Eesti loodus. Tere, mina olen Tõnu Õnnepalu ja rändan koos teiega sel
suvel mööda Eesti loodust.
Eelmine kord käisime Esna mõisas Järvamaal mõisa loodus
vaatamas ja kuulamas.
Ja tõepoolest, Eesti maastikud on tänase päevani suuresti
seda nägu nagu mõisnikud neid kunagi tahtsid
ja kavandasid.
Või noh, vist on õigem öelda, kuidas nad kujunesid mõisa ajal. Sest eksmaastik ja loodus ise andsid nagu lõime ette,
et noh, kus see mägi on mägi, kus jõgi, kus jõgi,
kus soo seal soo ja inimesed sajandite jooksul kudusid
sellele lõimele oma mustri.
Et aru saada, kui väga see Eesti loodus on tegelikult
inimeste eluga läbi põimitud, kui harjunud me oleme sellega
just niisuguse loodusega.
Et sellest aru saada, tasub vist käia näiteks Põhja-Ameerikas. Minule oli see küll valgustav kogemus, kui läksin Kanadasse
kotkajärvele ja teadsin, et saan veeta seal terve kuu
ja kujutasin ette, et kuidas ma seal kõnnin
ja matkanud mööda lõputuid metsateid, noh täpselt nagu kodumaal,
ainult et seal on suured kanada Laaned, mis vaigust lõhnavad
ja lõhnasid nad tõesti.
See lõhn lööb siiamaani ninna, kui nende peale mõtlen.
Aga mingeid metsa, teid ma sealt küll eest ei leidnud. Neid seal lihtsalt ei ole, on suured teed,
mis viivad kuhugi kohtadesse ja sealt edasi ei lähe mitte midagi.
On lihtsalt mets, sest et noh, kunagi seal elasid indiaanlased,
nendel ei olnud teid, neil ei olnud hobuseid
ega vankreid ega põlde ei olnud teid vaja,
nad käisid jalgsi või siis pigem kannudega mööda vett.
Ja kui nad kadusid sealt metsadest, siis neist ei jäänud ka
mitte mingit märki sellele maastikule peaaegu. Ja need valged asunikud, kes tulid sinna asemele,
üritasid seal talusid rajada ja põldu harida,
mis ei läinud väga hästi korda see ei olnud,
tuli välja väga sobiv loodus selle jaoks.
Nemad olid seal nii lühikest aega, et nendest ka jäänud
palju midagi maha.
Et niisugust teedemustrit ja külade võrgustiku
ja no ühesõnaga selliste inimese loodud maastiku nagu meil
siin on ja millega me oleme nii ära harjunud,
seda seal ei ole. Et kui just nende teedeedeekeste peale mõelda,
et ega neid ei tehtud ju niisama või noh,
palju neid tehtigi, lihtsalt hakati käima kuskilt,
kus käia sai ja kus oli vaja käia.
Ja nii nad kujunesid muidugi keskuste ümber mõisa kiriku
juurde tulid juba suuremat teed, sinna käis palju inimesi,
oli palju asja, aga mida sealt kiriku ja mõisa juurest kaugemale,
seda väiksemaks teekene muutus. Ta viis taluni siia veel ühe taluni ja sealt,
kui seal ka edasi enam talu ei olnud, siis ikka läks tee
veel edasisest, et veel seal taga olid heinamaad
ja karjamaad ja sinna oli ka vaja saada.
Ja paljud need metsateed, mis veel metsades tänapäevani looklevad,
need ongi tihti heinamaa teed.
Seal kunagi olid metsaheinamaad kooli vaja minna niitma
ja pärast heinad sealt kätte saada. Nüüd on need heinamaad ise tihti juba metsa kasvanud
ja see mets on juba maha saetud ja sinna on juba uus mets
hakanud kasvama, aga teekesed on vahel ikka veel alles.
Ja niimoodi see maastikese loodus on kujunenud
ja meile saanud tuttavaks ja armsaks ja kui ta nüüd muutub
need just need väiksed metsateed tihtipeale kaovad siis ka
selle maha ja maastiku ja looduse olemus tegelikult muutuvad.
Aga kui nüüd need mõisakohad, millest eelmises saates juttu oli,
need olid, et niisugused maastiku suured sõlmed
või selle mustri niisugused keskpunktid siis talud
tegelikult selle mustri moodustasid. Et iga talukoht on ju nagu üks omaette pisikene maailm oma
väikene ökosüsteem sest inimene tegi selle küll oma elamiseks,
aga seal inimese juures hakkas meeldima veel paljudele liikidele.
Ja niimoodi on iga niisugune vana talu oma hoonetega
ja uuega ja puudega ja heinamaadega ja karjamaadega
ja põllulappidega nägu.
Eks omamoodi Noa laev, mis terve hulga erinevaid
elusolendeid oma pardale on võtnud, et neid läbi aja
merelainete vedada ja kaovad need talud,
kaob see maastik, siis kaovad tegelikult ka paljud liigid,
kes seal elasid. Ja täna ma tahan rääkida ühest talukohast,
kus ma ise olen elanud pikki aastaid see talu oli,
on Hiiumaal Kõpu poolsaarel aastaid hiljem,
kui ma seal ammugi enam ei elanud, kirjutasin sellest raamatuparadiis.
Igaüks, kes on talus elanud, tegelikult teab
ja eriti kui ta on seal elanud veel päris taluajal,
kui seal tehti tööd ja peeti loomi ja nii edasi,
teab, et talu ei ole mingi paradiis. Aga samas kui seda talu ja seda elu enam pole,
siis ta järjest rohkem hakkab tunduma nägu,
mängi kaotatud paradiisi hinna ja noh, võib-olla paradiis
saabki olla ainult kaotatud paradiis või siis see,
mida ei ole veel leitud.
Sest oma tänast elu, Me oleme ju harva võimelised kuidagi
paradiisi na tajuma.
Kuigi ju võiks, miks arvata, et õnn on minevikus
või on õnn, on tulevikus. Ja praegu on vaid töö ja vaev ja mure.
Tegelikult ju, kui mingi õnn üldse on olemas,
siis ta on praegu.
Aga noh, enamasti ei ole nii targad, et sellest aru saada.
Ja eks see tänane päev ja praegune hetk vahel lihtsalt ongi rasked,
on murelikud või valusad ja noh, siis lähed mõttes läinud
aegadesse ja ehitad nendest aegadest endale mingi ilusa pildi.
Ja see annab jõudu ka, sest kui oli kord õnn,
siis ta võib ju olla jälle. Ja kui ta kord oli, siis tähendab ta mingil viisil on ikka
ja alati meiega kaasas.
Igatahes mina küll kannan vist elu lõpuni kaasa
mingisuguseid õnne ja helguse pilte, et sellest oma kadunud
Hiiumaa talust, selle loodusest ja lindudest,
loomadest, lilledest, liblikatest, heinamaadest
ja radadest ja muidugi ka inimestest, kes seal
ja selle ümbruses elasid. Talus elades eladki ju looduses tegelikult.
Nii et isegi eit tule enam meeldegi, et võiks veel kuidagi
loodusesse minna.
Lootus algab kohe ukse eest, kostab tuppa.
Ja kui aken kevadel lahti teha, siis suhelda mitte ainult ei kosta,
vaid kohe tuleb tuppa sisse.
Niisuguses talukohas, kui on aken lahti,
siis tingimata suitsupääsuke lendab üks päev tuppa,
istub köögi lambivarju peale ja laseb oma laulu lahti. Kudlitab, Kaditab ja kärib seal kõik punane kurgualune
ilusti näha ja vaimustunult puhevil.
Ta teeks kohe pesa sinna kööki, hea meelega.
Pääsukesed ei taha kuidagi sellega ära harjuda,
et nad ei saagi enam päris elumajja pesa teha,
nagu vanasti seal vanasti olnud kööki oli rehetuba mis oli
ka köögi eest ja tingimata seal suvel pesitses mõni
suitsupääsukesepaar kuskil palgi otsa peal. Siis välja käidi suitsuaugust ja sellest,
eks nimigi on tulnud.
Ja arvata võib, et suitsupääsuke on siia meie maale levinud
üldse koos inimesega tema hoonetega, sest naljalt teda
kuskilt mujalt pesitsemas ei leia kui majadest.
Ja ega ei kujutagi talle muud elupaika ette,
mis tema tahab oma pesa teha ikka katuse alla
ja millegi peale. Ja isegi tema pesitsuselu on natukene nagu selline inimeste elu,
et kui metsalinnud, kes teevad puu otsa pesa,
nende pojad.
Nii kui nad juba natukene suuremad on, nad kipuvad sealt
pesast välja ja lähevad, isegi kui lenda veel puuokste peale
laiali ootavad seal süüa vanemate käest veel.
Aga pääsupojad, nemad on nagu inimese lapsed ei taha kodust
ära minna, on juba lendavad ammu, aga siis ööseks ikka veel
pöörduvad pessa tagasi magama ja niimoodi hilja sügiseni välja,
kui nad ükskord päriselt ära lendavad siit maalt ikka käivad
veel pesas magamas. Ja kevadel muidugi tulevad jälle tagasi tuttavasse paika
ja needsamad pääsukesed oma kodutallu kohendavad vana pesa
üles ja hakkavad aga jälle peale. Ja see pääsukeste hääl, see ongi ju nagu taluõue koduõue
hääl veel ühed elanikud, kellele see koht on koduks.
Ja tundub, et kui inimesed kaovadki ja kui veel on hooned,
kus pesitseda, siis nemad ikka seal elavad edasi.
Aga muidugi kui hooned kaovad, siis ei ole enam ka neil
kuskil olla ja, ja tänapäevased hooned ja majad tihti ei ole
neile sobivat, sinna ei pääse sisse ja pole niisugusi,
äärealuseid ja jõunkaid, kuhu pesa teha,
nii et neid pääsukesi on jäänud palju vähemaks. Ja õieti neid talupääsukesi on kaks liikine,
ei ole ainult suitsupääsukesed päris majas sees,
tahavad elada, nad võivad ka väljapool olla kuskil palgi
otsa peal see pesa.
On veel räästapääsukesed, kes teevadki räästa alla oma pesad
ja seal selles Hiiumaa talus, kus ma kunagi elasin,
alguses, kui ma sinna tulin, siis olidki need
räästapääsukeste pesad ka kohe rivis seal räästa all
millegipärast ajapikku kodus vähemaks ja nüüd ei ole seal
enam ühtegi, ma tean. Ja üleüldse need räästapääsukesed on kuidagi ära kadunud
paljudest kohtadest.
Nende vahet on kerge vahet teha, räästapääsukesel ei ole
seda punast kurgualust ja tähendab see natukene väiksem
ja lühema sabaga ja igatepidi lühem.
Ja, ja hääledki on tal niuksed, sellised vahvad häälekas,
et nii nad muudkui häälitsevad, kui nad seal ümber maja lendavad.
Ka igati vahvad ja toredad linnud. Ja pääsukesed ehitavad oma pesa mõnes mõttes natukene nagu inimenegi,
päriselt kohe ehitavad savist ja kõrtest,
et mida nad maast korjavad.
Ja tegelikult veel selle savi ja kõrred,
sellel nad liimivad oma süljega kokku, et see paremini koos seisaks.
Aga kui head savi pole liivane maa, siis need pesad ikka
kipuvad alla pudenema.
Nii et isegi kui on tahtmine pääsukesi aidata,
siis võib panna kausiga märga savi vesist savi välja
ja nad leiavad selle üles ja võtavad kasutusele kohe. Aga muidugi ei ole pääsukesed ainsad taluõue linnud,
neid on rohkem tingimata seal maja ees sagib linavästrik
musta-valge-hallikirju linnukene muudkui ratsutab oma saba üles-alla,
nagu oleks tal kole palju tegemiste kuhugi kiire alati.
Ja ekslindudel ongi suvisel ajal muidugi kiire,
nagu vanasti oli ka inimestel suvi ei olnud,
mängi puhkuse aeg.
Suvel tuli koguda kogu see toit, mis oli vaja,
et talv üle elada nii enda jaoks kui ka loomadele. Ja niisamuti linnukesed peavad oma pojad suureks kasvatama
ja nad kasvavad ju hämmastavalt ruttu, see on uskumatu,
kui palju nad linnuvanemad jõuavad neile putukaid tassida
sinna pessa.
Ja muidugi putukaid ka neid on seal palju,
kus on mitte ainult inimene, vaid ka tema,
koduloomad, lehmad, lambad.
Ja kui need koduloomad kaovad, siis ei ole enam nii palju
kärbseid ja parme ja jällegi ei ole pääsukestel selliseid
häid eluvõimalusi. Tänapäevalgi need kohta ka lautade juures,
kus on veel laudad ja kus neil lastakse pesitseda,
siis seal need on kohe palju.
Kuigi ka näiteks selles varessaaremetsa talus,
millest oli algupoole meil juttu, Aluda kuusel muraka raba ääres,
kus ammu-ammu inimesi enam elaja pole mingeid koduloomi,
seal suitsupääsukesed ikka olid kohe mitu-mitu paari seal
istusid maja harja peal ja laulsid sädistasid. Aga eks see raba ise on niisugune hea putukate koht,
see on suvel on seal parme palju sääski ja kõike,
nii et nende jaoks oli see ainukene alles jäänud maja seal
kilomeetrit ulatuses oligi ainukene võimalus,
kus oma pesa teha ja pojad suureks kasvatada. Noh, muidugi talu ja need koduloomad tõmbasid kokku ka
või ligi ka teistsuguseid loomi, näiteks hundid.
Hunti peame kuidagi suurte metsade asukaks,
aga tegelikult läbi aegade on ta oma pojad küll sünnitab
kuskil metsa varjus või otsib seesuguse varjatud kohaga,
aga tegelikult on just niisugune küla servade
ja karjamaade loom alati olnud, sest seal oli kerget saaki
lammas või ähvakene on ikka kergem saak kui metsloomad. Seal lamba ja hundi vahel ei olnudki muud kui karjalaps oma lepakepiga,
mis tihtipeale aitas, aga vahel ka ei aidanud.
Omakorda muidugi need lehmad, lambad olid väga suured maastikukujundajad,
looduse kujundajad, noh, neile pidi heina tegema,
seda tehti vikatiga käsitsi niideti lagedaks tohutud alad,
sest sealt heina sai vähe olnud põlluhein
ja teised tohutud alad olid need, kus need loomad siis ise
sõid suvel ja nii tekkisidki need heinamaad,
karjamaad ja seal täiesti selline isemoodi taimestik. Lillelised aasad, nagu neid kutsutakse.
Ja mida nüüd inimesed katsuvad kalli raha
ja suure töö ja vaevaga endale kodu juurde rajada.
Lille murusid.
Aga see ei ole, tuleb välja sugugi nii lihtne.
Et omal ajal neil heina ja karjamaadel lillemuru kujunes
täiesti iseenesest ja noh, teatud põhjustel sealt kogu aeg
see biomass viidi ära või söödi ära ja see maa oli
suhteliselt vaene ja siis erinevad liigid,
et said seal kasvada. Mingid üksikud, niisugused suured kõrrelised ei lämmatanud,
neid lillasid ära ja nii need karjamaad heinamaad siis õitsesid.
Ja minagi mäletan, Ta oli niisugune kuiv liivane karjamaa,
serv, kus lambad ikka käisid, mul ikka lambad igal suvel
ja tõesti seal õitses kassi saba, tumesinise õiesabaga,
niisugune lill ja, ja nurmnelk, roosa ja kollane kukehari,
see oli üks tõeline lillevaip.
Nüüd seal seda enam pole, sest lambaid pole,
on tulnud teistsugune taimestik asemele ja varsti on seal
üldse mets. Eesti loodus. Aga noh, ega me seda, mis varsti on, ei tea kas ma siis 87. aastal,
kui ma sinna talusse elama asusin, koos nende pääsukeste
ja kõigiga, kes seal olid, kas ma siis võisin teada,
milline on elu siin maal ja maailmas või minu enda eluaastal
2022 muidugi ei teadnud, ei osanud ka midagi karta ega,
ega loota või loota ikka loota ja unistada,
seda me alati oskama. Aga mul jäi veel pooleli jutt lindudest,
nendest taluõue lindudest, sest ega seal ei elanud
või ei ela ainult pääsukesed ja linavästrik.
No seal oli veel ka käosulane, kes iga suvi keldri
sirelipõõsas oma laulu kiiksutas, käeksutas.
Tema teine nimi on veel ööbiku köster ja see on tegelikult
palju sobivam.
Sest eks ta selline valeööbik olevi, selline vaese mehe
ööbik Kõpu metsas päris levikut ei ole. Aga seal Kõpu talu õuel elasid ka ühed päris suured linnud
või noh, mingis mõttes võib öelda, et neid peeti seal,
aga nad olid merelinnud tegelikult.
Ja nende jaoks olid õue taha vanade kõrgete mändide otsa
riputatud pakud.
Need pakud olid ka lõigatud männistis vanast rõõmsast
männist oli löödud põhi alla, katus peale tehtud,
paras suur auk sisse, nii tubli 15 sentimeetrit sesse lind,
keda sinna oodati, see polnud tõesti väike lind. See oli jäägoskel või noh, seal öeldi lihtsalt koskel kosel.
Hiidlane on laisa keelega.
Sest teist Koskla liiki, kes Eestis pesitseb rohu koskadka,
õppus ei tunta, tema pesitseb laidudel maas,
aga niisugust elupaika seal ei ole.
No need pakud olid siis sinna omalajal riputatud
ja tõtt-öelda ka omakasupüüdlikel eesmärkidel.
Aga tuli välja, et see inimese omakasu oli ka linnukasu. See asi käis niimoodi, et kevadel siis Kosklat tuli
demagoskel võttis endale pakku ja asus sinna munema
ja inimene siis keegi siis perest käis, noh,
see oli omal ajal, mina seda ei praktiseerinud enam sellel ajal,
see oli üldse juba unustusse jäänud komme.
Aga omal ajal siis käidi Te sinna pakku juurde
ja õngitseti sealt pakkustel mõni muna ja mõni jäeti alati alles.
Et siis lind tuleb tagasi, tema lugeda ei oska
ja muneb, aga muudkui juurde. Ja siis lõpuks jäeti ikka lahkelt talle mõni muna alles ka
või jäeti ühesõnaga ta rahule, et tema siis sai oma
kurnatäis muneda.
Nii nagu teie jaoks arvas ja asus hauduma.
Ja tegelikult tol ajal neid Kosklejaid oli nii palju,
et kõigile neid pakkusid, ei jagunudki tihti kaks ema munes
ühte pessa, nii et kui sealt ei oleks mune ära korjatud,
siis ei olekski sellest pesitsemiseks midagi välja tulnud,
sest nad munesid niisuguse hunniku, et kui siis üks sinna
lõpuks hauduma läks, siis ta ei suutnud neid välja haududa. Aga kui siis kõik läks plaanipäraselt, et siis Kosklema seal
haudus haudus, kuni pojad siis koorusid välja munadest,
kui nad olid ilusti ära kuivanud, niisugused kohevad
tibukesed juba siis ema lendas alla sinna pakku alla maha
hakkas seal kutsuma krooks krooks krooks,
su hääl on Kosklal, kuni siis esimene tibu hüppas
ja siis teine ja, ja nii edasi.
Pakud olid päris kõrgel ikani oma 10 meetrit,
aga noh, see linnukene tibuke on kerge tema sealt kuidagi
kupper pallitab alla rohu sisse, midagi tal viga ei ole
ja kuni siis enam ühtegi piiksu sealt pesast ei kostnud,
siis asuti teele ema ees pallikesed järel,
ukerdades niimoodi sealt oli ikka oma pool kilomeetrit mere
äärde üle õue, üle heinamaa läbi metsa, läbi risu
ja räsu. Ja kuidagiviisi nad seal ronima pugema pidid,
igatahes merele neid ka jõudis. Ja ega seal merelgi see asi veel kindel ei olnud,
aga, aga küllap neid kasvas ikka alati ka suureks omajagu,
sest iga kevad olid need jää, Kosklad jälle platsis
ja jälle leidsid oma pakud asusid sinna munele kuni neid
tuli nagu vähem ja, ja nüüd ei tulegi enam.
Just nagu et inimese huvi sai otsa ja koos klubi sai ka otsa,
aga võib olla on asi pigem selles, et inimese huvi sai
otsaga metsnugiste naha vastu ja neid metsnugiseid on saanud
seal metsas palju ja lisaks on nad ära õppinud selle Koskla
pakku asja, et sealt midagi võtta. Ja Kosklat siis ka nähtavasti õppisid ära,
et sinna pakku ei maksa enam pesitsema minna,
sellest midagi välja ei tule, tulevad lobised
ja söövad kõik ära, nemad ei jäta ühtegi muna sinna,
alles murravad, võib olla selle emagi, kes sealt küll vastu
susiseb vapralt, kui ta pesa peal on.
Ja sa lähed sinna vaatama, siis ta on nagu madu seal,
väänab oma kaela ja susiseb agana, ise vist aidanud. Ühel suvel, veel kevadel, kui mina seal veel elasin,
siis ühte niisugusse pakku läks hoopiski kuldi sisse
ja suur, mitte väike, vaid händkakk, kui uraaligak,
nagu teda veel teatakse.
Ja tema siis hõikas ja tuututes õhtud ja hommikud otsa seal
õue taga, nii et oli ka niisugune õue lind.
Kui elad metsa ääres, siis siis võib su õuele tulla igasugu elanikke. Ja et nüüd oma saadetega oleme jõudnud juuli lõppu siis luulepäevikust,
kevad ja suvi, loengi 31. juulil 2008. aastal kirja pandud luuletuse. Oh hilissuve lõhnavat teed mida teil on mulle veel varuks.
Ja see lõhn, selle magus kibedus.
Elu lõpuni vist ei saa sellest aru.
Vaevaline kergus, tühi meel.
Mul pole kaasa võtta siit midagi.
Tallan rattapedaale, õhtu on soe.
Ja sellest, mis kirjutatud, ei mäleta ridagi. See oli kuues saade sarjast Eesti loodus.
Tõnu Õnnepalu jätkab sarja nädala pärast.
