Süsinikuturud jagunevad kohustuslikeks ja vabatahtlikeks.
Kohustusliku süsinikuturgu juhitakse riikide poolt.
Turul kehtivad kindlad reeglid ja need on suunatud näiteks tööstussektorit.
Telekus tegutsevad suured süsiniku emiteerijad.
Siia kuulub ka Euroopa Liidu heitkogustega kauplemise süsteem.
Vabatahtlikel süsinikuturgudel ostavad ettevõtted aga
enamasti süsinikukrediitide ja need turud on juhitud
korporatsioonide või ette vete poolt, ütleb
keskkonnaministeeriumi kliimaosakonna nõunik Laura Remmelgas. Näiteks on ettevõtted seatud endale kas siis kliima
neutraalsuse või süsinikuneutraalsuse eesmärgi
ja siis selle keskkonna väite nii-öelda toetamiseks,
nad ostavad vabatahtlikud turud süsiniku kiita. Vabatahtlik süsinikuturg on andnud ka maaning metsaomanikele
justkui uue sissetuleku allika.
Näiteks Eestis tegutsev ettevõte Arbooniks aitab soovijatel
maaomanikel vabatahtlikule süsinikuturule siseneda,
pakkudes esimeses faasis uus metsastamise teenust sealt
edasi juba istutatud metsa poole.
Toodetava süsinikukrediitide tootmise Jaago tulemise teenust
jätkab arbonicsi kaasasutaja Lisett Luik. Süsinikukrediit on siis selline nagu ühik,
mis vabatahtlikul süsinikuturul kaubeldav ühik
ja see vastab ühele tonnile seotud süsinikust.
Turuhind varieerub kõvasti, olenevalt sellest,
et kuidas teda täpselt seotud on ja kust
ja kellele müüakse.
Aga üldiselt krediidi hind nagu kõrgekvaliteedilised uus
metsastamis projektidel on kuskil 30 kuni 50 euro juures ühe
krediidi kohta. Kui maaomanik istutab endale järgmise aasta kevadel hektari metsa,
võiks hakata viie kuni seitsme aasta pärast tootma esimesi süsinikukrediit.
Perioodi jooksul toodetakse Luige sõnul kuskil 120 kuni 250 süsinikukrediiti.
Remmelgas räägib, et Arbooniks niisugust ettevõtete
tegevusele ei saa praegu hinnangut anda,
sest vabatahtlik süsinikuturg on nii Eestis kui ka Euroopa
liidus reguleerimata. See, et vabatahtlik süsinikuturg ei ole reguleeritud,
kindlasti toob kaasa rohepesu ohu, kuna ei ole kokku lepitud
ühtseid reegleid ka selles osas, millistele kriteeriumidele
need müüdavat süsiniku käidiidid vastama peavad
ning millised on erinevate turuosalistega õigused
ja kohustused. Seega vajadus vabatahtliku turu reguleerimise järele on suur,
seda enam, et remmelga sõnul on seesugune turg üsna hoogsalt
käivitunud rahvusvahelisel tasandil kokkuleppimisel
vabatahtliku süsinikuturumehhanismid.
Keskkonnaministeerium on aga Eestis algatanud vabatahtliku
turu riikliku raamistiku väljatöötamise protsessi.
