Aeg teha päeva askeldustesse pausia, mõelda hoopis teistel teemadel,
kui seda on argimured.
Tartu stuudios on usundiuurija Mare Kõiva,
kes on teejuhiks rahvausundi maailma ning täna tuleb juttu karust.
Tere, Mare.
Tere. Ja kas ei ole tore?
Ma just mõtlesin, kui ma siia tulin, on karuga seoses,
on nii palju huvitavaid uskumusi, arvamusi no üks,
mis mulle endale väga meeldib, on niisugune hinnang,
mis on üles kirjutatud jällegi nüüdseks peaaegu 100 aastat
tagasi ja mis ütleb nii et karu ja hunt Ta on puhtad loomad
ja nad on puhtad loomad juba selle tõttu,
et mõlemal on tähtkujud taevas olemas. Nii hundil kui karul õhtul, et väljavaated karu
ja hundi üle ja kõik läheb hoopis paremini.
Ja sinna juurde käib veel üks teine õpetus,
mida me linnas praegu.
Aga saame ikka ka, kui me näiteks käime kas oma maja saunas
või kui me käime näiteks mõnes linnasaunas siis on võimalik
tulla saunast välja.
Varem oli väga oluline tehakas risti märg saunaukse peale
või midagi muud ja tuli lauset, selline tark ütlemine. Hundikesed, Karukesed jäägu minu jälgedele omi lapsi vihkama
ja puhastama, ühesõnaga sauna kutsuti enda asemel hunt
ja karu. Me teame, et tavaliselt õhtul hilja,
kui see saunast ära tuled, et selle järel pühakud,
juhi Maarja lähevad sauna kuulmise järgi.
Aga sellel hundil ja karul, keda oma poegadega koos sauna
vihklema kutsuti, oli tookord ka sügav tähendus.
See oli see, et siis ei saa ükski kuri inimene,
aga ei saa ka kuratega vanapagan ega keegi muu ei saa sauna minna. Saun noh, niisuguse puhastamis pesemiskohana oli ikkagi väga
tähtis muidugi, mis mulle on alati meeldinud,
on need praktilised, õpetad muutused ja see käib nüüd
otsekui siia juurde, et kui sulla karjast kaob ära kas koer
või mõni lammas või sa leiad, et et keegi on käinud
ja ajanud Läks mesipuu ümber või midagi muud,
on aias juhtunud kohtlast.
Siis sa ütled endale, see on hundi jagu seal karu jagu. Ja siis on niimoodi, et kõik muu on sõid päästetud,
nemad, nemad saavad söönud tagasi, nad enam ei tule selle
analoogi ikka järgi ja ja tasakaalu maailma uuesti tagasi toodud.
Kui ma vaatasin ringi meie materjalide hulgas,
siis torkab silma see, et kui soomlased on saanud välja anda
suurepärase raamatu, mille pealkiri on meie kuldne karu siis,
kui eestlased peaksid niisugust raamatut tahtma koostada,
siis tõenäoliselt tuleks selle raamatu pealkirjaks hoopis
meie kuldne hunt. Et sageli on just nimelt hunti nimetatud kuldseks,
mis selle põhjuseks siis võiks olla ka kindlasti see et
karuga on osatud võib-olla paremini hakkama saada.
Karu rüüsteretke, Sid on kardetud palju vähem,
temaga on osata võib-olla paremini kontakti astuda,
ennast kaitsta ja oma majapidamist kaitsta.
Aga väga erinevad on tegelikult ka mitmesugused väljendid,
mida me ütleme, mehed ütleme, Vägo viletsa lauluhääle kohta
juhet kraaksub nagu vares harakas Kädistab. Aga kui, kui tuleme edasi karu suunas, siis kindlasti
tulevad meelde karumeerged või kui näiteks oli nii et
vanemad olid oma laste pärast väga mures
ja püüdsid nende Eesti ühte, kui teist ära teha,
siis oli selline ütlus, et jätab nagu karu oma poegi.
Kuidas siis karu oma poegi õpetas, see tähendab sisuliselt seda,
et lapsevanemad katsusid vaikselt teha, kui,
kui laps pidi mingit tööd tegema, eriti kui see töö oli
kellelegi teisele või kooli või kuhugi mujale siis
lapsevanem tegi vaikselt ühe osa aero või nagu vanades
juttudes on, isal ei jäänud muud üle, eks ta siis pidi nagu karuema. Et iko laps ei saanud nii palju heinu kokku riisutud,
et isa siis salaja tõi omalt poolt natukene lisa selle
vankri peale.
Et niisugune oli sisse korrutada jätamine,
kust karu tekkis, ka see on selline omalaadi huvitav lugu
ja võib-olla tood tagasi nende samade lugude juurde,
et miks üks võib-olla kuldne hunti tõepoolest väga nii
kardeti kui, kui talle anti ka väga tugevasti au. Me teame, et ka karul on väga palju kaitse
ja peitenimetusi.
Kõik need Otid või või mesi, Paat, Loi käpad,
kõik muu, onju Karu karust rääkimiseks, nii et karu seda ise teoks.
Aga tekkelugu on päris huvitav selles mõttes,
et karu on nüüd üks neid loomi, kes on tekkinud inimesest.
Nimelt räägivad meie karutekkelohud nii et Karu on tehtud vanatüdrukust.
Ja see viib jälle tagasi niisugused kristlike opo
krühviliste seletuse tekkelugudena. Kristus läheb mööda teed ja vanatüdrukul tuleb mõtteta,
ehmataks teda nurga tagant.
See on ka päris hea mõttekäik, eks ole.
Et ehmatab teda nurga tagant ja ta tõepoolest otsustab Kristust,
hirmutad läheda, teeb mingit õudset, õudselt möirgab.
Mille peale kristus ütleb, et Saagugi sinust karu?
Ma olen näinud nülitud karupoega, ütleb selle peale
jutustaja ja see oli kui inimese lapsekene. Ja nüüd me jõuame teisemat, Kevini.
On terve rida loomi, keda eestlased on pidanud inimeste
sarnasteks või, või kelle kohta nad on leidnud,
et varem on nad tõenäoliselt kindlasti olnud inimesed
ja karu kuulud nende hulka.
Ja nagu muudegi selliste inimesesarnaste loomade puhul ka karuga,
nii et et järelikult teda ei kiputud sööma.
Ja, ja jahisaak oli jahisaak, nahk oli nuhk. Aga kuna ta oli inimese moodi, siis seal oli mitmeid tõrkeid
ja keelde omakorda.
Carol oli tegelikult veelgi mitmeid tähendusi.
Da oli inimese eluajarituaalides hästi olulisel kohal.
No vanasti käisid karutantsitajad, käisid Eestis mööda maad
ringi ja et nad tulid külla tavaliselt ja siis väiksema
või suurema raha eest.
Nad pakkusid. Nad lasevad karu korraks lauta loomade juurde
ja pärast seda nii hobused kui lehmad edenevad väga hästi edasi.
No on, mõnikord on ka öeldud, et oh, eks nad üks
mustlasrahvas olid, et noh, niisugused rändajad,
et olid endal karu ära kodustanud ja selle Karukanud siis
endale leiva lauale teenisid.
Üks võimalus jällegi, mis käis vanade traditsioonide juurde,
oli see, et kui sa tundsid, et sul on mingi tõsisem
terviseviga küljes siis oli jällegi hea. Kui sa läksid selle karu omaniku juurde ja karu siis näitas,
kust sul võiks haige koht olla, kõlab päris müstiliselt,
eks ole. No jällegi, vanarahvas on olnud suhteliselt skeptiline,
öelnud, et no mis asja.
Et väikse pojana toodi koju, kasvatati üles,
õpetati karu tantsima, rääkima ja kõike muud tegema,
mida vaja. Seesama vana karu tantsitamine
või Õpet õpetad karule või karupojale tantsimise. See oli tõepoolest Ivano tsirkusetrikk, millest peeti
kõvasti lugu.
See oli ikka omaette vaatepilt, kui karurattaga sõitis õi,
kui karutantsulohu järgi päriselt tantsu vihtus
või midagi muud tegi või otis luua, näiteks käte pühkis tuba.
Mõned neist, vähemalt Ta on ka need trikid,
mida siis need karutaltsutajad ja karu tantsite,
et kui nad juba kord tallu olid tulnud, mida nad siis ka
näitasid või pakkusid. Kas karu võis liikuda ka maailmade vahel
ja karu on küll üks neid jällegi neid loomi,
kes võis olla nii siin maailmas kui seal maailmas.
Eks seesama jutt, mis viitab, et ta on nii puhas loom et tal
on oma tähtkuju, et ta on taevas juba kirjas,
oli küll niisugune asi, et karu oli neid,
kes vahendas mitte ainult sõnumeid selle kohta,
et kus sul siis haige on, me võime seda võtta naljana. Aga me võime seda võtta ju ka tõena, eks ole,
me teame, et väga paljud loomad on tegelikult õpetatud
kompenseerima inimese haigeid kohti või aitama neid,
kui neil on mõne meelega on, on nii, et ta väga täpselt seda
ei ei suudagi jälgida või, või ei suuda kasutada kõiki oma organeid.
Nii et jah, kahtlemata, ja taaskord me näeme,
et paljudel ümberkaudsetel rahvastel on kalendris väga
tähtsalt ära märgitud eriliselt Karu päevad,
kui, kui karu tuli austada. Me teame võt meie hõimurahvaste juures põhja pool,
hantide-manside juures oli tabaks karu, kui karu kütiti,
siis korraldada tõelised karupidustused,
pikad mitmepäevased, uhked tseremooniad,
kus karu käest paluti vanade laulude ja tantsudega paluti
tegelikult andeks, selgitati talle, miks oli vaja,
et ta annaks oma elu inimeste käte või inimeste ees,
see meie põhjakomme ei ole sugugi ainult meil,
vaid mida enam põhja ja Aasia poole, seda rohkem tuleb
selliseid päris karu pidustusi või neid juhtumeid,
kus karu mask ees tegelikult tulevad koju tagasi
teispoolsusest surnute hinged. No ka meie neile maskeerimistavadele, kus väga sageli just
nimelt karu tuleb koju tagasi karu maskiga
või või täiesti karuks riietunud inimene.
Või et selline neljakäpukil lambanahast või millest nahk
seljas niisugune karu tuleb majja, siis temalgi oli kaks
hästi olulist sõnumit, üks oli see, et tagada selle pere
sellele perele palju lapsi, et kõik lapsed
ja inimesed oleksid hästi terved. Selleks karu puudutas või katsus kõiki, kes parasjagu toas
olid just tüdrukuid ja naisi ja samuti oli Moskeerimiste ajale,
et kui karu siis tuli jõulude ajal või, või liikus mask
maskeerituna ringi sellel nii-öelda vana uue aasta ajal
ehk siis jaanuari alguses pikki eeskätt Lääne-Eesti
ja saarte külasid siis ta oli üks neid maskeeritud tuid,
kes tõi sõnumeid teispoolsusest.
Ta küll jällegi ei rääkinud ise, vaid laulud,
pigem vahendasid tema sõnumeid, niisiis peamiselt Kadri
ja mardilaulud. Aga neil niisugustel aastavahetuse külastamistel oli eraldi
tore tore komme tänada ja, ja soovida tervist.
Kas on midagi arvata, et ka selle kohta,
et miks karu talvel magab?
No ja et see on nüüd hästi märkimisväärne selle poolest,
et kui lindude, rändlindude ja kõigi muude kohta arvati
täiesti tõsimeeli, et et nad ikkagi lendabki kuhugi ära,
vaid nad ööbivad veekogu põhjas, siis karudega olid palju
konkreetsemad tähelepanekud. Et vanadel eestlastel oli uskumus, et väga paljud loomad on
talveunes ja Sa oled väga õnnelik, mõnikord sa leiad näiteks
nende polku kantud kas kulda või, või midagi muud väärtuslikku.
Väga paljud loomad, usuti, et nad magavad talvel
ja karu oli üks neid, kelle kohta öeldi,
et karu peab sügisel saama palju toitu.
Talle ei tohi midagi keelata, kui see vähegi võimalik,
on muidugi tas õigi enamalt jaolt marju ja kõike muud
ja eks ta kipub ju pigem pigem niisuguseid korjused üle vaatama. Ja karupesasid leiti metsas rännates ka kergemini üles,
sest On väga mõnusasti kirjeldatud, kuidas lume sisse on
sulanud auk ja ja sealt tõuseb nagu väikest hingeauru,
tõuseb metsa olla üles, et siis on teada,
et see on karupesa.
Palju selliseid mõtisklusi on, et kas karud oma pesas,
kas isakaruemakaru magavad koos, sest kõigil jällegi on teada,
et vot seal talveunest kevadel tuleb karuema välja,
et tal on karupojad. Ja, ja jällegi seesama need tähelepanekud,
et oi, karuema on Vägokonnatlike, ta ikka toidab oma poegi
vokaat karuema, päris pikalt, mõnikord kuu aega elada ilma
ilma et ta midagi sööks, et oi, ta elab oma vanast talvisest
rasvast ja on ka teisi ütlusi, et oi-oi,
mis jutt, see niisugune olnud.
Et tegelikult kulus enamik neid varusid kulusid talvel.
Selle niisuguse vaikse magamise ajal kulus ära. Aga nuusutiga näiteks, et rotid talvel magavad,
tundub kummaline, eks ole.
Praegu näib nagu rotid koguahing käiksid ringi,
näriksid ja tassiksid midagi oma pesadesse,
Kuusati, et rotid ja hiired magavad, magavad talve maha
ja väga paljude loomade kohta.
Kes näiteks vahetasid talveks ja kevadeks erineva kasuka selga,
nende kohta ei osatud ka päris täpselt öelda,
ei arvata. Nii et näiteks kõik need toredad nirgid ja muud sellised
kellel ei ole talve, nende kohta arvati,
et kuna ta talvekasukas oli väga hele suvekasukas oli punakas,
et küllap nad ikka magavad kuskil Bezos,
et neil on oma harud.
On isegi arvamusi, et selliseid naljakaid arvamusi ECO neid
Ura vaid ka kogu aeg ei näe ja miks nad ikka nii väga
koguvad omale neid pähkleid ja kõike muud,
et äkki neil on pesa, kus nad vahepeal tukuvad. Nii et see niisugune katkestus või noh, rääkimata sellest,
et vähemalt läbi viimase 100 aasta on, on olnud inimeste
peas niisugune unistused, oi-oi kui külm ilm.
Oi kui ebameeldivad olukorrad.
Oi kui vastikud tööd on teha.
Läheks tukkuks natuke, äkki õnnestuks ka jääda talveunne,
et see unistus talveunest, mis on kuidagi muretu
ja täiesti vaba, et see on ka inimeste peades hingedes hästi
olulisel kohal? Aitäh, Mare Kõiva täna.
