Vikerraadio kuula rändajat, rännakud Põhja-Euroopas
ja Lõuna-Ameerikas. Rändame koos Henryga. Relvaga. Kuula rändajat. Tere, me oleme siin oma rännusarjaga alustanud uue hooaja
värskete saadetega ja täna läheb siis eetrisse hooaja teine saade.
Eelmises saates ei kõneldud, et liigume siin alguses
niisugusel kaugel, Põhjala saared nagu Island.
Ja eelmises saates oli siis nagu selles Islandi
sissejuhatuses juttu ka sellest, milline on selle saare
looduse ja inimeste eripära.
Ja ikkagi just sellisena, nagu ma seal kohapeal seda ise
olen tunda saanud. Aga nüüd alustame siis konkreetse paigaga seal Islandil
ja kõige loomulikum on ju alustada siis Islandi pealinnas Reykjavikis.
Sest sealt jooned, Islandi reisid reeglina algavad.
Ja kui ma olen sinna erinevatel aastatel kolmel korral sattunud,
siis loomulikult ikka Reykjavik ist on see reis alati alguse saanud.
Aga Reykjavik, kes on mul ikka varasemast tuttavaid niisugusi,
lemmikpaiku.
Ja nüüd viimati 2021 suvel käisin ka nendes lemmikpaikades. Ja vot nendest ma siin saates tahaksin. Ongi nüüd kõnelda ja ka muide sellest, et kuna ma esimest
korda käisin Reykjavikis tervelt veerand sajandit tagasi
siis on ju huvitav vaadata, et mismoodi Reykjavik selle
veerand sajandiga muutunud on.
Vikingis. Niimoodi algab siis üks islandikeelne laul Reykjavik ist.
Lauljaks on Islandil üks väga tuntud noormees.
Tema nimeks on Fredrik Tor Johnson ja nad on tõesti noor,
kõigest 24 aastane.
Aga muusiku ja laulukirjutajana sai ta tuntuks juba mitmeid
aastaid tagasi.
Ja tavaliselt teeb ta teistlaadi muusikat,
kui siin kuuldus. Ta on ikkagi popmuusik.
Aga mina valisin just tema ühe niisuguse erandliku muusika
näite siia saatesse, kus ta siis ennast kitarril saates,
sest minule endale meeldib just sedalaadi intiimne esitus
kõige rohkem.
Ja nüüd selle laulu nimi on preili Reykjavik väga suur hitt,
väga paljud islandlased teavad seda suurepäraselt.
See laul on pühendatud siis streike, vikile
ja fiiligdoron tegelikult ju Reykjavikis ka üles kasvanud,
siin koolis käinud, elab ka praegu seal. Ja kuigi ta laulis islandi keeles, siis kes hoolikamalt kuulas,
tabas võib-olla ära ka siinse Reykjaviki nimi,
kes küll selgesti läbi nendest sõnadest ja selles laulus
preili Reykjavik on siis umbes sisu niimoodi.
Et noh, mis selle noore mehe peas ikkagi siis on,
eks üks väga kena tüdruk kevadisel ajal kõnnib mööda
Reykjaviki ja ka siis Fredrik Thor kõnnib seal Reykjaviki
tänavatel ja satub alailma temaga kokku ja see
kokkujuhtumine ajab tal pea kevadel veidikene sassi. Aga selles esimeses salmis, mis siin kuulda oli,
oli ka kõlamas üks tänavanimi ja selle nimi on ester,
straate. Terstraate on tutta mullegi, asub südalinnas alati
inimestest tulvil ja ta on üsna kitsas mõlemal pool tänavat,
poed, kohvikud.
Ja nüüd viimasel korral natuke rohkem kui aasta tagasi
kõndisin ma seal ester stratel päris mitu korda.
Ja, ja siis oligi niisugune natuke nostalgiline tunne
ja püüdsin meenutada, et milline see tänav oli välja näinud
üle 20 aasta tagasi, kui ma esimest korda siia sattusin. Ja no on ikka muutunud küll, noh, ikka selles suunas,
et hästi palju rohkem pudi-padi, poode, siukseid,
mõnusaid söögikohti, kohvikuid, reklaame,
ühesõnaga selline turistidel suunatus on palju tugevam,
kui see oli seal paarikümne aasta eest.
Ja eks Reykjavik ongi ju turistidele sugune põnev
ja peibutab.
Praegusel ajal ja näiteks 95. aastal, kui ma seal käisin,
siis käis siin ka niisugusi pigem nihukesi loodusturiste,
aga neid oli palju vähem või kui ma natukene uurisin öelda statistikat,
siis numbrite keeles oli niimoodi, et 95. aastal oli turiste
aastas Islandil ümmarguselt veerand miljonit. Ja sel ajal mäletan, tundus söögi arv väga suur
ja mulle just meelde just oli välisturistide arv jõudmas
selle maagilise numbrini, kus ta hakkas siis ületama Islandi
enda elanike arvu.
Aga nüüd vahepealsete aastakümnetega on siis läinud niimoodi,
et Kaislandast endi arv on suurenenud umbes veerandi võrra.
Muide, huvitav Taavet peamiselt immigrantide arvel
ja immigrantidest enamik on poolakad, ma,
see on omaette teema, võib-olla hiljem kuskil jõuame veel
selle juurde tagasi. Aga jah, ja kui nüüd võrrelda seda turistide arvu 95.
lastele 2018. aastal siis 2018 käis Islandil tervelt kaks
ja pool miljonit inimest aastas.
Nii et turistide arv on kasvanud kümnekordselt
ja ületab siis juba praegust Islandi elanike arvu oma seitse korda.
Ja no eks ju loomulik, et, et kõik, kes nüüd siia Islandile
tulla tahavad, ükskõik kuhu nad lähevad,
eks nad ikka kõigepealt satuvad Reykjaviki
ja statistika järgi on muide niimoodi, et üle poole nendest,
kes tulevad jõuagi õieti Reykjavik ist ja selle
lähiümbrusest üldse kaugemale. Ja see tähendab siis ikkagi seda, et suvekuudel on olnud
Reykjavik turistidest täiesti üleujutatud.
Kusjuures neid tuleb nii Euroopa poole, et kui Ameerika poolelt,
Island asub ju nende kahe maailma ja vahepeal.
Ja muidugi oskavad selle pealinnainimesed väga hästi turiste
vastu võtta, neid teenindada.
Siin on palju niisugusi, väga mõnusaid söögikohti,
igasuguseid kõikvõimalikke meelelahutuspaiku,
näiteks muidega reklaami järgi maailma suurim peenisemuuseum
ja nii edasi ja siis on seal ka hästi palju käsitöö-
ja suveniiripoode. Ja siis muidugi jätavad need turistid ka rõõmuga siia
saarele heldelt raha.
Ja siis just selle 95. ja 2018. aasta vahel tõusis juba,
ütleme, Islandi majandusharudest Se turism kindlalt kõige
esimesele kohale.
No nüüd viimastel aastatel tuli peale see koroona epideemia,
nii nagu mujalgi maailmas, lõi see drastiliselt turistide
arvu alla. Islandlased ise olid ka väga karmid,
nad panid praktiliselt oma saare võõramaalaste eest 2020.
aastal täiesti lukku. No 21. aastal nad siis natukene hakkasid ust paotama
turistide ees ja meie muide läksime sinna just natukene
pärast jaanipäeva ja see oli kõigest mõned päevad pärast seda,
kui Island üldse välisturiste siis hakkas lubama.
Ja noh, oli igasugu sekeldusi selle koroona pärast nagu
nendel maailmareisidel viimastel aastatel ikka,
et pidi olema mingisugune eraldi Islandi jaoks tehtud
tervisetõend ja siis muidugi koroonapass
ja sellest ka veel ei aidanud, vaid seal lennujaamas
topitise pulk, suled ninasse ja, ja kontrollite ikka veel
kord üle, et sa koroonat siia saarele too. Noh, ja saime edukalt läbi ja siis, kui Reykjaviki tänavatel
ringi sai kolatud, siis oli muidugi rõõm kahekordne,
et me ikkagi siia nüüd siis pääsesime ja oli ka näha
tänavatel seda, et väga imelik eelmiste kordadega
välismaalasi praktiliselt üldse näha ei olnud.
Turistid lihtsalt ei olnud veel jõudnud siia tulema hakata.
Ja siis need Reykjaviki endi elanike nägudel oli niisugune
üpriski imelik ära seletatud ja õnnelik pilk,
mõned noortekambad lausa Trallitasid üle meelikult. Kui natukene sai nendega juttu aetud, siis tuli ka põhjus
kiiresti välja.
Neil oli olnud väga ranged piirangud, kogunemise piirangud,
tänavatele mineku piirangud ja just kaks päeva tagasi lasti
nad siis kõik vabalt liikuma sinna tänavatel,
nii et oli käinud kaks päeva Reykjavikis hommikust õhtuni.
Vägev pidu.
Aga nüüd, kui ma seal Reykjavikis olin, siis mul on olnud kombeks,
et kõigepealt ma lähen igal juhul Islandi kesklinnast sinna,
linna põhjapiirile, ookeani äärde, seal on niisugune mõnus
promenaad väga tuttav ja armas paik mulla hingad sisse seda
meresoolase tuulehõngu, vaatad üle veepaistvaid,
uhkeid mäeharju, niuksed, tumedad mäe müra,
kad nüüd juuni lõpupoolel ikka veel osalt lumega kaetud
ja need mäemürakad oli tegelikult siis esia mäeahelik seal
üle v ligi kilomeetri kõrgune täiesti inimasustuseta. Et selle koha peal olles siis jõuab sulle ikka päriselt pärale,
et kus sa oled.
Et see on tõesti üks väga üksildane saar kuskil Atlandi
ookeani põhjaotsas ja kuigi selja taga on selline elava
liikumisega linn, siis tegelikult Islandi saar on ikkagi
praktiliselt inimtühi ja siis tulid hea tunne jällegi,
et nüüd ma lähengi sinna sinna tühjusesse,
sinna loodusesse. See eriline Islandi loodus, mis mind alati on siia tagasi kutsunud.
Aga siinsamas põhjakaldapromenaadil läksin ma veel ühe koha juurde,
mis mulle alati tähtis on olnud.
See on tegelikult üks niisugune skulptuur.
Ja ta on roostevabast terasest, kujutab nagu abstraktses
vormis viikingilaeva laeva pööratud ninaga Oceani poole
ja kui vähegi valgust on, siis see roostevaba teras täitsa
kiiskab valguse käes noh näiteks nagu mingi valguse
või päikeselaev. Ta mõjub nii õhuliselt, et justkui tahaks iga hetk lendu tõusta.
See laev ja selle skulptuuri on teinud Islandi kujur,
kelle nimeks on Gunnar Arnasson.
Ja kui ta selle skulptuuri seal kaheksakümnendatel aastatel tegi,
siis ta oli tegelikult raskesti haige.
Ja varsti pärast seda, kui ta selle taiese valmis sai,
ta surigi suri verevähk.
Nii et võib-olla tema jaoks oli see nagu hoopiski niisugune laev,
mis viib ta end ära teispoolsusesse. Me ei tea. Sel juhul tundub ju motiiv olevat sünge,
vaatad seda skulptuuri, selle nimeks on muide päikeserändur,
siis ta igal juhul mõjub hoopiski niukse helgena
ja lootusrikkana.
Ja minu jaoks on ta siis hoopiski nagu kutse minna rändama,
avastada uusi maid kuskile, kus ma enne käinud ei ole.
Eks igaühes tekitab see Gunnar armassoni imeline skulptuur,
erinevaid tundeid ja mõtteid aga sealtsamast põhja
Promenaadilt ma kõndisin siis viimasel korral jällegi veel
edasi sinna päris Reykjaviki südalinna suunas
ja siis ma tahtsin näha ühte niisugust Reykjaviki arhitektuuriimet,
mida ma ei olnud varem näinud. Sest ma ei olnud ikkagi üle 10 aasta käinud Reykjavikis.
Ja see oli siis Reykjaviki kontserdimaja,
mille nimeks on Harpa, Harpa tähendab islandi keeles harfi.
Aga vanas islandi keeles tähendas ta ka veel lisaks esimest
kevade kuud ehk siis aprilli.
Nii et selline kahetähenduslik nimi on sellel kontserdimajal.
Ja ta näeb välja väga ekstravagantne nagu hiigelsuurtest
korrapärastest tahukatest üksteise kõrvale
ja otsa lahatud, niisugune konstruktsioon kokku kümnete
meetrite kõrgune, kümnete meetrite laiune
ja ta seinad näivad koosnevad peegelklaasipaneelidest. Tegelikult ei ole sepp ja üldse klaas, vaid on vulkaaniline
kivim basalt väga tüüpiline Islandile ja selle seinte konstruktsioon,
niisugune, et need on niisugused nagu basaldi tahukad,
mis on nii hoolikalt lihvitud ja töödeldud,
peegelduvat valgust samamoodi nagu klaas.
Ja kui nad siis niimoodi üksteise kõrval seal seinas on siis
loodusliku valguse mõjul nad muudavad pidevalt oma värvi
ja muudavad mitte ainult ööpäeva jooksul vaid ka siis
aastaaegade jooksul. Nii et selles mõttes väga sümpaatne idee,
et ühesõnaga valguse mõttes täielik kooskõla loodusega.
Ja kui ma siis seda Harpa ehitise seinu vaatasin,
oli niisugune vara suve sombune keskpäev siis tõesti need
paneelid seal seinte peal veiklesid täitsa nagu mingisugused
suured fantastilised kaleidoskoobid.
Ta oli kahtlemata efektne, aga kui ma niimoodi pikemat vaatasin,
siis mulle tundus, et natukene nagu minu maitse jaoks liiga
efektne nagu üldse sea Harpa ehitis kokku. Et ta küll peegeldab valgust looduse järgi,
aga, aga kokku on ta nagu pigem niisugune ekstravagantne
vastandus loodusele.
No minu meelest.
Aga noh, see hoone sisemusse koosnebki ainult eri suurusega
kontserdisaalidest nad on eeskujuliku akustikaga
ja need saalid lubavad siis esitada väga eri laadi muusikat
alates suurtest sümfooniaorkestrist, sest
ja lõpetades siis igasuguste väikeste ansamblitega,
nii et seal ongi nii klassikat kui kerget muusikat. See maja on alati muusikat täis ja päris kaugelt maailmast
tulevad siis nagu muusikud siia seda muusikat tegema.
Nii et kahtlemata on ta Reykjaviki kõige esinduslikum kontserdipaik.
Ja nüüd seal Reykjaviki südalinnas, edasi läksin ma jälle
ühte niisugusesse kohta, kus ma alati olen käinud,
kui ma seal olen olnud ja see on siis noh,
geograafilises mõttes Reykjaviki kõige kõrgem küngas.
Tegelikult ta ei ole üldse kõrge, päris lihtne on sammuda
mööda tänavat sinna üles, aga selle künka otsas asub siis
Islandi kõige suurem ja uhkem kirik. Selle kiriku nimi on halgrims, kirka.
Ta on siis noh, tõesti pööraselt suur.
Selle ees on veel siis see skulptuur Leifeeriksonile,
Vikingi pealikule, legendaarsele temast sai eelmises saates räägitud,
temast ma rohkem ei räägi.
Aga see kirik oli siis niisugune, et eesti keeles muide on
võib-olla õigem üldse öelda ta nimeks halgri Muri kirik.
Et noh, seal Reykjaviki kesklinnas selline maamärk ja,
ja suurepärane majakas, et ükskõik, kus sa seal südalinnas
ringi kõnnid, igale poole see kiriku torn paistab ära
ja selle järgi orienteeruda. Sa ei eksi kunagi.
Aga seda kirikut hakati ehitama kuskil teise maailmasõja järel.
Ja ehitus võttis nii palju aega, et 40 aastat
ja kuskil 1986 sai ta siis valmis ja see Algimuri kirik on
valmistatud peamiselt betoonist.
No sõjajärgsetel aastakümnetel oli see just kõige
populaarsem ehitusmaterjal Islandil.
Ja see kirik on, on tõesti väga suur stiil,
on uusgooti stiil sellise kõrgusesse püüdlevalöövia torniga
ja see lööb on nii suur, et sinna mahub vabalt ära üle 1000 inimese. Ja, ja samas on see kirik sisustatud üsna tagasihoidlikult,
nii nagu ühele luterlikule kirikule kohane on.
Aga see torn, selle kõrgus on 74 meetrit
ja väljast vaadates näeb ta välja, nagu oleks kokku pandud
eri pikkusega oreli viledest, nii et kõige lühemad viled on
nagu torniservas ja mida rohkem sinna keskele,
seda kõrgemad need viled on, ja kõige keskel on siis need
kõige pikemad oreliviled. Ja väljast näeb ta muidugi päris omapärane välja
ja selle torni tippu saab ka minna.
Sinna viib siis lift ja sealt saab siis vaadata eri
suundadesse Reykjaviki pea alla.
No mis mulje sealt siis jääb?
Esimene mulje on ikkagi just see, et ega see Reykjavik nüüd
mingi suur linn küll ei ole.
Kõrgeid ehitisi seal on, aga nad on kuidagi laiali pillatud,
kesklinnas on neid natuke rohkem teistes linnaosades vähem,
aga, aga mingit kõrghoonet seal absoluutselt ei valitse. Ja väga palju on linnas kui ka mujal tonnist näha nisukesi
suuri haljasalasid, kus on kas muru või,
või puid ja kogu see linn niimoodi sealt ülevalt vaadates
mõjub niimodi laialivalguva nad servad lähevad kaugele-kaugele,
mida rohkem ääre poole, seda väiksemad majad
ja suuremad aiad.
Nii nagu sulandub, nagu noh, maa külades,
ärase, Reykjaviki ääreosa. Ja minule on see kõik sümpaatne, selline paarisaja 1000
elanikuga Põhjala pealinn kus ei kiirustata väga
ja kus igal pool on piisavalt rohelust, kus saab olla
ja hingata. Veerus reetja. Siin kuuldus nüüd juba järgmine lõik sellest laulust,
mis saate alguses esimest korda oli see Fredrik toori laul
preili ja Vik.
Jaa, seal on ta oma lauluga jõudnud niisuguse paika,
mille nimi on Arnold hol.
Arnold mol, mis paik see on, see asub samuti kesklinnas.
Välja näeb niisugune üsna tagasihoidlik,
avar, rohtunud künkake, ei ühtegi puud, ei ühtegi maja
keskel siis kõrgumas üks mälestusmärk, see on siis
mälestusmärk viikingipealikule Ingolf Harna sonile. Ja noh, seda enbalf Arno sooni peetakse siis Reykjaviki rajajaks.
Selles skulptuuris on siis näha nisugune klassikalises
varustuses Vikingi sõdalane, kes toetub Vikingi laeva,
draakoni peakujulisele täevile.
Ja tema saagade järgi oli see mees, kes oma kaaskonnaga
purjetas seal kusagil tuhatkond aastat tagasi Norrast
Islandi poole, jõudis siia rannikule, peatus mõnes paigas,
aga just siis praeguseni Reykjaviki kohal selle künka peal
olevat otsustanud, et siia. Me rajame asula.
Lase Ingolf arnas on tema elu on täitsa nagu seiklusromaan.
Ma loodan, et kuskil järgmistes saadetes joon temast
pikemalt kõnelda, aga siin kohapeal lihtsalt see,
et ta on ikkagi tõesti ajalooline isik, kes päriselt olemas oli.
Selle kohta on ka arheoloogilisi tõendeid.
Aga nüüd see annal oli väljak seal keset Reykjaviki
südalinna see on Islandas teoks umbes samasuguse tähenduse
nagu meil siin Eestis Tallinnas, Vabaduse väljakul,
seal korraldatakse selliseid suuri rahvakogunemisi
ja siis kõige suurejoonelisem nendest on igal aastal
seitsmeteistkümnendal juunil. Kes sellel päeval on siis Islandi iseseisvus päev.
Siis on terve plats inimesi täis tähtsat poliitikut,
tuuri tegelased peavad seal kõnesid ja esinevad muusika,
bändid ja teatrid, trupid ja nii edasi.
Et selline tõesti nagu tähendusrikas koht on,
see anna oli väljak aga siinsamas laulus tegelikult Ta jõuab
nüüd meie laulik Fredrik tor ka ühte niisugusse Reykjaviki linnaossa,
mille nimi on Györnin. Ja vot sellest körnist ma tahan kõnelda natukene pikemat.
Sest see on kõige armsam linnaosa minu jaoks kogu
Reykjavikis ja armsaks sai ta õieti siis,
kui tulin siia Reykjaviki 2001. aastal.
Tookord oli põhjus siis selles, et Mulavad tee Reykjavikis fotonäitus.
See näitus oli pühendatud Eesti põlisja pühapuudele
ja see pandi üles siis Põhjala Majas.
No see Põhjala maja on niisugune hästi arhitektuuriliselt
legendaarne hoone, sest selle on projekteerinud
kuuekümnendatel aastatel Soome arhitekt Alvar Aalto
ja tema põhimõtted, televastavalt pandi see väga stiilne
ja välimuselt üsna tagasihoidlik maja üldsegi mitte linna sisse,
vaid linnaserva ja ta asubki praegugi. Niukesed soovisu võit rohumaal, ümberringi on kaljupõndakud
madalates kohtades looduslikud veesilmad,
mitte ühtegi maja seal ümberringi pole, veesilmades on palju
tiire ja parte ja teisi veelinde.
Nii et kui sa seal oled, siis on tõesti tunne,
et sa ei olegi linnas.
Et oled tõesti kusagil, ma ei tea, tundus jaa,
seal Põhjala maja sees on siis väga eeskujulikult näitusepinnad,
koosviibimise saalid ja mis kõige toredam,
seal on ka paar külalistetuba. Ja kui ma siis 2001. aastal siia koos oma naisega kahekesi tulin,
siis pandi meid sinna ühte külaliste tuppa elama.
Täiuslik ööbimiskoht meiesugustele, looduse inimestele,
ümberringi tundramoodi rohuväljad, linnuhääled,
linn, linna pole peaaegu üldse kuuldagi.
Ja kui me seal siis elasime, siis me käisime muidugi väga
tihti sealt kesklinna jala.
No see ei olnud üldse pikk maa nii paarkümmend minutit. Ja vot sinna kesklinna minekuks pidi siis iga kord minema
läbi sealt Diornini linnaosast.
Ja noh, tol ajal polnud melga sugugi kiiret seal Reykjavikis,
mõnikord jalutasime seal ternini linnaosas niisama,
vaatasime ringi, olime seal lihtsalt.
Ja ta ei asu tegelikult Reykjaviki kesklinnast üldse,
kaugelt on täiesti selle kõrval veidikene lõuna pool.
Ja mis selle Türnini mulle eriti võluvaks teeb,
on see, et selle keskel asub looduslik järv. Mõelge ise, linna keskel on looduslik järv gene läbi muude,
kui ühtepidi, võib-olla seal kuskil sadakond meetrit,
teistpidi võib-olla paarsada meetrit katki järv.
Ja seal peal on siis rohkesti veelinde loomulikult.
Ja kui me tol esimesel korral avastasime seda linnaosa,
siis oli parajasti augustikuu ja see on nüüd Islandil see aeg,
kui lindude sügisene ränne on juba alanud
ja siis oli seal järve peal eriti palju lindude salku. No igasuguseid erinevaid liike, hallhaned,
laululuiged, ahad, inimesi nad eriti ei kartnud,
sest nad, et olid kogenud, et siin inimene neile kunagi
kurja ei tee.
Ja need lindude salgad, siis ujuvad seal vee peal ringi,
paterdad vahepeal kaldal, mõnikord tõusevad ajavitaks lendu,
teevad mingi tiiru seal lähedaste majade vahel,
maanduvad jälle tagasi järve peale ja tollel augustikuu ajal
oli siis just niimoodi, et neid oli seal palju. Ja üpris tavaline oli, et mõni hanede või luikede rühm
lendas täiesti su kõrvalt mööda, kui te olete seda kunagi kogenud,
kui hallhaneparv või või laululuikede Parsust mööda lendab,
neil on nii tugev tiibade vihin, et sa ei suuda seda kunagi unustada.
Ja sealt see ei mulle väga meelde ja tollest augustist ka
nii palju neid veelindude hääli, mis seal kõik ümberringi olid.
Nii et vahel oli täitsa tunne, et ma olen hoopiski Eestis,
panen Matsalus ja Matsalu kaitsealal just selle lindude
rände tipp pajal seal Matsalus, ma käin lindude rände ajal
enam-vähem igal aastal ja hästi mõnus, Tunne oli. See mulle meeldis ja, ja teine asi, et kas see Jernini järve
ümbrus seal kõrgeid maju ei ole, on niisugused madalad,
mitut värvimajad.
Ja samas on niisuguse ajaloolisi ehitisi,
ühes järve ääres on vanaaegne kirik Teises jällegi ülimalt
moodne Reykjaviki linnahall, selline uhkete sammastega klaasseintega,
et on ehitatud nii veepiirile, et on tunne,
et lausa kasvab veest välja. Ja siis on seal ümber järve mitmeid parke,
nad on omavahel ühendatud, seal on siis sellised jalutusrajad,
vaiksed tänavad, istepingid ja millest ma eraldi tahan rääkida,
seal tornini linnaosaparkides on see, et seal on üks
niisugune skulptuuride perrada.
Mis on mõeldud siis õieti selleks, et tutvustada Islandi
kultuurilukku islandi pärimust ja kõik need skulptuurid on
valmis teinud, üks niisugune Einar Johnsoni nimeline mees Ma pakun,
et Einar Johnson on võib-olla et Islandi kõige tuntum skulptor,
tõeline klassik. Elas siin kuskil 20. sajandi esimesel poolel.
Ja lühidalt elulugu oli siis selline, et ta oli saanud väga
hea hariduse Taani pealinnas Kopenhaageni kunstiakadeemias.
Ta oli ka väga andekas lihtsalt juba looduse poolt.
Ja eelkõige oli ta islandi patrioot ja need tema taiesed,
mis seal näha on, need on ikkagi pühendatud kõik siis kas
Islandi väljapaistvatele, ajaloolistele persoonidele
või siis ka mingitele Islandi pärimuse motiividele. Ja vot see õpperada, kui sa selle läbi käid,
sa võtab aega umbes tund aega.
Ja minu jaoks huvitav rada ja ma ei jõua nendest muidugi
kõikidest nendest skulptuurist rääkida, räägin siin saate
lõpus ainult kahest nendest siis näitena Islandi
kultuuriloost ja teise siis näit tena Islandi pärimusest.
Ja esimeseks siis üks niisugune pronkskuju,
kus kujutatakse Joonas halgrimissiooni Jonas allkiri,
mis on, ta elas siin Islandil kusagil 19. sajandi alguses
oli ütleme, islandi ärkamisaja alguse üks kõige tähtsamaid tegelasi. See pronksist kuju on siis niisugune väga väärikas,
seisab seal pikk, kuues näoilme on niisugune kirglik
ja samas meelekindel.
Ja ta pilk on suunatud kaugusesse.
Ja noh, ta oli tõesti väga kirglik mees ja teistpidi väga
mitmekülgne mees.
Rahvuselt muide ei olnudki üldse islandlane,
sest nii nagu Islandi ärkamisaja algusele üldse piline,
olid paljud need niisugused kõige kirglikumalt Islandi
patrioodid hoopiski taanlased. Aga tegelikult see Jonas, halb, mis on siiski oli sündinud
siinsamas Islandil, enamiku aja oli ta elanud Islandil.
Ta oli sündinud 1807. aastal ja ta suri juba vägagi noorelt,
30 seitsmeaastaselt.
Aga oma lühikese eluga jõudis ta teha väga palju.
Ta oli siis viljakas ajakirjanik luuletaja
ja samas ka loodusteadlane näiteks ajakirjanikuna siis
asutas esimese rahvusliku ajakirja ja seal siis tolle
ajakohtadest skandaalsed mõtted, et Island peab olema
iseseisev maa. Tol ajal kuulus Island Taani koosseisu ja ta oli ka kirglik luuletaja,
pikad romantilised poeemid, pühendatud Islandile
ja Islanlastele.
Aga loodusteadlasena oli ka ta täiesti arvestatav mees,
sest kõige esimesed uurimistööd üldse Islandi looduse kohta niuksed,
põhjalikumad siis geoloogia, geograafiaelustik niita,
kõik jõudis tol ajal valmis kirjutada.
Aga nüüd see teine Einar Janssoni skulptuur seal tornini
linnaosa rajal selle nimeks on lindprii. Nendest linkidest said kõneldud eelmises saates.
Need on siis minu jaoks niukesed väga erilised kujud Islandi
ajaloose pärimuses.
Eelmises saates sai siis kõneldud sellest väga legendaarsest
meest mägede e Win tuurist.
Ja sai siis ka öeldud, et ta oli seal inimeste eest peidus
tühermaal aastakümneid ja sai ka räägitud sellest,
et need Lindpriid olid siis niisugused noh,
surmanuhtlust ei olnud Islandi seaduse järgi lubatud
ja siis nad lihtsalt saadet tee tühermaale elama loodusesse. Kui ära sureb, pole kellegi asi.
Kui ellu jääb, noh, siis ükskord võib-olla võib inimeste
hulka tagasi tulla.
Aga neid lind priisid on tegelikult olnud Islandi ajaloos
väga palju ja nüüdse Einar Johanssoni skulptuur seal kujutab
õieti nagu nihukest üldistatud kujutlust.
Ühest lint, riist ja seal on siis näha, on niisugune
jässakas lihaseline mees kellel on käes suur matkas aunägu
on tal habetunud pilk üsna metsik. Ja süles hoiab ta poissi.
Poisil on seljas lambanahkne peasse, surub ennast kõvasti vastu,
isamehe kõrval kõnnib hästi mehe lähedal selline pulstunud
karvaga üsna metsiku välimusega koer.
Aga selle Lindprii turjal on üks noorepoolne naine.
Ta on seal nagu riste, liti tal selja peal,
niukene välja sirutatud ja lõtv.
No on selge, et see on surnu, keda see lindprii nüüd kannab. Niisiis on selles skulptuuris nagu kogu pere
ja see, et Lindpriid ei olnudki sellised täiesti üksinda
elavat kujud, vaid mõnikord suutsid leida naise,
kes olid valmis seda kibedat ühiskonnast välja tõugatud elu
elama koos selle mehega, neid leidus.
Vahel võis neil olla ka lapsi, näiteks sellel mägedavinduril
oli ka naine, kelle nimeks oli halla.
Aga nüüd siin siis on see Einari Johnson lähtunud puhtalt rahvapärimusest. Ja see rahvalugu on siis niisugune, et lind priil oli hästi
kena noor naine kes elas temaga koos seal väga vaevalistes oludes.
Ja ta ei pidanud sellele vastu, jäi nõrgaks,
põduraks lõpuks hakkas surema ja enne surma viimane asi,
mis ta siis palus, et meesmataks ta pühitsetud mulda,
noh, et mitte siia kuskile kõnnumaale, vaid viiks kusagil
kiriku surnuaeda ja mataks ta sinna.
Ja siin siis ongi kujutatud seda Lindpriid oma naise viimast
soovi täitmas. No selline väga liigutav ja, ja üldinimlik motiiv igatähes.
Nii et külmaks ei jäta kedagi.
Samas selline sügavalt islandipärane teema.
Ja noh, siin nagu lühidalt sai siis öeldut,
miks tornini linnaosa mulle kõige sümpaatsem on,
et ühtpidi on ta siis hästi looduslik ja teistpidi on seal
väga palju Reykjaviki duuri lugu koos.
Ja seal on need mõlemad kenasti omavahel läbipõimunud,
nii et 2021. aasta suvel, kui me jälle Reykjavikis olin,
siis veetsin seal jällegi õdusa tunnikese. Aga siin kuuldus juba viimast korda see Fredrik. Thori ballaad preili Reykjavik, mis on pühendatud Islandi
pealinnale ja saade Reykjavik ist ja tema linnaosadest saab otsa.
Ja järgmine saade seal, ma tahaksin hoopiski süveneda
Islandi rahvuskööki.
Ütlen juba ette, et see on täis üllatusi,
erinevaid maitset, mõned väga meie jaoks võõrapärased,
aga mõned täiesti tuttarlikud.
Kuula rändajat, rännakud Põhja-Euroopas ja Lõuna-Ameerikas. Rändame koos Henryga. Relvaga. Kuula rändajat.
