Möödunud reedel avati Raadi mõisapargi territooriumil
skulptuuripark Eesti Rahva muuseumi ja Tartu kunstimuuseumi
koostööna ja stuudios on külas kunstimuuseumi näituste
osakonna juhataja Indrek Grigor.
Me siin enne juba arutasime, et kuidas nüüd sinna
skulptuuriparki minna, et selleks tuleb minna mööda maad,
teed Raadi mõisapargi peavärava juurde, mis on see suur uhke
vist kollane värav seal. Jah, seal on selline väravamaja, aga no loomulikult võib
siseneda ka pargi sealt ma ei oska öelda,
siis nüüd külje pealt, et kui, kui linnast piki kruusaauku tulla,
siis siis tõenäoliselt ma ma lihtsalt oletan,
et enamus jalutajaid jalutad tegelikult seal pargi
külgväravast sisse. Räägi palun natukene, mis, mis idee sellega on nüüd olnud,
ma saan aru, et see on üks hea võimalus eksponeerida
muuseumis olemasolevaid töid, mis muidu ei oleks inimestele
igapäevaselt kättesaadavad. Meil on, ma ei oskagi nüüd öelda, kas paraku
või õnneks või õnnetuseks või või ajalooliste sattumast setu või,
aga, aga on Tartu kunstimuuseumi kogust tegelikult täiesti noh,
nagu hulk nuputamiseks klassikalist monumentaalkunsti mis
tähendab siis selliseid suuri ja ja väga rasketest
materjalidest skulptuure.
Nad on tihtipeale ka mõeldud olema avalikus ruumis,
et noh, et üks asi on on, et sellist kolmesajakilost objekti
on väga keeruline noh, nagu muuseumisaali üldse tuua ja,
aga, aga teine asi on see, et, et noh, et seda seal ka
kuidagi pädevalt eksponeerida muutub keeruliseks ta ei noh,
ei ole mõeldud seal olema. Ja nüüd see skulptuuripark on nagu viis neile anda see keskkond,
milles nad, milles nad tahavad olla.
Ja no väga suur hulk sellest pärandist on ka Anton Starkopf pärand.
Starkopf, ateljee oli Tähtveres ja kunagi lühikest aega
tegutses Anton Starkopf majamuuseum ja sinna parki oli
mõeldud selline skulptuuripark, aga aga nii,
kuidas majandus kaheksakümnendatel kokku kuivas nii kuivas,
nii lõpetati ära seal Anton Starkopf majamuuseumi tegevus
siis pikalt planeeriti skulptuuripark Vallikraavi tänavale. Need Tartu kunstimuuseumi näitustemaja oli
kaheksakümnendatel seal vallikraavis.
Või noh, varem aga oli Vallikraavi tänaval
ja seal seal Vallikraavikääru peal seal,
kus praegu seal üleval mäe otsas on metodisti kirik see nõlv,
mis sealt ülevalt alla tuli, seal oli olnud kunagi,
kui ma ei eksi, siis korvpalliväljak või midagi sellist,
aga, aga sinna nõlva peale planeeriti pikalt skulptuuripark,
et just hiljuti ühe, ühe teise projekti raames käisin,
käisin 89. aasta edaseid lugemas ja siis käin esikaane peal,
kuidas, et no näed, et sinna, kuhu kaks esimest ehitusjärku
on juba ilusti planeeritud ja töö käib. Aga, aga siis sai, sai seal sai riigikord otsa,
eks ole, ja ja läksid vara tagasi nende õigusjärgsetele omanikele,
et ei tulnud skulptuuriparki sinna.
Ja, ja noh, tegelikult juba väga pikka aega on olnud Tartu
kunstimuuseumi skulptuuri botaanikaaias,
et, et noh, et tegelikult tegelikult on nad juba kuskil aias olemas.
Aga nüüd Ermiga saime jutule heiti kulmar meie skulptuurikoguhoidja,
kes hetkel töötab juba nüüd linnavalitsuses,
muinsuskaitses, aga aga, aga meie mõne aasta tagune
skulptuurikoguhoidja tegi sellise ilusa 16 skulptuuri,
iluse valiku ja me saime Ermiga jutule, et noh,
et Raadi park võiks olla või noh, Raadi mõisapark võiks olla
see koht panna, sest et radi mõisa omanikud leopardid olid
olid ise ka väga kunstilembesed ja, ja nende pargis ka
tegelikult oli skulptuure. Ja, ja noh, teine asi on söötnud, skulptuurid on võrdlemisi klassikalised,
et me räägime siukest sellisest noh, klassikalisest ilusast
ma tea, suured portreed ja naisfiguurid ja et noh,
et nad on väga selline, noh, üks osa sellest
raadiskulptuuripargist ongi nimetatud naiste oruks,
kus on rida selliseid ilusaid naisfiguure?
No need on võrdlemisi nagu klassikalised oma vormilt.
Aga kui me räägime sellisest tänapäevasest linnapargist,
onju, et mis meil siin kesklinna pargis on,
eksole on rularada, eks ole, et et see tänapäevane park
linnakeskkonnas töötab natuke teistmoodi,
aga Raadi park selle mõisa varemete ümber,
tal on see klassikaline õng olemas, tal on see ajalugu olemas. Noh, teine asi on see, et muidugi nii nende varemete kui
pargi enda saatus on hetkel natukene lahti,
et sinna ei ole tegelikult nagu projekti veel tehtud,
et ega täpselt ei tea, mis, mis saab varemetest,
mis saab pargist endast, kuidas see kõik välja hakkab nägema,
et et selles mõttes tajuruum arhitektuuribüroo,
kes, kes meile selle projekti tegija Andres viit Caroli arhitekt,
et ega tal ilmselt nagu lihtne ülesanne ei olnud,
aga, aga noh, ta ise ka põhjendus, et, et noh,
et ta üritas nagu pigem pil piltlikult öeldes mööda ääri kõndida. Et kui, kui Raadi park omale kunagi nagu sellise päris
lahenduse saab, et, et noh, et siis öelda võimalikult vähe
sellel nagu ees olla või seal nagu neid valikuid mõjutada.
Ja noh, igast need skulptuurid, nii nad on küll väga
selliste tõsiste betoon postamentide peale,
et nad on siin ikka ikka mõeldud pikemaks ajaks,
aga aga noh, kõike saab liigutada, nagu me hiljutistest
uudistest teame, et ikka saab mormoonid liigut seda,
kui on vaja. Et sahkasid väiksemaid skulptuuri liigutada,
kui tanki sai.
Et aga, aga, aga mul lihtsalt ka ka meile.
Ühesõnaga, meil on Tartu kunstimuuseumil on väga hea meel,
et, et noh, et hirm oli nõus, et Raadi park on just see
klassikaline park, kuhu selline noh, nagu klassikaline
skulptuur lihtsalt noh, ruumiliselt nagu sobitub hästi
ja meil on nagu hea meel, et nüüd saab kuskil näidata,
sest jah, nagu öeldud, onju, et näituse kontekstis on neid
erinevatel põhjustel väga keeruline eksponeerida,
et nad nüüd said omale nagu väljundi või said õigusjärgse koha. Palun tutvusta siis neid töid 16 tükki, nagu sa ütlesid,
neid on. Jah, et skulptuuriparki sai valitud 16 tööd.
Et heiti kulmar oli, oli see, kes need omal ajal välja valis
ja noh, kõige rohkem on seal Anton Starkopf
või valdav enamus, tähendab ongi Anton Starkopf tööd.
Ja noh, enamus on, on niuke noh, 50.-te ümbert,
aga, aga Starkofoli oli Pallase skulptuuri peod läbi kogu
Pallase aja ja ja pärast ka natuke aega Pallase direktor.
Et, et ega ta tegelikult kunagi oma sellisest algsest
laadist välja ei tulnud, et nad on ikkagi sellised
klassikalised rahulikud oli hästi noh, nagu väärikas selline noh,
tõeline pargis skulptuur, ma tegelikult isegi julgeks
täiesti niimoodi öelda. Ja noh, kuivõrd ta enda töid on seal nii palju,
siis loomulikult ei saa puududa sealt Kantor Starkopf,
Tree, et tegemist ei ole küll autoportree kard,
Ernst kirss, üks Starkoffi õpilasi on selle raiunud.
Starkopf oli ateljees palju abilisi, minul see kiviraiumise
töö on, on väga jõhker, et kes, kes Tartus tihedamine
näitustel käib, siis mõni aasta tagasi oli näiteks Tartu
kunstimajas oli kunstitöötaja Roberta polkineid. Et Robert Volk oli selline, noh, selles mõttes klassikaline kunstitöötaja,
ta töötas Anton Starkopf ateljees, raius kivi.
Et Ernst Kirs oli ka siukseid Starkofi ateljee töölisi,
aga teistpidi ka kaudselt õpilasi selles mõttes,
et seal sarkofaagi kõrval ikka raiusid kogu aeg
ja siis on meil üks skulptuur, au, lin Rimmilt.
Sest noh, eksinud skulptuuride valikul hakkas natukene mängima,
aga materjal, et ühelt poolt me räägime,
räägime sellest, et, et noh, et on raske materjali on suured
ja on tehtud niimoodi elas eksponeerimiseks. Aga ka, aga materjal mängib ka ikkagi väga palju,
et me ei saanud nüüd teha oma skulptuurikogust sellist noh,
kuidas öelda paremiku valikut puitskulptuuri välja panna ei saa,
eks ole. Ja, ja nii oli meie meie koguskaks auline Rimmi
Aleksander Suumanni portree Helle ja sealt tuli sinna
portreede jätku ja, ja Aleksander Suumann ka lihtsalt
kontekstis väärib väga kohalolu.
Sarnases vaimus on seal ka näiteks meil anturs tarkovi
Konrad Mäe, tore et meil meil meil kuulsamalt maalikunstnik
kui ka Eesti kunsti ajaloos ei ole. Ja Aleksander Tassa mitte ainult Pallase seisukohalt oluline,
vaid ka Eesti kunstimuuseumi seisukohalt väga oluline figuur.
Ja, aga kuivõrd need skulptuurid kõik on sealt kuskilt
50.-te ümbert siis ja noh, meil on mingid suhteliselt
klassikalised naisfiguurid ja siis meil mõned portreed,
aga ikka klassikalisi siukse.
Noh, ma ütleks, et vimkana nagu ajastutruu kummardusena,
et noh, et et mis see kuidas öelda, mis see parim
monumentaalkunstiperiood oli, niuke sotsrealistlik. Et, et nii on seal selles nende klassikaliste tiivide kõrvale,
kas siuksed, tõelised viiekümnendad Ta tüübid nagu meil on
seal sepia teetööline on ju kusjuures teetöölisel ka jälle
ajastule väga iseloomulikult, et autor ei ole teada.
Sest sotsialistlik kunst, aga siis selle autorit ei olnud,
kõik tegid ühtemoodi ühte sama autor ei olnud nagu oluline,
eks ole, et et sa oled arhitektid, ei tohtinud töid oma oma
projekte signeerida, sest mis mõttes, et isegi nii reisimine autoritele. Et, et meil on seal üks, üks ilma autorite teetööline ja,
ja, ja, ja üks Starkovi kündja reljeef ärka jälle selline
natukene natukene keel põõsas kogu nende teetöölistega.
Meil on sellise rasketööstuse kõrval seal.
Ja siis need tööd on ka noh, kergelt nagu gruppidesse jagatud.
Et on siis selline jah, tõepoolest nagu naisteorg.
Ma arvan, et see, see mulle lihtsalt endale kuidagi seal
ehitusjärgus korduvalt sealt skulptuuripargist läbi jalutades,
sest mulle see naisteorg lihtsalt ei kogu aeg kuidagi väga silma,
et ma seal tahaks arhitektile kohe eriti pai teha,
et et kes on jalutanud piki seda puiesteed
või seal alleed, mis siis kulgeb sealt pargi külgimisest,
uksest niimoodi pikki-pikki, maan täitsa seal paralleelselt
selle pargi müüriga, tee läheb nüüd ilusti orust läbi
ja siis naised on ka seal need orus, nad lihtsalt sobivad
sinnani nii, nii kaunilt. Ja siis nagu peaväravast vasakule jäävad suuresti kõik need
meie suurmeeste portreed ja, ja seal pikki neid jalgratas
edasi jalutades siis leiab ka enamus tööliseid ülesse. Jah aitäh, Indrek Grigor.
Tartu kunstimuuseumi näituste osakonna juhataja teemaks oli
Raadi mõisapargis avatud skulptuuripark.
