Eesti loodus. Tere, mina olen Tõnu Õnnepalu ja rändan sellel suvel nendes
saadetes mööda Eesti loodust.
Ja eelmine kord, Me jäime Ühele Hiiumaa Kõpu talu õuele
pääsukeste sädinat kuulama ja imetlema, kuidas ema koskele
oma pojukesi üle õue kutsub krooksudes mere poole minema.
Tegelikult niisugust vaatepilti muidugi nägi üliharva.
Ma arvan, et ma vist ühe ainsa korra seda seal aastate
jooksul nägin, sattusin pealesesse, koskel läks oma
poegadega hallata. D hommikul hästi vara.
Nii et harva, kui neid nägema juhtus, aga vahel vedas.
Täna ma kavatsen jätkata sealtsamast sealt sellesama õue pealt,
sest nagu võib-olla kuulaja juba on tähele pannud,
minu vaatepunkt Eesti loodusele on kaunikesti piiratud.
Ei mingit kõikehõlmav ust.
Noh, päris Lõuna-Eestisse me välja ei jõuagi,
sest see mulle võõras kant. Muidugi ma olen seal käinud ja matkanud nii võru kui Valga
kui Viljandimaal.
Sel kevadel Ki Põlvamaal käies imetlesin jälle,
kui võimas ja teistsugune on sealne loodus selle minu
tuttava kodus Põhja-Eesti omaga võrreldes.
Need Põlvama männid.
Nad on nii sirged, kõrged, kuldsed ja sellised uhked,
võimsad alleed seal maanteede ääres ja mis kõik külad,
kirikud, õunaaiad, kõik on teistsugune. Minu jaoks algab kusagilt sealt teistpoolt Emajõge ikka
täiesti teine maa, see on ilus ja huvitav
ja eksootiline.
Ja keegi on ju teine seal, mida seal kõneldakse,
mitte ei räägita.
Aga minul ei ole sellest õigust rääkida,
sest mina seda maad ei tunne.
No mis see üldse tähendab ühte paika tunda? See tähendab, et oled ennast temasse sisse mõelnud,
sisse unistanud, sisse elanud?
No kui polegi päriselt seal elanud, siis vähemalt ikka
käinud seal palju ja palju kordi läbi aastate läbi
aastaaegade ei ole vähemalt unistanud seal päriselt elamisest.
Olete ööbinud korduvalt ühes ja samas paigas erinevatel aastaaegadel.
Aga jah, see inimelu tuleb välja, on ikkagi liiga lühike,
et ühte niigi väikest maad nagu eesti tundma õppida. Ja kui ma räägin Hiiumaast, siis tegelikult kah ainult ühest
Hiiumaa osast või nurgast või servast.
Sest kuigi ma olen seal Hiiumaal elanud neljas eri kohas,
on need kõik jäänud ikkagi sinna loode läänepoolsesse osasse,
Reigi kihelkonna maadele.
Ma ei oskaks rääkida Emmastestega kassarist.
See minu, Eesti looduse reisikiri, see on rohkem biograafia
või autobiograafia või, või kodulugu ja kodulugu,
ütleme nii. Ma räägin kodustest paikadest, kuigi mõni neist on ainult
unistuste kodu olnud.
Aga mõniga, päriselt ja aastateks. Test igal majal, kus inimesed kauem on elanud,
on oma lõhn.
See on nende inimeste elulõhn, mida nad ise tihti ei tunnegi.
Kui asud elama vanasse majja, siis on tema lõhn alguses tükk
aega võõras, siis saab omaseks ja arvatavasti ka muutub.
Ja sa ei tunnegi seda enam muidu, kui kaugelt tagasi tulles.
Siis ta sind tervitab, see kodumaja lõhn.
Aga loodusepaikadega on täpselt sama lugu. Mulle tundub, et ühte paikatunnetki siis,
kui tunnetama lõhnasid talvel ja kevadel
ja suvel ja sügisel ja vihmaga ja põuaga
ja lumega ja poriga lõhnataju on meie öeldakse kõige ürgsem
taju on seotud väikeajuga ja see väike aju olevat meil üsna
ühesugune või samasugune nagu juba Reptiilidel rooma hetel nuusutades.
Me oleme saurused väga muistsed olendid.
Ja ega lõhnadest ei oskagi nagu õieti mõelda
ja need ei oska sõnadega kirjeldada. Aga ma siiski katsun. Nendes Kõpu lõhnades seguneb alati meri ja mets vahel on üks üleval,
teine üle suure tormiga võtab mereadru lõhn võimust.
Aga kui oled selle tormiga metsas, enamasti oled metsa varjus,
sest mere ääres ei saagi olla.
Siis seal metsas tunned ikkagi ka mändide
ja surnud männiokaste liivakõdu, seente lõhna.
Ja suvel kuuma ilmaga siis valitsevadki ikka metsa lõhnad,
männivaik, kuusevaik, kanarbik, kui ta õitsema hakkab. Ja tegelikult see, millest ma siin räägin,
ei ole isegi mitte terve suur Kõpu poolsaar vaid ainult
selle läänepoolne ots, mida kohalikud inimesed Ristna otsaks kutsuvad.
Ristna ots, see on kõik see, mis jääb Kõpu külasti Kõpu
mägedest lääne poole.
Need mäed on ju teatavasti kohe päris mäed üle 60 meetri üle
merepinna ja nii nagu kohalikud inimesed on tähele pannud,
nad isegi kuidagiviisi mõjutavad pilvi, vihmasadusid
ja kas sajab siin või sealpool Kõpu mägesid,
nii et tean, et on kohe selline maastikuline piir. Aga nendest siis lääne poole jääb natukene madalam,
aga ka künklik ala.
Noh, tegelikult üks päris kitsukene maalapp,
neli, viis väikest metsaküla, paar-kolm kilomeetrit põhjast
lõuna ja seitse, kaheksa kilomeetrit, siis võib-olla idast läände.
Ja muidugi siis metsad ja metsad nendel küngastel,
noh niipalju kui need need alles on, metsad
ja raiesmikud, raiesmikud ja metsad. Ja siis väikesed liivased teekeset ja rajakesed,
mis nende külade ja metsade ja randade vahet looklevad
sealse Ristna ots.
Ja samasugune kui tema lõhn on tema hääl.
See on see põhiline niisugune taustaheli,
mis sind seal peaaegu kogu aeg saadab, see on tuul
ja see on mets ja meri, need kolm elementi
ja need kokku siis annavad selle kõppu, hääle. Sest ega seal päriselt vahet ei tee, mis mühiseb,
kas mets või meri.
Kui oled mere ääres, siis on, kuulad seda meremühinat
või mürinat või loksumist ja kui oled metsas,
siis on metsahääl see, mis üle kostab ja selliste sügiseste
tuuliste ilmadega Need hääled on tõesti nii valdavad,
et nagu vaikust ei olegi.
Ma mäletan, et kui sügisel talvel varahommikuti pimedasse ei
oodata hommikust varast liinibussi, mis läks Tallinna välja
ja kui ootasid siis seal maantee ääres kruusatee ääres metsa
vahel peatuses, siis kogu aeg oli tunne,
et ahah, nüüd see buss tuleb, see mürin hakkab tulema sealt
lääne poolt. Aga ei, ikka ja jälle selgus, et see oli ainult Tuuls,
oli meri, see oli männid ja kuused.
Ja muidugist hääl oleneb veel sellest, kust poolt tuul puhub
minu kodupaik sinna lõunakalda poole ja kui tuul jäi vakka,
äkki siis oli kuulda kustpoolt, puhus kaste,
puhus lõunast või põhjast, sest kui ta oli puhunud põhjas,
siis kostis üle metsa äkise põhjapoolse mere hääl hoopiski
mitme kilomeetri tagant. Ja mereäärses kohas ikka tuule suund on kole tähtis,
sellest räägitakse hommikul ja õhtul, et kustpoolt tuul täna
puhub ja kuskil aidaa katuse otsas on ka tuulelipp,
mida uuritakse, vaadatakse ja noh, niisuguse ütleme suvitaja
või pool suvitaja jaoks, nagu kirjanik seda ikkagi on.
Tema jaoks on veel tähtis moment suvel selle tuule suuna puhul,
et kas meri siin külal on soe või külm.
Sest kui tuul on maa poolt, siis ta puhub sooja vee
äramerele ja külm tuleb alt sügavalt tasemele
ja ja ilm võib küll olla väga ilus, päikeseline ja,
ja kohe kuum on seal mere ääres liiva peal liiv läheb
niisuguse ilmaga eriti tuliseks. Ja meri on jääkülm.
Noh, siis on võimalus seal sellel kitsal maaribal võta
jalgratas ja sõita risti läbi poolsaare teisele pooleteise
külge põhja poole randa ja seal on soe vesi,
aga külm tuul. Ja tegelikult tollel ajal paarkümmend aastat tagasi juba rohkem,
kui ma seal elasin, siis noh, siis õieti suvitajaid veel ei olnud,
neid seal ei käinud.
Aga olid ühed teistmoodi suvitajad, olid küla lehmad
ja veel teise küla lehmad, kes tulid hommikul oma kodudest
ootasid 11 õue väravates, kuni kõik said kokku
ja siis läksid sabasid vehkides mere äärde.
Seal nad sõid luidete peal oma kõhud täis,
seal kasvas rand-seahernes kuulus looduskaitsealune taimekene,
mida on seal päris palju ja muud head ja paremat
ja kui kõhud olid täis, siis mindi merre. Ja seal veedeti siis suurem osa sellest ilusast suvepäevast,
nemati umbes kõhuni vees löödi aga vahetevahel sabaga
ja väga hea oli seal merel, tuul viib parmud ära
ja putukad kärbsed ja jahutab ka jah, nii need Ristna otsa
lehmad siis seal elasid ja suvitasid.
Aga see muidugi minevik, selliseid lehmi ei ole enam olemas. Aga kui nüüd tulla veel suve ja selle lõhnade juurde,
siis peale mändide ja liiva ja kanarbiku on seal Ristna otsa
randades veel üks magus lõhn.
Eriti seal otse mere ääres, kui heidad liiva peale pikali
ja eriti kui veel tuul on maa poolt siis tunnet roosi lõhn
täiesti selgesti magus roosi lõhn.
Ja noh, kui natuke pead kergitad, siis näed,
et jajaa roos ongi seal roos õitseb ja õitseb sealsamas
liiva peal. Nägu ühes vanas laulukeses, õitseb seal koos nende
looduskaitsealuste taimedega, kellest ühte juba oma
nimetasin ja peale selle on siis veel randogaputk.
Mõlemad on hästi äratuntavad, üks on hernes,
rand-seahernes, selgelt hernes oma õite ja Kaunadega.
Ogaputk on okkaline ja ta ei ole mingi putk,
tegelikult aga aga ogaline toon.
Ja siis nendega koos seal kasvabki roos,
mis lõhnab suvel sooja ilmaga. See roos ei ole üldse looduskaitse all, vastupidi,
see kuulub looduskaitseametnike arvates vähemalt hoopis ära.
Hävitamisele on kantud invasiivsete võõrliikide nimekirja.
Noh, ma ei tea, kuidas selle hävitamisega need on
ja kas seda keegi tegema hakkab, võib-olla see hoog läks ka üle.
Aga igatahes tegemist on siis jah, võõrliigiga pärit lausa Kaug-Idast.
Kuidas ta siia just jõudis, seda mina ei tea,
aga paistab, et teda levitab edasi meri võib-olla ka linnud,
igatahes ta on hästi levinud nendel liivastel randadel
ja hästi seal kodunenud, see on kurdlehine roos,
roosa ru, koosa kartuli roosiks kutsutud võib-olla oma
suurte lapikute marjade pärast mis on muide väga head magusa
maitsega ja, ja neid, et kõik Ristna otsa inimesed
ja mina kaasa arvatud, korjasime igal sügisel
või suve lõpus õieti kui nad valmis said
ja neid sai siis kuivatatud pliidi praeahjus,
muidu nad ära ei kuiva ja väga hea magusa paksu kibuvitsa
tee sai nendest, nii et mina küll ei pooldaks selle roosa
aru koosa ära hävitamist, et noh, mis siis,
et võõrliik on võõrliigi mõistagi on meie peades loodud
ja eks peab vaatama mõistusega, et on muidugi võõrliike,
mis tõesti kuidagi tungivad peale ja ja on lausa
ebameeldivad ja ohtlikud, nagu see kuulus karuputk. Aga see kartuliroos seal luid etel ta kasvab
ja ei tundu küll, et ta kedagi teist sealt välja tõrjuks
või kuidagi tülinaks oleks ja ja pigem on väga ilus
ja kena ja ja noh, võib-olla lihtsalt asi on selles,
et mina olen temaga ära harjunud ja, ja eks sealt see võõrai,
oma arusaam tulebki ju oma on see, millega oled harjunud ju
võõras see, millega ei ole. Eesti loodus. Ja selle metsaelu juurde seal Kõpu Ristna otsas,
sest noh, ta otsapidi ikka metsaelu oli ja sellel ajal ta
oligi rohkem metsaelu kunagi muidugi nendes külades käidi ka
merel ja kalal, aga tol ajal kaheksakümnendatel sisse merel
käimine oli piirivalve poolt ära lõpetatud
ja takistatud, et seda enam eriti ei olnud,
aga mets oli ikka mets ja metsast on ju ka midagi võtta.
Ja seal metsas siis ka käidi sama peal. Sest olid mustikad, olid pohlad.
Ja kui tuli sügis, siis olid kuuseriisikad
või õieti võib-olla nende nimi on hoopiski porgandriisikas,
ma ei tea, need on sarnased liigid.
Ja seal Ristna otsas ei kasva nad üldse mitte igal juhul
kuuskede all, vaid mändide seal mere ääres olid kunagi
lahtised luited koguse rist, nats on selline luitemaa aga
enamasti luidetele on juba ammu-ammu suur mets kasvanud,
aga vat seal mere ääres, need luited ei olnudki metsa alla kasvanud,
vaid seal tuul puhus liiva nagu kõrbes ühest luitest teise. No mina ei ole seda pilti näinud, see oli siis juba kadunud.
Millalgi kuue-seitsmekümnendatel otsustati,
see ei ole üks see asi, et see on niisugune looduse stiihia,
millele tuleb vastu astuda.
Ja teatavasti kuue-seitsmekümnendatel oli suur veendumus
inimeste seas, et inimene käib oma tehnikaga loodusest
tyhjatest üle ja, ja peabki käima ja see on hea,
et tema kujundab loodust oma vajaduste järgi. Ja tõepoolest need liivaluited ei vasta mitte mingisugustele vajadustele,
sest nad ei too mingit tulu ja neile võeti kätte istutati männitaimed,
see oli muidugi suur töö, neid seal veel kinnistati,
neid luited seal pajuvitstest punuti mingisuguseid niisugusi
ääri sinna, et see Liivika ei liiguks ja istutati männid
ja noh, kui esimene kord ei läinud kasvama,
istutati uuesti ja uuesti ja nad läksid kasvama.
No tegelikult see, see, et need luited seal olid
ja liiv niimoodi lendas lahtiselt, ma arvan,
see ei olnud ainult tuul ja loodus, vaid seal oli oma osaga,
no mitte otse inimesel, aga nendel samadel lehmadel kariloomadel,
keda veel omal ajal oli õige palju ja nemad armastasid ikka
seal mere ääres käia, lasti hommikul väravatest välja,
metsa nii-öelda karjamaale. Suvel parmudega nad mere äärde siis panid.
Ja oma sõrgadega nad ilmselt selle liiva seal ka niimoodi
lahti tallasid või ei lasknud seal taimedel
ja puukestel kasvama hakata.
Aga nüüd siis istutati need männid ja loomade karjatamine,
seal keelati kõvasti ära, ma ei tea, kuidas sellest just
kinni peeti, aga no igatahes männid läksid kasvama,
nii et kaheksakümnendatel, kui mina seda pilti seal esimest
korda nägin, siis oli nendel vanadel luidetel juba niisugune
männi võserike. Midagi ilusat ei olnud ja tundus, et sellest ka midagi
ilusat ei tule, aga nende männikeste all kasvas sügisel oktoobris,
kui vihm oli lõpuks kuivad luited märjaks kastnud,
siis tulid sealt maa seest välja need kuuse
või porgand, riisikad, neil on niisugune oranžikas piimmahl
mõlemal ja peetakse väga heaks seeneks.
Ja neid võis sealt kokku ajada kohe kasvõi kartulikottide kaupa. Ja ime küll, aga nüüd paari-kolme-neljakümne aastaga on ka
need männid kasvanud juba kaheinimesekõrguseks vähemalt
ja juba hakkab see asi metsa moodi välja nägema
ja ja eks kindlasti aegade jooksul osa mände murrab torm
maha ja võib-olla suure osa, aga mõned ikka jäävad
ja võib-olla nendest üksikutest, mis jäävad,
kasvavad ükskord samasugused võimsed, kõverate okstega
rannamännid nagu neid sealt Ristna otsa metsadest
ja luidetelt ikka leida võib. Mõni mänd on kohe niisugune, et jääd seisma
ja teda imetlema, mis siis, et oled juba 100 korda näinud
kohe nagu tekivadki sellised tuttavad männid.
Ahah, vaata, tere.
Sina ikka püstisin viltu küll, aga ei kuku pikali.
Noh, aastatega ka mõni on kukkunud, aga mõni niisugune
viltune ja, ja vana ja võimas, seisab ja seisab.
Ja nagu jääkski seisma. Aga võib-olla noh, nii 150 aasta pärast on ka need kunagi
ammu inimeste poolt sinna luidetesse istutatud männid,
mõned neist mõned üksikud just samasugused
ja keegi käib mööda ja imetleb neid.
Ja need on tema tuttavad, männid. Aga oma saadet eetrisoleku järjega minu Rehnungi järgi me
oleme jõudnud juba täiesti augustikuusse.
Ja ma ei tea, milline see august on tänavu aasta.
Sest praegu on alles juuni, kui ma räägin siin.
Aga mul on minu oraakel pärit minevikust aastast 2008 luulepäevik,
kevad ja suvi ja kus on ülestähendused kuupäevade kaupa
ja sealt ma siis vaatan, milline see augusti algus võib olla.
Ja näiteks. 2080. aasta seitsmes august.
Neljapäev. Kurvastusest on saanud harjumus elust ringritsikad saevad ei
saa läbi saetud.
Järvevesi on juba külm.
Vesiroosid kinni.
Veest tulles oled ikka natuke elusam.
Ring nagu paotub.
Leevendus. Keha on uskumatult visa. See oli saade sarjast Eesti loodus.
Tõnu Õnnepalu jätkab sarja nädala pärast.
