Vikerraadio kuula rändajat, rännakud Põhja-Euroopas
ja Lõuna-Ameerikas. Rändame koos Henryga. Relvaga. Kuula rändajat. Tere me oleme siin kulgemas oma rännusaadetega Islandi
saarel ja selles eelmises saates jutustatud Islandi rahvusköögist,
kus mõni toit maitseb väga ehmatavana, aga enamus on päris
koduselt tuttav Likud.
Ja muidugi see suitsulammas, mis suitsutatud kuivatatud
lambasõnnikut põletades, no see viib lihtsalt keele alla.
Aga tänase saate põhiteemaks valisin ma Islandi loomad siis
kohe kogu Islandi loomariigi, nii et esiteks räägin
sealsetest looduslikest liikidest ja siis ka inimese sisse
toodud loomadest ja nende inimese toodud loomade seas on kaks,
kes on Island laste jaoks erakordselt olulised olnud läbi
kogu ajaloo. Need on siis Islandi hobune ja islandi lammas
ja neist ma siis saate lõpu poole räägin ka kindlasti pikemalt.
Ja nüüd siin päris saate alguses tahaksin ma kõigepealt
püüda visandada kõige üldisema pildi kogu Islandil
loomariigi kohta.
Ja tuua siin veel välja mõned sellised jooned,
mis Islandi loomariigis üldiselt on kordumatu. Olles helisalvestuses kostis ühes olinat linnusalga häälitsusi,
vees olin järgi selge, pidid olema veelinnud.
Aga neid linde, kes häälitsesid, seda ei oska vist ära
arvata isegi see eestlane, kes eesti lindude hääli väga
hästi tunneb.
Sest seda linnuliik, kui meil siin Eestis lihtsalt olemas ei ole,
isegi läbirändel ei sattuda siia ja tema nimi on siis kärestikuaul.
No. Ta piiksub nagu natukene hiire moodi selle kohta siis
linnumehed ütlevad, et selle järgi on tema häälitsusi
võimalik eristada nendest teiste veelindude häältest
ja mina kohtasin neid kärestik aule nüüd viimasel Islandi
reisil ühel päeval siis kui me olime Lääne Islandil
ja olime seal päris lainete piiril ja seal eemal olid kaljud
ja ümber kaljude nad seal siis ujusid, mõned olid ka
rannakaljudel ja sulgesid oma sulgi. Ja kui ma nüüd tean seda eesti vetes tuttavalt auli,
siis selle meie auliga võrreldes on see kärestiku Haul
priske ja ka palju värvilisem.
See meie aul, kes siit läbirändel vahetevahel on
ja vahel suurtes salkades mere peal paistab.
Nendel on ju selline sulerüü, mis on valge
ja mustavärviline, aga väga kena, kindlasti,
aga kärestiku auli isalinnu pulmarüü on ikkagi efektsem seal
siis nagu musta-valge ruuge, kirju ja valge toone on seal
peal niisuguste imelike pilkupüüdvate vöötidena. Jaa, ruuget värvi on kärestiku aulil siis seal külgedel
ja ka pealael.
Aga need kärestiku aulid võivad olla seal Islandil mitte
ainult mere ääres, vaid ka Sisemaal näiteks kusagil jõgede
järvede ääres, sest seal ta siis pesitseb
ja oma poegi üles kasvatab.
Ja nime ongi ta saanud, et selle järgi, et talle meeldib
seda saaki püüda just kärestik, kusjuures seal ta sukeldub
osavalt vee alla, püüab siis väikseid kalu
ja muid veeloomi. Ja kindlasti võib öelda, et kärestiku auli jaoks on see
Islandi saar tema päris kodu.
No nende Islandi lindude juurde pöördun ma veel hiljem tagasi,
aga praegu siis annaks sellise üldkujutluse selle Islandi
kogu loomariigi kohta.
No linnud on üks osa sellest loomariigist.
Aga kogu sellele loomariigile on kindlasti selge pitseri
vajutanud kaks tegurit, esiteks siis Islandi geograafiline
asupaik ja teiseks tema ajalugu, geograafiline asukoht
tähendab siis eelkõige seda, et tasub nii väga üksildasena
seal keset suurt Atlandi ookeani kehani ja mõlemas suunas
Mandriteni on tema juurest maad rohkem kui 1000 kilomeetrit. Kui nüüd püüda omast peast nuputada, et kui kunagi siis
ja aeg lõppes, Islandi pind vabanes sealt.
Et mis nipiga need liigid üldse siia saarele said tulla,
kui vahemaa on igast suunast vähemalt 1000 kilomeetrit?
No paneb ikka täitsa kukalt kratsima, esimese hooga nagu ei
arvagi ära, aga loodusele on aega palju aastatuhandete
jooksul siis kuidagimoodi mingid taimed mingid loomad siia jõudsid.
Ja noh, ikkagi üldiselt peab ütlema, et,
et need aimeli loomaliike on Islandil kahtlemata väga palju
vähem kui ükskõik siis kas lääne pool Ameerika mandril
või siis seal Euroopa poolel mandriosas. Aga mingit elu seal on.
Ja kui nüüd rääkida näiteks nendest maismaa imetajatest,
siis neid on siin ainult üks.
See on siis polaarrebane, tema oli mingil kombel suutnud
siia sattuda juba enne inimese tulekut.
Ja on siis ka praegusel ajal ainus looduslik maismaaimetaja
sellel saarel.
Aga nüüd, kui tuli inimene, siis algas muidugi ka selle
loomastikuga päris palju muutusi ja inimene tuli siia nagu
ma eelmistes saadetes. Kalle on öelnud kuskil veidi üle 1000 aasta tagasi,
algul asustati ranniku üksikuid paiku neid esimesi,
peamiselt Norrast tulnud uusasukaid hoidis elus peamiselt
ikkagi kalapüük, kuigi neil olid kaasas juba kaasalt Norrast,
et siis vähenõudlikke kariloomi nagu näiteks lambaid
ja kitsi, kes siin ellu suutsid jääda.
Ja natukene kasvatasid mingite lappide peal ju ka põllutaimi.
Aga neil oli ka muid koduloomi peale kitsede
ja lammaste, noh siis näiteks kanad ja kuked,
kassid ja koerad, kõik need tavalised koduloomad,
kes keskajal seal Norras samuti olemas olid. Ja nüüd selle Islandi koduloomadega on kõige huvitavama
erijoon see et need õhud, kes sinna kunagi siis viikingiajal sattusid,
on seal püsinud enam-vähem muutumatud tänase päevani välja.
Ja selle tõttu too on nad väga erilised siis Islandi
karjakoer näiteks ja islandi lammas islandi kits,
islandi hobune ja islandlased peab ütlema,
on ka väga uhkes nende oma eri tõugude üle
ja hoiavad need seal päris hoolega nagu tõelist rahvuslikku aaret. Aga muidugi, kui see inimene siia tuli, siis tõi ta endaga
kaasa ka natukene selliseid loomaliiki, keda tal üldse
plaanis polnud tulla.
Noh, need olid siis niisugused pisikesed loomad,
sõitsid jänest nii-öelda nende laevadega Norrast,
Islandile ja just peamiselt olid need siis mõned hiire
ja rotiliigid nendest ka paar sõna rääkida,
päris huvitav, kuidas nende saatus siis siin järgmistel
sajanditel kulges, hiireliike tõid need viikingiaegsed,
islandlased siia kogemata kaks, eks nendest on siis koduhiir
ja teine metsiir. Mõlemad on tänase päevani seal saarel olemas,
koduhiir ei lähe mitte kuskile kaugemale hoonetest.
See metshiir natukene sitkem, tema on mõnedesse väga
üksikutesse kohtadesse seal saare peal suutnud asuda ka
iseseisvalt elama.
Aga ka neid, mets, hiiri on seal ikka tohutult vähe.
Mis puutub nüüd rottidesse, siis muidugi toodi siia need
kaks rotti liiki, neid inimkaaslejad, nii nagu ka Eestisse,
eks see oli siis see musta värvi kodurott
ja teine siis allikad, tooni, rändrott. Ja seda kodurotti on Islandil olemas praegusel ajal,
aga no ülivähe rändrott on selline sitkem tüüp
ja teda rohkem ja mõnes väga üksikus kohas on ta suutnud
isegi püsida ilma inimese abita looduses.
Aga no mitte mingisugust erilist ohtu siinsele loodusele.
Need Islandi hiired ja rotid küll ei kujuta.
Aga nüüd pärast Viking aega mõnedel sajandit püüdis inimene
veel siia mingisuguseid loomaliike asustada,
näiteks 18. sajandil siis toodi Norrast põhjapõtru,
mõeldi väga lihtsalt, Norras on nad olemas vastupidava
tartilised loomad, küll nad siin Islandil ka levivad
ja neid saab siis pidada ja nendest teha
ja nahka hankida. No lasid nad siis need põhjapõdrad siia Islandile laht.
Ja juba sajandiga selgus, et ei saa mingit põdramajandust
siin arendada.
Enamik saarest oli ikkagi selliste karmide oludega,
et põhjapõdrad ei suutnud seal lihtsalt elus püsida.
Nüüd ainult ühes Islandi nurgas, seal kirdes
ja idas on neid alles umbes 3000 tükki.
Hulguvad seal omapead ringi, inimene on nendele käega löönud,
mõned turistid, vahel imetlevad ja 3000 põhjapõtra,
see on ikkagi selle nii suure saare kohta nii väike hulk,
et ega nad neid kohalikke looduslikke kooslusi ka ohustada
ei suuda. Ja nüüd see üks viimase imetajaliike,
keda Sissi ja Islandile sattus, oli selline nagu mink
ehk ameerika naarits. Tema sattus siia loodusesse siis niimoodi,
et kusagil 1900 kolmekümnendatel aastatel taheti hambad
ristis siin rajada mingifarme ja noh, nagu mujalgi maailmas
farmidest mõned mingit panid putku, aga siin Islandil ei
suutnud peaaegu üldse levida.
Mõnedes Islandi jõgede servades neid praegusel ajal omapead
natukene on.
Aga üldiselt ei levinud siin Islandile too loodusele ka
mingeid probleeme ei põhjusta. Nii et kokkuvõttes, kui see inimene siia tuli
ja igasuguseid loomi tõi, siis ta tegelikult siiani seda
Islandi kohalikku loodust eriti sassi pöörata pole suutnud.
Nii nagu ta on tegelikult ju suutnud kusagil mujal maailmas,
kui ma meenutan, Ta on Uus-Meremaa kogemusi,
mis seal kohaliku algse loodusega on juhtunud seal täitsa
külmavärinad peale.
Aga Islandil on see säilinud enam-vähem see loodus üsna
tasakaalus ja selles mõttes, et seal nüüd nii vähe neid
elukaid ringi hulgub, neid looduslikke, selles mõttes noh,
turistile on see ju väga tore, et käigus tahad,
ükskõik kui kõrvaline nurgatagune, mitte mingit ohtu
loodusest ei ole karta. Vahetevahel on küll olnud, et sealt põhja poolt on triivinud
jääpangaga või siis ka ujunud Islandile mõni jääkaru,
aga Islandil on selles mõttes väga kindel reegel,
et, et nad lihtsalt ei jäta seda jääkaru ellu,
ta lastakse maha esimesel võimalusel ja kõik.
Ja siis näiteks võib ju turist rõõmustada,
et Pole siin saarel ka karta, näiteks rästikud nagu Eestis.
Üleüldse pole siin kannastikutega muid madusid,
pole isegi konnasid, kes vahel mõnele turistile ka võivad
hirmu peale ajada. Lühidalt öeldes, Islandil ei ole tänase päevani mitte ühtegi
roomajad ega kahepaiksed.
Vot sellised omapärad sellel kaugel Islandi saarel seal
keset Atlandi. Aga mida arvata nüüd sellistest veidi kaeblikest linnuhäältest?
No neid hääli, parimat Eesti linnutundjad oskavad isegi
võib-olla ära tunda, need on siis puna. Kurk, Kauride häälitsused ja punakurk, kaur on meil
läbirändaja aga tema tõeline kodu, kus ta siis pesitseb,
on ikkagi artilistel aladel, muuhulgas ka Islandil.
Ja vot seal Islandil kõigil nendel kolmel korral,
kui ma olen käinud, siis seda punakurk, kauri on mul olnud
õnn jälgida.
Ja no ta on minu meelest niisugune tore lind.
Enamasti olen teda näinud kusagil tundrajärve peal ujumas
ja ta on niisugune suursugune meelest. Keha on tal päris sügavad vees ujudes ning nagu Kauridel
ikka pea ja kael on niisugused tugevad nokk pikk
ja sirge kalade püüdmiseks ja värvid sellel pulmarüüs,
punakurk, kauri, need on ka ikka päris efektsed.
Selg on niisugune musta-valgekirju kahel
ja pea on soliidselt hallid.
Ja eriti tore on tal siis kaela esiosa.
Seal on niisugune punaka tooni suur laik,
noh, ütleks peaaegu nagu uhke lipp, Ps tal seal kaelas. Ja eks ta selle punase lipsu järgiga oma nime on saanud punakurk,
kaur. Ja eriti hakkas ta veel mulle meeldima.
Pärast seda, kui nüüd oma viimasel reisil sattusin Islandil
ühele niisugusele päris kummalisele skulptuuride
vabaõhunäitama üritusele.
See oli õieti seal Lääne Islandil sellises asulas,
mille nimeks oli Chubby voogur.
Ja Ta on niisugune väike asula elanike kuskil 400 eesti
mõistes külamis küla, aga islandlased nimetavad seda
uhkusega linnaks. Ja vot seal siis promenaadil otse mere kaldal oli selline
pikk rivi skulptuure ja need olid kõik linnumunade skulptuurid,
kivi, postamentide otsas, eri värvi linnumunad,
kusjuures kunstnik oli siis teinud need taiesed võimalikult
tõetruu na tahunud nad välja eri sort kivimitest.
Nii nende munade muster kui ka värv sarnanesid siis päris
linnuliigi värvile ja mustrile.
Ja isegi munade kuju oli siis niisugune,
nagu nendel päris liikidel seal on ja kõik nad olid
postamentide peal betoonis, postamendid ja igale postamendil
oli siis kirjutatud linnuliiginimi ladina keeles islandi keeles,
nii et hea võimalus ka seal islandi keelt harjutada. Ja kokku oli neid skulptuure seal 34, see oli väga selge põhjus,
miks just nii palju, sest just sama palju linnuliike
pesitseb selles maakonnas ümbersele trupi vooguri linnakese.
Ja siis jällegi, kui ma sealt stendi pealt seda tutvustust
lugesin siis sain teada ka seda, et üks nendest munadest on
teistest väga palju suurem, teised kõik on ühesuurused,
aga üks on mitu korda suurem.
Ja miks sellepärast, et see lind on kohalik inimeste lemmiklind. Ja kui ma siis läksin selle postamendi juurde siis ma
lugesin sealt pealt ladinakeelse nime, kaavia sterlata.
No see on ju punakurk, kauri ladinakeelne nimi
ja vot selle peale sai mulle endale sisemiselt kohe täiesti selgeks,
et ongi ka minu jaoks kõikide Islandi lindude seas kõige
lemmikumaks see punakurk, kaur.
Aga no eks seal on kohatud neid teisigi toredaid linde
hõigub palju, kõige meeldejäävam ikka see arktiline papagoi
ehk ametliku nimega lund, kellel on niisugune jäme
mitmevärviline nokk nagu papagoid ja siis need tohutu suured mustvalged,
kirjud ahkade parved ja ronkmustad, vaerade parved,
käratsevad tiirud, pütiliigid, no neid on seal ikkagi päris palju,
kõik on toredad, enamasti olen neid kohanud mere ääres,
mitte sisemaal. Ja tegelikult ongi niimoodi, et eks seal mere ääres see
elustik ongi tihedamalt koondunud kui sisemaal
ja seal ma olen ka sisse saanud, et näha mõningaid imetajaliike,
kes ongi siis just mereime, et ajad siis näiteks hülged,
hülgeid on Islandi vetes kokku neli.
Ja minu jaoks nendest kõige meeldejäävam on siis niisugune
hüljes nagu randal.
Läänemeres teda ei ole, aga ma olen teda näinud mujal
põhjapoolkera ookeani randadel niisugune hall külge suurune
aga keha peal niisugused suured selged tugevad laigud. Ja siis muidugi vaalad.
Haallasid on seal rannikuvetes sageli üsna palju erinevat
liiki ja kui siis binokliga seal kuskil kõrgel rannal seisad,
siis avastad selle vaala muidugi niisukese auru Fontaine järgi,
mille ta aeg-ajalt taeva poole paiskab ja Islandas teoks on
nüüd ajalooliselt need vaalad olnud majanduslikult olulised.
Neid on kütitud palju sajandeid ja see on olnud neile tähtis toit.
Ja praegusel ajal peab küll ütlema, et see vaalapüük
Islandil on üsna kokku kuivanud, kuigi neil on õigus
eriõigus püüda veidikene mõningaid vaalaliike ka praegu,
aga nad ei püüa isegi seda kvooti täis. Ja praegusel ajal saavad islandlased hoopiski Vahladest kasu.
Põhiliselt teisel viisil sõidutavad siis turiste.
Neid vaalasid vaatama.
Ja kui ma mõtlen, siis minu esimene vaalaretk paadiga
või laevaga oligi kunagi just nimelt Islandil,
seal siis seekord, kui ma olin oma naisega seal 2001. aastal
polnud elu sees varem laevaga vallaretkel käinud,
aga siis istusime niisugusele ümber ehitatud kalalaevale. Nimi oli ta hästi meeldejääv ja tähendusrikas,
Moby Dick. Ja siis tegimegi tiiru seal kusagil mere peal
nägimegi mõnda vaala, kõige ägedam oli see,
kui üks vaal ujus otse meie laeval läbi.
Suur niukene, helendav vari.
Ühtegi pilti ma tookord vaadadest ei saanud.
Pärast seda olen ma erinevates maailma nurkades hõigub palju
neid vaalu saanud, jälgida ja pildistada. Aga noh, see oli ikkagi esimene kord seal Islandil
ja noh, esimene kord elus.
See jääb ju alati meelde, ükskõik, mis asi see siis on. Niimoodi algab siis üks päris meeleolukas laul
ja see on pühendatud Islandi hobusele.
Seda laulis siin Islanlastele väga tuntud laulja
ja näitleja nimega tagur Sigurdson.
Ja selle laulu pealkiri on Island laste jaoks väga tähendusrikas,
nimelt kõige hädavajalikum teener.
See on siis selline Islandastele väga tundma väljend nende
hobuse kohta pärit õieti juba tuhandeaastase tagusest ajast,
kui need esimesed asukad siin ringi liikusid. Ja noh, neil aegadel oli see Norrast toodud Vikingi hobune
neile tõesti täiesti asendamatu.
Ja selle konkreetse laulu kohta võib-olla veel nii palju,
et see on üsnagi värske esimest korda esitatud tänavu aasta
aprillis ja põhjuseks see, et teles oli seal Islandil
nisugune šõu mis oli pühendatud Islandi rahvuspühale Lands Mootile,
Lonsmot on siis Islandaste seas paljudest rahvuspühadest aastast,
aga see on just selline, kus kõige tähtsamaks tegelaseks
ongi see islandi hobune, seal peetakse siis ratsavõistlusi
kõige suuremaid ratsavõistlusi aasta jooksul Islandi
hobusega Need kestavad mitu aastat. Ja kuigi nad toimuvad juunikuus, siis juba aprillis oli
vajalik siis teles niimoodi propageerida seda eelolevat
võistlust ja siis tuli ka see laul ise.
See oli vahva, et seal siis kaamera ees oli laulja kõrval ka
islandi hobune, ise niukene, väikene, aga väärikas,
väga rahulik, üldse närvis ei olnud, pika lakaga
ja maani ulatuva sabaga ikka tõeline staar.
Väga hästi esines ja nüüd need laulusõnad,
neid ma siis küll lasin tõlkide minna islandi keelt ei oska. Aga need on ka Islanduste jaoks täis tähendusi.
Kasvõi need esimesed lauluread, mis ta seal laulab,
kes asjasse pühendatud ei ole, mõtleb, et mis see siis nii on,
laulab niimoodi, et hobune ei kulge praegu taevas,
tema liigub praegu maa peal, eesti siukesed,
mõttetud sõnad tunduvad olevat.
Aga kõik islandlased teavad, et selle taga on üks
muinasskandinaavia müüt. Ja see on siis müüt sellest, kuidas uudin oma hobusega,
kulges taevas ja tema nimi oli Sleipnir.
Se oodin, teadagi oli see muinasskandinaavia jumalus,
kes oli ühtlasi nii sõja kui ka tarkusejumal väga tähtis
seal jumalate panteoni is.
Aga see Sleipnir, tema suutis siis vabalt kulgeda nii õhus,
vees kui ka maa peal.
Ja tema eripäraks välimuses oli see, et tal ei olnud mitte
neli jalga nagu hobusel peab olema, aga tal oli kaheksajalga. Ja tal oli tõesti erakordne võime liikuda silmapilgu
kiirusel mis tahes paika, kuhu ainult vaja minna on.
Natukene meenutab see slipp, neil seal mune Skandinaavias
võib-olla seda pegasust Antiik-Kreekas, ega siis ju ka
suutis õhus kulgeda, aga no Sleep, neil oli ikkagi teist
tüüpi tegelane, ta kuulus ikkagi viikingimaailma.
Ta oli selline jõuline, vägev sõja ratsu.
Ja noh, neid teisi müüte ja lugusid ja pärimusi islandi
hobuse kohta, neid liigub seal Islandil ikka tänase päevani
lõputult ja paljud nendest ulatuvad välja Vikingi aega,
nii nagu kasest Leipneri müüt. Aga nüüd selle konkreetse hobusega oli ju niimoodi,
et kui ta kunagi viikingiajal sealt Norrast Islandile toodi
siis edasi läks ajalugu niimoodi, et seal mandriosas toolid
selle vana tõu asemele järgmistel sajanditel uued.
Ja seal see algne Vikingi hobused tüüp kadus täielikult ära,
aga Islandile jäid alles.
Ja selles mõttes peab küll Islandastele au andma,
et juba väga varakult hakkasid nad seda oma hobusetõugu väga
hoolega hoidma ja kaitsma. Selle kohta on olemas üpriski täpsed kroonika andmed.
Nimelt siis aastal 982 võttis Islandi kõige kõrgem
võimuorgan see althing vastu otsuse et Islandile ei tohi
kunagi tuua mitte ühtegi võõrast hobusetõugu
ja nii on see tänase päevani välja.
Nii et mitte kusagil maailmas teda ei saa näha.
Aga Islandi loodusoludes on ta lihtsalt suurepäraselt kohanenud,
noh siis väga hästi selle äärmuslike loodusoludega
ja teda ei peeta ka nüüdsel ajal tallis ka kõige käredama pakasega. Ja toidu suhtes on ta nii vähenõudlik, et suudab ise endale
toitu leida seal täiesti aasta ringi.
Ja tema välimus on ka niisugune, et kui korra näed,
siis enam unustada ei saa.
No sai ju neid Islandi hobuseid seal päris palju imetletud
seal kohapeal ringi liikudes.
Ja mõnikord pani imestama ka see, et, et millistel
inimtühjadel aladel mõnda hobusesalka võis kohata,
no mitte ühtegi hoonetega teed läheduses ei ole,
aga nemad seal rahulikult on nihukesed, metsikud
ja vabad. Ja kasvult on see islandi hobune ikka tõesti kleenukenenud,
täitsa ponimõõtu ja jalad on tal ka lühikesed. Aga näiteks karvkate kehal on meie hobuste omast palju pakse.
Ja see on suisa kahekihiline.
Ja islandi hobuste värvus võib olla ikka tohutult muutlik.
Ma olen näinud nii helehalle, üleni mustavärvilisi kui ka
punakaspruune hobuseid ja siis kõikvõimalikke niisugusi
kirjuid küll laigulisi, küll täpilisi.
T noh, pilkupüüdvad muidugi need hobuse lakk
ja saba, tõelisel islandi hobusel ulatub lakk ikka üle silmade. Hästi pikk ja saba ulatub peaaegu maani.
Nii et välimuselt on nad tõesti nagu mingid metshobused.
Ja neid, seda tõupuhtust hoitakse seal Islandil tõesti
tohutu hoolega, nii et tõepoolest, mitte kunagi ei tohi
mitte keegi tuua sinna mitte ühtegi hobust kusagilt mujalt.
Ja on isegi koguni selline ränk reegel, et kui viiakse
islandi hobune üks kord Islandi saarelt väljapoole näiteks
rahvusvahelistele võistlustele, siis seda hobust pärast
võistlust enam Islandile tagasi tuua ei tohi. Päris karm põhjendus on siis see, et islandi hobused ei
saaks mingisugust tundmatut haigust kaasa sealt mandrilt.
No mis sa selle hobusega seal siis teed tagasi viia ei saa?
Ta müüakse seal koha peal maha ja mahamüümine ei ole mingi probleem.
Islandi hobused on väga kõrgelt hinnatud maailmas,
nende eest makstakse kuningliku hinda.
Ja kui me nüüd seal Islandil ringi sõitsime,
siis meie kohalik giid pettur rääkis isegi seda,
et praegu Islandi maapered väga tihti kasvatavad kõiki neid
oma hobuseid selleks, et need siis välismaal müüa,
nendega äri teha. Ja tõi, noh, umbes niisuguse näite, et kui seal tavalises
Islandi maa peres on keskmiselt nii seitse hobust siis umbes
kolm nendest on selleks, et Nendega välismaal äri teha
ja siis noh, need neli, need on siis peamiselt turistide
sõidutamiseks ja mõnikord ka siis Islandi kohalikel
ratsavõistlustel võistlemiseks ja muidugi ka selleks,
et pereliikmed ise saak siis isu pärast ratsutada,
kui ainult natukenegi tuju on ja seesama pettureks,
millega siis seda, millised erilised oskused Anneil islandi ratsudel. No me teame, et tavaliselt on ju kaks põhilist stiili
ratsahobustel siis galopp ja traavimine.
Aga islandi hobused oskavad nelja erinevat stiili,
üks nendest Cannopsist nime külis käit ja teise nimeks on
delt sa külis käik, see on siis niisugune huvitav liikumise viis.
Hobune hoiab joostes kordama õhus kas siis mõlemat
vasakpoolset või mõlemad parempoolsed teaviga.
Päris kummaline. Aga seda tültis ta isegi natuke raske kirjeldada.
See on umbes niimoodi, et ta jookseb sel viisil,
et kogu aeg on üks jalg maas ja kolm jalga õhus
ja siis jalg, mis maas on, see vaheldub tohutu kiirusega
jooksu peal.
Vahetpidamata.
Tõesti raske on kirjeldada seda niimoodi sõnades.
Aga kui sa seda näed, noh, võite ju ise vaadata internetist,
kuidas see käib, see on üpriski pentsik vaadata. Me nägime seal hobufarmide juures seda, kuidas niimoodi
ratsutati seda tõlki.
Ta tipib seal oma jalgu niimoodi hästi kõrgele pildudes
ja jookseb hästi tihedate sammudega ja ta ratsanik seal
seljas rappub hästi tihedate Fungetega seal peal,
nii et et natukene isegi naljakas on seda vaadata ja,
ja üpriski pentsik.
Nii et minu jaoks ainus võrdlus, mis kuidagimoodi sobib,
on umbes see tülti jooksev islandi hobune on nagu mingi õmblusmasin,
kes vuristab muudkui ühtlaselt ja kiiresti edasi. Aga pettur ütles selle tölti kohta veel niimoodi,
et ükski maailma hobusetõug ei ole võimeline seda ära õppima.
Aga vot see islandi hobune, tema ei pea üldse õppima,
tema on selle oskuse kaasa saanud juba sündides. Arvas tüüpiotnennillam. Siin kuuldus nüüd juba järgmine lõik sellest toredast laulust,
mis on pühendatud Islandi hobusele.
Aga aeg on nii kaugel, et on viimane aeg hakata tutvustama
seda teist legendaarset Islandi kodulooma,
Islandi lammast.
No seda olen ma seal Islandi looduses näinud,
oi kui palju neid lambasalku kaugele näha.
Maastikud on puudeta ja väga üksikutes paikades,
kus kümnete kilomeetrite ulatuses pole mitte ühtegi elamut,
ka seal võib neid lambasalku kohata ja mõnikord on näiteks niimoodi,
et vaatad pikalt, ümberringi lagedad, et ühtegi elusolendit
ei ole. Mäenõlval on mingid hallid kivid,
siis võtad binokli, jälgid natuke ja siis sa saad aru,
et mitmete kilomeetrite mitte kaugusel mõned kivid
millegipärast aeglased liiguvad, siis on selge,
et, et on ka need Islandi lambad. Nii et neid on tõesti igal pool seal looduses laiali.
Ja see islandi eriline lambatõug, ta on enam-vähem sama vana
kui see hobusetõug pärit rohkem kui tuhandeaastasest Vikingi
ajast ja püsinud üsna muutumatuna meie päevi nii välja.
Ja kui sa nüüd teda lähemalt näed, siis üks asi,
mis kohe nagu pilku püüab, on see islandi lammastel on
enamasti peas sarved mitte ainult siis isastel,
vaid ka emastel. Ja no need niuksed, sarvilise lambad minu peas,
nad seostuvad jällegi kuidagimoodi sõjakate Vikingitega,
et midagi nagu Niukest sõjakat nendes lammastes,
aga, aga muide inimest nad ligi ei lase.
Kui sa hakkad minema sinnapoole, siis ta hoiab ikka täitsa
parajat distantsi, läheb eemale.
Ei ole talle sind tarvis, tema tahab olla omapead.
Aga ükskord seal reisil tuli meel siis pähe selle egiidi
petturi käest küsida, et et kuidas neid lambaid siis
peremees üldse kokku saab, kuidas ta nad ära tunneb,
kui nad kõik on laiali seal lõputut lagedatel. Ja pettur ütles niimoodi, et, et see on väga lihtne
Islandaste meelest vähemalt et kui nüüd paar korda aastas on niimoodi,
et on vaja kõik oma kari kokku ajada, siis kõigepealt
lähevad välja pere meesliikmed sõidavad välja
ja siis nad jälgivad ümbrust teatud küngastel,
mis on teistest kõrgemal.
Ja need ongi vaatluskünkad nende sõnastuses
ja siis binokliga uurivad ja siis saavadki lõpuks selgeks,
kus praegusel hetkel enam-vähem Need lambasalgad seal väga
suurel alal on. Ja kui see pilt on ees, siis tuuakse juba kogu pere välja
ja mitte ainult pere, tihti ka naabrid ja siis suure hulga
inimestega täiesti rahulikult.
Teades, kust need lambasangad on, saadaksegi nad kokku,
aga et kas seal võõrad lambad on, seda on ka lihtne vaadata,
neil on ju kõrvas peremärgid ja selle järgi saab kohe aru,
et et kas on ka mõni võõras lammas hulka sattunud.
Siis kokku aetakse nad sellepärast, et kas siis pügada villa või,
või seal märgistada vastsündinud tallesid
või teha midagi muud. Aga no enamik lamba Islandil kulgeb küll täiesti omapead.
Ja seda ütles küll ka pettur, et see islandi lammaste hulk
on viimastel aastakümnetel aina väiksemaks muutunud,
et mõne aastakümne eest oli neid palju rohkem,
kui on Islandil inimesi.
Praegu parajasti on neid kuskil 400 tuha tuuris,
see on siis just sama, mis on enam-vähem Islandi inimeste arv.
Ja ta ütles, et inimesed ei viitsi lihtsalt enam lambaid pidada. Noh, elu on läinud lihtsalt liiga heaks.
Ei. Aga noh, neid ikkagi ju seal ka praegusel ajal piisavalt on
ja kahtlemata ka lähiaastakümnel nendel jäävad need islandi
lambad seal lagedatel maastikel üheks väga kindlaks märgiks
maamärgiks Islandi looduses, nii nagu kase Islandi eriline Aga nüüd, nagu aru saite lõppesse islandi hobuselaul otsa
ja otse saab ka meie saade saade Islandi loomariigist
ja eriti nendest legendaarsest koduloomadest.
Ja millest tuleb järgmine saade seal ma tahan siis kõnelda
islandi rahututest, vulkaan idest ja ka sellest,
mismoodi need vulkaanid on selle Islandi saare ajalugu läbi
aegade mõjutanud.
Kuula rändajat, rännakud Põhja-Euroopas ja Lõuna-Ameerikas. Rändame koos Henryga. Relvaga. Kuula rändajat.
