Räägime alustuseks ikkagi sellest ka, et kust tuleb algtõuge
sellise raamatu kirjutamiseks? No võib-olla on see selline maastiku ja kultuuripärandi huvi
sellepärast et aastast 2007 on mul vanemteaduri koht
maastiku ja kultuurikeskuses ja kogu see selline sisuline
töö ongi just nimelt seotud sellega, et kuidas inimesed
näevad ja tõlgendavad kõike seda, mis meie ümber on nii
linna kui kui ka pärimusmaastikud ja mis puhul see pärimus
maastikul hakkab elama.
Et mida räägid, tehakse, kuidas räägitakse,
kuidas kohad muutuvad, miks, miks mõned kohad on mõningatele
põlvkondadele või inimestele tähtsamad kui teised miks mõned
on atraktiivsemad, kuidas me neid hoiame,
kuidas me neid väärtustame ja kuidas, kuidas nende kohtadega
üldse läheb? Ja oleks ma olen jõudumööda teinud ka hobigiiditööd päris
pikka aega, mitu, mitu ja mitukümmend aastat ja,
ja siis on nagu selles mõttes on põnev, et et tahaks,
et Eesti inimene teaks Eestimaast rohkem,
sest mul on jäänud mulje, et ega me tegelikult väga palju ei tea,
et meil on hästi palju erinevaid ütleme,
maad tutvustavaid tõlketeoseid, mis kutsuvad külastama neid
või teisi paiku. Aga noh, eestimaad saab tutvustada ka läbi mingisuguse
konkreetse teema.
Ja noh, see põrguraamatuga on samamoodi,
et tegelikult saab panna päris päris mitmepäevase põrgu
põrgumatkamatka kokku, et käia tõepoolest temaatiliselt
ja vaadata, mis siis on juurde lugeda.
Ja, ja, ja see, et nad oleks nagu nii-öelda koos Kui tugevalt põrgu meie pärimuskultuurist siis sees on,
nagu te ütlesite ka, et see kristlik põrgu ei ole üldse sama,
mis pärimuslik põrgu tegelikult. Tunduvad olevat küll jah, niuksed, päris erinevad kohad aga ütleme,
et ta kindlasti on olnud huvitav ja oluline võib olla kuni
20. sajandi alguseni, ütleme esimese pooleni enne sõda.
Ega neid lugusid enam niimoodi selles mõttes juurde ei teki,
et see oli see aeg, kui eesti kirjandusega kas endale juuri
alla ajama 20. sajandi algus, 19.-st 20. sajandivahetus,
kus ütleme, sellised pärimuslikud motiivid,
leidsid kajastamist juttudes ja poeesia,
mis omakorda toitsid rahvapärimust üldse rahvapärimuse
kogumine ja see kõik oli nagu hästi oluline. Ta on selge see, et tänapäeval nii-öelda uusi vanapagana jutte,
mis on nagu kohaga seotud ja selles kontekstis enam ei tekkinud.
Nii et noh, selles mõttes nagu omal kombel nagu
konserveerivad või hoiavad ka seda maastikku Te olete öelnud ka, et just, et, et vanades ajalehtedes oli
hästi palju pärimust, eks ole, aga kus me tänapäeval siis
niimoodi juhuslikult midagi sirvides saame selle pärimusega kohtuda? NO pärimusega saaki kohtuda enam-vähem selliste raamatute vahendusel,
mis otsivad kokku ka erinevad kihid ja püüavad natuke
konteksti avada.
Aga tõsi ta on jah, et, et kui ma niimoodi huviga loen just
20. sajandi alguse ajalehti, et seal on hästi hoolega nähtud
nähtud vaeva ja, ja taastrükki jutud on.
Et kõike seda, mis nii-öelda rahva suust koguti
ja siis oli see nagu uus, huvitav ja põnev
ja eks praegusele tänasele noorele inimesele teemad tunduvad
olevat ka natuke vanad ja igavad, olgem ausad. Et ega ma ei ole nüüd selles mõttes nagu naiivne,
et aga samas seda pärimust saab kaasaegseks nii-öelda
jutustada ja teha ka niimoodi, et see pakub ka noortele huvi.
Et ühest küljest vaadata, mida teeb maastiku loodus
ja kuidas inimesed on aru saanud, miks need asjad on,
miks meie maastik on selline Nix siin paljanduv liiva
kivimiks seal paljanduv paekivi.
Kuidas see on seotud hiidude ja kõigega,
et et oleks nagu see see kaks poolt, et ühelt poolt nagu
selline loodusteaduslik teadmine ja teine,
siis see, kuidas inimesed on seda ammustel aegadel tõlgendanud,
kuidas on filosofeerinud fantaseerinud kujutanud ette,
sest tegelikult ega need liiva panin parajad õudsed,
eriti kui pisike oled. Et kuhu need käigud ikkagi lähevad ja kuhu välja jõuab
ja mis saab ja kas sealt välja saab ja tuleb välja. Raamatust, et kõige rohkem põrgurikkaid kohti on Mulgi
ja Viljandimaal.
Kuidas see nii on läinud? Sellepärast, et seal paljandus, devoni, liivakivi ja,
ja seal on allikatekkelisi koopaid ja inimesed on seda
liivagi kasutanud ära neid koopaid väga erinevateks,
erinevatel või erinevateks asjadeks, ütleme seal on mõned mõisad,
keldrid on olnud ja pelgupaigad on olnud
ja ja kui puhas liiv seal annab säilitada.
Ja eks need lood niimoodi tekivad, kui sa päris täpselt ei tea,
mis kuhu liigub ja kuidas. Kui me räägime praegu põrgutest, siis kas Eestis taevaid ka on,
taevaskoja tuleb kohe meelde, kas saaks samasuguse raamatukokku? Taevast ei saa, taeva jääb, et see raamat tuleb väga õhuke,
sellepärast et ütleme niimoodi, et taevas ei ole olnud väga
inspireeriv meie rahvaluules.
Et ikka kõik see põrgu, mis seal toimub,
et see on ikka niimoodi hästi-hästi loominguline. Mis oli teie enda jaoks kõige üllatavam,
kui te seda tööd tegite?
Raamatut kokku panin. Et võib-olla mõned sellised kultuuriloolised faktid
Lõuna-Eesti põrgu põrgukohtade kohta, kus ma nagu ise olen
ju lapsest saadik käinud, ma olen neid näinud,
aga ma ei ole nagu võtnud nii-öelda teadus metoodiliselt ette,
et missugune nende lugu on ja väga selliseid huvitavaid
kultuuriloolisi teadmisi, et võib-olla ma loodan ka seda,
et järsku see aitab ka inimestel teadvustada,
et noh, vahel öeldakse ka meil ei ole siin midagi,
eks ole, et aga tegelikult võib-olla aitab kavasta seda,
et sellised tähelepandamatud või, või nii-öelda kahe silma
vahele jäävad kohad on tegelikult kultuuriloolised väga
põnevad olnud kunagi ja seotud väga huvitavate inimestega,
kes on meie meie kultuuri silma teinud natuke varasematel aegadel,
kas on seal siis suvitanud või käinud või ajutiselt elanud
või mis kõik veel. Et seda on huvitav teada. Ja lõpetuseks, see raamat oli natuke nüüd koroona
ja vili ka kas on midagi veel, mis on idanema küpsemas? Eks seal laua peal ikka üks paras hunnik on.
Ja ma ei tahaks küll seda seda öelda, et et,
et tegelikult see koroonaaeg ühest küljest aitab kirjutada
ju küll, aga samas on vaja inspiratsiooni.
Kui sa tahad kirjutada midagi teha, siis ainult sellest,
et ma nüüd istun hommikul arvuti taha ja õhtul sealt tõusen.
Silmad on valusad ja käed on krampis, et tegelikult on
ikkagi vaja nii-öelda motsiooni, nagu vanemas põlves öeldi,
inimestega suhelda, erinevates kohtades käia,
et tegelikult see liigutab mõtet, et muidu kipub ikka natuke
ära hanguma, küll. Ja ma tahaksin veel teada ühte asja, te ütlesite,
et ega mujalt kui selliste raamatute kaudu me sellest
pärimusest väga teada tegelikult ei saa.
Kust see praeguse pärimus siis tekib, mida me kunagi hakkame lugema? Arvutipõhine veebipõhine ütleme päris huvitav oleks lugeda
koroonapärimust saja-kahesaja aasta pärast,
nii nagu me loeme praegu katkupärimuse kohta,
et kuidas siis kui inimesi on, et kuidas nemad saavad
sellest aru, mismoodi see epideemia oli,
võib-olla muigavad mõne meie väärarvamuse üle täpselt
samamoodi kui meie muiga mäe, omaaegse katku
või malaaria või mingi muu pärimuse üle. Et küll teda tekib ja ka muidugi eksida tekib praegu hästi
palju rohkem ja ta levib palju kiiremini,
sellepärast et piisab sotsiaalmeedias või kusagil ütleme Me tõlgime,
vahendame, ta liigub nii tohutult kiiresti,
et varem kõik need protsessid olid kordades kordades aeglasemad,
jõudis nagu sättida, aga küll seda pärimust ikka tuleb.
Heido pääse, niikaua kui elavad inimesed tekib kanga välimus
aitäh ja palju õnne raamatu ilmumise puhul,
aitäh intervjuu eest. Kõike head.
