Reisisaade reispass teejuhiks on Ivo Tšetõrkiniga. Tere ja imeilusat pühapäeva.
Hea ja kallis raadio, kahe kuulaja.
Aitäh sulle, kui oled otsustanud taas kord võtta tunni,
et veeta see mõttes kodust ja Eestist kaugel.
Alustame rännusaadet, reispass, mina olen juhatused,
Percy. Ja no kui päris ausalt ütlen, siis praegu ei ole
septembrikuu meil siin saate salvestame ette,
on kaunis juuni väljas paistab ere päike sooja anud,
vihkariden jalas. Ja, ja salvestame seda sellepärast, et Pille Laiakask tuli
just just just nüüdsama Eestisse assori saartelt.
Kus need on, miks seal käima peaks, mis seal põnevat on,
sellest hakkan kohe küsima.
Ise seal käinud ei ole, ei ole palju nende kohta kuulnud,
lugenud ja mõtlesime, et mis me ikka sügist ootame nüüd,
kus on vaim värske ja ja emotsioonid värsked,
et just nüüd ollakse aegse sel teemal jutustada,
võtsime siia kuuma suvepäevale kohaselt tassi kuuma kohvi
kõrvale ja ja mis siin ikka, tere, ville tereiva tele-raadiokuulajad. Mõtlesingi, et võiksid traditsiooniliselt kohe alustada,
enne kui me räägime, mismoodi sa sinna sattusid
ja kus nad on ja nii edasi, siis teeme korraks teised meeled
lahti peale silmade ja ja katsume ennast ette kujutada ühte hetke,
ühte punkti ühte päeva ühte minutisse Assoori saartel.
Ja räägi lihtsalt, mis ma võiksin enda ümber ette kujutada,
milliseid hääli või vaateid või lõhnu või tundeid. Mina kujutaks ennast kõige paremini ette sellisel väiksel
saarel nagu Paial mis jääb siis Assoori saarestikus
võib-olla meie jaoks veidi kaugemasse otsa
ja on osa sellisest saarte kolmnurgast ja selle pealinnas
Hortas on selline väiksem nagu linna kese,
kus siis sellisesse vaatevälja jääb?
Esmalt purjesadam ja siis vasakut kätt JÄÄB Café Pieter sport,
mis on siis mitmesaja-aastase ajalooga purjetajate kohtumispaik,
kuhu siis kõik üle Atlandi purjetajad ühel
või teisel hetkel maabuvad, seal natukene head-paremat
naudivad ja paremat kätt jäävad siis erinevad,
mulle meeldib eesti keeles öelda vaalapoed. Tegelikult vaalu sealt osta ei saa, küll aga saab sealt siis
broneerida endale Väikse reisi ookeanile vaalu vaatama.
Ja siis vaalapoodide kõrval helide mõttes on seal alati üsna vali,
sellepärast et seal on kõik kuivale tõstetud purjekad mida
siis niimoodi Portugali tempos vaikselt restaureeritakse
ja siis on, on tunda sellist nii natukene soolast ookeani,
lõhnakestabriisikest ja mõndadel päevadel ka väga kanget
laki ja värvilõhna, et selline loodus kohtub siis natuke
Holmelistama tegevustega. Paneme korraks kaardile mööda soorid.
Nii palju, ma tean, et nad asuvad keset vaikset ookeani.
Tegelikult Atlandi, ma tahtsin.
Tegelikult ei asu. Nad ikkagi Atlandi ookeani keskel tõepoolest,
et tegelikult nad ongi siis kolme laava kohtumispaigas on,
siis ütleme nii, et natukene seda maapinda on,
ülejäänud, teda on sealt erinevate põrkumist tulemusel
kerkinud ja on siis tekkinud üheksa saarekest.
Ja need saarekesed siis, kõige lihtsamal viisil öeldes on
põhimõtteliselt Portugali ja USA vahel natukene rohkem,
siis jäävad Euroopa poole kui USA poole,
et Kuusa poolt purjetama hakata, siis on pikema Ta ongi nende purjetajate jaoks, ma saan aru,
selline vahepeatus ja suitsu suitsupaus. No põhimõtteliselt on nagu bensiinijaam keset mittemiskit,
et sama anda näiteks ka vaalade jaoks.
Et vaalade jaoks eriti just need vaalad,
kes toituvad planktonilist, siis kuna neil hambaid ei ole
ja neil on vaja sellist taimestikku natukene siis saarte
ümbrus on tunduvalt madalam ja seal seal seda toitu neile leidub,
et nad käivad seal toitumas ja siis jätkavad oma teekonda. Et kui tahad näha päriselt oma elus korda elus maal sinivaala,
siis seal on see võimalus. Ja mina nägin kohe esimesel korral, kui läksin ookeani peale,
et mul tõelist tõeliselt vedas, et et see on võimalik,
aga pigem siis võib-olla kevadkuudel, kui vesi on veel
natukene jahedam, et kui kui vesi juba siukse 17 18 kraadini läheb,
et siis nad vaikselt hakkavad ära põhja poole minema,
et neil hakkab liialt soe. No sa ei käinud seal niisama niisama lihtsalt korraks puhkamas,
ma saan aru, et see ei olegi väga selline rannapuhkuse kohta,
et absoluutselt mitte, et null protsenti rannapuhkust,
et sa oled tegelenud kultuurikorraldusega,
juhatanud siin vägesid ööklubides ja ja just lõpetasid
või lõpetad loodusgiidi eriala Haapsalus
ja ma ei teagi, liigud looduses, õpetad inimesi taimi sööma.
Et, et sa tegid sedasama sellessoridel veel seal praktika või,
või mis, mis sina seal tegid? Ja see oli praktika, et oligi nii, et tekkis võimalus minna
siis Haapsalu kutsehariduskeskuse loodus giididel
välispraktikale ja kuna see on Erasmuse programmi,
siis piirideks on üldiselt Euroopa Liit.
Võtsingi siis Google Mapsi lahti ja vaatasin,
et mis see kõige kaugem punkt on, et tahtsin midagi,
mis võib-olla Euroopas ei oleks mulle niivõrd tuttav,
et see tundus täpselt selline koht, mis. No tõesti ei olnud tuttav, et seal on ikkagi täiesti
teistsugune elu ja olu ja loodus ka kindlasti jaa.
Kui tavapäraselt, siis saab praktikal olla võib-olla sellise
kuukese siis kauplesin välja kaks kuud. Assori poolelt tuli mulle kohe vastus siis vaalavaatlusettevõte,
kuhu maa külla läksin, et neilt tuli ka vastus,
et kuu aega ei tee siin mitte midagi. Ma just googeldasin natukene need enne meie saadet neid
assaare ja lisaks sellele, et et maas ja ookeaniga natukene
eksisin küll, aga sellega kirjutas keegi seal ise ajakirjas,
et noh, sellisest pigem nagu väiksemast või lühemast tripist
siis ega ma ka ei tea, mismoodi on kõige parem
ja kui kaua peab kuskil olema selleks, et tekiks selline Hingamine samas rütmis selle saarega, aga,
aga seal artiklis seisis, et igas igas igakssaareks neid on seal,
mis sa ütlesid, üheksa, piisab umbes ühest
või poolest päevast, et pilt ette saada. Nojah, kui sa tahad siukest väga üldist pilti,
eks, et ma arvan, et mõne väiksema saarega võib-olla tõesti
niisugune kaks päeva on okei, et nad tõesti on kõik väga erinevad,
et nagu meie enda maagid, Pedro armastas öelda,
kui turistid talt küsisid, et noh, et ütle,
Pedro, et milline siis on nagu sinu lemmiksaar,
et siis siis Pedro alati ütles, et noh, et see on nagu enda
üheksa sõrme, et noh Tal oli küll 10 tegelikult,
aga et noh, et vali üks, et mis sulle kõige rohkem meeldib,
et tegelikult igaüks on erinev ja tal on erinev funktsioon,
et sa kasutad seda nagu erinevateks asjadeks,
et noh ühel saarel on rohkelt vulkaane, teisel mägesid,
kolmandal veekogusid, neljandal võib-olla kuumaveeallikaid,
Viiendal lilli. Et nad tõepoolest on kõik veidi erinevad
ja mõni neist tõesti on nii väike, et võib-olla päev poolteist,
et kindlasti tuleb arvestada sellega, et mina ka kõikidele jõudnud,
et tahaks veel minna vaatama, et et seal,
nende saarte vahel liikumine ei pruugi alati minna nii,
nagu plaanitud, et selles mõttes kui, kui nii lähebki,
et mõne saare vahel ühendus katkeb, et siis ei tasu
võib-olla kurvastada, tasubki rohkem nautida seda kohta,
kus parajasti oled. Vahed on suured?
Ei. No oleneb saarest, sest nad on ikkagi sihukeste väikeste
nagu kobaratena.
Et no ütleme nii, et maksimaalselt võib-olla tunniajane lend
saarte vahel lend ja praamiga saab minna ainult suvekuudel
ja siis see on niisugune, see on sihuke Ailanud hoping,
et siis sa pead neid seal ise vahetama, et nad päris otsa
kõik ei pane, et siis jah, see oleneb kõik,
et see, ütleme nii, et ega keset Atlandid ilm on
ettearvamatu kogu aeg, niisiis praami kui ka lennuliiklusele. Et selleks tuleb lihtsalt valmis olla, siis on kõik fantastiline. Seal on selline vihma sajab nagu meil novembris
paralleelselt maaga.
Tuul ulub krae vahelt sisse, alt üles.
Joobest pole kasumit midagi.
Nastik on olla. Ma arvan, et võib-olla nii tunnevad kohalikud,
ma arvan, et meie jaoks ta on pigem niisugune jaanipäeva ilm,
et, et on soe ja sajune, et et seal on hästi tuuline enamus aega.
Aga see tuul on kuidagi teistmoodi, mina olen kõikidest
loodus sellistest ilmastikuoludest, tuul on minu jaoks kõige ebameeldivam,
et vihmaga tulen vabalt toime ja mis iganes külmaga,
aga tugev tuul ei ole nagu kunagi olnud minu meelis meelis ilmastikuolu,
et siis ma sain ka selle kogemuse tegelikult seal oli täitsa
võimalik nende tuultega ära harjuda, et et õppisin täitsa
edukalt seal tuule käes ringi lehvima, et kohe kui
Tallinnasse tagasi jõudsin, siis siin tundusid ka need
tuuled nüüd natukene nagu sõbralikumad, aga tegelikult jäin
kohe haigeks Tallinna kevatultest. Et ta on nagu jaht on kuidagi soojem ja pehmem ikkagi.
Eks Portugali inimesed seal ise ikka kurdavad,
et oi, see talv on ikka nii jube.
Aga ta on subtroopiline kliimavöönd.
Et selles mõttes on.
Ma ei tea, sai hakkama iga ilmaga ja vahepeal tulevad tormid
tõesti siuksed, väga subtroopilised tormid tulevad ookeani pealt,
kus ei noh, seda üldjuhul teatakse ette,
et homme on niisugune päev, et kõik panevad akendel kõik
luugid kinni ja vaatavad kodus Netflixi ja
ja mitte midagi ei toimu. See on kusjuures hämmastav, et ma olin ka,
et huvitav, et nagunii hull tuul tuleb, et põhimõtteliselt
sa ei saa nagu isegi uksest välja astuda,
sest sein on nii tugev ja kogu kõik hooned kolisevad nagu öö
otsa nagu väga, väga tugevalt, aga internet töötab valatult. Kui me võtame väikse mõttepausi, sa oled neli lugu välja
kolm lugu välja valinud, kaasa võtnud.
Et paneme sellest ühe siia vaikselt tiksuma.
See on keegi mees poega diaga.
Räägi natukene sellest. Diaga diagan siis Horta, kohalike härrasmees oboevirtuoos
ja muidu selline ma ütleks, et võib-olla Horta selline vana Toomas,
et teda on nagu alati siin-seal näha ja kui kuskil pingigi
natuke lõbusam muusikanoot kõlab, siis selle mehe puusad on
kohe kindlalt lahti ja ta kindlasti jõuab absoluutselt
kõikide daamidega tantsu lüüa, et et ta on selline äärmiselt elurõõmus,
äärmiselt jalustrabav tegelane ja kui Orta linnas toimub
ükskõik missugune tähistamine või sündmus,
siis tema oboekontserdid toimuvad põhimõtteliselt igal päeval. Tõsis impraviseerib. Tegelikult vaatamise kõrvale Youtube'ist,
videot sa ütlesid, et see toimub kuskil vulkaani.
Orkaani. Vulkaanimuuseumis ja okei hea küll, natuke. Kallis raadio kahe kuule koos Pille Laia kase oleme meie selle. Veidi nukrameelse veidi igatsema rändava oboe saatel
võib-olla siis koos mingite purjejahimeestega poolel teel
Portugalist Ameerikasse keset. Atlandi ookeani Assoori saartel. Räägimegi äkki natukene sellest, et sa ütlesid,
et see on selline metafoorid, on selline bensiinijaam,
vahepeatus purjetajatele siis, kes reisivad üle Atlandi üle
karmi Atlandi.
Et noh, milline see sadamaelu seal on, piraadid,
Hastlerid, kaubitsejad, prostituudid, mingid joodikud. Ja, ja et see on põhimõtteliselt täpselt sama,
nagu on Kariibi mere piraatidest, mingit vahet ei ole,
et ei, tegelikult, pigem on see selline kõik need üle
Atlandi purjetajad tunneb hästi kaugelt ära,
et nad on sihuksed.
Üldiselt üsna karvakasv on ta hästi päevitunud
ja suu on kõrvuni ja seljas on mõni helliansani tuulekas
või siis veidi nõelutud kampsun. Ja neid on siis tõepoolest pärit absoluutselt igast
võimalikust riigist, et kuna purje purjelaevade meeskond
pannakse kokku, siis vastavalt vajadusele siis tõepoolest
neid sinna üle maailma kokku seilab. Neid on tava, tavaliselt siis seal fajalil on hästi-hästi palju,
et see on üks soorida siis kõige suuremaid purjesadamaid
tegelikult vist ongi kõige suurem ma ei näinud kuskil
teistel saartel sellist kogust purjekaid kogu aeg siis
konstantselt sadamas olemas.
Ja vahel nad jäävad sinna ka pikemaks ajaks kui mingi üks
või kaks ööd, et kui tulevad tormid või näiteks
purjepurjelaeva omanik ei suuda otsustada,
et kuhu poole järgmiseks suund võtta, vaata mida ka juhtub
siis siis peatutataks beat peatutatakse. Peatutakse ka pikemalt.
Et see on jah, põnev, see on väga kirev elu,
sellepärast et kui õhtusel ajal ikkagi kohaliku kõrtsu minna,
siis võib juhtuda, et iga õhtu on täiesti uus seltskond.
Mõni õhtu lähed, tunned pea iga teist inimest on palju kohalikke,
teine õhtu lähed ja ma ei tea, kõik on prantslased,
näiteks. Järgmine päev neid enam ei ole.
Et, et see on hästi tavaline, et ja see muudab selle väikse
koha elu tegelikult ääretult ääretult kinevaks. Ja oligi au tutvuda paljude purjetajate ka natukene näha,
mis elu nad elavad. Äärmiselt äärmiselt põnev elukutse selles suhtes,
et nad ilmselt teistmoodi enam ei oskagi.
Aga ise ise ei tea, et kuidas, kuidas suudaks sellise
elustiiliga võib-olla kohaneda.
Et nad ikkagi on kogu aeg kuskil liikumises
ja tihti ootab neid ees ainult suur-suur,
teadmatus. Kas ma purjekad ju sõidavad üle Atlandi mööda hoovusi,
et kas ta nagu kummal pool ta tee peale jääb,
kas Euroopast minnes Ameerikasse või teistpidi
või mõlemat pidi? Ta on nad ikkagi minu arust, teevad mõlemat pidi
ja tegelikult neid tuleb ka Nad teevad vahepeal mingit
hoopis teisi marsruute, et tulevad näiteks kuskilt
britanniast ja teevad mingi assori tiiru
ja lähevad näiteks Hispaaniasse või kuhugi sinna nagu mõnda
soojemasse kohta.
Et oli jah, eri eri marsruutidel oli tegelasi,
et seal kohalikus purje pubis seal oli alati ka selle
baarileti kohal oli hästi põnev vaadata,
kuidas sinna tekivad erinevad kuulutused. Et kes on kus teel või kellel on kapten või mõni mõni
abikäsi puudu laevas ja kuidas siis otsitakse.
Et endalgi tekkis korra kiusatus koos oma kolleegiga,
et et ma ei tea, miks üldse lennata koju,
et peaks ka panema siia väikse väikse teada anda,
et nendel kuupäevadel olen valmis liikuma
ja vaatama, mis saab, et üldiselt purjekatel on ka üks
Stewart siis, kellel on peamised ülesanded,
on siis toidutegemine ja koristamine. Et sellises formaadis võib-olla oleks õnnestunud,
et muid muid positsioone ilmselt ilma eelneva kogemuseta ei täideta? Okei, purjeka Rafael, räägime natuke kohalikest ka peale selle,
et nad räägivad portugali keelt.
Portugali kodanikud nüüd kindlasti on saarerahvas ikka veidi
kiiksuga teistsugune. No vot, ma ei tea jah, sest ega ma selle mandrirahvaga
ja liiga palju kokku puutunud ei ole, et minu nagu kogemus
portugali inimestega ongi eelkõige siis soori inimestega aga
ka nende hulgas oli palju palju rahvast,
kes tegelikult ikkagi on maismaalt pärit
ja ja on nad sinna saarele üks hetk tulnud siis mingil
erineval põhjusel.
Aga see hetk, kui nad sinna tulid, on tavaliselt olnud mingi
üle 10 aasta tagasi, et nad polegi enam tagasi maismaale
siis läinud. No nad on üldiselt nagu portugallased ikka äärmiselt
äärmiselt sõbralikud ja abivalmid.
Et nad on valmis ikkagi väga-väga palju vaeva nägema selleks,
et kõigil oleks kõik hästi ja kõik oleks rõõmsad.
Ja samal ajal nad kindlasti eestlase jaoks on võib-olla ka
veidi aeglased, et tuleb arvestada, et asjad võtavad aega
ja asjade juures on organiseerimisega nii,
et paljusi asju saab homme vaadata, et kuidas on
ja mis teeme. Et aga nende vaatamine võib-olla see ei tule nagu otseselt
mingit sorti sellisest laiskusest või pigem see tulenebki ilmastikuoludest,
et paljusid asju lihtsalt ei tea, mis homne päev toob.
Et. Minu kogemus siis suuresti ka seostub siis selle ookeani ilmaga,
et, et kuna me käisime palju vaalu vaatamas,
siis ega kunagi midagi kindla peale kellelegi lubada ei saa.
Aga tõepoolest, ma sattusin sinna niimoodi,
et minu algne majutaja läks kuskil kaotsi,
igatahes temaga enam ühendust ei saanud.
Panin siis kohalike Facebooki gruppi väikse siukse nupukesed,
kuulge ma nüüd olen siin lennuki peal ja et ei teagi,
kuhu siis täna ööseks ja mis must saab ja siis kuidagi
juhtus niimoodi, et lennujaamas oli mul vastas neli
portugali daami, kes siis võtsid mu enda juurde mõneks ajaks
ja aitasid mul kogu sellesse kogukonda sisse sulanduda,
sellise, ma arvan, no ma ei tea, maksimaalselt nädalaga,
et neil ikkagi noh, selline õhtune seltsielu oli kirev
ja ja kõik, kogu see kogukond, kes seal on,
sai väga kiiresti väga omaksed, et et mis võib olla selle koha,
teeb veel eriliseks, ongi see, et seal on assori ülikooli
siis noh, just just, sest sellel Fally saarel on ookeani ja kalauuringute Sis keskus.
Nemad kutsuvad seda topiks, see on siis mingi
portugalikeelne lühend sellele.
Ja sinna on siis tulnud kokku tegelikult üle maailma.
Kõik noored, kes üldse midagi ookeani või ookeani elustikuga
seoses õpivad.
Ehk siis jah, kohalike osas pean ütlema,
et kohalikud ei olnud ainult portugali inimesed,
vaid ka inimesed, kes näiteks ongi seal doktoriõppes,
mis tähendab, et nad elavad seal ikkagi. No võib-olla kuskil viis aastat või magistrid teevad
võib-olla kiiremini ära, et oleneb, kui palju peale seda töö
või koolipäeva õhtuti õllesid, teed. Läks siin õhtusest õlle tõesti juba räägid,
ma ei hakka oma seda vana mantrat siin kordama,
mida püsikuulaja on tüütu seni kuulnud, et õhtuelu on igal
reisil ju ka kultuuri osa nagu nagu hommikuelugi
ja sina oled uurinud lausa akadeemiliselt siis ööelu?
No Tallinnas küll jah ja räägi natuke sellest võiks,
võiks selles mõttes antropoloogiline, ma saan sellest aru,
aga võib-olla siis kuulajale selgitada, et miks peaks uurima ööelu. No ma arvan, et enamus asjadega on ikka see,
et üks hetk tekib küsimus, et miks ma mida teen
või mida inimesed saavad sellest õhtusest aja veetmisest,
et mina suutsin jah, täitsa teaduslikult tegelikult uurida seda,
et mida täpsemalt uurisin Tallinna alternatiivset tõelu,
et ma uurisingi just siis sellisest nagu tarbija perspektiivist,
et miks inimesed seda tarbivad, mida nad sealt otsivad.
Mis, mis sorti mis sorti siis ööelu tarbijaid on olemas
ja üritasin seda, kes seda siis nagu natukene mõtestada
selliste sotsiaalteaduslike teoreetiliste kontseptsioonidega,
et et jah, oli lihtsalt mõista seda, et miks seda kõike
ikkagi vaja on? Jah, eks see on niisugune elukestev uurimine nagu ka kõik
muud asjad tegelikult, et ükskõik mis sorti teadust sa teed,
ega siis see kunagi vist nagu põhjapanev ei ole otseselt
eriti sotsiaalteadustes. Nimeta mõned, et lihtsalt nagu mul tekiks ettekujutus,
mõned Tallinna öölokaali või kokkusaamiskohad,
mis lähevad siis selles mõistes alternatiivse alla palli
paaria levikas, midagi kuskil veel. Ja valli baari leviks, ma ei tea, jah, kas me,
ma ausalt hetkel ei olegi kursis, et kas need on juba ajaloo
raamatutes või on, nad on nad endiselt tegevad aga Tallinnas kindlasti,
noh, kui ma võtan isiklikust perspektiivist,
siis kunagi oli protestiks täna meil on kindlasti sweet,
ta meile on hall ja noh, meil on trobikond veel
väiksemaid-suuremaid kohti, et et ma arvan,
keda huvitab siis muusika ja teatriakadeemia raamatukogust
minu nimel leiate selle töö ja seal olen ka väga pikalt
juurelnud selle üle, et, et mis siis on ikkagi alternatiive,
mis on peavool just selles Tallinna õelu mõistes,
et ma lasin seda rohkem defineerida ja mõtestada,
siis nendel tarbijatel endil, et mis see vahe on,
et võib-olla peamine vahe vahe, mis toodi üldse välja,
oli noh, ühest küljest muusika, aga teisest küljest
võib-olla see õhkkond ja suurem, sõbraliku sa vähem
igasuguseid kakluseid ja mingit vägivalda kui sellist,
mida seostatakse rohkem sellise peavoolu pidutsemisega siis
et ma ei tea, mingi mingi turvatundega. Ma saan ka peavool on ikka kaklemine. Ja, ja noh, eks see väljaelamise viisid on inimestel erinevad,
et, Et sinna ei ole midagi teha, okei, aga lähme sinna sooridele
siis tagasi, kuidas seal on siis selle õhtu eluga,
et peale selle, et on meremeeste pubi, kus mängib Kala merikapsast ja saab õlut odavalt.
Seal on paar kohta veel, on siis üks koht nimega Ušanic,
mis on ka siis natuke ütleme nii, et alternatiivse vaga
saare elu kontekstis on ikkagi see, et sul on mingi kolm
või neli kohta ja kõik need kohad käiakse siis teatavas
järjekorras läbi.
Ja ja nii ongi, et, et võib-olla kõige kurioossem nendest kohtadest,
et ma arvan, et ta oli sihuke koht, mida ma siiamaani ei tea
ja mitte keegi mu sõpradest ka ei tea, mis selle koha nimi
tegelikult on, aga kõik kutsuvad seda kohta džainiis. Sest see asub hiina restorani kõrval ja,
ja selle koha põhibaarmen või nii-öelda omanik sängi selline
ühe mehe show rohkem, et, et tal on natukene siukseid pilusilmad.
Et siis tundub hästi-hästi lihtne referents sellele kohale,
et, et see on siis see õhtu lõpetamise koht,
et mis on nagu täiesti jabur, jabur, väike kapike,
kus siis sünnivad ilmselt kõige kurioossemad seigad.
Ja, ja sinna vahepeale jääbki siis võib-olla see Piiters,
mis on see õhtu, alustuse ja meremeeste koht
ja keskele jääbosseanic, mis on kus siis on vahel ka mõni
diskor ja natukene selline tantsulise tegevus
ja mis on tõepoolest hästi suur koht. Ja seal oli, seal oli väga huvitav näha,
et seal oli üks briti sihuke lumivalgete juustega härrasmees biit,
kes oli siis?
Ta oli ilmselt sinna saarele juba tükk maad tagasi sattunud
ja siis ta oli otsustanud diskoriks hakata
ja siis kuidas tema valitses kogu seda olu
ja tantsupõrandat seal väga järjekindlalt,
et vahepeal sai ikka oodatud neid õhtuid,
kui see pult mõnele nooremale tüübile ka üle anti,
et et temal olid ikkagi siuksed oma ajastu hittide popurrii. Ta ikkagi alati sättis ka endale sellise suure ussilaadse
statiivi otsaga mikrofoni, et ta saaks lugude vahele midagi hõikuda.
Et mida ta kõikus, seda ausõna ei tea, et ei saanud. Kordagi aru? Okei lähme natuke, ma ei tea, linnaks on seda vist palju
nimetada ka linnast välja, ma saan aru, et seal saartel eri
elab erineval arvul inimesi, mõnel rohkem,
mõnel vähem, mõni on täitsa mõne 1000-ga
ja mõni on siis. Mõne mõnes on ikka täitsa siuke enam vähem Tartu ütlema,
et tuleb ära.
Aga noh, ega see linna linna piirid on, ma arvan,
palju hägustuma, et seal ikkagi see piir jookseb selle järgi,
et kust jookseb mingi mägi või mõni vulkaan
või mõni muu takistus, et et kõik, kõik asjad on tekkinud sinna,
kuhu füüsiliselt võimalik.
Ja noh, üldiselt siis ikkagi saare rannikualadele enamikel
saartel on ikkagi kuskil rannikuäärses linnakeses. Et keskel keskel on üldiselt veel üsna üsna üsna metsik.
Aga tõepoolest nad on erinevad.
Et ajal võib-olla ongi kuulus oma vulkaanide poolest kõrval
asuv pikosaar on kuulus selle poolest, et Mount pikku on
siis Portugali kõige kõrgem tipp sai ka seal otsas ära
käidud õnn ja kannatus käsikäes, tõeline kannatus.
Uuesti läheks võib-olla, aga keha veel praegu mäletab seda
valu liiga hästi. Ja näiteks on siis ka see nii-öelda pealinnasaar saami Kell,
mille pealinna pontadel kaada, et noh, tema,
võib-olla pealinna saabki natukene suuruse mõttes ÄKKI
Tartuga võrrelda.
Et see on näiteks heasaar selle jaoks, et käia
kuumaveeallikates suplemas neid on erinevaid
ja siis on, on ka Flores, mis juba nime järgi ütleme nii,
et on siis tuntud oma imeilusate õite poolest. Siis on Santa Maria, millest ma väga väga palju ei tea.
Nimi on meile võib-olla tuttav ajalooraamatutest
ja On ka korva, mis on siis ka ta on kohe Bloores juures hästi,
hästi väike saadet, seal elab tõesti mingi paarsada inimest.
See seal, ma arvan, ongi sihuke poole päeva reis võib olla.
Ja, ja siis on mõned veel, et mõned mõne mõndasid jaan
lihtsalt tuntumate juustubrändide järgi,
et nad teevad palju seal. Neil on väga palju põllumajandust, põllumajandus
ja turism on sellised peamised sissetuleku allikad neil
ja põllumajandus siis peamiselt keskendub lehmakasvatusele,
piimale, juustule. No võtame siis ka teise võileivapausi ja kuulame veel
natukene seda teist lugu siis sellelt oboemehelt,
kelle nimes on mulle kohe uuesti meelde tuletada
ja Tiago, iga teine mees Portugalis andjaga.
No vot. Ja siis oleme hetke pärast, kallis,
kuule sinuga tagasi. Kallis raadio kahe kuulaja, jätkame siis koos Pille Laia
kasega oma tuuri assoridel.
Ja rääkisid siin mount pikast Portugali kõige kõrgem mägi
sarnaselt Hispaaniale ju ka Hispaania kõige kõrgem mägi asub
Tenerifel samuti siis mandrist või siis jah,
üsna kaugel.
Aga sinna saab küll niimoodi, et sõidad muudkui aga
köisraudteega otse sinna hopsti ja siis natuke veel on jalakäija. Et räägi natuke lähemalt sellest oma mount pikomatkast. Aga oli see seda, Pico paistis meile vaala poest iga päev
kätte ja pakkus siis sellise kõrvalsaare tipuna väga-väga
surmavaid vaatajaid endast iga päev, kordan tal pilved ühel kõrgusel,
kord teisel, mõni päev pole teda üldse näha.
Mõni päev on, ma ei tea, päike on kuidagi ääretult kenalt
tema taga või ees või noh, ühesõnaga et seda sai pildistatud
iga päev erineva nurga alt, et ta on alati justkui
postkaardina igalphajali vaatel tegelikult sees. Aga sai siis kõvasti plaanitud selle otsaga ronimist,
tundus mingi asi, mida peab lihtsalt tegema.
Ja tegelikult seda ütlesid meile ka kõik kohalikud,
et peate seda tegema oma hollandlasest kolleeg noomiga,
siis otsustasime, et peame ja teeme ja võtame töölt vaba
päeva ja läheme.
Ja ja siis läksimegi, sõitsime praamiga pikale kohale.
Rentisime auto võib minna taksoga, aga seal on siis selline mäemajake,
kuhu sa lähed. Kuidagi muud moodi sellele mäele tegelikult ligi ei olegi
võimalik saada.
Lähed siis sinna, maksad seal siukse kena kenakese summa
olenevalt siis sellest, kas sa oled kohalik
või turist või või, või siis ka sellest,
et kui kõrgele sa kavatsed ronida, et seal on siis nagu kaks
tippu nii-öelda, et üks on see nagu mäetipp
ja siis mäe otsas olev nagu vulkaani kraater on veel
või seal on nagu veel üks kõrgem tipp, et põhimõtteliselt
mäe otsas on veel üks mägi. Et mis võib-olla sellises väsimus hetkes on selline. Mõtlesin, ma mõtlen. Et. Mis jah, aga siis maksad kuskil, noh, ütleme nii,
et mingi 25 eurot selle eest, et seda mäge siis külastama asuda.
Kaasas peab sul olema siis suuremas koguses vett
ja natuke toitu ka.
Ja hakkad pihta, GPS seade antakse ka kaasa,
et kui sa ikkagi rajalt nagu kõrvale kaldud,
et eks nad siis loodetavasti jälgivad sind
ja et ja noh, nad siis ütlesid ka, et see pilet on siis
rohkem selle eest, et kui ikkagi midagi juhtub teiega,
et siis me saadame kopteri, et see on nagu kindlustus. Ja, ja siis muidugi muhelisime seal, et noh,
ikka juhtub, et see tundus selline Väike-matkakene ikkagi
vähemalt kohalikud olid seda meile niimoodi serveerinud.
Aga tegelikkuses oli see siis ikkagi selline ütleme,
kaheksatunnine, väga-väga rasket füüsilist tegevust,
täistööpäev.
Et ronisime sinna ülesse siis väikeste pausidega umbes siuke
natuke üle nelja tunni võib olla võib-olla isegi neli,
umbes midagi sellist. Ja seal kohati ikkagi ongi see, et et ega see rada,
see ei ole mingi selles klassikalises mõttes rada,
et seal on lihtsalt mingit postikesed, mida sa enam-vähem
jälgid ja siis sa otsid seal selle kivistunud laava peal oma koha,
kus sul mingi käsi või jalg vähegi kinni hakkab
ja muudkui vinnad ennast ülespoole, et tihti ongi see,
et vaatad ülesse ja see sein, mida sa kohe seal vallutama asud,
on lihtsalt sul otse ülesse, et päris jalutuskäiguks
nimetada vist ei saa, et pigem ikkagi paar korda oli selline tunne,
et kui sa ikkagi ühe vale sammu või otsese teed,
siis võib päris kurvalt lõppeda, et hiljem uurisime ka välja,
et õnneks õnneks ei ole kellelegi jaoks lõppenud,
et kui üks südamerabandus välja arvata Jõuad siis üles.
Valisime ääretult ilusa päeva, väga kaua planeerisime,
et ei, oleks pilvine.
Väga palju saab seal vaateid imetleda.
Muidugi on see tunne, et kui sa lõpuks tippu jõuad
ja siis sa näed, et seal otsas on veel üks veel järsem mägi,
mis vajab ka ronimist.
Su esimene reaktsioon oli ikkagi see, et võistlesin sinna
esimese tüpa otsa maha ja mõtlesin, siin ma nüüd olen,
et mina ei tea, aga noh, eks eks inimloomuses
või noh, minu loomuses on ikka vähemalt see,
et et kui juba siia tuldud sai, tuleb ikkagi lõpuni ka minna. Ja seal tipus ongi, seal on isegi ette määratud mingi pool tundi,
maksimaalselt võid sa seal olla, et neil on ka määratud ära,
et mitu inimest nad päevas üldse sinna ülesse lubavad,
see oli mingi, ma ei tea, äkki 300 või midagi sellist,
et ja 100 korraga.
Et liiga pikalt seal omapäi chillida ei saa.
Vaatad oma, vaatad ära, kärbseid on seal palju
ja siis hakkad tulema alla ja alla ronimine on kindlasti
suurem väljakutse. Et see on kindlasti kõvasti kõvasti valusam teatud sorti jalalihastele.
Aga ma arvan, et see tunne, kui see ükskord tehtud saab,
on ikkagi imeline ja meie jõudsime siis täpselt nagu
päikeseloojanguks tagasi alla ja saime seda imetleda
ja läksime siis kiire kiiresti, kiiresti,
kiiresti urasime kõige lähemasse kohvikusse,
et midagigi veel süüa saada, sest me olime tõepoolest
absoluutselt kõikuma v ja viimsegi snäki ära tarvitanud
selle reisi jooksul. Ja siis meie teenindaja liks kohaliku Portugali proua.
Ja siis ta nagu vaatas meid kuidagi siukse pilguga,
siis me ütlesime, et jaa, et ma just ronisime pikku otsa,
siis ta oli mingi, vaatas meid, ütles, et ma olen ka seda
ühe korra elus teinud ainult never tööna.
Et, et ma, ma siis mitte kunagi ei teeks seda uuesti,
et ta ütles seda nagu sellise kindlusega
ja ta ütles, et tema käis veel täiskuu ööl
ja nad vaatasid päikesetõusu selle mäe otsast,
et kõik oli ideaalne, aga et ma ei tee seda mitte kunagi uuesti. Ja koju naastes selgus siis ka tõsiasi, et mõtlesime,
et huvitav, et kõik rääkisid meile sellest kui väiksest
jalutuskäigust metsas, et uurima, et palju nad siis ise
kohalikud seal otsas kah on käinud, et minu näiteks majaomanik,
kus ma elasin, et tema oli täitsa kohalik kohalik nurmes,
aga tuleb välja, et ega nad ise ei olegi seal käinud,
et nad lihtsalt soovitavad kõigil minna.
Et soovitus ei olnud iseenesest halb, aga jah,
ütleme nii, et, et neil tõepoolest endil ei olnudki päris
täpselt aimu, milline, milline ettevõtmine see siis
tegelikult on. Aga selliseid asju tuleb ette maailmas, kus inimesed elavad jah,
mõne kuulsa vaatamisväärsuses või suure kivi kõrval
ja no seal teavad ainult kuuldu põhjal sellest ise. Aga seal see olukord on jah, täiesti metsik,
et mõnesaja meetri tagant on mingit postikese teha,
see see on kõik, ülejäänud on lihtsalt kivi. Kuule kividest rääkides, seal on vulkaane õel
ja ma saan aru ka kuumaveeallikaid ja selliseid asju,
et kus on siis ilmselt mõistlik siis ikkagi käia,
kui sa juba korra seal oled. Kindlasti ma arvan, et see, see on üks parimaid asju,
et mina näiteks planeerisin oma kuumavee allikad ka allikate külastused,
siis näiteks vihmasesse päeva.
Et see on ideaalne asi, mida teha siis, kui ilm on kehv,
sellepärast et sa saad tõepoolest väga-väga-väga soojas vees
supelda olla.
Et see selline loodusliku spaa kogemus, ma arvan,
see ei ole võrreldav millegi muuga. Ja eriti tore on see, et tegelikult näiteks saami Kellyl on
ka selliseid, kui tavapäraselt need kuumavee allikad asuvad
ikkagi kuskil sellise noh, on mingi väike lõiguke
või jõeke või aasike kuskil metsas.
Siis seal oli ka, oli ka võimalus käia sellises kuuma vee basseinis,
mis oli siis ookeanis ehk siis peadki vaatama välja,
et millal on mõõn kaks korda päevas, seda siis teadupoolest juhtub.
Ja mõõna ajal siis tõepoolest rahvas koguneb sinna
ja saab siis supelda seal sellisesse. No see on niisugune nagu väike looduslik oaasike,
eks ole, kivide vahel meres, kus kus on väga,
väga väga soe vesi ja kuna ookeanilained on tugevad,
siis tuleb nagu kogu aeg külma peale, aga need Need allikad on siis nii tugevad, et ikkagi on päris tulina.
Et see on nagu võib-olla nendest muudest maapealsetest
allikatest selle võrra mõnusam.
Et tõepoolest sa saad nagu sihukest korra on jahe laine
ja siis tuleb tulikuum laine.
Et sa ei pea ise mitte midagi tegema ja siin on isegi veetud
mingid köied, et sa saad lihtsalt rippuda seal köie otsas,
kui sa ei viitsi oma käsi ja jalgu liigutada. Tuleme saate lõpu poole nende vaalade juurde korraks tagasi.
Et ma ikkagi katsun olla selles selles laines,
et kui mul ei ole seal päris kahte kuud tahta olla,
aga võib-olla ei taha ka Holland kolm päeva,
et kuskil seal kusagil seal vahepeal.
Et sa mind seal ringi veaksid, võib-olla kõige ägedamaid
kohti ja noh, ma ei tea, miks mitte ka päriselt looduski
lõpet parajaks reis kokkugi minu poolest. Vaatame et.
Ma arvan, paljude inimeste sellest paketist is
või on, on sinivaala nägemine ka, kuidas see,
nagu ma saan aru, see on mingeid teisi vaalu veel.
Charlotte on mingeid muid jumakaid. Ja seal on ikkagi, on näiteks heeringavaal,
mis on siis maailmas suuruselt nagu teine vaal ei nimeta
ja seal on väga palju erinevaid delfiini sorte.
Ja jah, seal on üsna üsna rikas mereelu,
et sellepärast kõik need teadlased sinna ka kokku voolavad.
Üle maailma siis kogu seda värki ja uurima,
et mõned mu sõbrad näiteks tegelesid kilpkonnade täägimisega
ehk siis panid neile külge siukseid kaks grammi kaaluvaid
GPS antenn, hetkel konnadele tekkisid siuksed pikad. No nagu autoraadiot tal on, eks ole, need vibad et siis
merre lasti tagasi ka selliseid kilpkonni,
et see tundus mulle alguses natukene võib-olla.
Ma ei tea, kas Cruel või sihuke õel või nagu,
et kuidas, kuidas ikkagi nii, aga aga tegelikkuses siis kõik
need materjalid, mis neile kilbi külge kinnitatakse,
on põhimõtteliselt samad, millest daamid võib-olla teevad
endale geelküüsi ja härrad võib-olla liimivat upeesid pähe,
et, et materjal on sama ja kilpkonnadel,
kuna neil kilp kasvab, siis umbes poole aastaga see asi
sealt lahti mõraneb ja kenasti loomavabaks päästab,
aga umbes pool aastat saab neid jälgida. Ja ja vaalade osas on jah, see, et kindlasti tasub endale planeerida,
võib olla mitu vaalavaatlusretke, et siis see nagu võimalus
midagi näha suureneb.
Et kuna tavapärased, kui ilma vähegi on,
siis need kohad saavad pigem tõttu täis,
siis hea on võib-olla mingi kaks tükki endale kirja panna.
Kui esimesega rahule jääd, siis võib-olla ta ise saab ka ära jätta.
Ja võib-olla juhtub ka see, et see esimene jääb hoopiski ära,
sellepärast ilm näiteks muutub. Aga vaala vaatamisega on jah see, et ookeanile tegelikult
kunagi välja ei minda, ilma et ei oleks kindlat märki,
siis Spotteritelt ma ei teagi, kuidas see eesti keeles olla võiks,
Potter nagu.
Ühesõnaga on olemas A sooridel siis kindlad spetsialistid,
inimesed, kelle töö on otsida ookeani pealt vaalu,
märkajad, märke, vaala, märked, et nemad istuvad siis
erinevates erinevad vaatluspunktid, on, need on siis mingid
mäed erinevate saarte otsas vaatavad binokliga merele
ja nad on nii spetsialistid, et nad suudavad sealt kuskilt
kilomeeterite kilomeetrite kauguselt oma binokliga ära öelda,
kus täpselt, mis liiki, keda nad nägid. Ja selle järgi nad siis suunavad kõiki vaalavaatluspaate,
et enne merele välja ei minda, kui on kindla peale teada,
et kusagil kedagi ka näha on.
Ja siis võetakse suund sinnapoole.
Ja siis need portugali siuksed, vanahärrad,
kes seal mäe otsas istuvad, et nemad suunavad,
et et see on võib-olla selline nagu ajalooline elukutse ka,
et vanasti siis kui vaalu veel kütiti, et siis oli ka
samasugune elukutse olemas ja siis nad muidugi raadiosidet
paatidega pidada ei saanud, et siis see süsteem oli selline,
et kui, kui merel vaala nähti, siis märkaja lasi oma sellest
vaatluspunktist välja raketi et anda siis merele märku,
et nüüd nägin ja siis käemärkide abil hakkas siis suunama
paate õigesse kohta. Ja ühesõnaga see vaalavaatlus ei ole midagi sellist glamuurset,
et sa oled mingi bikiinides kuskil jahi peal
ja siis täitsa sujuvalt mingeid Instagrami videosi,
kuidas delfiinid ja vaalad su ümber nagu sensuaalset ujuvad.
Pigem on see ikkagi selline seiklejatele mõeldud tegevus,
kus kui kuskil midagi märgatakse, siis paneme turistid,
pannakse kiirelt kiirelt kummiülikondades päästevestid selga,
paati ja lihtsalt täie täie täie hooga sinna suunda,
kus midagi nähti, et see hoog on ikka selline,
et vahepeal tulevad mingid kümnemeetrised lennud paadiga
sisse ja vahel on silmad seda kibedat soolavett täis,
aga aga ma ütleks, et see elamus kasvõi sellest paadisõidust
sellise lava ookeani on, on juba seda kõike väärt. Aga jah, kogemus ütleb, et nagu 99 protsenti kordadest
midagi nähakse ja üldiselt see võtab ikkagi inimestel.
Ütleme nii, et see emotsioon on pärast alati hästi kõrgel,
et inimestel on hästi-hästi rahul olevat,
isegi kui nad näevad, ma ei tea, ühte sorti delfiine,
aga aga neid on päris lähedalt võimalik näha
ja näiteks delfiinid on hästi uudishimulikud,
aga vaalade puhul on see, et paadiga üldiselt hoitakse
kuskil 50 meetrist vahemaad nendega, kui nad just ise
lähemale ei satu, mida juhtub ka, et siis ei ole midagi teha. Aga jah, ma arvan, seda peab ise kogema ja ilmselt siis nagu
kevade kevade poole on see tõenäosus neid näha suurem.
Et delfiinidega on siis suvi läbi nagu läheb,
et mulle väga meeldisid need Rizzo, Rizzo,
delfiinid, mis on, nad sünnivad üleni, sellise tume hallina,
aga nad elu jooksul hakkavad siis nagu meil hakkavad tekkima
Need laigud, ehk siis mida vanemad on siis ta näeb välja,
nagu ta oleks ära kulunud. Et, et see on hästi huvitav lell sihuke väike efekt,
et siis neid on põnev jälgida, et nad noh,
silmaga tõepoolest saad aru, et mitte ükski neist ei ole ühesugune. Ongi meie saatetund märkamatult täis tiksunud.
Kordenoviks sinisinivaal sabaga üle pea patsu lüüa küll. Jah, aitäh sulle, Ville eduva assori kogemust siin.
Suviselt raadio kahe kuulajatega jagasid. Lõpulooks selline veidi pikem, veidi rütmika astumine
juhatab juhatuse sisse. Ma arvan, et sellel ei olegi.
Oleme siis ausad, et päritolu sellel lool kindlasti ei ole Portugalist,
aga minu jaoks võib-olla see kõige rohkem iseloomustas
sellist nii päevast kui öist mõnusat astumist
ja elurütmi seal, et et tõepoolest elu on seal nii värvikas
kui rahulik.
Samal ajal, et jah, see lugu peegeldab mulle seda
ja väga meenutab neid aegu. Et loodetavasti varsti siis juba uuesti Datsun samas rütmis
nende saarekeste pinnal.
Ja aitäh juba kutsumast. Ja aitäh Sulle veelkord.
Esitaja Sis aluna ja tšai puul või pool lugu. Nime Juruuba stuudios oli värskelt Assoori saartelt tagasi
kodumaale naasnud Pille Laiakask.
Mina olen Ivatsepterkin.
Värskraba on raadio kaks saadet, reispass.
Ega muudkui kauni.
Kohtumiseni järgmisel pühapäeval.
