Tere hommikust, head vikerraadio kuulajad,
nüüd liigume sellest lendamisteemalisest laulust ka edasi linnuteemale.
Ja meil on nüüd külas Tartu Ülikooli ökoloogia
ja maateaduste instituudi linnuökoloog Marko Mägi
ja seda seetõttu, et rääkida lindudest, kes on muutunud siin
viimasel ajal ütleme, pehmelt öeldes agressiivseks.
Eriti pean ma näiteks silmas kajakaid, kes ütleme ühe
näitena siis Balti jaamas lausa inimeste,
et niimoodi peaaegu et käest tahavad toitu ära võtta
ja ei karda nad rünnata seal kedagi või midagi. Tere hommikust, Marko. Tere, ilusat suvehommikud, mis minu jaoks sai alguse juba
kell kolm, kolm 33, kui olin sunnitud just ärkama kajakakisa saatel. No vot siis täiesti suurepärane ajastus vist.
Aga kuidas võtta ja aga iga aasta need linnud ikka kuidagi
julgemaks muutuvad siin suve hakul või ma ei tea,
kas tundub ainult mulle niimoodi, et selline vimm kuidagi
juba teki moodi ütleme, koguneb, et miks see siis niimoodi on,
et nad tõesti võtavad inimestelt põhimõtteliselt toidu pealt
laua pealt toitu ära ja üldse kuidagi torgivad inimesi
ja kõiki muid. Olendeid no see, et nad võtavad inimestel toitu käest,
näitab seda, et linnud on väga osavasti kohanenud linnaeluga
ja õppinud ära, et tähelepanematu linnakodanik,
kes ei oska seda ülevalt poolt ohtu karta on nende jaoks
suhteliselt kerge saak ja võiks öelda, et nagu toidulaud,
liikuv toidulaud nende jaoks, mida nad väga meelsasti ära kasutavad.
Nii et sellised toiduvargused otse näpu vahelt,
tõsi, Eestis ei ole nüüd küll väga sagedased,
aga ikkagi juhtub siin-seal mujal maailmas,
kus linnad on suuremad inimesi veel rohkem ja,
ja lindude ja inimeste kokkupuuted sagedasemad,
siis seal on sellised käest varastamised üsna sagedased
ja mõnes linnas on isegi hoiatussildid väljas,
et olge Ettevaatlikud rannas jäätise või hamburgeri jalutades,
et suure tõenäosusega tõmbate endale umbes 50 kajaka viha,
mitte viha, aga soovimatu tähelepanu ja ja võite muutuda
ühel hetkel turistide pildistamisobjektiks,
kui nad saavad selliseid Hitchcocki like pilte teha,
kus kümned ja kümned linnud ründavad ühte õnnetut inimest. No vot siin üks ühel ilusal päeval istusin ka mina ühel
balti jaama terrassil ja pooleteistmeetri kaugusel istus
minust kajakas ja vaatas mulle otsa, et kui sa nüüd midagi
maha pillad, siis ma tulen ja ründan ja inimesed kõndisid
mööda ja muidugi naersid selle huvitava vaatepildi üle.
Aga ikkagi, mis neile selle julguse annab? Selle julguse annab neile see, et linnas ei ole neile
inimene reaalne oht, kajakad on selgeks saanud,
et linn on suhteliselt turvaline keskkond nende jaoks.
Linn, noh, inimene ei ole kunagi kajakad suureks kulinaar
seksobjektiks pidanud ja, ja seetõttu ei ole inimese
ja kajaka suhted ka väga noh, vähemasti toiduahelat pidi
otseselt seotud küll aga selliste erinevate sotsiaalsete
suhete kaudu. Nii et linnukajakad on väga meisterlikult õppinud seda toitu kasutama,
aga aga need suhted võivad terava teravaks minna siis,
kui tõesti inimene ei soovi, et kajakas talle ligi tikub.
Ja seda tuleb üsna sageli ette, eriti siin just kevadsuvisel perioodil,
eriti just siin praegusel perioodil, kui kajakatel on pojad
pesast väljas, kus nad võivad eriti tigedaks muutuda
inimeste suhtes.
Aga üldiselt, et see kohanemine linnaeluga,
noh, me võime vaadata linna kui sellist merelist keskkonda,
mede, merelise keskkonna analoogi, kui kajakad tavaliselt
teravad veekogude ääres reeglina mere rannikul väikestele
laidudel siis linna me võime vaadata täpselt samamoodi nagu
mere analoogina, kus majakatused, kus linnud pesitsevad,
on nagu väiksed saarekesed ja linnaelu, mis seal katustest
allpoolhoov kõik inimeste toidujäätmete autodega on nagu meri,
kus nad siis käivad seda toitu ammutamas aeg-ajalt
ja ja kui seal toiduammutamise hetkel juhtub ka inimene
kogemata liiga lähedale juhtuma, siis kajakas sellest
tõenäoliselt väga suurt probleemi ei tee,
küll aga inimene Aga kas inimene üldse saab midagi teha selleks,
et nad ei oleks nii agressiivsed ja nad ei ründaks niimoodi,
noh piltlikult öeldes siis ründaks tõesti. Ikka saab, aga, aga need ettevalmistavad sammud peaksid
toimuma juba varakevadel, kui kajakad tulevad kas rändel
tagasi linnadesse või siis mõned kajakad ka meil talvituvad linnades.
Et siis kui läheb neil pesa ehitamiseks,
tuleks olla väga tähelepanelik, eriti sellistes kohtades,
kus on teada juba eelnevatel aastatel probleeme kajakatega
tuleb käia nende majade katustel ja hoolega kontrollida,
kas sinna on hakatud pesi ehitama. Kui on siis see taimne materjal kokku kraapida
ja eemaldada sealt katuselt ja teha seda järjepidevalt,
kuni linnud ühel hetkel aru saavad, et, et see ei ole nende
jaoks hea koht või kui ei ole seda viitsimist käia
iganädalaselt paar korda katusel, siis siis tuleks panna
mingisuguseid peletis vahendeid katusele.
Näiteks minu teada on mõneski piirkonnas häid tulemusi
andnud röövlinnu lendavate kujude katuse kohale riputamine. Selliste pikkade varraste otsa pannakse röövlinnu siluett,
mis tuules edasi-tagasi õõtsub ja, ja see on mõnes kohas
näiteks naerukajakaid katustelt minema peletanud.
Jaga tiire.
Ja nii on mõned probleemsed kohad näiteks lasteaedade läheduses,
kus muidu lapsed ei saaks lindude pesitsusajal hoovis
normaalselt mängida, sest et kajakad ründavad neid kogu aeg,
siis sellistest kohtadest on kajakad minema kolinud. Kuhu täpselt, kas järgmise maja katusele või,
või kuhugi kaugemale, seda ma kahjuks ei tea,
aga selliseid probleeme on võimalik ennetada
või leevendada. Aga üldiselt ikkagi, kui ütleme, siis seda ennetustööga
piisavalt tegeletud ei ole, siis tegelikult ongi oht,
et, et nad tulevadki ja ütleme, siis ründavad
ja elavad seal rahulikult edasi, et isegi no ütleme näiteks,
et kui seda siis siluetti ka ei ole, kuskil ma ei taha
pandud või või ei ole seda sellist viitsimist nendega tegeleda,
et siis nad jätkuvalt ei öelda, jäävadki sinna. Arvata on, et nad jäävad, sest et linn on ikkagi soodne
elupaik kajakatele, sest et looduses neil võib-olla ei olegi
nii häid toitumisvõimalusi kui kui linnades aga see,
kus nad ründama jäävad, noh, see sõltub ka inimeste enda
teadlikkusest kui linnakodanikke, noh eelkõige varakevadel
juba muidugi teavitada, et käige oma katused üle,
selliseid teavitusi tehakse õnneks.
Ja, ja kui see pesitsusaeg on, siis tipp tipneb poegade koorumisega,
linnud agressiivsemaks muutuvad, tavapärasest hakkavad poegi kaitsma. Siis inimesed peaksid olema tähelepanelikud,
kui nad näevad kuskil juba kajakad katusenurgal kurja
pilguga alla vaatamas, siis see on juba esimene hoiatus,
tõused kuskil lähedal, võib-olla poeg ja võib-olla seda
piirkonda tasuks järgmise kas kahe nädala jooksul äkki vältida,
valida enda käimisteks teised rajad või siis
või siis ka lihtsalt need kinnisvara haldajad
või kohaliku omavalitsus, kui on teadlik,
et see on probleemne piirkond, võiks ka välja panna siuksed,
hoiatavad sildid, et olge ettevaatlikud,
siin võivad kajakad teid rünnata. Aga noh, see muidugi ei lohuta väga neid inimesi,
kes otseselt selle rünnaku alla satuvad ja kui ikka kajakas
pikeerib ja ja halvemal juhul ka mütsi üritab peast ära krabada,
siis, siis on vähe abi sellest, et et kuskil on sildid väljas,
aga sel juhul piisab sellest, kui tõsta käsi üles
või kui teil on juhuslikud vihmavari kaasas,
siis vihmavari üles tõsta.
Sest kõik sellised ülevalt poolt ründavad linnud krabavad
kõige kõrgemal olevat punkti. Nii et kui te käe üles tõstate, siis ta võib olla toksib
teie kätt või vihmavarju, mis käed oksemine ei ole ka
muidugi väga hea lahendus, aga ma arvan,
see on siiski natukene parem kui noka löök pähe.
Nii et või naljaga pooleks võib öelda, et inimesed,
kes igapäevaselt ikkagi kajakarohketes piirkondades liiguvad,
et pange jalgratturi kiivrid pähe, et kindlasti on niimoodi
natukene turvalisem. Nii et varsti siis saamegi hoopis kiivritega käia linnas ringi,
et kajakad ei ründaks. Noh, see tõenäoliselt kajakate pärast nüüd kiivreid kandma
keegi ei hakka, aga, aga kui, kui ikkagi on teada,
et oht on reaalne olemas, siis miks mitte. Ja üks asi, mis ilmselt peaks siis ikkagi meelde tuletama,
et neid linde, eriti kajakaid niimoodi ise toita ei oleks
kindlasti mõistlik, et siis nad saavadki selle harjumuse
endale kätte. Jah, seda küll noh, see kehtib kõikide linnalindude puhul,
et see ei ole väga mõistlik tegevus, sest et linnas reeglina
on väga palju toitu ja kajakad suudavad ka kiiresti selgeks saada,
et need inimesed, kes kuskil pargipinkidel istuvad,
ühel hetkel nende vaim murdub ja nad ikkagi murravad sealt
saiatüki oma piruka otsast, viskavad selle neile,
et nad tulevad ja vaatavad tõesti sellise noh,
kas nüüd kurva pilguga või, või terase pilguga,
see sõltub juba inimesest, et kuidas ta lindu suhtub,
aga, aga pahatihti nad saavad selle toiduinimese käest kätte
või halvemal juhul halvemal, aga mõnel juhul siis kasutavad
ka prügikastide võimalusi. Kuigi kajakad väga osavad prügisukeldujad ei ole.
Küll nad teevad seda meelsasti prügilatesse,
ava prügilatesse, kus on nendele ligipääs siis erinevatele
toiduobjektidel märksa kergem.
Nii et linna prügikasti ei sukeldu, aga suurde avatud
prügilasse küll. Ja nii palju, kui mina olen tähele pannud,
siis prügikasti nad vahepeal ründavad neid väiksemaid küll,
aga nad pigem lihtsalt tõesti sealt kätte midagi ei saa,
aga lihtsalt loobivad kõik kohad seda jama täis. Kajakatel on ka üks selline käitumuslik omadus,
mida nimetatakse siis Glebdo parasitismiks
ehk selliseks saagi röövimiseks teistelt lindudelt,
et kui nad näevad, et vares on kuskilt hea nokatäie saanud
või mõni teine lind siis nad jälgivad seda teraselt
ja jälitavad teda õhus ja ründavad ja krabavad selle saagi
sellelt ohvrilt ära, nii et nad ise ei peagi prügi
sukeldumisega tegelema, nad lasevad selle töö väiksematel
ära teha ja siis varastavad selle väärt söögipala teistest. Vot sellised agressiivsed tegelased on siis kajakad
ja sellest kõigest meile rääkis praegu siis Tartu Ülikooli
ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloog Marko Mägi
ja saime siis teada, miks need kajab nii agressiivsed on
ja kuidas neid võib-olla ikkagi eemale hoida.
Aga igatahes aitäh sulle, Marco ja mõnusad,
et suve algust siis ametlikult.
