Mina olen perearst Karmen Joller ja me oleme Viru rabas. Ja Viru raba on. Eestlastele hästi tuntud koht. See on üks kõige sagedamini külastatava maamärke  ja ja ma tegelikult täiesti mõistan, miks inimesed siia  tulla tahavad. Sest see on ilus. See on huvitav ja siin on väga mõnus ja väga lihtne liikuda. Aga mul on oma lugu selle rabaga. See lugu on umbes kuue aasta tagusest ajast kui minu vanem  poeg oli olnud haige väga pikalt. Umbes aasta enne seda. Ta haigestus, ta sai väga ränka ravi ja see kõik mõjus talle niimoodi,  et tal ei olnud jõudu. Ja mingil hetkel ma märkasin, et tegelikult seda jõudu  justkui oli, aga tal ei olnud eneseusku,  et ta oli selline tunne, et ta ei jaksa kõndida. Ja kui ta haigeks jäi, oli ta kolm ja pool. Ja kui me siia rabasse, siis otsustasime tulla,  siis ta oli neli pool või pea aku selline viiene  ja mu teine laps, noorem laps oli õppinud kõndima mõned kuud tagasi,  oli selline kahene. Siis ma kahe väikese poisiga tulin siia rabasse. Ja eesmärk oli see, et süstida minu vanemate pojasse eneseusku,  et ta suudab kõndida. Ja nii me tegimegi. Ma valisin Viru raba, sellepärast et ma teadsin,  et siin on pikk laudtee. Ma teadsin, et see on ligipääsetav isegi ratastoolile. Ja et liikumisraskusega inimesel on siin üsna lihtne liikuda  ja see oli põhjus, miks ma siia nendega tulin. Ja kui me siin kõndisime, siis iga natukese aja tagant me  leidsime hästi põnevaid asju, me leidsime putukaid lillekesi,  samblike. Me imetlesime väga pikalt huulheina,  me arutasime, miks on männid rabas palju jändrikumad  ja kiitsakamad, kui on näiteks kuskil ka al. Miks on kased väiksed ja nii edasi, rääkisime hästi palju  ja iga kord, kui me olime korraks teinud peatuse,  siis me vaatasime selja taha, oi, kui palju me jaksasime käia. Ja niimoodi iga kord. Me kõndisimegi sealt tagant Kalme lõkke koha poolt,  kõndisime rabatornini ja siis läksime tagasi lõkke kohale. Õhtul tegime lõkke peal süüa, magasime telgis. Ja meil oli hästi-hästi tore ja pärast seda mu laps hakkas  kõndima ja kõndis, tal oli see eneseusk tagasi. Iga kord, kui ta ära unusta, tuletasime meelde,  et mäletad, sa tegelikult jaksab kõndida ja,  ja kõndis ja sellest ajast peale me peame käima vähemalt  korra aastas, siin rabas. Korra ma olen oma lapsi üritanud viia ka mujale,  kui nad avastasid, et see on vale raba, siis nad nõudsid,  et me tuleksime tagasi. Et see on nende ja, ja ka minu jaoks väga suure emotsiooniga koht. Ja, ja ma arvan, et see on hästi hea, et Eestis on  ka selliseid kohti, kuhu saavad tulla inimesed,  kellel on liikumisraskused. Et nüüd, kui meil ei ole enam neid liikumisraskusi,  siis me käime loomulikult ka mujal, et oleme käinud teistes  rabades teistel metsaradadel ja vaadanud teisi lõkkekohti. Aga Viru raba on meie jaoks nagu selline selline lugu  või selline mälestus, eriline mälestus.
