.
Tähista iili.
Hailey no nüüd Ko näen, kui määravus päika kaarini leeri.
Ei no nüüd ka meil, kui määrus ta ikka iili Kalli Ilo ööde
paiga painu pärib iili Baililo Paida painu paika,
hari oili no ladva nänni lüüte ja yliiili loo olla ta nälite
ja iili Aili Niilo, näha see käes mere Kerese iili
faililoona seal mehe käes oli Oili Ilo äärtina. Tähista hoidileni, haili loo äärtina, pöördõõne,
tähista iili. Orilynillo paiga painu pärika faili Baililo paiga painu
paika faili faili loo läheb meilüüte ja helifaili loo
lähevad Mehile ja. Alati, kui ma laulan seda, siis tuleb sihuke naerata,
tuletab meelde kõike, oleme koos kõikjal seotud,
see on jumala okei, ma ei pea olema nagu kask,
ma ei pea olema nagu tamm.
Pihlakas võin olla nagu Žanna ei pea olema nagu liis ei pea
olema nagu see ja teine, kolmas kui täpselt need sõnad,
õngemehed ja naised, teie olete nagu meie oleme puud.
Et meie juured on ka ühendatud ja ja meie ladvad on taeva
poole ja tegelikult on neid laule veel, kus on selline motiiv,
et vaata metsa poole ja et see mets oleme nagu meie. Ja kusjuures sellega koos mul tulebki see veel meelde,
mis ma tahtsin öelda, et kui mul on olemas need juurte
paigad hästi lokaalsed näiteks siin Kagu-Eestis talu,
kus on esivanemad olnud mitu-mitusada aastat elanud järjest.
Ja see on olnud minu pelgupaik ja see on olnud nagu
hästi-hästi ühe koha keskne ja hästi mitte lihtsalt eestikeskne,
vaid just Kagu-Eesti-keskne Võromaa ja setomaa kokkusaamispunktid.
Et siis tegelikult enne seda, kui india mu ellu tuli,
siis ilmus seesama vana ime mulle unes. Ja üldse see unenägudes rääkimine on midagi väga tavalist,
see ei ole midagi sellist, et oo, tohutult eriline
ja samamoodi see pühadusetaju ei ole mingi selline,
paneme viiruki, nüüd oleme hästi pühad, vaid see on midagi
tohutult loomulikku.
Et sa lähed põllu peale, võtad sealt kartuleid
ja siis tuled tuppa, vaatad, mis külmkapis on jagatud laua,
oma esiemadele ja esiisadele. Et see, kas sul on seljas seal parajasti toda värvi
või teist värvi või riietus, ei oma mingit tähtsust,
et asja iva on oluline.
Iva on see, et sul on võimalik suhelda kõigega,
mis on olnud kõigega, mis tuleb ja me oleme ühenduses.
Me oleme ühenduses ka oma esivanematega ja ühenduses ka nendega,
kes tulevad ja näiteks üks ühenduse viis ongi unenäod
ja mu vanaema rääkis sellest nii, nagu ta rääkis,
et on maailmas erinevad keeled ja on inglise keele,
saksa keele, siis on see unenägude keel. Ja siis, kui ta oli juba surnud, siis ta ilmuski unenäos
ja ütles, et anna nüüd, sul on väga tugevalt siin siin nüüd juured.
Aga aeg on oma mätta otsast minna ülespoole,
vaadata laiemale ja siis unes lendasime niimoodi üles üles
kõrgele nägime all seda maakera ja, ja kuidas oli leekides.
Ja siis vanaema ütles, et vaata, Sa ei saa istuda ainult
enda juurte otsas, see kõik on sinu juured,
kogu see maaema on sinu juured. Ei ole ainult see koht seal, kus sa tunned ennast tohutult hästi.
Ja siis ma ärkasin üles ja mõtlesin, et oh,
et mis, mis nüüd see.
Ja siis kahe kuu pärast ma täiesti tõesti tahtmatult
sattusin kokku inimesega, kellega nüüd me elutee on koos
ja ja ta on Indiast ja ja selle kaudu tegelikult selle India kaudu.
Mulle jõudis teravalt tõesti tõesti seesama kohale,
mida vanaema näitas, et ei ole ainult juured selles ühes kohas. Huvitav asi selle loo juures minule jälle ikkagi kõnelebki
seda juurte ühendust nende puude vahel ja,
ja räägib sellest, et, et see mitmekesine kooslus tegelikult
on tugev kooslus.
Ja et see oli hästi huvitav aspekt selle naisteadlase eluloos,
kes siis avastas tegelikult selle puude juurte omavahelise suhtlemise.
Et ta kirjeldas seda niimoodi see asi, mida ta siis küsima
hakkas või uurima hakkas, et see oli tegelikult väga
paljudes sellistes indiaani vanades juttudes olemas. Et indiaani vanades juttudes oli olemas,
et näed, et et need puud teevad koostööd,
nad aitavad 11, nad kasvatavad oma lapsi varustades neid
toitainetega näiteks.
Ja tegelikult see motiiv on olnud olemas teada,
kust sa seda teada said, seda me ei oska ju küsida
või teada, eks ju.
Aga see tunnetus on olnud kunagi olemas ja noh,
võib-olla see on seesama, et et tegelikult need inimesed ju
olidki loodusega seotud, Nad elasid looduse keskel
ja võib-olla on nad siis nagu panid seda kõike lihtsalt tähele. Meil oli aega seda märgata ja, ja tuua see teadmine siis
nendesse lauludesse lugudesse. Räägivad ökoloog Aveliina Helm, looduskaitsja Rein Kuresoo
ja talu põhjaheinaniitmise vedaja Avo Rosenvald. Mul on tunne, et nii nagu sa täpselt rääkisid,
et, et me teame, et looduses on koostööd täna palju rohkem
kui kui me teadsime 50 aastat tagasi või 40 aastat tagasi,
kui suuresti otsitigi loodusest konkurentsisuhteid
ja püüti kirjeldada väga palju läbi selle,
et siis miks me siis täna endiselt inimeste puhul kordame
endale sedasama, et ka meie elame peamiselt konkurentsisuhetes,
et kogu meie tarbimisühiskond ja need mustrid
ja need mõtted, mida me omame, et need on ikkagi läbi konkurentsi,
et see on justkui nagu nullsumma mäng, et kui mul läheb hästi,
et siis peab kellelgi teisel nagu halvemini minema,
kuigi me näeme ju igal sammul, et inimene ei ole nagu
konkurentsiloom või ütleme, meie peamised suhted ei ole konkurentsisuhted,
vaid need on koostöösuhted, kus me saame
ja loome palju rohkemat tehes koostööd. Ja Mulle tundub, et see on nagu suur takistus nende samade teemadega,
millega te alustasite kliima elurikkuse kriisi lahendamisel.
Et me usume, et me, me peame saama üle mingisugusest
inimloomusest mingisugusest loomusest, mis sunnib meid
tarbima või konkureerima või, või jah, need olema kuigi
tegelikult äkki see ei olegi meie loomus. Ma ise näen, olen mõelnud väga palju selle peale,
et võib-olla see meie loomulik olek ei ole selline,
nagu seda seda kirjeldatakse või seda kuidagi näidatakse,
et võib-olla see koht, mida sa nagu küsid
või rõhutada on ju on see, et kas kas me üldse inimestena
saame üle saada sellest, et kliimamuutusest
ja Elurikkuse kriisist, et kas me üldse tuleme sellest välja
ja noh, tegelikult see väljatuleku võti ongi ju ainult koostöö. Ja siis äkki noh, on ka see enda selline mõtteharjutuse koht
on see, et et hakata seda nägema ja rõhutama
ja võimalusel siis ikkagi välja tooma neid,
et olukordi, kus siis need erinevad inimesed hästi tugevalt
erinevatelt ajudega inimesed erinevate oskustega inimesed
teeksid koostööd, sest mingisugust muud teed sellest välja
tulla ju ei ole, et muud moodi me ei lahendage seda ära.
Ja kõik sellised erinevused on ääretult väärtuslikud. Ja kui mõelda selle tähenduse peale, siis võib-olla see
tähendus ongi seesama asi, et see on seesama koostöö endast
natuke suuremad asjad, mitte see enda tahtmise järgi
jooksmine vaid kuidagi see laiem maailmatajuese laiem taju,
et sa oled tegelikult ühenduses väga paljude inimestega.
Ja sul on hästi kasulik see, et need inimesed sinu ümber
oleks õnnelikud, kaasa arvatud sina oleksid rahul
ja teeksite koos koostööd mitte ei võistleks
või ei, ei võrdleks või ei peaks kedagi halvemaks
või paremaks. Minu jaoks, kuna ma olen nõukogude ajal olnud koolipoiss,
see noormees oli väga oluline mets kui pelgupaik,
et mulle meeldis käia kohtades, kus ma ei näinud nõukogude
võimu tunnuseid ja olla seal pikka aega.
Ja siis kuna ma olin niukene, loodushuviline,
lugesin Eesti loodus, sest ma käisin ka väga heades kohtades,
aga sageli aga siis hiljem eesti ajal mul tekkis sama soov,
et ma tahtsin käia seal, kus ei ole Eesti vabariigi tunnuseid,
järsk oli tunduvalt raskem ja see on minu jaoks üha raskem,
et ma ei leia enam nagu selliseid kohti,
kus ma saan olla olla nagu üksi, kus ei ole märke sellest,
mis toimub meie ümber. Ma tean muidugi, et see on seotud ka minu eaga,
et ma lihtsalt ei jõua enam nii kaugele kõndida
ja ei viitsi enam metsas magada nii nagu nagu omal ajal.
Aga kuidas teie tunne on, minul on seda leida üha raskem. Ja seda tunne, et ma olen ise ka päris palju tundnud et see
on seesama kogemus siis ka näiteks see, et mingisugused kohad,
kus vanasti oli see pelgupaik, et need on tundmatuseni muutunud,
et, et seal on siis tehtud midagi, et kas neid on tugevasti
raiutud või kuivendatud või on kaevandatud või,
või noh, mingisugune jama nendega tehtud,
et neid enam ei ole ja ei tule sellisena mitte kunagi tagasi või,
või läheb nende taastumiseks nii palju inimpõlvi,
et minu lapselapselapselapsedki ei näe seda,
et sellega me hästi haagin. Aga Need kohad ikkagi, kus sellist täielikku pelgupaika saab,
et need on Eestis olemas, aga tõesti, sa pead selleks väga
pikalt kõndima ja väga pikalt olema peidus,
et neid nurgataguseid veel on, aga ma ise olen ennast ka
selles mõttes jälginud, et et mulle ka meeldib sinna
pelgupaika minna, et kõige õnnelikum ikkagi ma olen kuskil
sügaval metsas või soos, kus ma ei ole päevinäinud inimesi,
ma ei ole tsivilisatsiooniga kokku puutunud
ja ma ei ole ei ole ka seda hävingut näinud. Ja ja samas seal olles ma olen tajunud seda,
et et tegelikult ma ei tohi sinna jääda,
et tõesti tore oleks niimoodi ollagi, eksinud
ja ja kuskil sügavas padrikus ja selles looduses,
aga teistpidi tuleb sealt nagu pelgupaigast ära tulla
ja tuua ikkagi see idee endaga kaasa, et meil on vaja ikkagi
väga selgelt seista selle eest, et sellised paigad oleks
Eestis alles. Aga ma olen nõus sellega, et, et neid jääb järjest vähemaks,
et minu kogemus ütleb sedasama, et need tõmbuvad kokku,
et neid ei ole enam nii palju kui vanasti. Meil selline püha kivi ohvrikivi, kus aastasadu on käidud
Pelgupaigas siis, et see asus metsa sees
ja ja juba see minek sinna oli selline omamoodi palverännak,
vaid see on üks konkreetne koht näiteks,
mida enam sellisel kujul ei ole, sellepärast et see mets
võeti sealt ära.
See mets, mille kohta vanaema ütles, et see on püha,
lihtsalt raiuti ära. Ja nüüd, et kui ma vanasti käisin selles kohas
ja leidsin rahu, siis nüüd sinna kohta minek on seotud väga
tugeva leinatundega.
Ja see vaene kivi on seal keset seda ülessongitud maad.
Selline nukker meenutus siis sellest ajast,
kus me praegu elame. Kas siiski ei saaks minna pelgupaika niisugusse kohta,
kus inimene on ka tegutsenud, et praegu meil Eestis on
võimalik minna sinna, kus midagi veel pole Hollandis
või kuskil ei ole nii.
Aga pakun välja näiteks puisniidu, kus selgelt inimene
tegutseb oma kiideva puisniidul, kus ma töötan,
näen seda, kuidas inimesed tulevad lihtsalt sinna jalutama,
naudivad seda, sealse puisniit on niidetud. Kas me oleme ära rikkunud, nüüdelt on niidetud
või see ongi see tõeline algne pelgupaik?
Et vist on nii, et ei ole asi niisama lihtne peab aines
säilitama seda puutumatust, ongi kõik, peame oskama nii vist elada,
et küll midagi muudame, mida me esivanemad
ja juba aastasadu tehtud, aga et see jääb ikka tõeliseks
looduse keskel olemiseks pelgupaigaks. Ja see on ikka ju see, et kuidas seal oled,
et alati on metsa tehtud ju ja isegi seal pühapaigas on
hoolitsetud näiteks selle kivikese eest ja aga seda on
tehtud selliselt, et sa ei ole seda ära lagastanud,
on ju, see ei ole võtnud looduselt kunagi liiga palju,
seal on muutunud ahneks.
Et see, see ahnuse meeleseisund on see, mis mis külvab seda hävingut,
ma arvan. Idee, mida siit peaks kaasa võtma, on äkki see tegelikult
tasub väärtustada mitmekesisust ja koostööd otsida seda
tähendust oma elu otsustes ja kanda seda ikkagi kogu aeg kaasas.
Ja tegelikult siis pelgupaiga kogemus tekib ka oluliselt lihtsamini.
Et siis see võib-olla ei pea minema selle vihase meelega
kuhugi metsa rahunema või vaid võib-olla su meel on nagu
kogu aeg natuke paremas kohas.
Et see pelgupaik ikkagi ju lõppkokkuvõttes on iseendas
lihtsalt on sellised erinevad kohad, mis saavad seda
kogemust tugevdada. Aga see pelgupaik on ikkagi ju iseenda meeles. No just selle meele eest sai, võid ära joosta,
aga. Meil tuleb kaasa ja siis ühel hetkel lihtsalt sul ei
ole muud asju vaja selle meelega tõtt vaadata. Teemal loodus kui pelgupaik vestlesid filmitegija Anna Hints
ja looduskaitsja Liis Kuresoo.
Muusika, lism, string ja ruudežaini Forrest kogumikult.
Vahelüli. Ööülikool tänab koostöö eest Eestimaa looduse
fondi ja palupõhja looduskooli.
Saate valmistasid ette Külli tüli ja Mart Zirnask.
Sügisel 2022.
