Kas iga kingsepp ikka peab oma liistude juurde jääma? Meie tänase saate peategelased ütleks ilmselt,  et ei pea, sest nemad kõik künnavad mitmel põllul korraga. Täna saates läheme kohtume teadlastega, kes näevad  geneetikas poeetikat ja majanduses füüsikat. Kõigepealt sukeldume aga rahvariide kuhja,  et leida sisend robootikaks. Inimese keha toestab sisemine skelett, aga loomariigis on olendeid,  kelle keha toetab välimine skelett ehk eksoskelett  ja oleme midagi sarnast püüdnud ka endale luua rõngassärkide  ja raud rüüdega. Aga juba enne jäikade turviste leiutamist hakkas inimene oma  ihu pehmema kraamiga kaitsma. Tekstiilid on inimkonna üks vanemaid materjale. Kangastelgi tunti juba kivi ajal aastatuhandeid tagasi. Ja ja mis on huvitav, ega tänapäevased kangasteljed ei erine  väga palju nendest arhailistest. Seega on tekstiilitehnoloogiad läbi sajandite saavutanud täiuse. Ja miks mitte siis kasutada selliseid materjale  ja valmistamismeetodeid tänapäeva teaduses,  kombineerides robootikat ja tekstiile, et valmistada  rõivastanasid exoskelette. Peamiselt kasutatakse Exoskelett on väga erinevaid  ja erineva funktsiooniga. Üks peamisi rakendusi on meditsiinis abivahendina,  liikumisvaegusega inimestele aga väga sarnane rakendus on  ka spordis, et täiustada inimest ja tema võimekust. Aga rakendusi on ka tööstuses. Näiteks selleks, et vältida vigastusi ja sundasenditest  tekkivat ülekoormust. Kaia Põhako Eskot inspireerivad traditsioonilised tekstiilid. Mis kandi veed need on? Siin on põhiliselt Lõuna-Eesti, et on pehja  ja palamuse ja. Rohkem paistab siin, aga rannut on ka need  ja kui vanad noh, eks nad on sisuline 19-na sajandi teine pool,  ehk siis see, kui veel rahvariideid kanti,  aga ju sajandivahetusel sealt hakkasid rahvariided  kasutuselt ära kaduma, nii et need on olnud igapäevases pruugis. Jah, seda kindlasti. Vaatame seda palamuse vööd siis lähemalt sellepärast et ma  olen palamuselt pärit. Ja. Kevade mailt kevademail just. Nii kas sa seda mustrit tunned, oled näinud? Struktuur on klassikaline, me näeme siin lõimelõngasid  ja koelõngasid ja selline reljeefne struktuur tekib nendest. Millal sulle esimest korda turgatas, et,  et see vana Eesti värk võiks aidata sul tuleviku Eesti  probleeme lahendada? Tekstiilid on tegelikult juba varajases lapsepõlves mind  huvitanud ja minu hobi on tekstiilkäsitöö  ja kui ma hakkasin õppima materjaliteadust,  siis ma tegelikult alguses mõtlesingi, et ma tahaksin  tegeleda tekstiilidega. Ja aastad läksid ja, ja lõpuks ma leidsin  selle võimaluse, kuidas oma teadustöös kombineerida  siis keemiat, robootikat ja tekstiilitehnoloogiaid selleks,  et välja töötada rõivasarnast eksoskeletti. Kui me hüppame nüüd rahvariide vööde juurest siia  Exoskelettide ehitamise arendamise laborisse  siis koostisosi on äkitselt hästi palju. Tekstiilmaterjal, millele me kanname erinevaid  funktsionaalseid kihte Kullalehed, et need kihid koosnevad erinevatest polümeridest,  muuhulgas loodusest pärit biopolümerid, nagu elati  ja kitosaan, mis ongi putukate kitiinkestast süsi. Ja siis joonsed vedelikud ehk soolad, mis on  toatemperatuuril vedelad. Et muidu, kui öelda robootika, siis mis sul tuleb meelde? Kesed juhtmed, metall. Jah, midagi sellist, mis ei ole väga sarnane minule endale  sulle endale. Pehme robootika arendab aga just pehmete bioloogiliste  kudedega ühilduvaid seadmeid. Nahksiseorganid erinevad koed nii meie kehas kui  siis ka teistes looduslikes olendites või objektides. Ehk siis ühilduvad, see tähendab, et nad läheksid sujuvalt,  üks läheks teiseks üle. Nad võivad minna sujuvalt üle, aga tegelikult me räägime  siin sellest, et see kude ja seade saaksid koos töötada,  et see robootika seade ei oleks kuidagi ohtlik sellele elus koele,  et ta oleks pehme ühilduv, liigutaks samamoodi nagu kude  oleks koele sarnaste omadustega. Ehk siis töötaks loodusega kaasa, mistõttu pehme robootika  teadlastel on ka pidevalt tundlad õieli. Äkki turgatab bioinspiratsioon ehk idee loodusest enesest? Mida me siin näeme, on üks taimne robot tuulekaer. Ja vaatame, kuidas see robot töötab. Kui me ütleme, taimne robot, siis me mõtleme,  et ta on taim või et ta on robot. Ta on taim, aga ta käitub nagu robot, sest tal on ette antud programm,  mida ta täidab. Mida me siin ennustame, et tegema hakkab,  ta peaks hakkama liikuma. Et tegemist on tuulekaeraga. Tuulekaera seemned, kui sügisel valmivad  ja kukuvad maha saavad mulla mulla pinnal niiskeks,  siis nad hakkavad niiskuse toimel liikuma mööda maad edasi  ja otsivad siis endale kohta, kuhu mulla sisse peituda. Ta ärkab nagu ellu. Võib öelda, et ärkab nagu ellu, kuigi tegemist on tegelikult  surnud materjaliga, siin ei ole ühtegi elus rakku,  ta on juba kuivanud, aga tal on nagu materjali tasandil  etteantud programm, mida ta peab täitma hoolimata sellest,  et kas ta siis veel elab või, või mitte. Kuidas see võluv, modernne tants, mida see seemneke praegu teeb,  kuidas see aitab siis eko skelettideni jõuda? Me saame õppida loodusest erinevaid liikumismehhanisme  ja siis kopeerida neid robootikas nagu näiteks  ka siin pehme robootika seadmed. Et need ka liiguvad ja nende liikumismehhanismid on  inspireeritud erinevatest putukatest. Näiteks see on inspireeritud vaksikust ja ta roomab mööda maad. Ja laborist te käsitsi käsitööna panete neid asju kokku. Kui käsitsi käsitööna paneme kokku ja kuidas see materjal  siis töötab, kui me rakendame pinge, siis ta painutab ühele  ja teisele poole kuld siis seetõttu, et ta on lihtsalt  nii hea elektrijuht ja jah, kuld on siin,  elektrijuht aitab laengut juhtida ja süsi on siin tegelikult  siis elektrod. Ja kui me siit nüüd edasi mõtleme, siis tulevikus kui  näiteks on käeliikuvusega probleeme sellest tehnoloogiast  välja arendatud rakendus mingisugune varrukas,  mis aitab mul siis juua või kasvõi isegi kirjutada. Täpselt see on see, mille suunas me liigume. Ja praegu see materjal on meil siis sellise nagu. Juba valmis tekstiilina, aga idee on tegelikult valmistada  seda materjali siis kiuna ja siis sellest kududa erinevaid  tekstiile niimoodi, et me jõuame tagasi sinna rahva riiete  juurde ja selle juurde, et kuidas kangast valmistatakse. Et kõikidel koe ja lõimelõngadel on oma eesmärk  ja siinses meie nutikas tekstiilis, siis iga see  funktsionaalne kiud võiks täita mingit rolli  ja kombineerides neid kiudusid. Erineval moel saame me siis tekitada erinevaid  liikumismehhanisme selles kangas. Selles targas kangas mida, kui te lõpuks olete suutnud kiuna  valmis luua ja kangana, siis saabki sellesama  põhimõtteliselt kiviaegse kangasteljega siis luua. Luua kangast ja siis sellest edasi juba rõivasarnaseid exoskelette. Oled veel meiega väga hea, see oli tegelikult üsna loogiline,  isegi nagu käega katsutav, eks ole. Meie järgmine selline topeltsukeldumine saab olema samuti loogiline,  aga võib-olla mitte nii käega katsutav, sellepärast et me  läheme kompama, meie sisemust, meie DNA-d  ja natuke ka meie hinge. Mu kaduvkäsi paberile valujooni veab. Neid loeb ehk ükskord see, kes tähtedest  ja elust enam teab. Neid loeb ehk ükskord see, kes üle tuhamäe näeb,  mida siit mu valuellad silmad veel ei näe. Kas valdkondade ülesus päästab päeva? Muidugi võib öelda, et valdkondade ülesus päästab päeva,  siis tekib küsimus, et kes päästab öö? Võib öelda, et erialakesksus päästab öö ja kui need kaks  asja kokku panna, siis on terve ööpäev. Päästetud, aga samas. Ma olen, ütleme selle valdkondade ülesusega ju  nii harjunud, et see on mulle nagu igapäevane elementaar,  et ma ei oskagi selle peale nagu hästi mõtelda. Teie ei näegi ennast siis silla ehitajana,  vaid vaid vaid üks maastik, kõik. Jah, üks maastik, kõik, ma kunagi võisin tajuda,  et ma olen silla ehitaja, aga mul on seal  nii sisse imbunud see renessansi inimesi,  see omadus, et esitada väga paljusid asju korraga  ja liikuda ka uutele väljadele, kui see vajalik on,  et see tundub nii elementaarne ja igapäevane,  et see nagu ei tule kohe mõttessegi, et see on nagu,  nagu kala vees ja. Aga tuleb välja, et see on tegelikult huvitav küsimus,  kui alustada algusest ja siis uuesti tähelepanu juhtida,  jah, see on ju valdkondade ülesus või valdkondade alasus  kus kõik valdkonnad on millegi mingi mingisuguse alg algse  juure peal üheskoos. Pigem oleks isegi alasus. Aga noh, nagu sa näed, kirjanduse inimene hakkab kujundeid pilduma,  hakkab keerulise, keerulised, keerulised siin filaseerima,  jah. Aarne Merilai ühendab humanitaaria ja reaalia. Ütleme genoomid ja, ja geneetika minu vaatepunktist paistab  välja väga kahtlaselt poeetika moodi, mida saab,  ütleme poeetikavahenditega kirjeldada. Aga paar aastat tagasi, kui nad siis selle Nobeli preemia andsid. Siis selle Krispri eest, mille keskne sõna on palindroom,  siis see materjal, ütleme aktuaalseeris uuesti  ja ka nagu Anna Aava ütleb, et ei saa, ei saa mitte vaiki olla,  et siis oli aeg sellest Seda nagu lähemalt vaadata ja, ja sellest  ka kirjutama hakata, siis ma taolise manifestilaadse artikli kirjutasin. On cluster, reler Interspast sort lenromi ees  ehk maakeeli klasterdatud, regulaarsete vahedega lühikesed  palindroomsed kordused. Palindroom on sõna, mis on nii üht kui teistpidi,  lugedes sama. Näiteks M issi radar ja lennuteetunnel. Bakterid oskavad sarnaste kordusjärjestuse alusel neid  ohustavate viiruste DNA-d puruks hakkida,  enne, kui need suuremat kahju tekitavad. 2020. aastal Nobeli keemia auhinna saanud Emanuel Sharpentie  ja Jennifer odna leiutasid viisi, kuidas laborandid sama  teha saaks. Aarne Merilai näeb kogu selles geneetikas aga algpoeetikat. See, kui ma ütlen näiteks, et ütleme, võtame  boitikaterminite leksikoni ja praktiliselt kõik need märksõnad,  mis me sealt leksikonist leiame, on rakendatavad geneetika perspektiivist,  kõik need poeetika märksõnad on kasutatavad,  ütleme mingite genoomijadade kirjeldamisel. Näiteks alates sellest Balindromist viirustel on selline  raamatukogu kus, kus nad säilitavad, kus nad säilitavad,  ütleme, organismi rünnanud vaenlaste mingisugust geenilõike  kui definitsiooni. Ja siis need, need säilitatud üksused või raamatud on  siis mingite interallidega eraldatud mingite nagu vahe vahelülidega. Ja see on kõik rütmiline struktuur, rütm iseloomustab seda,  see on nagu troes. Ütleme, tähtis sil, rõhuta silp, tähtis sil  ja rõhuta silp, salm ja refrään, salm ja refrään on identne  materjal ja need on need polindroomsed, materjalid,  mida siis kergesti ära tunneb. Ja vahepeal on siis need olulised informatsioonilised. Lõigud, mis siis aktualiseeritakse alati,  kui mingisugune uus uus vaenlane seda organismi ründab,  siis tuntakse need ära ja tuntakse väga hästi ära,  sellepärast et palindroomsed, seened on seal vahepeal,  siis leitakse mingi näide, võetakse sealt õppust  ja siis minnakse sellele ründavale organismile kalla kallale  ja lõigatakse ta lõhki. Noh, aga siis kõik see, kõik see struktuur,  selline see nagu luuletus, strov, strovr ütleme nagu  või Trohhi, Trohh või see ja eks ole, rõhu sil rõhuta silp. See formaalselt. Jätab täiesti samasuguse mulje nagu üks luuletus kirjeldusi  ma seda Krispri märksõna kasutada näiteks luuletuste kirjeldamisel. Ja noh, väga väga väga oluline termin on näiteks metonüümia,  see on osa ja terviku suhtes, eks ole, kuskil on see suur  vaenlase geno, sealt võetakse üks näide,  pannakse raamatu kokku, see on osa ja terviku suhe,  see on metanüümia. Ja niimoodi erinevad poeetilised terminid,  kõik tegelikult rakendavad selle geneetilise mikromaailma kirjeldamisel. See on äärmiselt huvitav, noh, alates sellest,  et see on kõik rütmiline, see kõik on rütmis,  see on korrapärastatud. Seal on pikkused ja lühidused, regulaarsused,  intervallid korduseda, väga tähtsad, kõik põhisõna on seal,  ongi kordused. Noh, ja siis ma võin neid siis kümnete viisi üles lugeda,  neid poeetika terminid, mis seal kõik olulised on,  kuni metafooria irooniani ja teiste asjade ni välja iroonia geneetikas. Iroonia on näiteks, miks vähk on vähk on ju  ka olukorra iroonia. Organism tahab, tahab parimat, aga viib ennast ukule,  see on ju iroonia. No selle komplekti puhul ei saa vist rääkida üldsegi küsimusest,  kumb oli enne muna või kana, sest et ilmselgelt geenid olid,  olid enne luuleraamatuid. Kas te siis mingit pidi mõtlete või väidate  või tahate uskuda, et äkki kogu see, meie rütmiline  verbaalne maailm ongi mingit pidi tekkinud  või sündinud sellest samast meie meie koostisosade enda rütmist,  kui nad oleksime, oleksime natuke teistsugused olendid,  siis me naudiks teistsugust stroofi. Ja aga ma arvan, et rütmist ei ole kogu kosmoses kellelgi pääsu. Pulss on igal pool sama ja maailm on siis ütleme,  lainetepõhine ja, ja ka kvantidepõhine, et on teatud teatud ühikud,  teatud tükid, eks ole, mis, mis koonduvad lainetesse  ja nii edasi. Me jõuame jah, päris eluta looduse juurde tagasi et kuskil  on see Harmoonia määrab disaini, ütles ka Einstein,  eks ole, aga noh, mina väidaksin, et kuskil on pigem  niisugune ürgpoeetika või ütleme, see geenipoeetika  ja luulepoeetika, et nendel on ühine ürgne juur. Et ei ole üks teisest pärit või midagi, et see on lihtsalt  sügavam loodus, seadus seal all. Mida selle mõttega peale hakata keeleteaduses,  mida sellega peale hakata? Molekulaarbioloogias? See on hea küsimus ja ma ei teagi, mida peale hakata. Esiteks noh, lihtsalt huvitav, huvitav vaatepunkt annab  teise perspektiivi eks ju. Et aga geneetika on ka väga praktiline, väga analüütilise asi,  mida nemad sellega peale hakkavad, tõenäoliselt mitte midagi  võtavad arvesse, et, et selline asi on võimalik,  nad ju kasutavad kogu aeg seda poeetikali sünonüümid  ja et sellised poeetikaterminid on neil ka igapäevane töövahend. Rakul on mingil moel silmad, nad on biokeemik keemilise silmad,  aga ta tunneb kuidagi viisi ja genoom tunneb ju  ka kuidagi viisi iseennast ära see hästi kummaline müsti. Mulle käib see üle pea. Aga teisiti ei ole näiteks see identne identne enese  kopeerimine ei ole võimalik. Kui, et ma, ma tunnen ära, et ma olen selline  ja siis ma kopeerida iseennast, iseennast,  sellisena seal peab see tagasiside mehanismi. Mingi metafüüsiline eneseteadlik. Noh, on jah arvatud, et ikkagi teatud teatud eelteadus ju  kõigil sellel on see, see on väga müstiline,  kummaline. See käitub nagu teadlik organism. Sealt tuleb välja. Ja ta tõlgendab, ta interpreteerib ja ta on vaba sealjuures,  ta ei ole determineeritud. Ta loeb vabalt, mida tahab, leiab sealt materjali rohkem,  ma ei tea. Aga eks inimene on ka ju üks lihtsalt üks suur metafoor. Ükskord rääkisin Asso Crulliga, tema oli jõudnud samale veendumusele,  et metonüümia on iseenesest veel sügavam kui metafoor. Metafoor iseenesest juba põhineb sellel mehhanismil,  mille metonüümia on leiutanud. Ehk siis muna ja kana jällegi küsimust ei tea. Küsimus muna, kana küsimust ei teki sellepärast et seal on  see kolmas tasand kus, mis ongi niimoodi,  et see muna ja kana peavadki koos olema. Et seal tekib otsekohe see kolmas üldisem aspekt,  et see objekt ongi selline munakana. Ja siis ei ole tähtis, kas muna või kana,  vaid see, et nad on koos niimoodi ja pendeldavad. Kolmas ja viimane vaatus tänases valdkondadeüleses  kulgemises ehk uudishimu, tippkeskuse tuleproov. Mis see on? Pead siruviiruline seest kullakarvaline. Eks ikka rahvusvaheliselt tunnustatud Els Heinsalu  uurimisküsimuste avar maastik kus on nii keeltedünaamikat,  ökoloogia, st inspireeritud mudeleid kui  ka majandusfüüsikat. Kui ma peaksin ühe sõnaga ütlema, mida ma uurin,  siis oleks see komplekssüsteemid, komplekssüsteem on  siis süsteem, mis omakorda ise koosneb erinevates just ja,  ja oluline on ka see, et need süsteemi osad  või alamsüsteemid siis omavahel ka interakteeruvad mõjutavad 11,  suhtlevad miskitmoodi ja, ja siis on veel,  eks ole, et nad võivad olla, kas kõik ühesugused see on  siis niisugune homogeenne komplekssüsteem  või nad võivad olla erinevad, see on siis heterogeenne komplekssüsteem. No näiteks hästi lihtne näide, mis, mis kõigil on hästi  lihtne ja arusaadav, eks ole, et kui me mõtleme orkestri peale,  siis orkestris on erinevad pildid. Nüüd, kui need oleksid kõik ühesugused, eks ole,  noh, näiteks viiulid siis kuidas see orkester kõlaks,  oleks hoopis teistsugune kui nüüd see orkester,  kus on erinevad pillid ja, ja komplekssüsteemi üks niisugune,  ütleme põhiomadus ongi see, et see, see tervikukäitumine on  kvalitatiivselt erinev, kui nende osade käitumine. Ja samal ajal need osad võivad kuuluda korraga erinevatesse  komplekssüsteemidesse kuuluvadki ja et, et selles mõttes on,  on ka niisugune hästi vahva omadus komplekssüsteemidele,  et tegelikult sa ise defineerida oma komplekssüsteemi,  et sa võid vaadata ühte rakku kui komplekssüsteemi,  sest raku sees on ka ju, eks ole, erinevad osad ja,  ja nad mõjutavad 11 ja käituda erinevalt  ja käituvad siis kas, kas nad lülitad sisse  või välja sõltuvalt sellest, mida parasjagu mingi teine osa  seal teeb või siis rakkude kogum võib olla sul see  komplekssüsteem või, või inimeste niisugune grupp,  et, et see tegelikult on nagu enda otsustada,  et mis see komplekssüsteem on, mida siis parasjagu uurida. See on nagu niisugune suumimise küsimus,  et kui lähedale kaugele. Aga majandusfüüsika, mis asi on majandusfüüsika? Noh, majandus füüsika on, eks ole, siis see,  kui kui see, ütleme, et see süsteem, mida sa uurida,  on majandus. Ja, ja ka need meetodid, mida sa kasutad,  on võetud füüsikast. Et, et paned niimoodi nagu kaks asja kokku. Idee sellist asja teha tuleb, kust. Majandusfüüsika ei ole väga niisugune vana distsipliin,  et on, ütleme sealt 1990.-te lõpust, aga,  aga samas, eks ole, juba. Ka tegelikult varem, et noh, see ongi nagu see,  et kui, kui vanasti ehitati katedraali mõnda katedraali seal  mitu sajandit, noh, et millal sa siis ütled täpselt,  et et see oli nüüd see katedraali ehitamise aeg,  et seal võib-olla isegi natuke on veel lihtne,  et okei, et pandi esimene kivi paika ja siis viimane kivi. Aga et kui nagu niisugune distsipliin tekib,  et see tegelikult nagu ajapikku niimoodi märkamatult tekib  ja kui siis lõpuks võib-olla keegi siis paneb sellele  niisuguse nime või, või defineerida, ütleb,  et oh nüüd meil on see distsipliin noh, majanduses on  matemaatikat ju alati kasutatud, onju, et aga et  siis ka nagu need füüsika, niisuguseid teadmisi hakati rakendama,  et eks see on nagu niisugune natuke pikem protsess,  et aga et see, see majandus, füüsika termin on seal 90.-test  aastatest enam-vähem Noh, füüsika ga minul seostub näiteks kohe Igasugused vastastikused jõud ja mingid Soojuse valgused, kuidas need siis majandust seletada aitavad? No mina isiklikult näiteks olengi uurinud niisugust mudelit  siis perekonda nagu. Geneetilised heaoluvahetusmudelid, et mis on tegelikult need võrrandid,  mis seda süsteemi siis kirjeldavad ja see idee on hästi  sarnane sellele, kuidas gaasides molekulide omavahel  põrkuvad ja, ja siis energiat vahetuvad,  eks ole, et seal olenevalt siis, kuidas see põrge täpselt toimub,  siis üks saab sealt suurema energia kaasa,  kui tal algselt oli ja, ja teine väiksema,  et, et, et see majandus, füüsika mudel, siis mida,  mida mina olen uurinud, on, on tegelikult hästi sarnane  sellele sellele niisugusel juba koolides,  koolis, õpetaja vaates gaasitee mudelisse. Viimastel aastatel on Els Heinsalu peamiselt tegelenud keeltedünaamikaga. Füüsikud tavaliselt keeltest väga palju ei tea,  liiga palju ei tea, kuigi füüsikud kipuvad aru,  nad teavad kõigest hästi, palju osad tööd on meil niisugused,  ütleme matemaatilisemad. Et kus me niimoodi võrranditega oleme modelleerinud siis,  et mismoodi need keeled omavahel konkureerivad. Üks teema, mis meile hästi on huvi pakkunud,  on ka see, et et millistel tingimustel siis on võimalik  ka niisugune keelte koos eksisteerimine,  kakskeelse kogukonna eksisteerimise võimalused. Aga, aga siis see teine, teine suund, on olnud meil  niisugune keeleteadlaste siis reaalselt mingite keelte kohta  kogutud andmete analüüsimine ja, ja nende põhjal järelduste tegemine. Ja, ja noh, ütleme, et seal on nagu see koostöö erinevad Teadlaste vahel kõige olulisem, sest eks ole,  et noh, kui me saame mingi matemaatilise analüüsi ga mingid  tulemused ja no siis vaatame seda tulemust niimoodi,  et oi kui huvitav tulemus, et ei teagi, mis nüüd arvata,  sest tavaliselt teaduses on ka see, et kui sa saad mingi  huvitava tulemuse siis tasub sügavalt järgi mõelda,  et kas see tulemus ikka õige on. Tavaliselt kõige huvitavamad tulemused on nagu lihtsalt  mingisugune apsakas, aga et, et siis keeleteadlane,  kui ta vaatab peale ja siis sa seletab talle,  et mis, mis, mis sa nüüd siis nagu said. Et siis temal võib väga tihti ja silm särama,  et aga see on nii huvitav ja ma nüüd seletan sulle noh,  keeleteaduses on ka, eks ole, hästi oluline on see  ajalooline teadmiste pagas, et, et mismoodi seal on  ka need kogukonnad liikunud, mis on tihti,  on niisugused ka majandus aspektid on olulised ja,  ja, ja üldse niisugused sotsioloogilised aspektid,  aga aga noh, füüsikud, neid asju ju ei tea,  eks ole. Siis siis ongi vaja suhelda ja,  ja teha koostööd inimestega, kes, kes teavad nagu seda  tausta Kas see valdkondade ülesus teaduse tegemisel teadustööde  planeerimisel järelduste tegemisel samamoodi kas see on juba  vägagi juurdunud Eestis või see on pigem tulevikumuusika  või see on ikkagi selline? Võitlus tuuleveskitega, et on vaja palju selgitustööd teha,  miks seda ikkagi vaja on? Et ma ütleksin, et see on väga palju inimestes kinni,  et, et et noh samas ütleme ka grandijagamiste on on üks punkt,  mida nagu rõhutatakse, hinnatakse, on see interdistsiplinaarsus,  aga samas, kui sa vaatad tulemusi, et siis need  interdistsiplinaarsed projektid nagu hästi tihti jäävad rahastusest,  ilma et see on niisugune kuidagi vastuoluline teema,  ma ütleksin Kas valdkondade ülesus päästab siis päeva? Sõltub, kas tal lubatakse seda teha. Kas teaduse rahastajad eelistavad rühma viiuleid  või rühma trompeteid või lubavad neil saada kokku kutsuda  teisigi pille kampa ja koos moodustada hoopis orkester,  millel on palju avaram kõla. Elame-näeme.
