Eesti kaasaegse kunstimuuseumis on avatud üks eriline näitus
Taavi Suisalu isikunäitus tus tähelepanufiguurid.
Ma palus nautoris stuudiosse seda lähemalt tutvustama.
Tere, Taavi, suisa lohk.
Millest see näitus õigupoolest on? Peaasjalikult räägib see näit tus kujutlusvõimest
ja sellega seonduvast tähelepanuruumist.
Ja et üha enam tehnoloogilisi seadmeid tänapäeval seda
tähelepanu ruumi hõivavad ja seega mingis mõttes seda
kujutlusruumi või kujutlusvõimele ruumi ka hõivavad
ja seda jääb siis mingis mõttes meil ahtamaks.
Et sellel näitusel on siis mitmeid, võib olla erinevaid pilte,
mis on siis inimeste ja masinate ühise kujutlusvõime tulemus. Et see on võib-olla selline nagu hea viis,
kuidas sellest näitusest mõelda.
Aga see näitus tegeleb nagu kolme erineva teemaga
või saab kokku kolme erineva teema ristteel
ja nendeks teemadeks võiks siis olla algoritmiline,
kujutlusvõime, tähelepanu, majandus ja inimese enesekuvandi
muutumine tehnoloogia arengutest johtuvalt. Mis oli peamine ajend selleks tööks? Minu jaoks see näitus sai alguse.
Või vähemalt mulle nii meeldib mõelda, 19. aprillil 2019 mil
avaldati esimene foto mustast august. See on midagi ulme vallast. See ei ole, see on teaduse tippsaavutus või
ja selle juures köitsidki need kontrastid,
et need ülevoolavus, nendel pressikonverentsidel,
see teadlaste siiras rõõm selle tulemuse üle
ja samasse kujutis ise, mis ilma seda ümbritseva konteksti
ta ei olnud võib-olla nagu esmapilgul kõige huvid. Aga kuidas see foto sai võimalikuks, mis tehnoloogiat seal kasutati? Jah, et selle kujutise saamise protsess ongi väga huvitav
mustast august pilti saada.
Selleks oli vaja konstrueerida maakera suurune objektiiv
ja selleks tarbeks siis kasutad seitset erinevat teleskoopi
eri maailma paigus need sünkroniseeriti omavahel
aatomkellade abil, et nad kõik oleksid nagu samas ajas
näeksid sama asja ja siis hakati nii-öelda salvestama seda
meile jõudvat valgust või infot sellelt objektilt. Aga kuna neid teleskoop või nad paiknesid nii hõredalt üle maailma,
siis need teleskoobid olid suutelised ainult salvestama osa
sellest pildist.
Ja ülejäänu sellest pildist siis nii-öelda kujutasid algoritmid.
Et kui need andmed kätte saadi, tohutus koguses andmeid
kuupmeetrite viisi ja seda olis vaja transportida lennukitega,
kuna ülikiire internet ei ole piisavalt kiire selliste
andmemahtude jaoks. Ja siis olid nii-öelda arvutiteadlased või töögrupid kes
siis kirjutasid algoritmid, mis need puuduvad,
osad kujutlesid, aga huvitav nende algoritmide juures on
veel see või selle kujutluse osa juures nii-öelda,
et et üks kõneisikuid, selle algoritmide väljatöötamise
grupi kõneisikuid on öelnud, et on olemas lõputu hulk pilte. Mis kõik vastavad nendele andmed aga osad nendest piltidest
või kujutistest on lähedasemad sellele, milline meie arvates
üks pilt mustast august välja võiks näha?
Ma ei taha sellega muidugi öelda seda, et see kujutis on juhuslik,
et see on ikkagi meie parimate teadmiste põhjal loodud siis
nagu pilt ja selleks, et seda inimese nagu subjektiivsest ka
sealt eemaldada, selleks oli siis kolme erinevat töörühma,
kes siis üksteisest sõltumatult lõid kolm kujutist
ja siis nende keskmine nii-öelda ongi see kujutis. Lõpuks näeme.
Näitusel on ka pilt mustast august, mida see meile räägib? Üks huvitav küsimus selle pildi juures on veel see,
et mida me siis õieti näeme, kui me seda pilti vaatama,
sest musta auku ei ole võimalik selles mõttes ikkagi pildistada,
kuna must auk neelab kõik, ta isegi neelab valguse.
Ja kui valgusobjektilt tagasi ei peegeldu,
siis mida me näeme, on selle musta augu vari,
nii et mingis mõttes minu jaoks pilt räägibki sellisest
inimese ja masina ühisest kujutlusvõimest pingutusest näha midagi,
mida tegelikult ei ole võimalik näha. Teid võib nimetada ka helikunstnikuks.
Olete uurinud heliomadusi, kuidas see seostub näitusega tähelepanufiguurid. Ma olen üritanud tuua sellist terminit käibele nagu helitooja,
et ma ei ole nagu helilooja, kuna mind ei käivita nagu
helide loomine, aga mind käivid tähendab helide otsimine
ja nende toomine mingitesse keskkondadesse
ja sellel näitusel samamoodi on üks heliinstallatsioon mis
kasutab ühte niisugust väga levinud teavitushelinat
ja selle põhjal siis ehitab üles sellise ruumilise helisituatsiooni,
et kus ma üritan siis kasutada seda heli,
et inimese tähelepanuruumis liikuma saada
ja seeläbi ühtlasi ka siis anda võimalusele inimesele tajuda,
et kuidas tema tähelepanu mõjutatakse või juhitakse. Näitusemaja kõige kõrgemas saalis on portreed suletud
silmadega inimestest või justkui inimestest,
aga need pidevalt muutuvad, kuidas need kujutised tekivad ja,
ja millest see muutuse protsess räägib. Nagu ma ennem korraga mainis, et seal näitusel jah,
on selliseid nagu erinevaid kujutisi ja mõned neist kujud
distest on justkui nagu pildid, aga nad tegelikult ei ole
pildid või fotod ja, ja on ka mõned sellised,
mis justkui on töötlused ja väljamõeldised.
Aga tegelikkuses justkui on fotod ja seal kolmandal korrusel
need koondportreed inimestest.
Et nad meenutavad jah, meile portreesid. Aga mida me seal näeme, on masinõppeprotsessi
või need kujutised ekraanidel on sissevaade
masinõppemudelites ehk siis seal üleval korrusel toimub
selline masinate protsess, seal on üks seadeldis,
kus näitusekülastaja saab anda siis enda foto sellesse
õppeprotsessi ja nende kõikide piltide pinnalt siis masin
püüab kujutleda või genereerida siis koondportree,
et selles konkreetse näituse kontekstis on ta justkui siis
näitusekülastaja portree, aga mina pigem käsitlen seda kui
sellist inimese koondportreed. Laiemalt, kuidas mõjub inimesele see perspektiiv,
et tehisintellekt saab inimesest targemaks
ja ja võib hakata iseseisvalt toimetama? Ma arvan, et enamasti hirmutavalt, sest eks meid on üle
külvatud igasuguste selliste düstoopiliste nagu vaadetega.
Aga ma arvan, et seal on ka võimalus, et tehisintellekt
vähemalt praegusel kujul on ikkagi pigem selline tööriist
ja nagu iga tööriistaga on küsimused, et kuidas me seda rakendama.
Aga üks mõte jah, selle näitusevaates on ka ühtlasi see,
et kui tehisintellekt saavutab siis sellise üliinimliku taseme,
et kas see võiks anda võimaluse inimesele ümber mõtestada
enda rolli ütleme sellises looduses nagu laiemalt,
et meil on tihti, kuidagi raske on meil loobuda sellest
kujutluses stati inimene kui looduse kroon. Aga sellises süvenevas ökoloogilisest kriisis toimetades on
vajalik ikkagi luua empaatilisemaid suhteid meid hõlmava ökosüsteemiga.
Ja üks selline nagu mõte on, et, et kui on mingisugune entiteet,
mis justkui on inimintellektiväärne või isegi ületab seda,
et see võiks anda võimaluse vähemalt inimesel olla
alandlikum erinevate teiste suhtes, teine kui siis loodus
või ka teine kui teist sorti elu tehisintellekt,
elektrooniline elu. Aga noh, eks ma pean seda mainima, et see on muidugi
nii-öelda ekspertide hinnangul on selline võimalus väga kaugel.
Aga see ei tähenda, et see mõte võiks käivitada meis neid
otsinguid nii-öelda paremate suhete loomiseks. Teie näitus, tähelepanufiguurid saadavad tekstid,
mille autorid on Arko Olesk, Jaak Tomberg,
Jan Kaus ja Indrek Ibrus.
Et kuidas need tekstid seostuvad teie loominguga? See ei ole niisugune klassikaline audiogiidi formaat,
et pigem me ise üritasime ümber nimetada selle hääle saatjatakse,
tal on sellised hääl, saatjad, keda on võimalik siis enda
pähe nagu istutada selle näituse kogemuse vältel.
Ja siis need nimetatud kirjutajad, igaüks neist on
suhestunud ühe teosega seal näitusel ja siis tõukunud sellest,
et, et nendes hääl saatjates või nendes lugudes mõtisklustes
ei ole siis sellist võib-olla klassikalisest kuidagi
olukorra kirjeldust, vaid pigem Nad on mõelnud sellest nagu
edasi või et mis on nendes käivitanud need teosed. Ja nad on loomulikult ka tõukunud nendest mõtetest,
mis minul seda näitust tehes olid. Näitus tähelepanufiguurid on Eesti kaasaegse kunstimuuseumis
avatud kuni 16. oktoobrini.
Teidega ootab peagi ees kahekuuline residentuur New Yorgis.
Mis on rahvusvaheline kuraatorite programm.
Millised on teie ootused sellega seoses? Minu ootus on veidi laadida nüüd ennast,
et see näitus, selle ettevalmistamine oli üsna pikk
ja intensiivne protsess ja ühest sellisest asjast teise
joosta niimoodi uut näitust kohe tegema hakata,
et ei ole jaksu, otsimine, ootus ongi veidi laadida,
ennast saada, uut inspiratsiooni vaadata võib-olla sellises
kultuurilises mekas mind nagu varem mõjutanud teoseid päriselt,
noh, mitte ainult niimoodi dokumentatsiooni vahendusel. Ja seal residentuuris on ka palju teisi kunstnikke suhelda.
Et mingid mõtted mul on, millega ma tahan tegeleda.
Ja alati on hea, kui on erinevaid dialoogi,
partnereid, kunstnikutöö tihti on selline üksi stuudios
istumine ja selliseid residente tuurid võimaldavad natuke
sellist intensiivset aega, et jälle siis neid tühimikke,
mis näituse tegemisega nagu tekivad, täita. Aitäh stuudiosse tulemast, Taavi suisa Loya tõhusat
laadimist New Yorgis.
