Täna 25 aastat tagasi oli Tallinna vabastamiseni jäänud kolm päeva.
Sama palju kolm päeva oli kestnud Leningradi rinde teise
löögiarmee pealetung, mis algas Emajõelt
ja ühtlasi kolm päeva, oli kestnud Eesti korpuse sõjameeste
vabastusmarss läbi sünnimaa.
Selleks ajaks oli rindejoon, mis kiire pealetungi tõttu ei
kujune tõudki püsivalt välja.
Umbes selles paigas, kui me tõmbame mõttelise joone,
mis lähtub kallastest lääne suunas kallaste märgime ära
Kaaga ja järgmise suurema linna korpuse meeste teel,
must V tähega M. Ja täna jätkamegi oma meenutusi kusagilt Kalevipoja jõe
kääpa kaldailt saare ja kallaste mailt, kusjuures meil nagu
juba nõuab traditsioon on abiks mehed, kes seda lahinguteed
tol päeval jätkasid.
Nimelt polkovnik Olav mullas 921. polgukomandör,
kapten Jüri Veskijärv, 350. polgu luureülemseersant Paul lind,
sama polgu tankitõrje kahuri komandör ning vanemseersant
erist tint 921.-st polgust. Ja see võib-olla on täna tähtsam kui tol päeval,
aga aga kuidas ilm oli nagu mäletame, mitte selline nagu
nüüd ilm. Oli sel päeval suurepärane, tulime umbes lõuna paiku
jõudsime saare lähistele.
Maantee oli hea, üle ootuste peale rabade
ja metsade, kus läbisime ja siis järsku rebestas õhku äge
tulistamine eespool.
Mees liikus, avangard, aga olime jõudnud oma pataljoniga
polgu peajõududega väga ligidale, kuna oli tekkinud selline
muretu meeleolu, kuna vaenlane kõik sa ees sellise kiirusega taganes,
et me poolteist päeva ei saanudki lahingut pidada. Sel momendil tekkis väikene segadus, aga siis võtsime lahing
rivisse vasakule ja eespool käis lahing samaaegselt edasi
vist eelüksus, mis elal pidas seal lahingud. Meie saime tegelikult tol korral korralduse pataljoni komandörilt.
Meie muidugi roodu komandörilt, et minna paremale tiivale.
Maastik kujutas endast saare koolima lähistel kääpa jõgi
lookles keskelt, oli jõe luht, mis oli tükati 150 kuni 300
meetrit lai.
Me läksime paremale tiivale ja võtsime sinna positsiooni sisse.
Läks natukene aega mööda, kui tuli korraldus rünnata vaenlast,
mis oli umbes 150 meetrit meist eemal ja luureandmed olid,
et ees on väikene ojakene, kus läbi jooksime,
aga nagu mäletate, see ei olnudki ojakene,
vaid see oli kuulus kääpa jõgi ilma põhjata. Ja no ikka ta kohati oli, süda ütleb, et saab jalg süljega,
teised. No kate põlde aega otsida, kuna oli antud ülesanne
kätte kõik põlesime võimalikult rutem välja lüüa,
ei olnud mitte seinale minek põlmiteenale minek,
jah, tõesti.
Ja seal tekkiski siis see moment, kus meil tuli tegelikult
rünnakule minna.
Rünnakutele ka see oli jah, selles eestimaa lahingutes oli
meile esimeseks rünnakuks. Meie rühma komandör leitnant Kask rivistati mehi,
aitasin kaasa, seal olin hell korrale rühmakomandöri
asetäitja ja kui tuli korraldus rünnakule,
siis liikusime lahingrivistuses jooksuga lagendikule välja.
Üks 25 meetrit, liikusime ilma, et oleks ühtegi pauku kostnud,
siis aga löödi meile selline tugev tuli kuulipildujatest
automaatidest püssidest, sestpeale, mille tõttu tekkis moment,
kus paljud said juba surma haavata ja mille tõttu,
kui jõudsin jõe kaldale, siis Oja asemele oli kahjuks Jese
mustav jõepõhi ja samal momendil tundsin teravat valu jalas,
kukkusin, olin pihta saanud, samal momendil aga vaatasin,
et CIA seisma jääda. On võimatu, kuna niikuinii olen Lagedil lageda koha peal,
et tuleb igal juhul edasi minna, muidugi käigult ei ületa
praegu seda jõge, pärast on see meil veelgi raskem.
Hüppasin jõkke, samal momendil aga tabas uuesti mind kuul,
aga õnneks läbistas ainult seljakoti ja kateloki,
lihtsa oli mulle paar aastat eriti meheks olnud,
igapäevaseks kaaslaseks.
Hüppasin jõkke, põhja kätte kohe ei saanud. Uju, tõmbasime vee peale, ujusin teisele kaldale,
nägin, et olen üksinda, seal.
Võtsin kiiresti lahing korda, paning, granaadid endale ette
ja hõikasin oma rühma meie omale järele.
Selle peale oli tuli natukene hõrenenud,
hüppasid ülesse seersant hunt, kes elab praegu Pärnus.
Reame saarjõe, kümmekond meest, jaa, hüppasid jõkke,
no kõik ujuda ei osanud. Lühemal mehel tuli vesi peaaegu kurguni välja,
aga tulid üle jõe, võtsime ka kaitsepositsiooni sisse
ja vaata siis Aitigi korralduse juba miinipildujapatareile. Lahing ei olnud seal pikk, ei olnud, kui olin ületanud jõed,
võitsime seal kaitsepositsiooni sisse siis kui see
miinipilduja tuli, tuli no külg ees, ma ikka oma nina all
seal vahetus läheduses, kuna 50 meetrit eemal miinid
lõhkesid ja nähtavasti seega pritsudele võttis elamise,
elaks, et kui üheksas rood tulid vasakult poolt uuesti rünnakule,
siis enam ükski pauk ei käinud ja olime vallutanud ära.
Nähtavasti oli ka sellest abi, et olime jõe õigeaegselt ületanud,
kuna nadi riskinud enam jääda, kuna nägid,
et jõgi oli tegelikult juba ületatud. Mul oli pärast meie aitäh, see oli siis nüüd 24,
üheksa, aga samal ajal liikus ju 25 aastat tagasi.
Teie naaber naabertäitmest tuli ja me vist jätkame nüüd juba
kallast edasi põhja suunas.
Nii 354. polk jõudis vist juba eile 25 aastat tagasi Peipsi
äärde ja esimene asustatud punkt suurimist vabastasid.
Oli seal lahingud, kallastel ei olnud erilist midagi,
vaenlane vist tundis juba, et on vaja ära minna kallastest,
et muidu ta oleks jäänud rõngasse ja hakkas taanduma piki
Peipsi läänekallast. Ja meie polgu teekond oli sama Peipsi lääne kallale
ja läbisime peale kallaste võtmist.
Läbisime rangele randvere küla, siis rannaküla
ja õhtuks jõudsime Omedu jõele.
Siin oli juba tugev, tuli vastas.
Ja olgu, komandör arvestas sellega kohe käigult ei ole
otstarbekohane minna üle jõe tugeva tule all,
kuna sild, aga mingisuguseid niisuguseid vahendeid,
millega jõgi jõge ületada ei olnud kohapeal sillad olid vist
purustatud kogu Omedu jõel ja vihkab ka,
eks ole. Ja Hildasi mingisuguseid ei olnud veel. Ja pimeda tulekul arutasime niimoodi, et kõige parem oleks
ikka öösel see asi ära teha, et võib-olla hommik on jälle tugev,
tuli peale, et ega mehed saavad pihta ja milleks siis mehi
ilmaasjata tulle saata, kui võib-olla öösel võib ilma
kaotusteta seda teha.
Ja nii otsustasimegi, luurajad ja sõjamehed otsisid
niisuguse koha vaenlasele nähtamatult, see oli,
kui nüüd meie edasitungi suunaga arvestada,
siis vasakpoolne natukene sellest Peipsi äärest kaugemale. Sealt Läksid mehed ujudes üle ja leidsid teiselt poolt,
leidsid ühe parve suure parve tirisid selle siis oma poole
peale ja pikkamööda selle parvega hakkasime siis meie üle saatma.
Viimaseks siis vist suurtükkide juurdegi mehed jäid
ja muidugi seltsimees lind.
See aitab, hoiab, see ületan, käis kaunis kiiresti suutlik,
samuti. Lükkasime kahuri sinna parve peale aga kauri suure
raskusega haridusele parve sisse, nii et vesi tuli ikka
jaagu põlvist saadik, aga üle saime ja, ja kui olime teisel
pool kallast, siis läks juba lahingud edasi
ja ega seal vahepeal enam lahingud ei olnud. Oral jõudis jalamaid juba tükk mõõdet, jah,
seal oli siis Tiheda küla, Kasepää küla ja raja küla.
Seal. Tugevaid lahinguid ei olnud, aga sakslane taandudes
ikka osutus teatud vastupanu hoidis, tahtis hoida kinni,
et need põhiväeosad neile saaksid segamatult tagasi tõmbuda
ja teatud liinidel ikkagi avasid automaatrelvadest tule
sundides sellega edasi liikuvaid, rääkisime siin peatuma
ja lahingkorda sisse võtma ja kui meie üksused avasid kadule
ja suurtükimehed ka juba oma paugud ära tegid,
siis olid nad jälle kadunud ja taandusid
ja niimoodi läks kõige aeg. Kes on käinud Peipsi ääres, see teab, et kui üks küla lõpeb,
algab kohe teine külaline läheb ühes otsas põlema sumba
serveri kohe ja nii oligi selle rajakülaga lingvist,
et see oli ta paingustel, oli üks esimesi kokkupõrke juba
kolmanda soomuskorpuse Steineri tankidega.
Jõudsime raeküla välja.
Nii, meie patarei komandör seltsimees kuul ratsutas ette voore,
järsku tuleb tagasi, lärin algas ja saime teada,
et pange tundjad. Nii meie rühmaülemseltsimees, altar, vedru on ka elus praegu.
Nii andis käsu kiiresti lahingut laimu korda minu kahur
ja seltsimees praegu, nii kaua me olime ees.
Nii sättisime kiiresti, ega seal pikka aega ei olnud,
ilmuski esimene tanke, majade vahel tuleb välja
ja nii ta meie ratsahobuse pihta sai.
Null Golden olid rajagi selle raja küla esimese maja maja juurest,
kui tank välja jõudis, kuhu selle tillukese Sarokkad jätkaga
spetsialist tiigrile tule avab, mis punkti? Tiigrilabad sime see tank muidugi, tiiger siin väiksem.
Meie tabasime juhi luuki, nii et see lendas kohe sisse
ja sellega oligi lanki tank hävitatud.
Nii sealt teise tangid enam ei julgenud meie meiega rinda
vastu pista ja keerasid ümber, panid.
Musta Core. Pange nüüd aga enam kätte ei saanud, sellepärast et majade
vahel ei ole võimalik otsesihtimise kahuriga tulistada.
Jõudsime niimoodi küla lõppu maja serveri välja.
Üks g müür oli ja parajasti sanele lage väli muste linn
vaatas meile vastu kolm kilomeetrit, mis sa loed
ja ja siis minu sihturiks oli seltsimees roosalu väga täpne sihtur.
Arutasime, kuidas seal mägede saksa Kaur,
kes tulistas fantaarsed meie jalaväe osasi Ja nüüd arvestasime välja niimoodi, et kui meie lükkame
kahuri välja, hakkame teda tulistama, loomulikult ta näeb
neid ära, tuli tugevam ja see oli suurem kaun kui meie oma.
Nii laadisime kahurimajavärgis ära.
Kiiresti lükkasime välja, mina hakkasin binokliga jälgima,
mida see saksa kahur tegema hakkad, nagu meie kahur välja ilmus,
nii oligi. Tema märkas kohe pöörama hakanud hiljuti toru,
tähendab väntama meie suunas. Nii ma kiirustan, voosalu, kiirem, kiirem
ja ega ei olnudki rakendada.
See kahuritoru oleks peaaegu juba jõudnud meieni meie suunas,
aga siis kärgatas meie esimene lask.
See oli lange umbes.
Noh neli, viis meetrit paistis minul.
Ja see võttis muidugi sakslased ähmi täis.
Momendiks jäi, tähendab kahuritoru seisma,
nendel tähendab mõjus. Samas kärgatas teine lask, see oli juba otsetabamus
ja kahuri rattad Käisi tuvastatav.
Kaup ja sellega oli ta punt likvideeritud.
No ega sellega veel ei olnud mustrile teie vaba,
sest Line käis edasi seal tugevat kaitseliin,
kaitsejoon, kaevikud olid ja samuti märkasime,
et Peipsi tähendab laevad seal rida pittu,
laev oli ja ühe laeva pealt üks kuulipilduja andis tuld meie
jala pihta. Nonii siis ruttu jälle oma järele ja 40 500-ga
ja hilisime tähendab sinna ligidale siguri ajendada,
jah, seal oli.
Seal oli jah, need peene ajad Inglismaal ligidale,
nii et saime meie laske väga hea selle suuna
ja hakkasime siis seda kuulipildujat hävitama.
No aga kuulipilduja hävitamine ei olnud käsutusest,
annetas meid ära ja hakkas tulistama. Tema tuli muidugi kandus meie langusse, umbes nii ligemale
paarikümne meetri kaugusele, neist nii, aga meie tuli oli tabavam,
nii et hävitasime selle kuulipildujad ära.
Aga enne seda, kui kahurid saime üldse hävitama hakata,
juhtus niimoodi selle arutelu ajal, et ma sain haavata
jalast ja üks mürsk lõhkes kõrgel, nii et täiesti maja
varjus lõi minul saapatalla vahelt sisse
ja lõikas läbi kolm varvast. No aga mitte otsast.
Aga saabas oli kõver, tais, loomulik aja ja,
ja kui oleks olnud rahuaeg, siis oleksite otsekohe kiirabi
ja sinna vedru ja see aitas mul selle killu välja,
sidusime jala kinni, ei tahtnud, ei taha minna.
Aga millega lõppevad teie mälestused sellest kindlust
Mustvee lähistel?
No see lõppes niimoodi, et kui juba jõudsime Mustvee linna
Sierra esimeste majadini, siis tuli meile jälle väga tugev
tuli peale. Meie sättisime küll kahurid kiiresti korda,
ma viskasin ise pikali maha.
Jalaväe kaeviku väike küngas oli ees.
Samas aga väga lähestikku, võib-olla isegi seal painide
kaugusel lõhkes üks suur mürsk, tundsin veel,
tõusin ja kuidas ma vajusin, seda enam ei teadnud.
Ja ma sain põrutada sellega siis nii-öelda lõpes minu
lahingumöll seal ühel päeval kaks pihta moosi oli Mustamäe poole. Meil on vist otstarbekas nüüd vaadata, kuidas naabrid edasi liikusid.
Seltsimees mullas, teie olite sel ajal juba kusagil Torma kandis. Algul oli ülesande vallutada Torma sead,
liikuda veel põhja suunas edasi ja rahvas on ülesanne keel
päädise lõputööde välja andnud umbes 10 kilomeetrit. Tekkis lahing vaatasid tankidega, esimesed mõtted on,
kes lõikus tungis peale surmast ida poolkõdunenud tuli kolm. Tanke siis liikusid visklesid kolmanda pataljoni neile vastu,
kui me siirdusime sellesama metsa.
Ja siin on üks meie jõudsime pärast ülesannet ainult umbes
kella kaheksa paiku kella üheksa paiku.
Päris pime oli, aga keerme sattusid jalgu,
sattusid. Palun hetkeks vabandada, nii et otsustasime minna veel edasi
10 kilomeetrit ja me oleme sunnitud lainetama täna oma
televisiooni programmis umbes samal ajal otsuse
ja veel minema edasi võib-olla mitte 10 kilomeetrit,
vaid ehk minutitki vähemgi.
Sest nii huvitav kui võib-olla võrkpall,
seda saab näha ka teiselt programmilt.
Aga see, millal veteranid räägivad väga tähtsast päevast,
Eesti vabastamislahingutes ei kordu, ei pea. Aga vahepeal on jõudnud naaberdiviisi väeosad juba muste linnani,
jah. Leidsite sealt Eestist ühe silla, ühe vähestest
tervetest sildades selle pika tee jooksul?
Jahe algul ei teadnudki märgata seda silda,
sellepärast et sakslane hoidis meid väga tuleva tugeva tuule
all ja ikka tuli lahing korras minna muste peale. Suurtüki meestelt tugevat toetust, siis hakkasime lähenema
Mustveele ja esimesed esimese pataljoni võitlejad tormasid
sillale ja juba esimeste majadesse sisse siinpool silda juba
need majad põlesid.
Vaenlane oli teise poole mustri jõge taganenud
ja meil tuli hakata nüüd ka mõtlema sellele,
et kuidas kiiresti saada üle mustjõe teise poole kaldale.
Ja tänu suurtükiväetulele, mis aitas meid. Mehed läksid selle üle selle silla, mis oli veel järgi
jäänud ja terve, oli ja ei märganud midagi,
midagi kahtlast ei ole, aga tuli välja, et sild oli mineeritud.
Ja esimese pataljoni komandöri asetäitja kapten Beckri
märkas õigel ajal, et sild on mineeritud,
kõik on juba õhkimiseks valmis, isegi süütenöör põleb.
No ta jooksis alla silla juurde ja tõmbas need juhtmed
puruks koos kapsliga, niiet sild jäi terve terveks
ja tänu sellele said ka suurtükimehed meile kiiresti järele
ja aidata meid edasiliikumisel. No see kõik toimus eluga riskides, nii et isegi üks protsent.
Raske nüüd öelda, kas siin oli mõned sekundid,
jäid puudu või oli siin natukene rohkem,
minutitega oli küsimus, no iga igatahes olukord oli selline,
sild jäi terveks ja see oli väga suureks eeliseks meil
edaspidi edaspidi see pealetungi jätkamisel.
Lahing must pärast.
Lahing musta pärast oli päris tugev, peab ütlema,
Pealt läks ju ka maantee Jõgeva suunas, mis ei võimaldanud
neil taganeda, eks ole, jah, ja seda teed nad sinna põhja
poole läksidki osa, mis ütleme mustest nüüd pääsesid
soomusmasinate ja tankidega ja jalaväeosad Need taandusid
seda teed mööda tagasi ja nüüd umbes samal ajal oli siis
Must oli vabastatud Meie väeosade poolt,
kate liikusid sealt kohe käega tööle, sealt sai natukene jah,
edasi liigutud ka täpselt ei mäleta, aga siis hakkas juba pimenema. Ja polkvist jäi lahingukorda peale Mustvee linna vabastamist
nüüd Valdo Pant ja nii meie unusta.
Selle sõõriganda must torma asub siin, aga siin taandus
samal ajal Hitlerliku Wehrmachti suure operatiivgrupeeringud nord. Hakkasid sel hetkel jõudma kuhugi nende eide,
nii Labedamate päkadega, väeosad kuhugi Avinurme lähistele
ja nüüd ka võib-olla mõistetavate, milles polkovlik mullad
loodetavasti lühidalt jätkab.
Miks jätkadid korpuse väeosad edasitungi põhja suunas,
võib-olla isegi kalduga kirdesse Avijõe poole? Mis tõenäoliselt langes veel selle kuupäeva sisse,
oli võib-olla, ehk kui laiemalt võttes esimene küllalt
suurest Avinurme lahingust, millele me pühendame terve,
peaaegu terve oma homse paate.
Nii läks siis õhtusse päev libavanad tallinlased mäletavad
päevana kui Pika Hermanni tornis iga poole tunni tagant
vaheldus lipp ja vaheldusid värvid, ühtlasi ka päevana,
millal kurikuulsa kolmanda teemehed eesotsas tuntud tegelase
Jüri Uluotsaga kuulutused Tallinnast välja kodanikku
vabariigi valitsuse ühtlasi päevana, millal Eesti korpus
ja teised nõukogude armee väejadad saatsid korda otsustavaid
tegusid selleks, et juba kahe ja poole päeva jooksul
vabastada Eesti NSV pealinn Tallinn. Või tuli oli jäänud 232 päeva.
See oli täna 25 aastat tagasi.
