Tere hommikust, kell on kaheksa läbi 12 minutit
ja nüüd võtame ühenduse Mehhiko ka, kus on muide südaöö
ja seal on juba viis kuud olnud koos perega koroona lõksus.
Anni Oja, tere hommikust ja tere ööd. Tere hommikust. Ja tõesti, te jäite sinna viieks kuuks kinni.
Plaan oli olla teil, eks ole seal, kas maksimaalselt üks
poolteist kuud oli selline pikk perepuhkus umbes nii.
Ja teil on, eks ole, abikaasa on mehhiklane,
mistõttu on loogiline, te võtsite ette sellise pika puhkuse,
aga nüüd, kui tuli see kriis peale, siis juhtus mis. 20. märtsil me pidime tagasi lendama ja siis täpipealt läks
kogu Euroopa lukku, lennud tühistati ära,
need, kellel õnnestus veel enne minema saada,
et need said minema, aga aga kõik ülejäänud eurooplased
ja eks mujalt maadest Kaiaid siia Mehhikosse pidama.
Sest siin, Mehhikos ja üldse siin Ameerikas hakkas kogu see
paanika ja pandeemia pisut hiljem, et siin ei saadud veel
õieti arugi, et midagi on toimumas, kui Euroopast juba tulid uudised,
et piirid kinni ja lennujaamad ei töötaja. Ja eks esialgu kõik lootsid, et see on selline väike sähmakas,
et kuu aega ja siis on kõik jälle hästi ja meile ka alguses
anti uued lennud maiks ja siis me seadsime ennast siin sisse
sellise plaaniga, et, et no hea küll, kevadist jääme ilmaga,
suve alguseks saame koju.
Aga ei läinud midagi paremaks. Kuidas on olla viis kuud ikkagi võõras kohas,
hoolimata sellest, et teil mees on küll sealt pärit,
aga ikkagi täiesti võõras koht. Eks meil selle koha pealt vedas oluliselt paremini,
et, et kui me hakkasime kiiresti lendude tühistamise teate
peale endale elukohta otsima siis oli siin variante,
et minna pealinna või mõnda suuremasse linna,
kus on sugulasi.
Aga mõtlesime kohe selle peale, kui asi läheb hulluks,
et siis ilmselt suurtes linnades on olukord märksa
keerulisem kui maakohtades, sest asutustihedus on siin palju
suurem ja Mehhiko pealinnas elab ikkagi kümnetes miljonites inimesi. Nii et jah. Ja enne just nimelt pealinn on suur, Mehhiko on väga suur riik,
rääkige natukene raadiokuulajale, kuidas näeb välja üks
koroona karantiin sellises riigis, kui lähedal oli arstiabi.
Kas poed olid üldse lahti, kuidas see igapäevaeluteel seal
välja nägi? Meie läksime väikesesse külla, kus rahvaarv on kuskil
1000 2000 inimest ja muidu on see selline turismipiirkonda turism,
turiste on seal igapäevaselt tuhandetes ja tuhandetes,
aga kui pandeemia peale hakkas ja kruiisilaevad
ja kõik muu ära kadus, siis jäigi sinna ainult kohalik
elanikkond ja meie küla oli ikka tõelises kolkas.
Et lähimas lähimast linnast ja mis tähendab siis ka lähimast
ostukeskusest lähimast haiglast, lähimast kinost,
oli oli meie külast kahe tunni pikkune sõit. Ja kuna maanteed pandi niikuinii kinni ja,
ja liikuda lubati ainult nendel, kellel oli ette näidata
väga mõjuv põhjus, et nad peaksid üldse kuskile sõitma siis
tegelikult me jäimegi kogu selleks ajaks sinna külla pidama.
Maanteedele pandi igale poole kontrollpunktid
ja näiteks Jetu maali linna, mis oli siis meie piirkonna
kõige suurem koht, sai vahepeal sisse ainult siis,
kui sa said tõestada, et sa elad seal linnas. Või teine variant oli altkäemaksuga, kui,
et see oli selline variant, mida ka mõned kasutasid. Ja kuidas teil süüa saite? See oli üks asi, mille peale mõtlesime, mõtlesime märtsis,
siis kui meid oli paari päevaga ära otsustada,
mis edasi saab, kui me koju lennata ei saa,
siis me kaalusime, et et pealinn näiteks noh,
see on nii hiigellinn juba.
See on nii suureks kasvanud, et keegi ei tea enam isegi,
kui palju seal inimesi elab, et siis sinna tuuakse kõik toit
igalt poolt mujalt sisse, et seal on kõik põllumajandusjuba
ammu majadega asendatud ja kõik veetakse siis saime. Arvestasime, et kui asi hulluks läheb, et siis siis linnas
võib toiduga raskeks minna, et, et maal on ikka keegi midagi
kasvatab ja täpselt nii oligi meie külakeses kalurid käisid
ikka vaikselt paadiga mere peal, keegi neid sealt ära ei ajanud.
Kellel olid kanad, et, et munad olid ikka seal saadaval,
siis ümbruskonnas kasvatatakse palju puuvilja,
köögivilja, liha.
Meil oli toiduga väga hästi, et, et ühe käest ostad ostadki
kalamehe käest kala ja siis ostad muna ja kanamüüja käest
muna ja kana ja niimoodi seal kogu see küla niimoodi. Ma saan kogu küla, elas siis teie kulul,
sest ta ütles, et turist turist ta ju polnud.
Olite ainsad, kes seal ostsid.
Ülejäänud tegid naturaalmajandust. Eks külal elanikud ikka ise ka, et, et ega need päris
naturaalmajandust enam ei tee, aga oligi niimoodi,
et kui kaluril kõht tühjaks läks, siis ta läks,
püüdis natuke rohkem kala, müüs need poole,
müüs maha poole, sõi ära ja siis selle poolest omakorda läks,
ostis ise seal mida, noh, kartulit ja kartulid
ja porgandid ka, võib-olla kala kõrvale ka alkoholi oli seal
vahepeal kõige suurem, kõige suurem defitsiit,
sest sest otsustati kehtestada Mehhikos koos karantiiniga
kohe ka kuiv seadus millega kaasnesid tavapärased kuiv
seaduse kaasnähud, et, et mitmes mitmes piirkonnas oli palju salaalkoholimürgistusi,
et kümned ja kümned inimesed jõid, jõid kahtlast kraami,
sattusid haiglasse ja jäid pimedaks ja, ja alkoholi,
linna, alkoholi hinnad hüppasid lihtsalt lakke
ja siis kuskil nurga taga müüdi ja meie külas oli seda näha,
et kohalikud kaebasid kohalikus külagrupis,
kus siis kogu küla infovahetus käib, et et mida nälg
ja üldse turiste pole ja raha pole, aga samal ajal me nägime
iga päev, kuidas õllekastid vedelesid igal pool
ja ranna ääres oli iga natukese aja tagant väike pidu püsti pandud. Et söögi jaoks võib-olla tõesti raha jäänud,
aga õlle jaoks ikka leiti. Kas selles pidutsemise tingimuses nüüd Eestis on ka läinud
see asi ju selles mõttes jällegi nii-öelda tõsisema poole,
et just pidutsemine on see, mis toob uue laine.
Kas seal te pääsesite, selles mõttes teie kogukonda ei
tulnud Mehhikos see viirus? Seda on väga raske öelda ja ma arvan, et meie kogukonnas
lõpuni saadagi kunagi teada meie naaberkülas,
mis on siis meie külast veel väiksem pisike kaluriküla,
seal on paljud haiged, aga keegi isegi ei tea,
kas neil on teenge või malaaria või koroonaviirus
sest nemad on samamoodi linnast kaugel ja,
ja kohapeal testimist, võimalust ei ole või haiglatega mitte
midagi ja kohaliku inimese jaoks, kes elab peost suhu
ja päeval püüab kala müüb maha ja siis selle kala eest elab,
et tal ei ole kõigepealt seda raha, et bensiini osta,
et see mitmetunnine linnaseid sõit ette võtta,
siis maksta veel võib-olla kuni mitusada eurot selle koroona
testi eest. Nende jaoks on see nii kujuteldamatult suur väljaminek,
et, et seal külas keegi ei läinud ennast testima,
nii et kõik teavad, et nad on haiged ja praegu sinna küll ei
tasu minna.
Aga nad ilmselt ei saagi kunagi teada, et kas neil oli
koroona viidinge.
Et see on siin paljude jaoks selline igapäeva reaalsus
ja üks vana kalur rääkis mulle puhtsüdamlikult,
et et jaa et meil siin külas ka mõned on olnud haiged,
aga vot kui haigeks jääd, siis kõige kindlam on ingveriteed juua,
et enne magamaminekut hästi palju ingveriteed
ja kodus püsida, siis on lootust veel terveks saada
ja ellu jääda. Aga vaat kui sinna avalikku haiglasse lähed,
sealt sa enam eluga tagasi ei tule. Meil on Skype'i ühendusanniojaga, kes on Mehhikos veel
viimast päeva koroona vangistuses kuuleme siia vahele muusikat,
räägime Anni Ojaga pärast edasi, kõlab Santana Figherintroob toomas. Aga muide, on ju Mehhikost pärit? Niimoodi kõlab. Taana koos roov Toomasega ja Santana on teatavasti Mehhiko
au ja uhkus ning meil on Skype'i ühendusanniojaga,
kes on perega koroona lõksus olnud.
Viis kuud järgemööda Mehhikos.
Tere hommikust veelkord anni.
Tere. Tere.
Kuidas sealt Mehhikost vaadates Eesti koroona probleem tundub? Eks me siin eesti uudiseid lugesime ja, ja samal ajal,
kui sul on kõrval see Mehhiko reaalsus ja Mehhiko probleemid,
siis tundusid need eesti mured ikka väga väikesed
ja väga armsad.
Sest see periood, mis meie siin elasime,
oli lisaks koroonale meie piirkonnas troopilised tormid
ja need on sellised tormid, millesuguseid Eestisse isegi
kunagi ei tulegi, et et ühe tormiga ujutati päris mitu
naaberküla niimoodi üle, et majad olid täiesti aknalaudade
nii vee sees, põllud, kariloomad, kõik jäi vee alla. Siis oli meil siin rändrohutirtsuuputus,
siis olid maavärinat, tsunamioht, siis narkokartellid
katsusid seda pandeemia aega, Hasto.
Aprilli alguses lasti meie, meie vallavanem maha,
räägiti, et ta oli organiseeritud kuritegevusega asju ajanud,
siis meie vallas maandusid koroona ajal vähemalt
teadaolevalt vähemalt kolm ja tõenäoliselt rohkemgi
kokaiinilastiga lennukit ja kokaiinilast on siinses mõistes
ikkagi vähemalt tonn. Viimane neist, mis uudistesse sattus, oli niimoodi,
et, et sõjaväehävitajad võtsid talle sappa
ja siis ta oli siin maandunud keset ööd kohaliku maantee
peal niimoodi, et et ta otsast põles juba siis olid
hävitajad sabas.
Ma katsusin ette kujutada, mis tunne on,
kui sõidad öösel rahulikult maanteel, võib-olla vahepeal
vaatad peeglisse, et keegi keegi ei jälita
või niimoodi ja siis ülepea tuleb alla selline hävitajad
sabas lennukeid nagu seiklusfilmis, aga see on siin
niisugune igapäevaelu, et võtad hommikul uudised lahti,
loed jäljed, kes maha lasti ja kui palju jälle kartelli
kuskil tulistasid ja see külake asub Kariibi mere ääres,
et ta logilist logistiliselt väga heas kohas,
et ümberringi paksu džungli, kuhu sõjavägi väga ei pääse,
siis on meri kohe siin käepärast Kesk-Ameerika nuusatajatel
ise piir on siit võib-olla paadiga paaritunnise sõidu
kaugusel et suurepärane koht, kus, kus nark narkotransiiti
korraldada ja võis vabalt juhtuda, et et läksin näiteks
poodi piima ostma, et siin on siuksed pisikesed
nurgapoekesed väikestes külades, et noh,
kus piima ja soole ja, ja õli võib-olla osta
ja siis siis poeriiuli juures võis kokku põrgata sellise
hambuni relvastatud mereväelasega, et kellel oli niisugune
peaaegu enda pikkune relv kaenlas ja siis kaks tükki
valvasid poe ukse juures, et kolleeg saaks turvaliselt
Coca-Colat kartulikrõpse osta. Et see on siis niisugune igapäevaelu, mida lihtsalt Eestis,
kui oled natuke ka Eestis, siis juba on endalgi raske ette kujutada,
et päriselt niimoodi elatakse. Nii et koroona on vaid üks detail kõige muu keskel,
mis teil seal ümber toimub, aga Anni Oja,
nüüd hakkate kohede sõitma Eestisse tagasi,
väga lühidalt.
Millal teid saab kodumapinnal tervitada ja kui pikk reis ees ootab? Me alustame siit teed ma mõtlen nüüd ajavahega,
ütleme üheksa tunni pärast praegusest alates.
Me astume siin uksest välja, siis sõidame esimesse lennujaama,
lendame pealinna ja lõpuks Eestisse.
Me jõuame laupäev või reede hilisõhtul, reedel,
reedel pool pool 11 või 11 õhtul, et ikka päris pikk on seal kodude. Viis kuud koroonavangistust Mehhikos hakkab läbi saama suur
aitäh Anni Oja selle kogemuse jagamise eest
ja ja võib-olla ka üks jällegi üks huvitav moraal,
mis siit kõlama jäi, on tegelikult see, et Eestit on kõrvalt
väga hea vahepeal vaadata Ta, ja aru saada,
kui hea rahulik elu meil siin tegelikult on.
Ja kui raske, keeruline ja tormine on elu tegelikult väga
paljuski mujal maailmas, nii et nii et väga-väga-väga
huvitav juhtum, jääme raamatut ootamanni selle viie kuu kohta. Vaatame vaat ma arvan, et selle aasta kohta tuleb väga palju
raamatuid veel. Ja ja igatahes tervise teie perele ja turvalist kodureisi.
See siin on vikerraadio ja kahe minuti pärast on kell pool üheksa.
