Eesti loodus. Tere, mina olen Tõnu Õnnepalu ja eelmine kord me jõudsime
oma suverännakuga üht Eesti looduse äärmusesse,
kui nii võib öelda, Vilsandi saarele.
Ja sinna me jäimegi, sest ma lubasin, et räägin ikka päris
loodusest ka Vilsandi lilledest ja lindudest,
see on ikkagi linnuriik.
Aga õieti ma tahan ikkagi veel sealt edasi minna natukene
veel kaugemale, sest Vilsandilt saab ka edasi,
seal on veel saarekesi, kui tuletorni juurest merele aerutada,
siis seal kohe tuletorni all, aga vahel on sügav meri on
ühed väikesed kaljusaared ja vot seal on see tõeline lindude riik. Või noh, igatahes oli kord ja noh, on ikka.
Ja nendele Kalju saarekest teile õigupoolest saabki rännata
ainult niimoodi mõttes või kirjelduste kaudu
sest need on kõva looduskaitse all ja seal ei ole lubatud
käia linde segamas.
Ja noh, õige, aga mis seal ikka käia.
Aga mul on siiski olnud õnn neid kaljusaari
ja laidusid külastada just nimelt Nende lindude ülelugemise
huvides teaduslikel eesmärkidel. See on lubatud korra või paar kevade jooksul seal käia koos linnuteadlastega.
Ja see linnupesade lugemine seal on vana traditsioon,
neid on loetud juba üle 100 aasta ja nii on teada,
et kuidas linnustik seal terve selle sajandi jooksul on
muutunud ja ta on muutunud nii nagu inimese elus
ja ajaloos.
Nii on ka tegelikult nende saarekeste lindude elus olnud üx igavene,
segane ja rahutu sajand. Siis tuleb välja, et lindude eluigatahes,
nende merelindude elu on inimeste eluga väga tihedalt seotud.
Omal ajal sajand ja rohkem tagasi olid nende merelindude
munad saarerahva jaoks tähtis toit.
Neid käidi sealt korjamas, laidudelt olevat lausa tünnidesse
soolatud ja kanu ei olevat üldse peetudki.
Vilsandil ei olnud vaja see niisugune üsna metsik korilus
või küttimine, kuidas seda nimetada, see kestis läbi aegade ja,
ja noh, ega ta nende saarte linnustikule just hästi mõjunud,
aga ega need linnud ära ka kadunud, eks võib-olla osati ka
ikka mingit piiri pidada ja jäeti lõpuks see linnukene ikka
oma munadele hauduma. Nende merelindudega on ka nii, et osadega vähemalt,
et kui ta muneb oma pessa, siis sega ta neid mune lugeda ei oska,
näeb, et veel on vähe, muneb juurde.
Ja siis lõpuks hakkab hauduma.
Aga igal juhul see komme kestis seni, kuni tuli Artur Toom.
Õieti ta sattus sinna Vilsandile tuletorniülema kasupojana
ja nii ta juba lapsena nägi seda lindude asja
ja häda seal Vaigastel nendel vaika kaljusaarekeste
tuletorni all ja kuidagi tal hakkas nendest lindudest kahju,
et nende munad niimoodi ära röövitakse ja kui ta sai siis
täismeheks ja sai tuletorni ülemaks omakasuisa järeltulijana
siis ta võttis, korraldas selle asja niimoodi lühidalt,
öeldes, et Riia loodusuurijate selts võttis vaikad
kihelkonna kirikumõisa käest rendile ja kaitse alla. See oli aastal 1910 ja niimoodi saigi Eesti esimene
looduskaitseala vaika linnuriik.
Siin peab jälle nimest rääkima, ma juba ütlesin Vaigastel
ja see on küll võib-olla harjumatu, aga tegelikult
ajaloolises mõttes õige vorm.
Et nüüd on ametlikus kirjakeeles ja kaartidel muidugi vaikad
ja nii on ka õige, nii on ka vaika.
Vaikaid on nimelt kolm saarekest, ülemine,
alumine ja keskmine ja kaardi peal ongi ülemine vaika,
alumine vaika ja keskmine paika. Aga õieti peaks olema paigas.
Ja see sõna käändub siis täpselt nagu kaigas.
Ja ilmselt see Vaigas oligi niisugune üldnimi,
nii nagu on kare või rahu või kari või madal
või laid nagu kuskil neid väikeseid maa lapikesi,
mis merest nina välja pistnud, nagu need kuskil kutsuti.
Ja niimoodi olid ka vaikad. Aga et neid vaikaid üldse ongi olemas ainult kolm
või siis viis kuus, siis seal on paar vähemat kari veel
niisugusi kaljupankasid suhteliselt sügavas meres niisugusi,
kaljusaari, neid ainult niipalju on seal Vilsandi tuletorni
all ja rohkem neid Eestis ei ole.
Ja niisugust linnurikkust nagu seal on või oli,
seda annab ka otsida.
Või andis ja õigust öelda, et sellest Vaigaste linnuriigist
aimu saada, ega selleks ei olegi vaja sinna paadiga kohale
minna ja linde pesa pealt ära ajada. Sest need merelindude pesad on ju enamasti täiesti lagedal
seal kaljusaarel, no seal on mõni magesõstra põõsas varem,
neid oli rohkem, aga nüüd on kormoranid väljas suretanud.
Mõni part teeb oma pesa sinna põõsa alla,
aga teised linnud teevad täiesti lagedale rannale kiviklibu
sisse kalju peale muneb oma munad sinna ja nii on.
Ja kui nüüd tuleb inimene või noh, tuleb ka merikotkas sinna saagijahile,
siis need linnud kõik põgenevad oma pesadelt
ja kui see lind läheb rahulikult, part tahk näiteks läheb
oma pesa pealt ära, läheb merre sööma sest vahepeal peab
sööma ka siis tema katab oma munad ilusti kinni,
sulgedega, mis tal seal pesa ääres on. Aga noh, kui ta ehmatatakse minema, siis tal ei ole aega
katta ja siis need jäävad seal lahti ja nähtavale
ja osal lindudel seal Meriskil ja punajalg-tildril
ja kajakatel tiirudel, neil on niisugused kirjud munad,
need on nagu need rannakivikesed, ega neid ei märkagi kohe.
Nii kergesti seal kivide vahel, aga noh,
merikajakad, hõbekajakad, neil on terav silm,
nad leiavad need pesad üles ja, ja on platsis. Ja loodus on julm, täiesti loomulikult hoolimatult julm.
Või noh, ta iseenesest ei ole ju julm, aga inimliku mõõdupuu
järgi on julm.
Ühtede munad ja pajukesed on teiste toit
ja nende teiste pojukeste toit, kõik tahavad elada,
kõik tahavad süüa.
Ja kellel on õigus ja kellel on vähem õigus? No igatahes on nii, et selleks, et seda vigast linnu elu
näha ei olegi vaja sinna kohale sõuda, vaid aitab sellest,
kui minna Vilsandi saare lääneotsa tuletorni juurde.
Ja sealt majakaltan, on kõik see näha, binokliga on nagu peo
peal ja isegi palja silmaga, kui vaatad,
on see lindude elu ja möll seal kõik näha on,
sest nad on nii lähedal.
See on jällegi üks haruldane asi eesti laidude
ja saarte seas, sest enamasti need laigud on meil madalas meres. Ja kui nad on päris kalda ääres, siis on see vesi seal vahel
liiga madal, siis juba käivad sinna metsloomad,
rebased kährikud peal ja siis ei ole seal mingeid linde.
Et need linnulaiud enamasti ikkagi kaldast kaugel.
Aga vot seal on see kaljune kallas ja niisugune väikene
sügavik seal suure saare ja nende laidude vahel,
nii et nad on kohe-kohe päris lähedal.
Ja üks omamoodi niisugune eriline maastikuelement on need
väikesed kaljusaared seal suure külje all. Ja niimoodi, kui jah sealt tuletorni alt vaadata,
siis kevadel panna silmad kinni ja kuulata siis linnukisa on
sel kevadel varasuvel, see on lõpmatu see ei vaikiga öösel
seal tiirud, nende nisugune kirimine, karrimine,
muidugi kajakad kajakaid, mitut liikesele hõbekajakas
merikajakas on suured, neilt teevad ka suurt jämedat häält
ja siis on kalakajakad, need on see klassikaline kajakakisa.
Noh, siis on Meriskib tema vile või niisugune hüüdmine
ja punajalg-tilde, nüüd on suured kisakõrid laidudel
niisugune selline lõpmatu helitapeet. Ta on seal muidugi merekohin ja mühin veel seal taustal.
Ja ma ütlen küll kisa, aga aga kuidagi see kõik kokku on
ikkagi nagu üks muusika mitte võib-olla niisugune väga ilus
ja vagur ja meloodiline muusika, midagi päris sellist
metsikut ja särtsakat ja äkilist, aga ikkagi nagu muusika
ja tegelikult on selles ka, kuigi seal on nagu ärevust.
Sest ega need linnud niisama ei kisa, seal on ikka mingi põhjus,
on ärevust, aga on ka selles kõiges kokku,
on mingisugune rahu. Ja see on selle paiga hääl.
Ja seal on kõrgemaid pill, selles muusikas on madalamaid.
Noh, põhiliselt on ikka need kõrged toonid,
kajakad ja tildrid ja kõik see aga on ka näiteks kevadel kui
on hahkade mänguaeg, siis on see isa haha vu,
selline hästi madal hääl millest kohe ei saagi aru,
mis hääl see üldse on, kas see on üldse lind
või mis, mis see on, see on nagu mingi mere pasun,
selline madal, ta kostab päris kaugele ja omal ajal,
kui need hakkasid pesitses seal Vaigastel ikka sadadena,
no siis siis olevat see õu niisuguse suure koori moodustanud
mingi sellise madala sagedusega võimsa helilaine mis sealt
merelt tuli vaiksetel May hommikutel. Ja see on üks väga kummaline hääl ja kindlasti see on,
eks, Vilsandi ja, ja võigaste eriline hääl.
Ja see hahk ise, noh, ta on niisugune suuremat sorti merepart.
Isalind on igavene, uhke rohelise-valge-hallikirju,
emalind on teistmoodi uhkel pruunikirju niisugune,
et ei paistaks välja, kui pesa peal haub.
Ja siis seal pesa peal haudadest kisub veel nokaga oma rinna
pealt udusulgi, sätib neid pesa äärde, et ikka oleks soojem. Sest see hahk on tegelikult arktiline lind,
tema päris kodu, kui nii võib öelda, on pigem kaugel põhjas.
Ja võib-olla ta siin, meie laidudel ja paigastel ongi
möödunud aegade mälestus, et ta siin veel pesitseb.
Igatahes paistab nii, et sealt Vaigastelt
ja üldse Eesti saartelt hakkab vaikselt ära kaduma,
kuigi see inimeseloom ammu enam tema mune korjamas ei käi,
aga noh, teised korjajad, suured kajakad,
kes nii mune kui ka need haha pojukesi merelt nopivad. Kuigi emad koguvad neid kokku ja valvavad mitmekesi ka
niisugune komme, niuksed, lasteaiad moodustatakse merel.
Aga no mis sa teed? No igatahes, kui kunagise vaika looduskaitseala moodustati,
see moodustati jälle siis pärast Artur Toomi aegasid,
mis lõppesid muidugi teise maailmasõjaga.
Siis 57. aastal jälle, kui tuli uus looduskaitseseadus,
siis tehti taas sinna looduskaitseala ja jälle hakkasid
rahad siginema seal Vaigastel, see on huvitav,
et niipea kui ikkagi neile rahu anda ja,
ja kui, kui inimene neid kaitseb, siis nagu linnuke teaks,
et oh, nüüd on siin ja pesitseda ja ta saab oma pojad
suureks kasvatada. Ja neid sai seal kohe ikka palju, neid loeti sadadena
ja lõpuks tuhandeteni seal Vilsandil laidudel.
Ja nende merelindude ja just merepartidega niisugune asi,
et ega need pojad teie pessa nad, nii kui nad on munast
koorunud ja ära kuivanud, ilusaks kohevaks tibuks.
Siis nad vudivad ruttu-ruttu ema järel merre
ja kaovad merel enam nemad kaldale või tulevad kaldale puhkama,
võib-olla, aga mitte pessa pessa tagasi tule. Ja see pesa jääb maha koos oma selle ilusa udusulgedest valliga,
mis haha ema sinna ümber sättis.
Ja need udusuled, Need on üks erakordselt hea isolatsioonimaterjal.
Nagu inimene oma kavaluses on kindlaks teinud
ja omal ajal need korjati, koguti nendega vooderdad,
mingeid selliseid erilisi rõivaid küll polaaruurijatele
ja küll selliseid magamiskott ka, millega mindi kuhugi
kaugpõhja külma kätte. Et isegi sellel Vaik ka looduskaitsealal oli kohe niisugune
riiklik plaan, et korjata neid haha sulgi,
teatud folk lausa kiloosid, kui arvestada,
et see sulg on ju kerge, siis hoida pidi ikka olema
ja neid pidi puhastama ja rohukõrtest ja see oli üks suur
töö ja seda pidi tegema siis kohe varsti,
kui linnud olid merele läinud, siis startis tuul,
puhus need suled laiali, aga aga neid korjati,
noh, see on kannud jäänud minevikku, on tulnud uued moodsad,
paremad materjalid ja haha sulgi enam väga keegi ei taha
ega korja. Ja pole ka tegelikult hahkasid,
Nende asemel on saartel nüüd haigastel ja teistel laidudel
kormoranid kah kena must lind. Aga nende tulek on, on palju muutnud.
Nende väljaheited on happelised, söövitavad ära igasuguse
taimestiku magesõstrapõõsad ja mis seal olid,
need on kadunud, ei ole seal teistel lindudel enam kuigi
palju varjupaika.
Ja noh, võib ju niimoodi mõelda, et loodus on looduse lind,
on lind, kormoran siis kormoran, aga miskipärast kormoranide
rivi seal nende paigast turjal. Kui vaatad sugune must rivi nagu sõdurid istuvad seal see
nägu tekitab mingit ärevust hinges, et ei tea,
kas see ikka on üks õige asi justkui nagu on loodus,
aga aga midagi on seal valesti ja võib-olla,
et on ka. Räägitakse looduse tasakaalust ja õigupoolest on ju nii,
et ega see tasakaal kunagi kuhugi ei kao,
ta lihtsalt muutub, loodus leiab igas olukorras mingisuguse tasakaalu.
Aga see tasakaalupunkt võib kalduda kuhugi väga äärmusesse.
Ja kahtlustada võib, et ikkagi inimese tegevus on see,
mis seda tasakaalupunkti nihutab.
Ja kui ta kiiresti nihutab, siis just nimelt osa liike,
kes on harjunud selles või teises elupaigas elama,
need ei suuda kohaneda selle uue tasakaaluga
ja kaovad. Ja niimoodi kaovadki paljud linnud ka nendelt
mere saartelt, noh nad ei ole päriselt kadunud,
aga neid on palju-palju vähem, kui neid varem oli. Miskipärast kaovad just sellised toredad väikesed,
lõbusad ilusad linnukesed ja kes ei kao,
on need kormoranid, nad suured kajakad, natuke sellised röövlid.
Noh, see on jällegi hinnang, aga niisugune tunne igatahes on. Aga nendest paigastest veel kaugemal meres on tegelikult
Saari see Arhipellaakse saarestik, lõppe Väigastega,
seal on veel Loonalaid natukene suurem saar
ja kunagi oli seal talu ja kui ta seal oli,
see oli Eesti kõige kaugem asustatud punkt läänes Selona
laiu talu. Ja sellel Loona laiul seal enam linnuhulki ei ela,
seal on kadakad, männid, suurem saar, seal elavad rebased.
Ja noh, see seadus on niisugune, et kuhu juba Rebane on
elama asunud, seal lindudel enam asu ei ole. Et see on juba teistmoodi elu.
Aga Selona laiu talu, noh, sellest on järel seal paar palgi
otsa ja mõni keldriauk mõni suur puu, nagu ikka nendest
taludest jääb, see oli päris uhke talu.
Ja imelik asi on, et et inimese elupaigad
või inimene on sealt juba ammu mitukümmend aastat kadunud.
Et see paik ikkagi kao nii ruttu.
Ja seal on midagi täiesti teistsugust kui mujal looduses. Kui istud sinna palgi otsale või sinna keset õue kivi otsa maha,
siis tunned seal justkui sellist inimese juuresolekut
või mingisuguse unistuse mingite soovide elamist seal paigas.
Ja see alati paneb ennastki kuidagiviisi unistama
ja mõtlema, et missugune see elu siin oli selles laiu talus
täiesti omaette keset udusid ja torme ja
ja muidugi suvel ka keset sillerdavat merd
ja valgust. Ei tea, kuidas ta oli, sellest on muidugi mälestusi nii
kõike ja mõni pilt, okei, aga aga milline oli see elamise
tunne seal, seda muidugi saab vaid unistada
ja fantaseerida sellona laiu õue peal palgiotsal istudes.
Ja miks need kohad äratavad unistusi ei tea?
Vist jällegi see, et see inimkogemus, sealse hingeline kogemus,
see peegel, milleks tolaid inimestel oli,
see on midagi erilist, seal on midagi äärmuslikku,
teistsugust. See ei olnud päris tavaline elu mis on tavaline elu,
ükski elu ei ole lõpuks tavaline, aga aga noh,
ikkagi kõik saavad aru, kui ma ütlen, tavaline elu argielu.
Kuigi ega me keegi ei tea, et me elame erilist elu
ja ja kindlasti ka need loona laiu inimesed seda õigupoolest
ei teadnud, sest kus sa ka ei elaks kuitahes erilises paigas,
lõpuks on see ikkagi sinu argipäev ja sinu tavaline elu.
Ja enamasti läheb meelest ära, et, et tegelikult see elu
ongi alati eriline ja üks ja ainukordne,
nii nagu üks saar või laid keset elumerelaineid. Et natuke ta on nagu teisedki, kõik, aga ometi täiesti teistsugune,
see on ka üks asi, mis nende laidude saarte puhul võlub,
on see, et nad tõesti igaüks ükskõik kui väike
ja teistega seal võib olla kobaras, koos ta on,
ta on ikkagi isemoodi ja noh, vähekene suurem laid juba nagu
Loonalaid või Vilsandi või vaikad igalühel on mingi täiesti
omaette atmosfäär ja meeleolu ja olemine.
Ja, ja igaüks on nagu üks väike maailm. Et selles mõttes jah, see niisugune loona laid oma taluga
just panebki unistama, et nii väike ja ikkagi üks maailm Aga ma lubasin ka lilledest rääkida.
Jutt läks lindudele ja laidudele, aga Vilsandi ise ka on ju
kaljusaar pooleldi vähemalt pool on kaljune pool on liivasem.
Et lääne ja põhjaküljes kalju paljastub ja seal on mullakiht,
on õige õhukene, kui teda seal üldse on.
Ja siis on need klibuvallid, kus ka õieti ole mulda
ja jällegi, see on niisugune vaene elupaik,
nii nagu raba on vaene, sellepärast et seal on ainult see
sammal ja turvas ja vesi siis siin on ta nagu vastupidi,
see loopealne, seda kutsutakse loopealseks,
seda kaljunurme. Siin jällegi ei ole vett, suvi on tihti kuiv,
nendel leidudel vihma ei 100 kaua aega, siis see kõik kuivab seeläbi.
Ja see mullakiht on hirmus õhukene.
Aga ikkagi see on täiesti teistsugune keskkond,
kui nad raba rabal on, see kõik on happeline
ja märg ja siin on vastupidi, see lubjakivi on ju aluseline.
Ja pigem on seal liiga kuiv.
Ja jällegi see vaesus loob nagu mingisuguse ilu. Enamasti ikka südasuvel on üks aeg, kui see kaljunorm muutub
nagu üheks suureks lilleaiaks ja kõik õitseb need klibuvallid,
kus õieti ju ei tohiks midagi kasvada, aga näe,
seal kasvab ja õitseb ja õitseb uhkesti.
Ja kui rabaõite värvid olid ja on roosa ja valge,
suurt muud seal nagu ei ole siis siin kalju peal,
need värvid on hästi tugevad, sellised mahlakad,
sinine, erinevad sinised, tumesinine, helesinine,
erkkollane, sinised on kellukad, seal kurekatel,
kõige suurem kelluka, sussi keel, sügavsiniste õitega. Ja kollast annavad hobumadar kukehari punakat seal
ja haisev kurereha ja sellist noh, punakad lehti just nimelt.
Ja kõik see kokku on tõesti nii värviline,
et midagi nii värvilist, ma ei ole kusagil näinud,
kui need Vilsandi kaljupealsed lilleniidud.
Ja kui siis tuleb öö ja need värvid tuhmuvad
ja kaovad siis ulub seal šaakal.
Tema on nüüd selle saare uus asukas ja kuidagiviisi see tema ulg,
mis ei ole nagu hundi hulkse šaakali hulluks on ikka laul. Temal on oma laulukene ja õhtul hommikul,
pärast päikeseloojangut enne päikesetõusu,
ta läheb kuskile kõrgema koha peale ja esitab oma laulukesi
kuidagi see sai minu jaoks niisuguseks Vilsandi hääleks. Aga nüüd suvehäältega edasi minnes.
Me oleme jõudnud juuli keskpaika ja sealt juba ülegi.
Ja tuulepäevikust, kevad ja suvi ja ma võitsin.
Niisuguse kaksikluuletuse. Nii palju asju on olnud et mida saab veel olla.
Nii palju asju on olemata jäänud.
Et mida saab veel olemata jääda. Terve päev tilgub vihma.
Istutan Suislepa maha, kingiti, kasvab ta suureks puuks.
Kasvab, siis kasvab.
Õhtu läheb selgeks ja jahedaks.
Sügist on jälle õhus.
Täiskuu peaks varsti tõusma.
Südasuvine täiskuu.
Indias on see suur püha kuru, kaela riputatakse lille vanikuid. Elevant tuuakse külla temaga elaga lille vanikud.
See on homme.
Ma ei tea siin ühtegi guru, kelle kaela midagi riputada.
Valge õhtu on siiski salapärane. Taevas läks täiesti selgeks ja täiskuu ongi väljas.
Õitseb kollasena metsa kohal.
Küps ja vaikne.
Suve viimane linnu hääl, täpik, hõigut, juuksumine allikajärvelt.
Ja sügise esimene üksikritsikas söödis.
Vali sireen.
Süda korraga, kerge, raske.
Naabrivanamees tuleb rattaga mööda uut teed,
kruus on pehme, vanamehe jalka. Ta ei näe mind.
Hädaldab käänab vanale põlluteele, saab uuesti sadulasse.
Pedaalide kägin kaugeneb jälle kuu kuigk.
Ritsikas Irin. Kuulsite neljandat saadet sarjast Eesti Loodus.
Tõnu Õnnepalu matkapäevik jätkub nädala pärast.
