Kell on kaheksa ja 17 minutit.
Kas võiks juhtuda kunagi niimoodi, et me kogume oma vanad riided,
diivanid, tugitoolid, jalanõud ja kõik kokku?
Paneme need ühte hunnikusse ja la pärast teatuid tehnilisi
toiminguid saab sellest ehitada maja.
Tere hommikust, professor Andres trumme. Tere hommikust, head raadiokuulajad. Kas see minu selline väike fantaasia on utoopia või? Ei, kindlasti ei ole ta utoopia ja mõnes punktis võib-olla
juba ka realiseerumas, aga jah, siin on veel mõningaid takistusi. Kui sobib, siis võib kõigepealt arutada sellel teemal,
mis juba tehakse ja siis järgnevalt võib-olla siis sellel
teemal mida võiks ideaalis teha.
Ehk siis praeguses seisus juba tekstiilijäätmeid kasutatakse
nii-öelda ka ehitusmaterjalidena või ütleme siis pigem
soojustus heliisolatsioonimaterjali täna
ja ka autotööstus kasutab siis ringlussevõetud tekstiil
interjööris heliisolatsiooniks. Aga probleem on pigem siis selles, et ennekõike need on
praegu siiski tööstuse oma jäätmed, mida siis uuesti
kasutusele võetakse.
Eks Eestis on selline ettevõte, mis siis vanasti oli toom,
tekstiil praegu ta peaks olema BarakondslyPaaess,
mis töötleb ümber, mis valmistab siis kodutekstiil voodikatteid,
igasuguseid tekke ja muud, et mis siis töötleb ümber nii
enda kui ka sarnaste tööstusharude jäätmeid. Ja valmistab siis nendest erinevaid materjale,
mida saab ka mööblitööstusesse järgnevalt siis pehme mööbli
valmistamisel kasutada.
Et selline tööstus on olemas ja ka autotööstuses on olemas.
Aga mis on, muidugi on probleem, on need jäätmed,
mis meil kodus tekivad, need, mis meil seljas on
ja siis oma elu lõpetavad.
Ehk nendega on seis natukene kurvem. Ehk kokkuvõttes, kui nendest kogustest üldse rääkida on
kuskil 16000 tonni rõivajäätmeid, millest omakorda siis
ainult et kuskil alla 2000 tonni spetsiaalselt eraldi
kogutud rõivajäätmed kes selle asjaga tegeleb
või noh, on proovinud oma jäätmeid ära anda vanu rõivaid
nii-öelda jäätmejaam, aga see ei ole väga lihtne teema
ja siis 14 15000 tonni on tegelikult see,
mis satub siis segaolmejäätmete hulka. Kas me räägime Eestist, me räägime eesti kogustest praegu,
teie professorina, teadlasena, teie tahate lõpuks jõuda sinna,
et selles kasutatud Texas saaks piltlikult öeldes Telliskivi. See oleks ideaalis väga-väga hea eesmärk,
kusjuures jah, mitte ainult mitte ainult k teksadest,
vaid ka teistest muudest nii-öelda pehmetest materjalidest plastidest.
Aga see võiks, võiks olla teema küll, sest see on väga suur
ja lahendamata probleem.
Need no ütleme nii, et mis nende võib juhtuda sellist
ja et kõige halvem on see, kus see jääb üldse kuskil
loodusesse vedelema. Natuke parem on see, kui ta jõuab prügilasse,
aga siis on ta vähemalt kindlas kohas, aga ta ka ei juhtu ka
midagi kasulikku.
Natuke veel parem on see ja mis siis praegu tegelikult
nendega valdavalt toimib, on see, et nad jõuavad siis
sellistesse energia tootmisjaamadesse, kus nad põletatakse,
nendest saab energiat selle asemel siis hoitakse kokku
natukene naftat või põlevkivi. Aga tegelikult materjalid peaks saama uue elu
või jätkata ikkagi materjalina.
Ja vot see ongi meie siis nagu teadlaste Väljakutse, kui kaugel me oleme sellest,
et nimetatud teksapükstest saaks Telliskivi. Meie oleme mina oma uurimustöös, tegelen ennekõike siis
plastide ja plast komposiitidega, ehk me oleme siis teinud
sellise uurimismaterjalitehnoloogia teadlaste
ja tudengite koostöös, siis kus me oleme siis jäätmeplasti
seganud tekstiili kiududega.
Ja tekstiilijõududel on siis see hea omadus,
et nad tugevdavad kiuline kuju, on just see,
et ta teise materjali sees, kui ta on siin õieti pandud,
siis ta tugevdab ja me oleme saanud siis päriseid komposiit,
kus siis tugevdav efekt on tõestatud, ehk me võiks siis
jäätmeplasti teha veel natuke paremaks, kui me sinna
tekstiilikiudu sisse paneme, et sellel jälle uus elu anda. Kaan, meie tekstiilitehnoloogia, teadlased
ja tudengid, uurinud siis selliseid lausmaterjale tekstiilijäätmetest,
mis võiks olla soojusisolatsiooni, eli isolatsioonimaterjalid,
seal on ka üks väljakutse, kuidas tagada siis nende
materjalide tulekindlus ja siis ka kindlus igasuguste
bioloogiliste riskidele, mida ehitussektor nõuab. Nii et vaimusilmas siis tegelikult ootate välja,
töötati välja mingit uut materjali, mis oleks paindlik
vajadusel või siis jäik veekindel tulekindel,
aga midagi täiesti uut, noh, ma ei tea, kunagi leiutati ju tõrvapapp,
kunagi leiutati eterniit, nüüd midagi uut. Me leiutame selles mõttes jah uut, et noh,
need kiud on ju muidugi kõik tuntud ja plast ka,
aga kuidas neid just niimoodi kokku saada,
et just see toimuks, mida õigesti ütlesite,
ehk ehk need materjalid oleksid jäigemad,
mis on ehituses kindlasti kasulik omadus,
tugevamad, et kahest nii-öelda jäätmest kokku panna saaks uue,
parema ja, ja kestlikuma. Aga mis see praegu siis kõige perspektiivika on,
ongi sisse plast, tekstiilikiud. Ja samas kõige hullumeelsem Hullumeelse mani jõuame praegu jah, järgmiseks,
aga võib-olla jah, kõige perspektiivsed,
ütleme nii, mis meil on läbi töötatud on tõesti,
et me saaksime suuremaid jäätmeplastikoguseid ka koos
tekstiilijäätmetega tugevdada ja võtta kasutusele just
sellistes valdkondades, kus mõju oleks kõige suurem,
ehk ongi, siis ehib tus, linnaruum, tee konstruktsioonid,
kus siis saaks selliseid kogusid ära kasutada,
mis tõesti praegu ripakil on, plasti meil ju jagub,
kahjuks maailmaplasti jagub maailmas, plasti jagub ka Eestis,
no ütleme, meil on siin aastas kuskil 80000 tonni,
võiks siis plastijad. Nüüd olla nagu saada hullata.
Aga missugune, missugune, aga nüüd jõuame siis hullumeelsuse juurde? Hullumeelsus võiks olla see, mida mulle siis nagu alguses
siin ette anti, et just ehitus ja millest me siin alustasime
EK tekstiili või no ütleme niimoodi Giulist asjade
kasutamine ehituses ei ole, ei ole päris uus mõte,
mõtlesin natuke, uurisin kolleegide abide abiga näiteks
siukses kohas Saksamaal nagu Alpstad laut,
lingenis on tehtud siis sild, mis on tugevdatud kiududega,
põhimõtteliselt. Aga sealjuures on väike nüanss, et need on sellised kiud,
millest temalegi riided ei taha teha, ehk need on siis
klaaskiud armeering näiteks sellised, mida kasutatakse ka komposiitmaterjalides,
kajakides või, või mujal.
Aga tugevus saavutatakse seal vägev.
Aga võiks ju niimoodi hullumeelselt fantaseerida,
et, et needsamad tekstiilkiud peenestatakse eraldatakse
üksikuteks jõududeks, see on ka põhiline
või üks suuremaid tehnilisi väljakutseid,
et see rõivas, kus need kangas on need kiud tihedalt kokkuseotud. Need tuleb eraldada, et armeeriks, kui me paneme lihtsalt
rõivatükid sisse, siis need palju ei aita.
Me peame üksikud kiud kätte saama.
Segame need mingisuguse täiteainega mis võiks eestimates
olla näiteks midagi põlevkivituhast, mida on üldse
meeletutes kogustes.
Ehk kui me siin räägime tuhandetest tonnidest,
siis seda tekib, eks ole, miljonites tonnides. Ja saaksime siis sellise nii-öelda segu või massi,
mida võiks siis kolm t printida näiteks noh,
kas siis väiksemateks või ka juba suuremateks majadeks teha
seda siis niimoodi targalt, et välimised,
kihid oleks paksemad seesmised kihid siis võib-olla õhemad
soojustuseks või ka siis suurema väiksema tekstiilikonstruktsiooniga. Kas ma kuulsin õieti, et räägite majade kolmdee printimisest? Ja just nimelt, et see tegelikult ei ole ka mul siin praegu
laua taga välja mõeldud, vaid see tehnoloogia on,
on juba olemas ilmselt siukest tekstiilikomposiit
ja seal veel ei Eeveebrindita, aga hiinlasedki panevad maju
juba päris kiiresti püsti.
Ja tegelikult jah, see tehnoloogiliselt on täiesti lahendatav,
et siin on pigem küsimus praegu sellises segus,
kus siis oleks tekstiilijääde võimalikult hästi
integreeritud ja ära kasutatud. Ja veel parem, nagu ma ütlesin, ühe väga suure jäätmega Eestis,
mis on siis põlevkivituhk? Aga kui me räägime nendest kiududest, millest enne juttu oli,
mis erinevates materjalides on ja mis tuleb eraldada,
see on ju väga ajamahukas ja kallis töö või. Kui seda teha käsitsi, siis, siis me jäämegi seda tegema.
Aga tähendab, meelsus siin lõppes üks
keskkonnainvesteeringute keskuse toel läbi viidud projekt,
mille üks osa oli siis meie mehaanika poole kolleegid
nii-öelda töötasid tehnoloogiaga, mis siis suudaks just seda
rõivajäädet purustada ja lahutada.
Üksikuteks kihutatakse, et kui see asi saab hästi lahendatud,
siis sealt läheb edasi läheb juba natuke kergemini. Tuleb mõelda suurelt ja küll tehnoloogia tuleb kaasa
ja tootmine muutub odavamaks, siis läbi selle. See on väga oluline, sest üks põhiline probleem,
miks me neid jäätmeid ei näe, igal pool juba laialt kasutuses,
on see, et primaarne materjal, see esmane toore on kahjuks
veel liiga odav.
Ja noh, see käib nii plastide kohta, tekstiilide kohta,
seda peab suunama võib-olla esialgu ka natuke sundima. Professor Krumme, aitäh selle intervjuu eest
ja hea meel on näha, et mõeldakse suurelt ja,
ja tulemust on ka juba silmapiiril näha. Võib-olla lõpetuseks, millal siis esimene väljaprinditud
maja Eestis paika saab? Igaks juhuks ei hakka veksleid välja käima,
aga me liigume nende tehnoloogiate suunas,
mis võimaldavad näiteks tillikiude lahutada
ja üksikult siis komposiit sisse panna.
Aitäh, edu teile, aitäh.
