Endine haridus ja teadusminister ning rektor Jaak Aaviksoo räägib,
et täiendavat rahastust on kindlasti kõrgharidusse vaja,
aga mündil on ka teine pool. Ma arvan, et meie kõrghariduspoliitika peaks olema palju
selgemini eesmärgistatud ja võib-olla ka struktuurselt üle vaadatud,
et kas kõik need asjad, mida me praegu kõrghariduses teeme,
kas need on vajalikud ja kuidas neid saaks efektiivsemalt teha,
et siin on ka kindlasti mõtlemise koht. Näiteks vajab Aaviksoo sõnul lahendust küsimus,
kuidas vältida õppekavade dubleerimist ning sedagi,
et mõnele erialale asub õppima märgatavalt vähem inimesi,
kui on kohti. Neid küsimusi tegelikult on palju ja selleks on vaja
terviklikku riikliku kõrghariduspoliitikat,
paraku meil sõidad ära mingisuguse tekstiga,
ei ole ja see hariduse arengukava, see on ilus
ja ümmargune jutt, aga konkreetsetele küsimustele parukaga
vastuseid ei anna. Haridus ja teadusministeeriumi kõrg ja kutsehariduse
poliitika ning elukestva õppeosakonna juhataja Margus Haidak ütleb,
et sisuliselt analüüsitakse kõrgharidusõpet peaaegu kogu aeg
rohkem tähelepanu saab kõrghariduses toimu halduslepingute
sõlmimise ajal, mil vaadatakse üle kvaliteet
ja kvantiteet ning lepitakse uueks perioodiks kokku ka eesmärgid. Kus me räägime ikkagi läbi need suuremad teemad,
et kus meie hinnangul on vaja õppe mahtu suurendada,
et ei ole see kooskõla tööturu vajadustega piisav,
lepitakse kokku kui seal nendes eesmärkides,
mis puudutab siis teadustegevuse õppe kooskõla,
eks me vaatame seda õppurite vastuvõtuväljalangemise
ja lõpetamise dünaamikat ja dubleerimist samamoodi näiteks dubleerimist,
et võib tolereerida nendes valdkondades paremini,
kus tööturuvajadus on suur. Lisaks ütleb Haidak, et ilmselt jääb ka valdkondi eikus.
Lõpetajate hulk võibki olla väga väike, aga see on seotud
laiemalt ka eesti keele kultuurielushoidmisega.
Samas viitab Aaviksoo, et aastaid tagasi valminud Gunnar Oki
raporti järgi tuleks koondada Eesti ülikoolide
ning teadus- ja arendusasutuste õppe- ja teadustegevus kahte
keskusesse Tallinnas ja ühte keskusesse Tartus.
Aaviksoo ütleb, et niisugust lahendust tasuks kindlasti kaaluda. See kõik on ilmselgelt üle jõu käiv, aga kui see kogu reform
läheb ainult asutuste liitmise peale, siis hoitakse kokku
rektori palka ja võib-olla üks sekretär,
aga sisulist integratsioon ei tule.
Nii et ma ikkagi kutsuksin üles haridusministeeriumit
kõrghariduskogukonda mõtlema selle peale,
et mis me sisuliselt tahaksime saada. Haidak räägib, et praegu institutsionaalsete muutuste teemat
ministeeriumis laual ei ole. Sest lõppkokkuvõttes ja ülikoolid on meil loodud,
igaüks iseseisva seadusega ja seaduseid teeb riigikogu
ja see tähendab, et siis peaks olema selline suurem
ühiskondlik konsensus, et jah, see on see tee,
mille me valime.
