Vikerraadio kuula rändajat, rännakud Põhja-Euroopas
ja Lõuna-Ameerikas. Rändame koos Henryga. Relvaga. Kuula rändajat teene. Me oleme siin oma rännusarjaga liikumas Islandil sellel
polaarjoone lähedal keset Atlandi ookeani üksildased saarel
ja eelmises saates oli juttu siis selle saare pealinnast
Reykjavik ist ja tema linnaosadest ja sellest,
mis mulle seal pealinnas mitme käigu järel armsaks on muutunud.
Aga täna on teemaks Islandi rahvusköök.
Noh, selline päris intrigeeriv teema.
Sest need Islandi road on üsnagi omanäolised
ja neid on vorminud siis ühest küljest Islandi eriline
ajalugu ja teisest küljest need äärmuslikud loodusolud,
mis seal valitsevad. Ja eks see tänane jutt lähtub ikka nagu alati minu puhul
nendest omaenda reisikogemustest ja toidukogemustest,
mis seal Islandil olen saanud ja igal korral,
kui seal olen käinud, siis olen midagi uut kõrva taha pannud.
Ja nüüd sellel viimasel korral siis natuke rohkem kui aasta
tagasi tegin ma veel niimoodi, et võtsin viimasel päeval
sealt Reykjavikis kaasa päris hulga erinevaid Islandi
rahvuslikke toidupalasid ja korraldasin kodus siis pärast
tillukese Islandi toitude maitsmise õhtu
ja siis oli väga vahva vaadata, kuidas külalistele need
ampsud maitsevad. Vaat sedaviisi päris särtsakas kalt ju algab üks Islandi
rahvalaulu meloodia ja suurem osa Islandasin teavad seda
väga hästi, selle laulu nimeks on, nüüd on aeg pidutseda,
seda mängib üks niisugune kitarristide trio nagu kitarr,
Islandsio. No nimi on kah selline naljatleb
ja nad ongi võtnud kombeks, et esitavad Islandi rahvaviise
sellisel kergel ja humoristlikul moel.
Kuigi nad ise on vägagi professionaalsed muusikud,
harrastavad sellist Tšassiliku mänglevad stiili. Ja Islandil on see kitarr, Islanssi, ansambel vägagi armastatu.
Ja nad on käinud ka päris pikkadel kontsert Dormeedel Põhja-Ameerikas,
Euroopas, Aasias igal pool soojalt vastu võetud.
Ja nüüd just selle pala, mille nimeks on nüüd on aeg pidutseda,
valisin ma välja ju sellepärast, et just nendel pidudel seda
laulu lauldakse.
Aga noh, neil rahvakogunemistel on siis nii,
et, et sedasama laulu laulab rahvas koos
ja siis lauldakse palju aeglasemalt ja palju tõsisemat ja,
ja noh, niisuguse samas julge ja kõva häälega,
nii et tõeline niisugune rahvalik laul tuleb kõikide suust. Aga kui nüüd tulla nende rahvustoitude juurde,
siis igaüks, kes tuleb Reykjavik.
Ta leiab sealt suurel hulgal väga kõrgel tasemel söögikohti
ja restorane.
Ja seal on menüüs väga tihti niisugused toidud,
mida seal nimetatakse rahvustoitudeks ja kui siis turist
neid maitseb, siis ta leiab, et oi kui meeldiv,
mõnus suupärane. Aga põhjus on selles, et tegelikult on need restoranid
mõeldud ikkagi eelkõige välisturistidele
ja toidud on tehtud just nende maitset arvestades.
Nii et paremal juhul on siis saadud inspiratsiooni mõnest
klassikalisest Islandi rahvustoidust või siis nimi on
kuidagi tuletatud sellest mõnest Islandi rahvustoidust.
Aga nad on üsna kaugel sellest, mis on see algupärane,
traditsiooniline toit ja kui nüüd juhtub,
et mõni Islandil ringi sõita inimene kogemata saab maitsta
seda päris ehedat Islandi rahvustoitu siis võib ta teinekord
päris ära ehmatada. See on ikkagi teinekord Preski niisugune üllatava
ja enne tundmatu maitsega.
Ja miks need toidud seal vahel nii isevärki on,
eks selle põhjuseks on ikkagi ju see, et Island on kogu aeg
olnud muust maailmast üsna kaugel, palju sajandeid olnud ajaloos,
kus ta on muust maailmast kohe täiesti ära lõigatud
ja siis peavad islandlased lihtsalt tegema süüa sellest,
mis neil seal oma saarel saadaval on. Ja noh, mida neil siis alati ikka olemas mingil määral on.
Need on kaks asja, kala ja lammas sest seda kala on seal
ookeanis ka tänasel päeval rannavetes väga rikkalikult.
Ja noh, neid lambaid peetakse maal ka enam-vähem kõikides
majapidamistes ja nüüd, kui sa tõesti lähed Islandile
ja tahad kindla peale maitsta niisugust head,
aga samas ehedat Islandi rahvustoitu, siis telli lihtsalt
mõni kalatoit, sest sel ajal vanasti ja ka praegu on see
suvine kala ikkagi välja püütud just hiljuti ookeanist
ja on igal juhul väga hea maitsega. Ja noh, ütleme värskest lambalihast road,
no need on ka alati kindla peale minek, olgu nad siis supid
või praed või muud suupisted.
Islandlased oskavad väga hästi teha lõputul hulgal erinevaid
lambalihast toite aga kui nüüd tulla nende päris algupäraste
Islandi rahvustoitude juurde, siis selle koha peal avas mu
silmad üks Islandi ajaloolane, kui ma käisin seal 2001. aastal,
noh, sel ajal oli mul seal Reykjavikis üleval fotonäitus
ja näituse avamisel sain siis tuttavaks sellise mehega nagu
ole lingvist. Jutt klappis nii hästi.
Ta jutustas ka siis natukene omaenda taustast,
selgus, et Ta ei ole rahvuselt üldse islandlane,
vaid taanlane aga on elanud Islandil juba mitu aastakümmet
sellelt saarelt endale ka naise võtnud kuigi nüüdseks jälle
sellest Islandi naisest lahku läinud.
Ja tema kui ajaloolase kitsamaks erialaks on olnud keskaegne
vaalapüük Islandil. Tundus päris põnev, et siis ta rääkis, et on uurinud tohutul
hulgal igasuguseid vanu käsikirju ja üritanud kuid
ja katsunud neid siis tõlgendada, lahti,
muukida neid tekste ja saanud siis selliseid uurimusi,
mis on andnud täiesti uut valgust sellele keskaegsele vaalapüügile,
seal Islandil.
Ja no me klappisime nii hästi, et pärast seda tutvumist
saime seal Reykjavikis on mitu korda kokku,
ajasime pikalt juttu ja vot ühel sellisel korral siis läks
jutt nagu toitudele ja see algus oli ka omamoodi ju huvitav,
ma nimelt hakkasin rääkima, et ma seal eestis jutustan
alailma loodusest ja igasugustest liikidest Eestis
ja käin ka siis koolides kõnelemas, kirjutan artikleid
loodusest ja siis on üks niisugune teema,
mida ma vahetevahel kasutan, on islandi käokõrv. Noh, see on siis üks niisugune samblikuliik Eestis üsna
levinud ja samal ajal üsna hästi äratuntav.
Ja siis olen rääkinud selle Islandi käokõrva kohta seda,
et see on kõigist samblikest Eestis kõige suurema
toiteväärtusega ja sellest isegi mingeid toite teha
ja et siis raamatutest olen lugenud, et islandlased teevad
islandi käokõrvast igasuguseid toiteleiba
ja suppe ja muud. Ja isegi selle leivaretsept oli mul siis kuskilt raamatust loetud,
et noh, see käib nii, et kuivatad seda sambliku jahvatada jahuks,
siis segad pooleks rukkijahuga ja kui siis küpsetad,
siis saadki selle Islandi rahvustoidu, mis on siis osalt
rukkijahust ja osalt islandi samblik, kus tehtud ja,
ja siis ma alati olen armastanud veel öelda seda,
et islandlased peavad sellest rohkem isegi lugu kui puhtast
rukkileivast toodetest. Nii et poes maksab see sambliku leib rohkem kui tavaline
rukkileib ja nüüd oli siis hea võimalus olla lingvistid küsida,
et kas see ikka on tõsi, mida me seal Eestis olen kokku
jutustanud ja tema ütles, et nojah, et, et jah,
tõesti Islandi poodides on seda saata ongi kallim kui
rukkileib põhjus selles, et seda tehakse väga vähe rohkem
niisuguse käsitööna.
Ja siis ta hakkas juba pikemalt, et nagu kõnelema sellest,
et kuidas see Islandi rahvustoitude tekkimise ajalooline
taust üldse on ja see oli tema jaoks ka väga erutav,
niieta improfeeris seal kohe kohapeal niisuguse miniloengu
minu jaoks. Ja hakkas siis õieti pihta sellest, et, et neil aegadel,
kui samblikuleib Sa Islandastele armsaks et see oli 18.
sajand ja see oli niisugune sajand, kus islandlased olid
kukkunud kohutavasse vaesusse nagu ole, ütles nad sõid kõike,
mida üldse hamba alla loodusest kõlbas panna.
Ja ta rääkis ka seda, et sellesse viletsus olite islandlased
jäänud tegelikult järk-järgult alates juba 13.-st sajandist.
Sellest ajast koosis Islandil ja õieti kogu põhjapoolkeral
oli eriline niisugune kliima ajajärk, mida nimetatakse
väikeseks jääajaks. Nii et ühesõnaga, suved läksid jahedamaks
ja vihmase maks, talved läksid pakaselisemaks lumerohkemaks.
Ja nüüd need viikingite järglased, kes olid Islandi enda
koduks teinud, sattusid täiesti kliimalõksu
sest neil polnud enam võimalik kasvatada nisu
ja igasuguseid muid külma õrnemaid, põllutaimi
ja koduloomadest said hädapärast pidada ainult lammast,
aga mitte näiteks veiseid sest veiste jaoks oli siin juba
liiga külm. Ja minna polnud neil ka kuskile, sest Norras oli neil
aegadel samasugune kehv olukord ja siis kõigele nendele
kannatustele krooniks hakkas seal Islandil 1783. aastal
purskama enneolematu jõuga üks vulkaan.
Selle vulkaani nimi oli laki kaan ja see vulkaan asub seal
Islandi lõunaosas.
Paiskas aasta otsa meeletutes kogustes välja laavat
ja tuhka. Ja tulemuseks oli siis see, et väga suured alad
Islandist kattusid paksu tuhakihiga, et need muutusid
elamiskõlbmatuks ja on õieti elamiskõlbmatud tänase päevani. Ja see Islandi kõige katastroofilise vulkaanipurse mõjutas
ole jutu järgi koguni kliimat kogu maakeral.
Nii et Euroopas ja Põhja-Ameerikas olid suured põllusaakide
istandused ja nälja-aastad Põhja-Aafrikas näiteks olevat
langenud Niiluse veetase enneolematult madalale
ja sealgi oli siis inimestel nälg majas.
Ja Indias omakorda muutis laki vulkaanipurse,
tema meeletud tuhapilved, nii palju atmosfääri. Mussoontuuled hakkasid puhuma hoopis valest suunast
ja nii oli siis Indialgi käes tohutu näljahäda.
Aga noh, Islandil oli tulemused kõige hullemad.
Selle laki tuhapilved tapsid ligi veerandi saare elanikest
ja kariloomadest said otsa peaaegu kõik.
Ja tulemus oli siis muidugi see, et väga mitmeks aastaks
tuli tohu nälg ja viletsus.
Ja sellest viletsusest ei saanud, et islandlased üle väga
pikka aega. Tegelikult olid need kehvad ajad Islandi ajaloos ka veel 19.
sajandil ja veel ka 20. sajandi esimesel poolel.
Ja vot just nendes sajanditest rääkis hoole ongi pärit need
Islandi kõige eripärasemad rahvustoidud lisaks näiteks siis
sellele islandi sambliku toidule veel ka niisugune roog,
mille nimi on islandi keeles hakarl.
No see hakal on küll väga eriline roog, sellest ma räägin
natukene nüüd pikk, vähemalt see on siis tegelikult tehtud polaarhailihast. See hakarlon siis niisugune, et kui teda on töödeldud
erilisel viisil siis ta säilib väga kaua,
kas või aasta otsa, kuigi soola pole sinna üldse lisatud.
Ja teistpidi on ta hästi rasvane, hästi kaloririkas
ja sellepärast oli tal neil viletsast aastatel Islandastele
nii elutähtis.
Ja selle hakarli valmistamine on üpriski keeruline rääki soole.
Kõigepealt tuleb see lihakeha tükeldada ja mata maa sisse
ja hoida maa sees oma kaks kuud. Siis tuleb ta jälle maa seest välja kaevata
ja riputada üles õhu kätte ja seal peab seisma juba oma viis
kuud ja alles selle järel, kus ta siis niisuguseks,
mis säilib hästi kaua.
Ja kui ta seda rääkis, kirjeldas ka Karl lehkab äärmiselt
tähelepanuväärselt siis mulle tulid minu maailmareisidelt
meelde just need Tšukside ja eski maade rahvustoidud,
mida ma olin seal kohapeal käies kogenud,
noh siis näiteks tšuksit teevad umbes samasugust laagerdatud
liha põhjapõtradega ja siis eskimod näiteks vaalast. Aga samamoodi hoitakse maa sees, on tohutu tugeva lehaga
ja säilib kaua.
Ja nüüd Need islandlased teevad siis seda hakarlit,
atlandi polaarhaist ja see atlandi polaarhai on juba
loodusteaduslikult üks väga huvitav elukas,
et paar sõna temast ka.
No siis polaarhai, nagu nimigi ütleb, ütleb,
elab põhjapolaaralade jäistes vetes Hay kohta päris suurt
kasvu kuuemeetrine ja näeb üsna peletislik välja hästi
suurte lõugadega paksu krobelise nahaga aga inimesele anda
täiesti ohutu, sest liigub meeletult aeglaselt
ja uimaselt. Et ründa kunagi inimest ja tema toiduks on siis v loomade
korjused ja kaluritel on teda püüda suhteliselt hõlbus.
Tuleb hästi suure konksu otsa panna, see hästi suur tükk
lehkavat liha ja lastakse köiega vee alla.
Polar hail on väga terav, haistmismeel tuleb lõhna peale
kasvõi mitme kilomeetri pealt kohale ja Kukistab selle liha
koos konksuga alla.
Ja see polaarhai ja sellest tehtud hakarl on siis nüüd niisugune,
mida praegusel ajal ole jutu järgi Islandil igapäevaselt
üldse ei tarvita, Ta vaid pakutakse ainult niisugustel
rahvusfestivalidel ja pidustustel. Ja nüüd kui mina ise siis hakkasin seal Islandil seda
hakarlit otsima, siis ma pean tunnistama,
et, et täitsa raske oli seda üldse kuskilt nagu saada
või proovida.
Ja ausalt öeldes ma ei olegi teda suu sisse saanud,
kuigi olen seal Islandil kolm korda käinud.
Esimesel korral peaaegu oleks ostnud ära minnes sellise
konservitoosi täie seda Haagarlit, aga see konservitoos oli
tohutult suur ja meeletult kallis ja ma lihtsalt ei
raatsinud seda osta, sest oli ette selget Kuimata koju viinud,
siis enamik sellest läheb täiesti raisku. Ja nüüd, viimati, kui ma seal käisin 2021 suvel,
siis ma oleks valmis ostma olnud seda ükskõik kuskohast,
kas või suures koguses, kasvõi lennujaamast aga siis ei
olnud seda üldse müügil.
Põhjus selles, et oli juunikuu ja nagu islandlased seletasid,
et hooaeg ei ole veel alanud, see hooaeg tähendas siis nende
mõistes õieti kahte asja.
Esiteks seda, et polnud juunikuus alanud veel polaarhai
püügihooaeg algab alles sügise poole ja teiseks ka see,
et ei olnud alanud veel ka see turismi tippaeg. Ja siis need islandlased ise kommenteerisid seda hakarlit
omavahel muiates, umbes niimoodi praegu on ju niimoodi,
et need turistid just seda hakarletsid, kõige rohkem jahivad
ja ostavad.
Ja islandlased, et ise pruugivad seda aina vähem.
Vanem generatsioon vanast harjumusest mõnikord rahvuspühadel
ikka mekib, aga islandi noorem põlvkond ei taha üldse enam
suu sisse võtta. Mina seda maitsnud pole, aga tean väga hästi,
kuidas seda siis klassikalisel kujul tuleb serveerida.
Ja see käib siis niimoodi, et, et seda pakutakse niisuguste
väikeste kuubikutena taldriku peal.
No need näevad välja umbes nagu mingid heledad juustutükid.
Ja siis tuleb võtta tikuga see kuubiku tükk ettevaatlikult
tiku otsa ja pista suhu ja islandlased ise soovitavad,
kui enne pole proovinud, siis on kõige õigem teise käega
nina kinni pigistada sest see hais on vägev. Ja täpsemini on see hais siis kusihape pele ehk.
Ja miks ta nii tähelepanuväärselt Ta lõhnab?
Selle põhjuseks on see, et juba selle polaarhai kudedes on
see kusihappe kontsentratsioon hästi kõrge.
Ja siis seletasid islandlased, et, et seda väikest tükikest
niimoodi suhu pannes siia juurde käib veel üks kindel liigutus,
nimelt nii, kui oled selle suhu pannud, kohe võtad siia
peale pisikese pitsi kese köömneviina 10 viin on Islannaste
kõige armsam naps ja nad ise ütlevad, et,
et kui see köömneviin ja hakanud seal suus kokku saavad,
siis tekib niisugune väga hea tasakaalustatud maitseelamus. On see nende väljend.
Aga selle peale on hea mõelda, et on vähemalt üks põhjus,
miks ma peaksin Islandile kindlasti veel uuesti tagasi minema,
tuleb maitsta hakarlita. Aga nüüd kuulsite jälle ühte juppi sellest Islandi
kitarritrio kitarrist landiku kloost ja see on siis
rahvaviisi teemadel, mille nimeks on aegunud pidutseda.
Nemad improviseerivad seal omamoodi ja mina improviseerin
siin edasi nende rahvusroogade teemadel.
Ja ütlen kohe ette, et see hakarl oli nüüd väga äärmuslik
näide Islandi rahvusköögist.
Ja need teised nende rahvusroad on märksa mahedamat. Ja võib-olla siin jätkaksin siis just nende lambaroogadega.
Sest nagu öeldud, see need lambaroad on Islandastele kala
järel teisel kohal, kõige sagedamini toit.
Ja siis nendest lambaroogadest siis üks niisugune toit,
mille nimeks on islandi keeles hangikett otsetõlkes tähendab
Mahangikett riputatud lammast ja see on tegelikult siis
suitsutatud lambaliha, midagi muud, noh,
ongi kett on kahtlemata Islandi rahvusköögiklassik ka. Ja seda on valmistatud seal saarel Vikingi aegadest peale
ja suitsutatud lambaliha säilib väga hästi,
nii nagu seal hakarl, eks see oli ka põhjus,
miks teda juba vikiaegadel, eriti kui sul suitsutatud
lambaliha on, siis nälga sai, sure on ka hästi
toitaineterikas ja seda hankiketi olen ma küll Islandil
päris mitu korda proovinud ja ütleksin, et kohe esimesest
ampsust peale üsna meeldiva ja koduse maitsega noh,
üsna niisugune traditsioonilise lambaliha maitse. Aga kui nüüd hoolikamalt seda maitsenüanssi püüda,
eristada seal suus, siis on ikkagi vahe olemas.
Nimelt tundub see islandi suitsulammas natukene teravam
ja palju mitmekülgsemalt maitsevarjunditega.
Ja miks ta niisugune aromaatsem võiks öelda,
maitseb, on oma kindlad põhjused, esiteks siis see,
et neid lambaid seal Islandil peetakse täiesti teistmoodi
kui Eestis nad hulguvad seal tundru lagedatel ringi täiesti omapead,
kogu eluaeg saavad hästi palju liikuda. Ja siis teine asi on see, et nende toit on väga teistsugune
kui eesti lammastel.
Nimelt nad söövad seal ju ainult looduslikku toitu
ja see on siis niisugused tundra ja mägede taimed nendest
tundramägede taimedest, paljud on hästi aromaatsed
ja noh, eks taimede aroom kandub siis üle ka sellele lambalihale.
Aga sellel suitsulambamaitse erilisusel on veel üks
niisugune salajane tagama, mida ära arvata? Ta on päris raske.
Nimelt suitsutatakse seda lammast üldse mitte puupõletamise suitsuga,
vaid hoopiski lambasõnniku põletamisest saadud suitsuga
ja sellele on jällegi oma ajaloolised selged põhjused.
Asi nimelt selles, et Islandil ei ole mitte kunagi olnud
palju metsa ja kui inimene selle asustas
ja inimesi aina rohkem tekkis siis kadus mets sisuliselt
täiesti ära. Inimesed ei saanud üldse küttematerjalina puitu
või isegi hagu kasutada toda ja noh, siis nad leiutasid selle,
et kui kuivatad lambasõnniku ära, siis see saab ka tule otsa panna,
sealt tuleb ka suitsu ja saab niimoodi siis seda lambaliha suitsutada.
Ja no kui ikkagi seda suitsulammast maitsed siis
ega ikka aru küll ei saa, vähemalt minu maitsemeel ei
suutnud küll kinni võtta, et see on nüüd siis just selle
lambasõnnik suitsuga suitsutatud maitse oli lihtsalt
nüansirikas ja oligi kõik. Aga nüüd see järgmine lambaroog Islandi köögist,
see on niisugune, mille nimeks on sviida sülta.
No eesti keeles tähendab see lambapea sülti.
Ja selle rahvustoiduga sain ma tuttavaks,
kas siis, kui me tegime nüüd viimasel käigul suure ringi
ümber terve Islandi ja seda tutvustas mulle Meie teejuht,
tema nimi oli pettur, pettur, üsna Tüüpiline,
Islandi nimi. Ise ta oli selline jässakas keskealine mees,
niisukese nurgelisi olekuga, rääkis üsna vähe,
aga just nii palju nagu vaja.
Ja oli sellise hästi otsekohese ütlemisega mulle ta meenutas
kangesti mingit viikingiolekuga meest ja vot siis ühel
sellisel päeval, kui me seal ümber Islandi seda tiiru tegime
siis ta ütles hommikul niimoodi, et nüüd saad ööbimiskoha juurest,
ostke siit külapoest midagi kaasa. Meil tuleb pikk jalgsimatk täiesti asustamata piirkond
ja lõunaks pistke midagi endale seljakotti.
Ja igaüks siis vaatas, mida ta sealt leidis ja,
ja siis, kui seal olime pool päeva ära matkanud,
siis tuli see tunnine lõunapaus, igaüks võttis oma selle
kotist välja, siis selle kraami, mis ta oli ostnud
ja pettur võttis siis niisuguse läbipaistva karbi,
selle sees oli mingi hall Hallerdis, selle sees olid siis
mingid rupskid lihatükid ja siis ma küsisin,
et mis asi Sonda ütles, see on minu lemmiktoit. Selle nimi on sviida, sülta ja siis ta seletas ka lahkesti,
et mismoodi islandlased seda syyda sültad teevad,
pidi olema väga lihtne.
Noh, põhimõtteliselt niimoodi, et kõrvetati kõigepealt
lambapea küljest lõkke peal maha villajal naha siis paned
selle lambapea sinna keevasse vette ja keedad ikka vähemalt
kaks tundi, aga parem kui kauem maitseaineid,
ainult soola, mitte midagi muud. Ja siis, kui see lihaollus sealt kolba küljest lahti tuleb,
siis pead riisuma selle sealt keeduveest kokku panema eraldi
anumasse ja siis sealt katlast seda lambapuljongit natukene
sinna anumasse peale valama.
Paned selle kõik kuskile jahtuma ja ongi sul klassikaline
Svida sülta valmis.
Tegelikult tema väitis, et see on üks väga vana Vikingi
retsept ja seda samamoodi tehakse ka praegusel ajal. No võib ju olla, aga teisest küljest on ta ju väga sarnane
meie eesti rahvusköögi süldile, mida on tehtud siis näiteks seapeast.
Ja noh, maitse on ka üsna sarnane, täiesti söödav.
Vahe võib olla selles, et see Svida sülta tundus tuimem kui
meie sült ja põhjus ikkagi selles, et peale soola seal mitte
ühtegi muud maitseainet ei ole.
Aga kui nüüd katsuda natuke midagi üldistada sellest Islandi rahvusköögist,
siis ma ütleks niimoodi, et, et nende rahvustoidud on
üldjoontes küllaltki tuttavlikud ja lähedased meie Eesti rahvustoitudele. Noh, võtame siis näiteks verivorsti ja rukkileiba mõlemad
eestlastele ju tuttavad asjad.
Ja noh, näiteks Islandi nimetatakse siis seda nende
verivorsti laatoriks.
Ja vahe meie verivorstiga on see seal siis kasutatakse lambasoolt,
mille sisse topitakse lamba verd ja lamba rupskeid.
Meil Eestis tehakse ta ju ikka enamasti teesis seast
ja siis rukkileib, see kannab islandi keelest nime flat kõku
ja see ei ole üldse pätsikujuline nagu meil,
vaid ta on niisugune lame, ümmargune nagu pannkook. Ja kunagi ammu küpsetasid viikingid siis ta lihtsalt
kuumutatud kividel noh, praegu pannakse pannile
või ahju hästi kiiresti saab valmis.
Ja maitse on, on vägagi meie rukkileiva omaga sarnane.
Ja siis veel üks niisugune islandi rahvuslik toidupala on niisugune,
mille nimeks on hart Fiskur.
No eesti keeles tähendab see viinutatud turska
ja noh, see on saadud siis niimoodi, et kuivatatud seda
tursakala pikka aega väljas ja tulemus on see,
et ta säilib siis söödavana kasvõi mitu aastat. Ja vot, Artfiskur on jälle niisugune toit,
mida juba Vikingi aegadel väga palju pruugiti.
Nii Islandil kui ka Norras ja keskajal oli isegi kogu
Euroopas Se vinnutatud torskse Hartwiskur.
Hästi populaarne kaup lihtsalt sellel põhjusel,
et teda oli lihtne siis mujale viia ja sellega kaupa teha.
Ja praegusel ajal tehakse Islandil seda Artviskurid,
täpselt samamoodi nagu tehti viikingiajal
ja nad seda nüüd seal Islandil proovisin siis noh,
tuli kohe väga tuttav maitse seos, loomulikult meie Vubla
Peipsi kandist pärit vobla, meil teaksin teda särjest
ja nimi on pärit hoopiski vene keelest, aga ikkagi see
maitse on väga lähedane Hartfiskurile. Rubla on vist natukene soolasem, Hartfiskur ei ole nii tulisoolane.
Aga ikkagi täitsa kodused seosed tekivad sellega.
Aga jah, et siis, kui seal Islandil reis hakkas lõppema,
siis ma tegin selle triki, et viimasel päeval ostsin
Reykjavik ist kokku igasuguseid erinevaid toidupalasid.
Lihtsalt võtsin poest seda, mis näppu juhtus.
No näiteks seda lambapea sült, dialamedat rukkileiba
ja vinnutatud turska ja siis seda köömneviina,
mis on siis nagu see Island laste lemmik. Ja võib-olla selle kraami kokkuostmisega oleksime päris
hätta jäänud, aga õnneks oli seal üks Island lanna,
kes oli parajasti oma perele toitu ostmas
ja kiiret Tal ei olnud, et aitas hea meelega mul sellest
tohutust toitude hulgast neid õigeid palasid leida
ja soovitus veel juurde muudki.
Ostsin Islandi klassikalist lambajuustu ja lamba,
rupski, rulaadi ja muud täitsa esindusliku kogu sain kokku. Kui koju jõudsin, siis korraldasimegi selle Islandi õhtu
ja perel ja tuttavatel oli põnevust palju.
Noh, kõik tundus neile üsna söödav, aga keegi väga
vaimustuses ka ei olnud.
Ja siis, kui ma küsisin, et et mis nendest nüüd siis kõige
huvitavam tundus, siis nad ütlesid, et vot see vinnutatud
torsk sellisel moel, nagu see on meil süüa soovitasid
ja vanaislandi komme seda süüa käib siis niimoodi,
et võtad sealt murrad sellest vinnutatud tursast tüki pistad
soola võisse ja siis pistad selle endale suhu
ja hoiad suus nii kaua, et või hakkab keele peal sulama
ja siis võtad kähku peale pisikese pitsi köömneviina. Vot see oli see kõige menukam islandi suupiste seal meie
kodusel islandi õhtul. Kui siin kuuldus nüüd viimane osa sellest Islandi
rahvaviisist nimega, nüüd on aeg pidutseda.
Ja meie tänane saade saab otsa saada Islandi rahvusköögi
erinevatest toitudest.
Kuid nüüd järgmises saates läheme hoopis tutvust tegema
Islandi loomariigiga.
Kuula rändajat rännakud Põhja-Euroopas ja Lõuna-Ameerikas. Rändame koos Henryga. Relvaga. Kuula rändajat.
