Vikerhommik räägib nüüd spikerdamisest ja meie
vestluskaaslaseks on Tartu Variku kooli eesti keele
ja kirjanduse õpetaja.
Tere hommikust, Kristel Kevvai.
Tere hommikust.
Alustame kohe sellest, milline spikerdada
ja oli omal ajal koolitüdruk Kristel.
No see on nüüd küll üsna igav lugu, sellepärast et ma olin
ikka üsna kehv spikerdaja. No nüüd juba on mälu natukene tuhmuma hakanud,
aga ma arvan, et ma ei liialda, kui ma tegin selline selle
12 aasta jooksul kuskil kakskolm, spikrid ja,
ja sellest võib-olla ühe julgesin ära kasutada kuidagi.
Aga seal kõrval ilmselt on see teine pool,
mida ma ei nimetas pikerdamiseks, vaid päriselt mahakirjutamiseks.
Et seda tuli vist ikka, et seal ühes kahes aines,
kus oli võimalikkus, lihtsalt sai õpikust maha vaadata. Ahah, et siin tuleb teha põhimõttelist vahet,
üks on spikerdamine ja teine mahakirjutamine. Mina teeks küll, jah.
See on ikka juba üks, on ettevalmistusega selline ikkagi
natukene on vaeva nähtud, aga teine on selline üsna robustse robustne.
Kui nüüd rääkida tõesti siis asjast nii-öelda tehniliselt,
siis kuivõrd teie hinnangul on aastal 2020 spikerdamine teistsugune,
kui ta oli näiteks 10 või, või lausa paarkümmend aastat tagasi?
No minul sellise väga kauge ajaga paraku ei ole võrrelda,
et pigem selline kümme-viisteist aastat tagasi õpetajana
olen töötanud kolm aastat. Mul on tunne, et tegelikult väga palju ei ole muutunud,
vanad vormid ju tegelikult on jäänud lihtsalt palju uusi
võtteid on juurde tulnud tehnika arenguga.
Millised on siis nii-öelda levinumad vormid? No kindlasti sellised klassikalised, kõik,
mis on seotud igasuguste sedelikestega, paberi,
paberit, kuskil binaalis Prillitoosid õpikud,
paberitele kirjutatud tamine, salvrätid,
et, et see on ju selline üsna tavaline või kalkulaatori
tagused jalanõud taskusse pistmine.
Aga, aga sellised tänapäevased kindlasti on seotud siis
nutitelefonidega üles pildistada võtud versioonid
või siis on võimalik kasutada erinevaid rakendusi
ja ka nutikellad, mida väga paljud õpetajad ma olen aru saanud,
tegelikult ei teagi veel, mis, mis võimalused neil on
ja lisaks siis ju ka veel kõrvaklapid, eriti nüüd,
kus on juhtmevabad, kõrvaklapid. Seesama spikerdamine ja moodsa tehnoloogia kasutamine tuleb
see vahel õpetajate toas omavahel jutuks ka. Tuleb aga, aga ma ei saaks öelda, et, et väga palju esiteks
sellised võib-olla väga-väga nii-öelda igavad tavalised
juhtumid ei saa kõlapinda.
Et kui mõni selline huvitavam juhus tuleb,
et siis, siis võib-olla tuleb jutuks, aga,
aga ma ei saa öelda, et väga tihti kas on võimalik kuidagi hinnata,
kui suur protsent õpilastest spikerdab?
Raske öelda ja raske ju tuvastada, ma pakun
ja täiesti huupi puusalt kuskil selline 10 protsenti klassist,
aga noh, ilma igasuguse eelarvamused ja väga üldistades,
kui on nii, et tüdrukud on natukene nagu varmamad neid
spikreid tegema. Poisid, sageli lepivad rohkem kas kehvema hindega või,
või siis ka üldse. Annavad alla kiiremini? Päris huvitav tähelepanek, te ütlesite, et küllalt raske on
tuvastada kui raske siis tegelikult ja kui vahele jäädakse,
siis mille järgi ära tunneb spikerdaja? No eks kogenud õpetaja silm kindlasti märkab üsna ruttu ära,
et tegemist on spikerdamisega juba selline kahtlustav pilk,
õpilase poolt, senine altkulmu põrnitsemine,
aeg-ajalt jälgimine, mida õpetaja teeb.
No ja kui see õpilane ikka tükk aega sinna laua alla vaatab,
siis siis kahtlust äratab või kuskile mingisse kindlasse
kohta kuivõrd distantsõpe või siis kodus õppimine on
muutunud spikerdamise võlumaailma? No ega me ju ei tea, mis, mis kodus tehakse,
et selles mõttes üsna üsna tume maa, et,
et ei oskagi nagu suurt midagi öelda, et kindlasti kui kui
on erinevad ülesanded ja, ja või hindelised tööd
või eksamit, siis ei, ei ole ju võimalik hästi kontrollida,
et mis seal arvuti ees tegelikult ja mis sina lauale laiali
laotatud on või ka lisaks kõik ju internetti aknad,
mis saavad lahti olla. Teie ise olete eesti keele ja kirjanduse õpetaja,
kas teie näiteks olete täheldanud viimase paari kuu jooksul,
et oletame näiteks, et mõni õpilane, teie õpetatav,
kirjutas varem selliseid noh, peaaegu kolm pluss kirjandeid
ja järsku, kui ta hakkas neid kirjutama kodus,
siis tema ma ei tea, kirjutamise stiil või ka õigekirjatase
kuidagi täiesti ootamatult tegi sellise plahvatusliku
muutuse paremuse poole ja, ja, ja ka tema kirjutamise stiil
näiteks näiteks muutus absoluutselt see,
see ei ole üldse harv nähtus praegu, et et esiteks
õigekirjaliselt juba ilusad vaadata väga palju tööd ja,
ja seda seda ikkagi on, on märgata küll,
jah. Aga mida te sellest arvate, kas õpilastel on endal siis
olnud võimalus rohkem näiteks kasutada kasvõi teatmeteoseid või,
või vaata raamatuid või näete te mõne kirjandi taga ikkagi
konkreetselt selle lapse, noh, ma ei tea,
ema käekirja. Ma olen kuulnud ka juhuseid kolleegidelt,
kus pigem on küll tegu siis olnud natukene noorematega seal
algklassilastega aga kus, kus on räägitud väga teades
õpilase käekirja, et, et kui ilusa käekirjaga täiskasvanu
käekirjaga on ilusti tööd tehtud, et seda juhtub.
Aga mis puudutab kirjandeid, siis näiteks mina isiklikult
kirjandeid ei lase kodus vähemalt hetkel teha,
kuni vähemalt meil see õppeperiood on, et ma lihtsalt paraku. Mu õpilased on mulle väga armsad ja, ja ma usun neid väga,
aga ma lihtsalt ei lase neil seda kodus teha,
sest ma ei näe sellel hetkel sellisel kujul mõtet.
Kuivõrd spikerdamist peaks teie arvates takistama eelkõige
nii-öelda tehniliselt.
Me oleme siin kas või lugenud sellest, et maailma ülikoolid
plaanivad või juba kasutavad sisseastumiseksamite puhul
lausa selliseid nii öelda videopildi analüüsimise programme,
et näha, kuidas õpilase silmad või siis pilk liigub eksami
tegemise ajal või kuivõrd tuleks ikkagi läheneda nii,
et tuleks muuta õpilaste suhtumist. Ma arvan, et, et kui me sinna tõesti jõuame,
et see on analüüsitav, siis, siis kindlasti on,
on väga tore.
Ma arvan, et, et saab nii ja naa, et tehniliselt selline
lähenemine tähendab minu jaoks ka seda, et et on ju võimalik
küsimusi ümber muuta, et meil on praegu probleeme,
et õpilaste väljendusoskus järjest kahaneb ja,
ja seda on võimalik ka läbi selliste avatud küsimuste parandada. Ja teisalt need avatud küsimused tähendavad seda,
et spikerdada on keerulisem, sest seal peab natukene rohkem
oma mõtteid seostama ja siis juba sellist klassikalist
spikerdamist või kuskilt info otsimist on natukene
keerulisem teha loomulikult sõltuvalt ainest,
et on aineid, kus, kus ei ole võimalik seda minu nõuannet
kasutada matemaatika või, või khati füüsika näiteks.
Aga, aga noh, suhtumist ka loomulikult, et on,
on võimalik kindlasti nagu mingil määral muuta,
aga aga, aga eks see, võib-olla on selline õpet iga õpetaja,
iga aineõpetaja oma vastutus ja töö, seda,
seda nagu käsile võtta, et ise ei tohi ka lohakaks minna,
sest nagu ma ütlesin, et siis on võimalik raamatus kõik maha kirjutada,
eks ole. Kristel, kui meie Romiga siin mõtleme ajas tagasi
kooliskäimise peale, siis see samas pikerdamise teema tundub
natukene isegi naljakas.
Aga kuidas üks õpetaja tunneb, kui keegi on teolt tabatud
ja keegi on spikerdamisega vahele jäänud?
Mis õpetaja jaoks on pettumus, kurbus?
Naljakas? See kõik sõltub selles mõttes, et, et kui ma nimetan
selliseid üsna klassikalisi ja, ja mahavaatamisi telefonist pildid,
pildi maha vaatamist, siis see on selline pigem nii-öelda
jutumärkides igav, et siis tõesti kuidagi mitte kuidagi ei
reageeri loomulikult mina olen spikerdamise
ja igasuguse, sellise, ka plagiaadi suhtes üsna range,
kui ma muidu võin olla väga vastutulelik,
siis selles osas ma olen väga resoluutne. Aga, aga vahel kindlasti juhtub mingisuguseid selliseid situatsioone,
kus mõtted, et no on ikka, on ikka tulnud sellise huvitava
versiooni peale, et siis siis paratamatult inimesena mõtled,
et noh, vot on tegelane. Midagi konkreetset meenub. Ega tegelikult väga palju ei ole, ma püüdsin meenutada
ja üksainus selline suurem juhtum, mis mul sellest
õppeaastast meenub, mis ei olnud küll minuga,
aga aga avastati minu klassis, et kui ma olin seni arvanud,
et, et ikkagi üsna noore õpetajana, et see,
selline, see tüüpiline pastaka peale midagi kleepimine
ja selline väike tekst seal pastaka peale,
et see on ikka kuskil aja ajahämarusse juba jäänud
ja siis juhtus siin, kui me veel koolis saime käia,
selline lugu. Et hommikul mul olid üheksandikud tunnis,
nemad läksid ära ja siis nende järel tulid mu oma viies klass,
kes tulid siis juurde ühe pastakaga ütiste õpetaja,
vaata mis ma leidsin.
Ja seal oli siis suurepäraselt kleebitud,
selline ma ei mäleta, kas oli ajaloo või ühiskonna
mingisugune teema, ilmselt ühiskonnaõpetuse teema,
suurepärane, selline klassikaline pastaka spikker
ja siis me koos ühiskonna vaata sa õpetajaga,
siis tegime seda detektiivitööd, et, et kust see siis pärineb,
aga see oli minu jaoks natukene üllatav,
et, et kas tõesti selliseid asju ka veel tehakse,
sest võimalusi on ju nii palju. Muide, kas pärast vahelejäämist arenguvestlusi ka toimub?
Ma ise mõtlen seda, et mida ühel õpilasel ikka enda
vabanduseks või selgituseks öelda on see,
kõik võiks välja näha umbes ju nii, et miks röövitakse panka selleks,
et raha saada.
Et miks sa kiirust ületad, politsei küsib,
no mis ma ikka oskan öelda, selleks, et kiiremini kohale jõuda,
et kui küsida, miks sa spikerdasid, mis siis juhtub? Noh, ega tavaliselt ei oskagi, et siis juba löövad
emotsioonid üle pea ja, ja juba võib-olla võib-olla natukene
pisarad ja, ja nii edasi.
Aga noh, eks see kõik sõltub ka jällegi situatsioonist,
et, et kindlasti on olukordi, kus võimalik kellegi teise
kraesse ajada, aeg-ajalt tuleb ikka seda ette,
et tegelikult ei olnudki üldse minu oma ja
ja nii edasi, et see tundub selline üsna klišee,
aga tegelikult igapäevane nähtus, et ta on nii
ja naa, et eks siis ikka loomulikult räägitakse
ja õpetaja siis oma aines või selle töö puhul konkreetselt
siis vaatab, et kuidas te seda kuidas ta edasi käitub,
aga jah, et noh, mis siin, ega siin vist tagasi väga palju
ajada ei ole, et tegelikult on ju kaasõpilased see nii-öelda
ka nagu vaenlased mõnes mõttes, et et ma mäletan omast ajast,
kuidas oli üsna miks, miks oli keeruline spiikrit välja võtta,
sest tegelikult kui seda tugevat kambavaimu ei ole,
et me kõik teeme siis ikkagi väga sageli võib-olla,
et keegi kuskilt näpuga näitab, et õpetaja kuule,
vaata, mis tal seal on, et mul seda aeg-ajalt ikka tuleb ette,
et keegi tagant pingist näitab näpuga niiviisi hästi vaikselt,
et õpetaja, vaata et see on selline ka, et tavaliselt ikkagi
keegi lõpuks on, kes ütleb ja näitab, et oli küll nii. Ja lõpetuseks, kuivõrd kehtib veel see igihaljas
spikerdamise suur probleem, et kui sa väga hoolega eelmisel
õhtul ikka need spikreid kirjutad ja ette valmistad,
siis kipub see asi sulle aga tegelikult ikkagi meelde jääma.
Mina tegelikult natukene isegi usun sellesse,
et kõik sõltub, kuidas seda teha ja loomulikult kasutatakse
teiste inimeste spikreid ja nii edasi.
Aga, ja kui me kirjutame tõesti võib-olla ühe
või kaks sõna kuskil üles või mingi ühe valemi,
et siis tõepoolest ei jää meelde, aga kui on vaja
mingisugune suurem teema endale selgeks teha kasvõi tõesti
ajaloos või ühiskonnaõpetuses, kus on vaja midagi selgitada,
mingisuguseid termineid selgitada, siis siis tõenäoliselt
ikka midagi jääb külge ka ja ma olen ikka kuulnud juhtumeid
siit ja sealt, kus, kus öeldakse, tegelikult polnudki vaja,
jäigi meelde. Et tegelikult on ka õpetajaid, kes aegade jooksul on
soovitanud teha selge suur aitäh, Kristel selle intervjuu eest,
Kristel keev on Tartu Variku kooli eesti keele
ja kirjanduse õpetaja.
