Eestis käib samaaegselt märgalade taastamine  ja maade kuivendamine. See on kurioosne rahastus ju tuleb tegelikult mõlemaks  tegevuseks maksumaksja maksudest. Siin on. See action, mis me, mille järgi me tulime Arktika linnud, krüüslid elavad ka Eesti kaljudel. Mis seal täpselt, on isegi võimalik peaaegu pihta saada,  niimoodi, et tuleb, tuleb kala, ka tuleb kalakassa. Märgalasid on läbi aegade põllu ja metsamaa loomiseks kraavitatud. Samas võib aga näiteks soode kuivendamine kiirendada hoopis  kliima muutumise protsessi. Eesti on seadnud sihiks hoida oma metsa ja põllumaad,  süsiniku siduvad ja elurikkad. Paraku on arvestatav osa kasutatavast maapinnast tugevalt  kuivendatud ja kuivendusest mõjutatud. See on rikkunud looduslikke kooslusi ja vabastanud õhku  soovimatult kasvuhoonegaase. Loodusele kahjulike tagajärgede pidurdamiseks on viimane aeg  protsessi pöörata ja märgalasid taastada. Teisalt vajab osa aktiivses kasutuses põllu  ja metsamaade kuivendussüsteeme hoopis uuendamist. Kujunenud on justkui vastuoluline olukord. Siin töötab nüüd ekskavaator selle jaoks,  et taastada soo serva ala, et siia tuleks rohkem. Ja just nii ta teeb, et kopp siis hetkel ehitab pinnas paisu  mille ülesandeks on siis suunata vesi kraavi sängist välja,  ümbritsevale maapinnale. Ehk see vesi, mis tuleb minu selja tagant mööda metsa maapinda,  jõuab siia kraavisängi, täidab selle kraavi sängi ära  ja pais on ees, ta ei saa enam mööda kraavi ära voolata,  siis ta voolab mõnusalt üle maapinna järgmise metsaossa. Et siin hakkab liikuma mööda mättaid ja mööda maapinda. Siin sisuliselt meie jalge all oli siis enne metsa  kuivendamiseks mõeldud. Ja just, et me seisame kraavimuldel, see on praegu täidetud  selle puiduga, mis on siit raiutud, et kop jõuaks tööalale. Ja ütleme, et võib-olla tänase päeva lõpuks  siis seda kraavi siin enam ei ole. Miks siin üldse see töö ette võeti, et? Taastada sooserv. Sest ajalooliselt On see ratva raba serva ala olnud üks osa,  et täna, kui me siin ringi vaatame, siis mets enam väga  soometsa ei meenuta, see on niisugune kõdusoostunud mets. Aga vanade kaartide järgi on võimalik öelda,  et siin oli siirdesoo üleminek madalsoometsale  ja täna siis nende kraavide sulgemisega. Me tahame toetada seda looduslikku protsessi,  et siia kunagi saaks tagasi tekkida ka soometsad. See võtab ilmselt väga-väga kaua aega. Aga me anname selle oma panuse, et see soomuld enam edasi ei lagune,  eks, ja ei häviks, vaid hakkaks siia taas tekkima. Kas see sisuliselt võib öelda, et selliseid töid toimub igal aastal? Eestis ja igal aastal ja mitmes kohas üldjuhul. Et üle Eesti. Saaremaalt kuni Valgamaal välja ja juba nii viimased Ütleme, 10 aastat Aastaid levinud õpiku tarkus ütleb, et sood moodustavad  Eesti pinnast 22 protsenti. Vähem on räägitud, et üle poole neist on kuivendatud  ja nad ei toimi enam soodena. Seega on Eestis soid vaid seitse kuni kaheksa protsenti. Veeta turbamaalt pääseb aga süsihappegaas atmosfääri kliimat muutma. Keskmiselt jõuab aastas kogu Eesti kuivendatud turbaaladelt  õhku ligikaudu 1,2 miljonit tonni süsihappegaasi. Süsiniku sidumise ja looduse taastamise nimel on viimastel  aastakümnetel üle Eesti nii mõnigi kuivendatud ala uuesti  märjaks muudetud. Selle turbakihi puhul on väga hea näidata,  kuidas pääseb süsinik atmosfääri. Nimelt kui see turbakiht oleks kõik vee all,  siis ta oleks nagu salves ja hoitud. Kui siit aga kuivendamise järel vesi kaob  siis turvas muutub kuivaks. Ta on hästi kättesaadav mikroorganismidele  ja nende elutoimel nende elutegevusel vabanebki. Siit süsinik dioksiid atmosfääri. Kas Eestis on kuivendamisega üle piiri mindud,  saab nii öelda? No saab küll, kui me kaitsealadel oleme olukorras,  kus me tegelikult seda, et juba kaitse all olevaid  loodusväärtusi hoida, peame seal tegema taastamistöid,  siis see näitab, et et me oleme jah sellest piirist nagu üle  saanud ja nüüd on väljakutse, kuidas seda tegelikult tagasi  tasakaalu viia. Tagasi tasakaalu viimise väljakutse on aga tohutu. Uutmoodi pilk Eesti kaardile avab ilmselt mõnegi jaoks  ennenägematu tasandi. Kogu meie riigi pind on tihedalt täis kuivendussüsteemide  alasid ja kuivenduskraave. Ilma nende tehissoonteta oleks Maarjamaa küllap teistsugune. Kuigi uusi kuivendusi Eestis sisuliselt enam ei rajata,  siis märgalade taastamisega paralleelselt toimub sammhaaval  igal aastal olemasolevate kuivendussüsteemide korrastamine. Ka kuivendamisel juurutatakse moodsaid võtteid,  millega keskkonnamõjusid vähendada. Me praegu jõudsime siia, võib öelda maaparandustööde  keskmesse ja parasjagu töötab siin üks ekskavaator,  mis töö tal käsil on. Sellel ekskavaator praegu kaevab siin settebasseini. Selle setebasseini mõte on see, et see on koht,  kus kohas veevoolukiirus aeglustub ja oja poolt kantud vesi  poja poolt kantud sete hakkab siis siia settima  ja niimoodi setis kraavi kinni ja me peaksime  selle kraavi mingi aja pärast üle kaevama. Mis eelis koos selle setebasseiniga praegu  siis on võrreldes, kui peaks kraave pidevalt üle kaevama? No see eelis on see, et need kraavid hakkaksid nagu ise puhastuma,  rohkem et kogu elustik, mis kraavis on, töötab tegelikult  kasutab ära kogu orgaanilise materjali, mis kraavis  veevooluga liigub. Kui me üle kaevame, me ei anna talle aega seda välja  kujuneda selle elustikul, kui ta saab pikalt omasoodu toimida,  siis see elustik kujuneb välja ja selle kraavi  isepuhastusvõime oluliselt paraneb. Milleks üldse on metsade kuivendamine vajalik? No metsa kuivendust me teeme ikkagi selleks,  et saada puitu. See on metsa kasvu soodustamiseks ja mets hakkab oluliselt  paremini kasvama, kui natuke reguleerimine veerežiimi. Mitte liiga palju. Parasjagu. Kui nüüd Eesti metsades kuivendamisega tagasi tõmmata kas  sellest võib kujuneda mingi probleem ja kuidas see avaldub? No muidugi kujuneb selles probleem, sest ikkagi 15 protsenti  metsadest on kõdusoometsad ja kui me sealt enam puitu kätte  ei saa, siis see tähendab ka selle koguse jagu  metsamaterjali vähem mida me saame kasutada ja,  ja ilmselgelt on see ikkagi meie jaoks vajalik,  sest lisaks energiale lisaks saematele lisaks töökohtadele  on see ka ju maaomanike sissetulekuallikas. Kuid väärtuslikele kooslustele elupaiga pakkumiseks  ja täiendava süsinikuheitme kinnipidamiseks antakse osad  metsamaad märgalade jaoks ikkagi tagasi. Sellisel juhul on maa kuivendamisega lõpp. Me oleme tulnud kikepera looduskaitsealale,  kus soo veerežiimi taastamistööd on osaliselt jõudnud juba lõpule. Konnarohi ja siis hundinui siit juba tuleb uhkesti välja,  see tähendab, et nendel veerežiimi taastamistöödel on väike  mõju juba näha. Esimesed niiskuslembesed taimed on siia ilusti hakanud  tagasi tulema. Üks neist, mis silma torkab, kohe, on kindlasti pilliroog. Aga seesama harilik konnarohi või ahtalehine hundinui,  soovõhk, erinevad tarnoliigid siin kollane tarn,  et need kõik indikeerivad seda, et et vett on siin taas rohkem,  kui viimased aastakümned seda olnud on ja hakkab taastuma. Sellises metsatüübis. Loomulik kooslus kunagi kui see kuivendus tehti,  oli ootused siia uhked, suured metsad ja,  ja sedakaudu seda puiduvaru, mis. Potentsiaali kasvatada täna me näeme, et,  et see 50 aastat tegelikult on toonud kaasa ääretult  tagasihoidliku metsamajandusliku potentsiaali kasvu aga küll  on see looduskooslus siin teisenenud ja,  ja, ja kadunud sellised. Olulised mehhanismid, mida, mida see looduskooslus pakub,  kasvõi kliimamuutuste leevendamise näol. Et me ei ole saanud seda, mida me oleme soovinud  ja nüüd on olnud võimalus see protsess siin tagasi pöörata. Selle lombikese juures on hästi näha, kui sügaval on  tegelikult see veepiir minu jalgadest võib-olla ainult 30 40  sentimeetrit ja isegi ka põuasel kuival ajal,  nagu praegu tõestab see, et veerežiimi taastamistööd on  mõjunud ja jääb loota, et mõnekümne aasta jooksul tuleb siia  kunagine looduskeskkond kenasti tagasi. Me võime ka tõdeda seda, et maastikud on muutunud palju üksluisemaks. Kui me siin Kikepera piirkonnas vaatame ortofotosid,  mis on tehtud viie kuuekümnendatel. Kui seda kraavivõrku veel siin ei olnud,  siis me näeme, et siin oli ääretult mosaiikne maastik. Ja tõenäoliselt ta siis pakkuski sellises mosaiiksuses väga  suurt elupaika ja elupaigavõimalusi erinevatel liikidel,  et kui me vaatame seda ortofotot tänasel päeval,  siis me näeme hästi tihedat teedevõrku kraavituse võrku  ja ka nii-öelda selle metsastruktuuri mõttes ma,  ma näen siin väga palju sellist ühetaolisust. Maaparandusekspert Antti Ralmann näitab Valgamaa südames  Uniküla põlispõldude vahel paika, kus on teada Muideks  esimesest aastatuhandest. Asjatundja sõnul poleks maa kuivendamiseta põlluharimine  mitmel pool Eestis praegusel kujul mõeldav. See põllumajandus tegelikult selle ala peale selles külas  oli juba siis enam-vähem samadel aladel toimus ja,  aga mis seal erinevus võrreldes praegusega oli see,  et põld oli sisuliselt Siia nõlvani ja nõlva alune oli siis heinamaa,  sest all voolab meil õruoja ja, ja siin all on niisugune  juba turba maa, kus siis oli, tehti tollal ainult heina. Selle probleem, miks pärast hakati siin kunagi  ka maaparandust tegema, tuleneb ju ikkagi sellest,  et Eesti aladel sademete hulk ületab siis aurumist kuhugi  peab osa vett ära voolama. Ja, ja ajalooliselt meil ikkagi näljahädad,  kui sellised olnud seotud liigveega. Kui meil oleks praegu võimalus näha siia mulla alla põllu alla,  siis siit jooksevad mingisugused torud, mingi asi,  mis juhib liigse vee ära. Just nimelt siin jooksevad iga 15 meetri tagant natukene  sedasi liuka orud jooksevad suurtesse peakollektoritesse,  mis lähevad õruoie alla, nii et selle põllu all iga hektari  all on sirka 500 600 meetrit reenitorusid. Kui nüüd selle põllu all ei oleks seda maaparandussüsteemi  korda tehtud, siis, kui palju vähem siin põlluande kasvatada saaks? Sellega on nii, et meil oli kasutuses ennem seda  rekonstrueerimist ainult üks viiendik põllust. Nii et me oleme viiekordistanud selle toodangu  selle põllu peal selle maaparandussüsteemi kordategemise abil. Kõpitsema peaks korralik põllumees iga aasta oma  maaparandussüsteeme hoidma suudmed lahti vaatama,  et kaevu oleks kaan peal, et süsteemid toimiksid,  siis ei oleks vaja nendesse kunagi varem ehitatud  süsteemidesse väga palju seda. Aga kahjuks on väga palju aega ja palju süsteeme,  sellised, mida ei ole üldsegi teadaolevalt rekonstrueeritud  või hooldatud. Kas teie näete, et rohepööre kui selline saab toimuda  maakasutuse eesmärkidega kuidagi kooskõlas  ja kuidas see välja näeb? Loomulikult saab. Et kõik sõltub sellest, mida tehakse, mida inimene teeb  ja kui targasti ta tegutseb. Ennekõike tegelikult tahaks. Tahaks, et oleks kindlad eesmärgid, kui palju meil oleks  vaja põllumajandusmaad selleks, et oma rahvast ära toita. Või kui me tahame osta toitu sisse, siis selleks on vaja  metsamajanduslikult metsa, mille saada raha,  mille eest seda toitu osta. Et teatud kindlad eesmärgid peaksid meil olema. Samas me tahame, et meie kaitstavad loodusalad säiliksid. Kui palju peaks neid olema ja millised kokkulepped peaksid olema. Kui need piirid oleks teada täpselt, siis võibki juhtuda teinekord,  et ühel pool teed teatakse loodust, taastatakse suid  ja teisel pool teed, rekonstrueeritakse metsakuivendust. Kui suur on see surve Eestile kuivendamisega piiri pidada,  kuidas seda tuntakse siis nii-öelda asjas sees? Küllaltki vähemalt ametnikule tundub, et see on küllaltki  suur surve. Kas on tunne, et see olukord on oluliselt  siis raskemaks muutunud, et kirutakse lausa kuskil seda? Tegelikult on probleemid enamasti metsakuivendusega  sest metsad on sellised alad, kus on hästi palju erinevaid  looduslikke ja kaitsealuseid väärtusi ja elupaiku. Ja ja metsakuivendus, isegi kui seda ainult hooldatakse  või rekonstrueeritakse teatud määral ikkagi segab. Tegelikult Eesti metsandus arvestab niivõrd palju loodusega  juba täna, et, et, et me oleme juba väga pika sammu astunud  sinna suunda. Et siin midagi juurde anda või juurde teha,  on juba raske. Just nimelt tegelikult lihtsad lahendused on kasutatud juba  siit edasi läheb juba väga keeruliseks. No mis pilguga sina vaatad seda, kui sa näed,  et taastatakse kuivendussüsteeme. Et see on kurioosne, et see rahastus ju tuleb tegelikult  mõlemaks tegevuseks maksumaksja maksudest  nii taastamiseks kui ka kuivendussüsteemide rekkimiseks  või siis ka põllumajanduses, mis on kuivenduspõhine  ja millel on hästi suured kliima mõjud just turvasmuldadele. Et. Jah, Eesti maakasutus ja tegelikult Euroopa Liidu maakasutus  on väga vastuoluline selles suhtes. Me tulime täna hommikul vaatlema mustavalgekirjuid artilisi veelinde,  kelle ainus püsiv pesitsuskoht Eestis on siin Pakri neemel. Kui me nüüd otsime siit suure mere pealt krüüslit,  siis otsi sellist lindu, kes on umbes tuvi suurune. Musta värvi ja suure valge tiivalaiguga. Nad on mere peal. Nad on siin paarisaja meetri kaugusel sellest klindist  ja umbes sel kellaajal nad neil on hommikune kogunemine. Ma olen tähele pannud, et alguses on üks  ja kaks ja kolm, siis nad lausa justkui kutsuvad Enda  kolleege ka hommikusele koosolekule ja, ja võib poole  tunniga moodustada selline kümnene kamp siin. Midagi nad seal arutavad. Ühel hetkel nad lähevad jälle tagasi, igaüks oma objektile. See grupp krüüsel kadus ära, üks on jäänud,  et miks nad ära kadusid. Mulle tundub, et nad läksid vee alla. Sest krüüsel on selline lind, kes sukeldub Kalastab kalastab. Ja praegu nad läksid kollektiivselt kallale. Et sellepärast nad kadusid ka ära ja ma arvan,  nad ilmuvad peagi tagasi. Aa ei tegelikult see tagapool jälle on täiesti olemas. Hakkan juba tundma eristama krüüsleid. Esimesed linnud on meil nähtud, me oleme siin pakk. Kri klindi serva peal, miks nad just siin? See siis pesitsevad või on? Krüüsel on selline arktilise levikuga linnuliik  kes ongi esineb ainult Põhja-Eestis ja just nimelt  selle tõttu, et meil on siin liigile omast elupaika. Ta pesitseb lindi sees olevates lõhedes ja ta võib  ka pesitseda siin klindi murrangukivide. Vahel aga pigem on ta siin selle kliendi pärast. Jõudsime nüüd kliendi teise ossa ja siin on see action,  mis me Mille järgi me tulime, linnud on klindi peal ja,  ja sellist pilti iga päev ikkagi ei näe. Ja ei näe, tõesti, linnud olid siin nuki peal  ja siis vahepeal kadusid ära. Aga see tähendab, et siin ongi need pesitsusurud  ja siin on nüüd see koht, kus ma olen ka varasematel  aastatel sama asja täheldanud. Et üks kahtlusalune pilu on. Praegu. Tundub, et lind kadus kuhugi teise kohta natukene,  aga, aga see viitab ikkagi kindlasti pesitsemisele. Siin on muidugi väga hästi näha nende need punased jalad. Et siin on nagu näha, et on ikkagi rohkem värviline kui  lihtsalt musta valge kirju. No ta hoiab need varjus, aga aga väga-väga ilus lind. Kahtlemata, ja, ja, ja see, kuidas kaob ikkagi Seina sisse, eks ilus lind ära ja tuleb sealt välja,  see on ka tore vaatepilt, mida, mida väga lihti ei näe. Ega me palju lähemale krüüsite täna ei saa,  kuid meil on veel üks võimalus, kuidas me neid krüüslite elu vaatame,  kuidas sina seda tavaliselt teed. Lähme süstale. Ja nagu alati, lähme süsta peale. Sõidame siia pakripanga alla ja vaatame siis enda  krüüsliperspektiivist mere poolt, kuidas see pank välja näeb  ja kas seal neid pesitsusavasid, võiks näha. Aarne, kui see on nüüd krüüsita, ainuke püsielupaik siin. Eestis, kuidas see kaitstud on, kas kas krüüslid on Eestis kaitstud? Siin on küüsi ennast? Ise kaitstud on. Kaitstud sellega, et nad elavad siin pankranniku sees  ehk et neile inimene kuidagi ligi ei pääse. Ja looduslikest vaenlastest. Ma arvan, et see hõbega, kas ja ronk on need kaks liiki,  kes siin ka pesitsevad ja kes ei ütleks krüüsli munast ära. Aga nendes kaljulõhedes siin pangalõhedes,  kus krüüslipesakaubad on need suuremad, nii et sisse ei mahu. Aga panga ülevalt klindiserva pealt alla inimesed ju ei liigu,  üldiselt. Ja panga all ka ei liigu. Meie praegu liigume sinna süstadega ja aga meil on seal  liikumiseks keskkonnaameti küsitud eri luba. Kuidas üldse inimene müüsid elu mõjutab,  et mis, mis mõju nad inimese poolt tegelikult talle üldse on? Üüsel on peamiselt kalatoiduline veelind see tähendab,  et inimene mõjutab tema eluolu. Ikkagi läbi kala. Kalavarude palju tal süüa on ja ka läbi kalapüügi,  nii et rüüsel on kindlasti üks neid linnuliike,  kes kes jääb kinni kalavõrkudesse ja noh,  teine suur teema on ikkagi kõikidele merelindudele ühine,  on siis reostus. Maailmas on ju kivisite arvukas ju päris hea,  nad on artilised linnud, seal on neid kõvasti kõvasti. Miks me peame neid siin Eestis üldse kuidagi tähele panema  või hoidma kui neid on siin ainult kümmekond? Ja tõsi, Soomes on umbes 10000 pesitsevat paari,  Rootsis on ka kuni 10000 pesitsevat paari. Tegelikult rüüsel ongi niisugune huvitav liik,  et ega teda, et peaaegu Eestis ei ole, sest ta ongi enda  väga suure pesitsusareaali lõunaservas. Ja sellepärast on teda ka eranditult Eesti põhjarannikul pesitsemisvõimalused,  et ta ongi meile sattunud niimoodi väga napilt. Ja. Ja loomulikult. Rüüsli soovi siin pesitseda peab austama. No nüüd me oleme siis jõudnud siia klindi servale,  nüüd näeme seda altpoolt, et siin on tõesti need kihid väga  hästi näha ja, ja ülevalt poolt vaadates tundus,  et sinna savikihi juurde armastab seda oma urgu teha,  urgu minna, sest seal on mingid kohad olemas. Ja siin on tõepoolest erineva tihedusega need kihid ja,  ja paistab, et. Rüüsel on selle ala ekspert muidugi, et kuhu siis,  millisesse lõhesse ta täpselt mahub. Küll aga ta ise neid lõhesid suuremaks ei ehita. Ta ei ole nagu rähn, et ta taoks väikese nokaga siia poe sisse,  seda ragu. Ta võtab selle, mis siin on. Ja. Seni paistab küll, et ta on võtnud sellise savi savikihi. Paekihi piiri peal, et ilmselt siis see savi on natukene pehmem. Praegu ma kuulen krüüslihäält ja tegelikult ma näen seal selle. Ahaa, istubki. Nii vanalind istub selle. Peal ja häälitseb seal on. Vile peenike vile, üks sarnane vajaka poeg häälituse,  mida ka praegusel ajal juuli keskel keskel on siin  ka kuulda. Hõbe kajaka poja toidumandumise hääl. Siis, kui seal läheb sealt isegi võimalik peaaegu pihta saada. Ja ta tuleb ja tuleb kalaga tule kala, kassa tuleb kalaga. Nii ja nüüd ta läheb pinki kinti, eks. Huvitav. Jälgimegi teine teine ka piki linti ja. Täpselt. Väga ilus, teine toetab. Paketis. Ma saa aru, et grüüsel on ka magus lind sellistele pungaritele,  kes tahavad neid liike kätte saada. Jaa, eks ta on, ta on selles mõttes muidugi küllalt lihtne liik,  et on täpselt teada, kus seda näha saab. Siin paki panga tipus tulla varahommikul,  kevadel, kui suvel kohale ja ja, ja vaadata selline ilm,  kus, kus ei ole väga tuuline. Selle liigi näeb ikka ära küll. No tasub vaadata siis tõesti sellist artilist pindu Eestis  elamas näha on väga vinge kogemus.
