Tere täna mõtleme oma neljajalgset tele ja sulelistele kaaslastele ehk siis siseneme loomade, aga ka taimedega seotud traditsioonide ja rituaalide maailma. Uurime siis välja, et miks seda kõike pole mitte üksnes huvitav, vaid ka vajalik teada meie igapäevaelu silmas pidades ning folklorist Marju Kõivupuu on igatahes asjaga kõvasti tegelenud ja oma teadmisi ta vaka all hoida ei kavatse. Minu nimi Haldi Normet-Saarna ja Marju, nagu ikka, küsin ma sinu käest hakatuseks, et miks sa siis selleks korraks seesuguse teema valisid? Tere, head kuulajad, sellepärast et sa tahad alati just teada kõike, mis sa rituaalidega seotud ja mina usundi uurijana mõtlen niimoodi, et vot rituaalid on, ühest küljest on selline intiimne tegevus ja ega ma ju tegelikult oma intiimseid tegevusi ei taha nagu väga kirjeldada. Aga samas on väga palju selliseid rituaale, mis on avalikud, kust me saame kõik usa ja väga palju selliseid rituaale on seotud just lillede või taimedega näiteks kas või see, kui sa tahad kellelegi kinkida lilli, siis milliseid lilli sa valid, sa mõtled hästi hoolega, siis ütleme, seal sammukese edasi, lilledel on tähendusega, need tähendused on kultuuriti erinevad ma näiteks mäletan nõukogude ajast, kui lill eriti saada ei olnud mani sügavalt õnnetu, kui mulle kingiti jube pikkade vartega punaseid neilt kõike, mis meie kultuuriruumis seostub automaatselt nõukogude ideoloogiaga ja ma ei soovi ka neid lilli hea meelega tänasel päeval teps mitte kingituseks saada, kuigi meie kultuuriruumist välja minnes on nendel mitmelgi pool sootuks teistsugune tähendus. Või näiteks teame, et meestele millegipärast ei soovita kinkida Coctusi potis või et nad hoiaksid kaktusi oma tööruumis aknalaual, on arvatud, et see usutud millegipärast, et see vähendab meeste viljakust ja potentsi siis hakkame mõtlema puulimadele näiteks üks ka levinud ka Eestis juurdunud komme on pruudikimbu heitmine Sis pulmakülaliste hulka, kes selle kimbu endale saab, loodetakse siis, see on järgmine pruut samast pulmakülaliste seltskonnast või kui ta on juba mehel? No tänapäeval see ju ei loe, eks ole, et mida tasub teha, seda tasub uuesti teha, ütleb moodne vanasõna. See ilmselt kehtib abiellumisega, et heidetud pruudikimp. Küll ma mitte ainult rõõmsat elevust, vaid ka tekitab probleeme. See võib tekitada huvitavaid küsimusi ja kui me läheme natuke kurvemata sündmuste juurde, siis väga palju kasutame taimi lilli juugabeiede puhul, mida sümboliseerib murtud ladva kuusepuu, on ilmselt meile kõigile selge, kui ta kaunistab või kui ta on asetatud koduväravasse. Kui veel on kodused matused või näiteks on kalmistu väravas murtud latvadega kuused, on selge, et kalmistul toimub leinatalitus. Ja lilled on ikka soovitavalt valged. Soovitavalt valged ja soovitavalt ka lõhnavad, näiteks kui me oleme käinud mina vähemalt lapsena, eriti Lõuna-Eestis, matustel ja, ja ka näiteks kirikus, kus lahkunuga jäetakse hüvasti, siis just sellised väga intensiivse lõhnaga lilled nagu valged liiliad, floksid on need, mida tuuakse viimse lahkumise puhul. Ja noh, eks neil on väikene, selline praktiline iva ka sealjuures, et siis luua natukene teine lõhnabukett, kui see võib-olla muidu oleks samuti näiteks taimeseaded on väga tähenduslikud, võib-olla eestlased tunnevad kõige rohkem ja kõige paremini on kursis jaapani taimeseade ikebanaga, kus taime asendil taimevärvil taimede valikul on väga suur tähtsus. See peegeldab hetkemeeleolu noh, umbes nii, nagu meie säutsume Twitteris või, või kusagil mingis muus meedias kanalist tänapäeval ja kindlasti mäe taimedega seonduvalt oskame rääkida ka sellest, miks näiteks mõnel inimesel taimedega toimetamine edeneb jõudsalt. Miks mõned inimesed on väga head, ravimtaimede tundjad kas või ravimtaimede korjamine kui rituaal, kus nii mõnedki selle ala friigid väidavad, ravimtaimi tuleb koguda päikselise päevaga, soovitavalt pühapäeva hommikul ja soovitavalt niimoodi, et korjatav taim jääks siis kogu ja ja nii-öelda selle päikese vahele ja siis ka paluda taimelt andeks ja paluda siis taimelt seda, et ta siis aita lisaks tuua tagasi kaotsi läinud tervise. Kunagi pole liigne üle korrata, millised aastajad ravimtaimede korjamisel ja üleüldse sobilikud on. Sõltub sellest, missugust taime osane tahame koguda, kui me tarvitame maapealseid taimeosi ehk ürte ja kui me kasutame näiteks oma tervise turgutamiseks õisi või lehti, siis vaieldamatult tuleb meil koguda sellel ajal, kui nad nii-öelda on oma parimas konditsioonis, ehk õisi siis, kui taim õitseb, lehti siis, kui ta lehed on tugevad, rohelised ja mahlakad, aga sügisel. Me korjame juuri, vilju ja kõike muud kraami. Kui me nüüd rituaalidest räägime, siis jah, selle päikeselooma rääkisin ära, aga samas on ka näiteks see, kuivõrd me looduses olles oskame neid kasutada, aga kui meie endiga midagi juhtub olgu selleks siis raudrohi, kui me teeme endal käe kuskil katki või paneme teelehe näiteks villis varba peale, aga kui sa nüüd tahad mingisugust rituaali kuulda, siis tore lugu tuleb mul seoses sellega meelde küll ma olin üliõpilastega välitöödel ja vot ma ei mäleta, kas see oli nüüd 1992 või kolm, igal juhul oli see möödunud aastatuhande viimane veerand. See oli siis, kui Võrus mõõdeti varjus Eestimaa, mis kõrgem tempera tuur ja juhtus paraku niimoodi, et selle soojaga meie kõikide seedimine läks natukene sassi ja siis ma mäletan seda tublit välitööliste rühma istumas hästi hoolikalt tehtud lõkke ümber kuumaga, eks ole teha lõket põletamas õhtusel ajal seal lõkkes nukralt tükikest kaske, et saada endale kasepuu. Ja siis me sõime seda nii, et suunurgad olid mustad, ikka kõik selle heaks, et, et saaksime oma seedimise kuidagiviisi joone peale ja sai siis lõika, sai ja kuumaga kipuvad meie majapidamisse veel sellised putukad, mida tänapäeva inimene, kui ta nendest kuuleb, seda lausa kiljatamine, kirbud ja palavaga maalneid kohtleb ja kui külas teha välitöid, siis toob neid aeg-ajalt neid sõpru koju kaasa. Mis hästi kirpude vastu aitab, on kalmus. Lõikad juppideks, paned nagu mati jalgade ette maha see kalmuse mahl ja kõik teoreetiliselt peaks piirama, kirjelda Kalmust, võib-olla kõik ei tea, mis on kal. Kalmus on selline taim, mis kasvab veekogude ääres juuripidi vees ja tema lehed on sellised, meenutavad mõõka ja tal on sellised toredad kollased õied, tema vasteid võib leida näiteks lillepoodidest on erinevad iirised, kaos on nagu metsi kiiris, siis? Jah, tavainimesele võib niimoodi öelda küll, kuigi ma tean, et botaanikud vist praegu riputaksid väikest varvastpidi radiaatori külge rippu. Ja sellel kangelasel selline omapärane lõhn, mida siis ka meie esiemad on kasutanud voodikottides. Kui suve vanasti täideti voodikotid, siis kas lõhnavate inte võib õhkudega just sellepärast, et sinna ei satuks söödikud sisse? Ja siis me kujutasime ette, et kuidas me käime kõik? Meil on niimoodi riieti ihu vahele topitud natukene kalmuseid ja, ja käime niimoodi, oleme natukene veidralt maskeeritud, sest midagi ei ole teha. Kui rituaalidest veel, siis ma usun, et väga paljud teavad, mis jook on Subrovka on olemas selline vaim nagu lõhnav maarjahein, millest on väga palju toredaid lugusid, aga see on selline taim, mis annab siis kangelalkohoolsele joogile erilise maitse ja värvi. Seda tehakse küll rohkem slaavi keelt kõnelevatel aladel, nagu nimigi ütleb põhimõtet suhteliselt, kuidas, kui õpiti viina põletama, siis meie pered Avandit, kes ja rahvakalendri tähtpäevades on üks väga oluline roll sellisel toredal joogil nagu maarjapuna, mida naised on võtnud kevadiste tähtpäevade puhul pitsikese Nad oleks ilusad, et nende põsed oleksid punased ja kuidas seda punast viina siis saada, eks ole, kui me tänapäeval ütleme punaviin, siis me tavaliselt mõtleme selle all punast veini, eks ole, Me oleme soome keeles selle sõna eesti keelde mugandatud, aga teatud taimede lisamine annab siis viinale sellise punase värvuse või erilise maitse või erilise lõhna ja niisuguseid maitsetaimi alkoholi sees on praktiseerinud siis väga-väga mitmed rahvad, väga mitmed kultuurid ja need, kes on siis kangete napsude austajad, teavad, mis on maarjapunamis on siis maitsestatud viin sõbravka lõhnava maarjaheinaga mille saadakse talle siis niisugune spetsiifiline maitse ja mida saab siis kaasa tuua, kui me läheme Eestist välja, aga meie oma loodusest muidugi, kui me tahame kanget viina maitsestada, siis palun, selleks on murakad, selleks on jõhvikad, kõikvõimalikud joogid, aga vot mida ma siis nüüd praegu siin teemia õpetan, eks ole, ma õpetan traditsioonilisel viisil Eesti rahvast alkoholi tarvitama ja see kõik on tervis, eks ole, kui seda mõistlikult teha, jah, ja siia juurde, kui sa tahad rituaale, siis näiteks pulmades ja üldse tähtpäevadel kanget alkohoolset jooki ei ole kunagi nii-öelda traditsionaalne, sest talupoja pulmas või mõnel muul üritusel ristsed matused ei ole kunagi lubatud volilt. Ta vaid, kui sa võtad pitsi viina, siis sa tavalised annetad nagu rahakorjamine või selline heategevus ja tavaliselt kange alkoholijagajad olid mehed, kes mõistsid mõõtu pidada ja kes mõnes sellises sellist, kes nagu enam ise ei suutnud oma asendit hoida, läksid vaikides ja kenasti mööda, et viin oli kallis ja seda ei võetud niimoodi joodud veest nagu meil aeg-ajalt kipub siin palavatel päevadel jaheda maanteel ka kombeks olema. Täna räägime loomade ja lilledega seotud kommetest ja rituaalidest ning stuudios on folklorist Marju Kõivupuu. Aga et siis loomad, karvased ja sulelised ja pisikesed, mida võib siis rääkida uskumustest, traditsioonidest ja ka hirmudest seoses nendega. Tegelikult Essede hirmudega on sedasi, et mida vähem me loodus tunneme ja kõike seda, mida me vähe tunnen, eks me sellesse suhtume ikka teatava umbusu ja kartusega. Ja eriti tänapäeval, kui meedia võimendab kõike loodusega seonduvalt läbi agressiivse sõnavara. Ta on siin internetis, õpetatakse, kuidas suvel võidelda, rästik kärbseseentega. No mis ma nende tühjadega ikka võitlen, kui ma teda looduses näen, lasen madel kenasti minna. Ja kindel see, et, et mida vähem looduses oleme jah, seda suuremad eelarvamused ja hirmud on ja teinekord võib väga pisikene ja suhteliselt süütu olevus tekitada väga vastakaid tundeid inimestes, kes nendega, aga niimoodi sina peal ei ole. Aga mida traditsionaalselt võib-olla on natukene kardetud või millesse on suhtunud, et siis ka meie esiemade juures ütleme sellise kerge ettevaatusega või mõttega, et mida see kõik tähendab, on see, kui meie koduümbrusse tulevad metsast linnud-loomad või ka putukad. Roomajad, kes tegelikult ei peaks sinna kuuluma ja mul tuleb kohe meelde üks selline lugu, mida ma kannan lapsepõlvest saadik kaasas. See oli üks äraütlemata külm talv minu lapsepõlves, kus me saime külmapühad, mäletaksime sellises 68 või midagi või 67, aga võib-olla 66 ja, ja see ei olegi oluline, oluline oli see õues kasvas küllaltki jäme tammepuu ja ma olin talvel linde toites kohutavalt rõõmus, et sinna kogunes väga palju selliseid metsalinde, keda tavaliselt väikelinnas ei olnud näha. Ma lugesin sealt suur-kirjurähni väikest kirjurähni ja porri ja mitmeid teisi linde ja olin kohutavalt õnnelik, et näe, mina toidan linde, kes kõik kokku tulevad vanatädid vaatasid seda natukene sellise umbusuga ja ütlesid, et see ei ole hea märk. Mina ei osanud sellest midagi toona arvata, vanainimeste juttudest, aga meelde see jäi. Ja kui kevadel järjest kevadine teede lagunemine viis ära kaks minule väga armsat vanainimest. Ja pärast mamma mulle rääkisid, et, et see on halb enne, kui, kui loodusest või metsast tulevad koju metsalinnud, siis kuidagi see motiiv on jäänud mind saatma. Ja hiljem, kui ma folklaristina juba rahvaluule arhiivis materjale tuhnisin ja lugesin, siis ma olen seda lugu ka rääkinud oma üliõpilastele, mõelnud, et vaat kui sul endal nagu on ka selline kogemus, mis seda uskumust kinnitab, siis siis see kuidagi nagu levib edasi ja sa räägid seda, kuigi tegelikult eks ole, puhtalt nii-öelda teaduslikult võttes ei ole kunagi võimalus kontrollida, kas oleks läinud ka teisiti. Asjadel on omavahel niisugune põhjuse-tagajärje seos ja noh, nõndamoodi pärimusliku mõtlemisega on, et kui sa saad kaasa mingisuguse skeemi või kui sa näiteks tead seda, et sellest või teisest loomast on arvatud, et ta on ohtlik, ta käitub kuidagi ettearvamatult, siis on hakatud teda kartma ja noh, niimoodi teame lugusid palu nõiast, kelle prototüübiks on korraga nii lind kui sisalik. Näiteks vaskuss, mida kardeti, aga mida on tema sellise välimusega pärast on arvatud, et ta on inimestele ohtlik ja mürgine, mida ta mitte ei ole, teda on kasutatud mitmete selliste maagiliste toimingute jaoks, on arvatud, et kuid ajada läbi rattarummu, mida tema siis kõike teeb ja on lindudega seonduvatest rituaalidest kindlasti üks hästi oluline on, mille tähendust ka tänapäeval ei pea. Ta on linnupette võtmine ja ta on küsitud, et miks on tarvis lindu ära. Aga see on seotud kevadise rändlindude saabumisega ja usuti, et kust nad tulevad, päris täpselt teda ei peata, aga üks seletus on ka see, et nad tulevad kusagilt surnute riigist ja tõenäoliselt, kui nad kusagilt tulevad muuseas sõidabki inimeste kohta, siis nad kannavad kaasas ka selliseid haigusi või tõbesid, mis võivad inimestele külge hakata ja arvati, et siis kevadel ennast nii-öelda lindude vastu nagu maagilised tugevdada, siis tasub enne õueminekut pista pala toitu suhu ja sealt on saanud siis selline tore väljend linnupetet hommikul võtma, et kui sa esimest korda kevadel, kui rändlinnud tagasi tulevad, asutad ennast oma toast väljaminekule, et siis võiks pisikese pala leiba või mingit muud hääd toitu. Vanasti leib oli kõige tugevam, seal on kõige auväärsem, kõige lugupeetud toidupala, mis üldse võtta oli, et võiks siis midagi endale nagu karupoeg Puhh ütles põske pista, et linnud ei saaks kuidagiviisi siis pahasti mõjuda. Ja teine tore kevadine rituaal seoses lindudega on olnud linnulaastude tuppa toomisega, see tähendab seda, et lihavõtte pühade või kevadpühade aegu käisid lapsed ja tõid kusagilt Sara või kuuri alt laaste tuppa. Sellega oli hea pliidi all tuli täita, aga usuti, et kui sa hommikul neid laaste tuppa tood, siis sa kevadel-suvel leiad linnupesi. Nimelt on arvatud usutud, et inimesed, kes leiavad, märkavad looduses linnupesi, on kuidagi eriliselt õnnelikud ja kuidagi eriliselt ära valitud, sest õnnestus reaalselt näha midagi niisugust, mida väga paljudele ei näidatud. Noh, ja siis õpetaja sinna juurde ka, et linnupesamunadele ei tohi peale hingata, siis linnuema põlgab oma pojad ära, aga seal on ka selline väikene pedagoogiline alltekst juures, vaata, kui kaua sa suudad hinge kinni hoida. Õige natukene, kui sa näed linnupesa ja mine kohe ära, sest kui sa nii-öelda oled kaua linnupesa juures linnuema, ei julge lihtsalt sinna enam kunagi tagasi tulla. Ja nendest linnumunadest ei auta välja linnupoegi. Selle linnupesa avastamise kohta kehtib see ütlemine, mida mina lapsest peale mäletan ainult vaadata, mitte puutuda. Ja loomulikult, et ei, et saaks ja linnuema saaks kohe tagasi tulla. Nende seesuguste hirmude puhul kulub vist vahetevahel ära üks hea törts elutervet huumorimeelt ja võimeka iseenese üle natuke naerda. Oi, loomulikult tähendab niimoodi vist ilmselt tulebki neid asju võtta, on levinud selline ütlemine, et näiteks naaberrahvaste rahvast teiste rahvaste kohta ei tohi küll pahasid lugusid rääkida või selliseid naeruvääristavad lugusid ja kas ta ikka tehakse. Aga on öeldud, et ungarlastega ei tohi minna metsa ja mere äärde sellepärast et nad satuvad eufooriasse metsa, nad kardavad ja veest välja ei tule. Et kui inimene satub teise looduskeskkonda, kuidas sellega siis on ja kuidas, kuidas see toimib? No milliseid lõbusaid lugusid on seotud, ma tegin siin oma väiksema poja lastele, siin oli paar aastat tagasi vestlusring kõrva hargist lapsed arutavad oma Facebooki või, või väga erinevates nendes elektroonilise meediasuhtluskanalites selle üle, et mis siis ikkagi juhtub, kui kõrvahark poeb kõrva, Sa jääd kurdiks, kas ta imeb su peaajus tühjaks ja, ja kui ma siis küsisin, et kas keegi on kõrvaharki näinud, keegi ole kõrvaharki kunagi näinud, aga nad on temast kuulnud, esmapalusin kõrvaharki joonistada ja ma arvan, et need kõrvahargi kujutelmad ületaksid entomolooge või muidu putukauurijaid, nende fantaasiat, aga tõenäoliselt annaks ainet heliste õudu animafilmide tootjatele. Kuidas lapsis kujutab sellist putukad, millest on kuulnud, et see on ohtlik? Teda tuleb karta ja ta kindlasti teeb meile palju paha, kui ta meiega kokku juhtub. See, et kõrva hõrk kõrva poeb seal üldiselt müüt ja no põhimõtteliselt, kui sa kusagil looduses oleta või mööda siin ringi liikuda ja, ja kuhu kõik näiteks seesama puuk poolest kannab ka väga ohtlikku haigust, kuhu ta kõik igale poole ei poe, eks ole, me ei hakka siin inimese anatoomiat detailselt lahkama, et vaieldamatult ta võib meile kuskile lugeda, nii nagu hiir võib pugeda näiteks saapasse või, või kuhugi ka hirmsaid asju. Nojah, eks ole üks väike armas süütu hiir on äraütlemata tore asi. Kuidas kellelegi, muidugi, jah, sõltub, kus kasvatada Ta tähendab ta loomulikult ei pugeda, aga ta ei tee kõike seda, mida me talle süüks paneme. Kas niisuguste putukahirmudega on mingisuguseid rituaale ka olnud seotud, no võib-olla eriti vanarahval, et mida teha hirmutavat olevuste ära peletamiseks? Ka ta on olnud ilmselt inimkaaslejad sedavõrd, et need võib-olla nendega, noh, me lepime nagu, mida me ikka teeme, eks ole, kui kui sääsed on, aga näiteks rästikud seda meie ainukest mürkmadu, et seda, kuidas on kevadel toimitud ja teatud rahvakalendri tähtpäevadel on öeldud, et näiteks metsast ei tohi hagu koju tuua, et siis kui sa seda teed, et siis suvel tulevad sinu õue rästikud ja noh, rästik võib solvata last, võib solvata looma ja ta võib teha väga palju pahandust ja noh, samamoodi ei ole meeleldi soovitusi tahetud, et kiskjad loomad tuleks kodu lähedal aastaringselt ja siis on põletatud ka kui me põletame nii-öelda rituaalseid, lõkkeid, jaanituld või jürituld või teeme maituld, siis on omistatud ka seda tähendust, et siis kiskjad ei tuleks koju ja ei teeks siis koduloomadele paha. See lõkke tegemine on ilmselt siis nii kaudselt kui otseselt, et otseselt on see, et kiskja vist lihtsalt ei kipu üldse tule ligi tulema, ta pelgab tuld ja nii see on ja kaudselt on see, et teeme lõket, et siis üleüldse peletama sellega kiskjaid põhimõtteliselt eemale. Ja, ja võib-olla selle lõkke tegemisega erinevatel tähtpäevadel, tal on nii-öelda praktiline väärtus. Me saame prahist lahti, aga samas nii-öelda otseses tähenduses, aga samas on tal ka ülekantud tähendus, mida on omistatud, et see tuli puhastada ka nii-öelda maagiliselt puhastab meie ümber ka selle keskkonna nendest pahadest, jõududest, mida me oma silmaga ei näe, aga võib-olla siis kuidagi teisiti tajume. Ja kui me räägime juba siin lõkkest ja lõkke tegemisest, siis kindlasti jaanipäevaga seostub ja selline maagiline rituaal sõnajalaõie otsimine jaani öösel mida see kõik iganes ka ei tähendaks, noh, kui me vaatame, millal lapsi sünnib, siis me arvame, et mõni mõnigi kord on sõnajalaõie otsimine osutunud üllatavalt viljakaks, aga me oleme omistanud kõnesid või taimedele, kes õitsevad kas ainult üks kord mingisugusel maagilisel tunnil ja, ja me oleme lootnud, et see, selle taime leidmine annab meile siis eluaegse õnne, tagab rikkuse, mingisuguse heaolutunde ja küllap selle nõiaotsimisega on igaühel, kuidas on, aga mul on üks väga ilus lugu, noh, kuna me omistame siis taimedele või ka nendele õitele, mis on natukene teistsugused, sellist erilist, maagilist õnnetoovat jõudu siis. Ma mäletan, kuidas kunagi aastaid tagasi kevadel sai oodatud bussi ja sealsamas bussi ootamise kõrvad õitsesid, detailid ja ma niimodi silmadega Vilazine vaatasin, kas mul ka mõni õnneõis pihku jääb, sest see on ikka tore on leida või silma ette jääb, et tore on leida, kas siis viie kroonlehega või veel rohkem, aga no mõned söövad selle õiega kohe ära, lootuses, et see, mida sa soovid, läheb täide. Tavaliselt mina olen Nad kuskile raamatu või märkmiku vahele kuivama, et selline tore vaadata ja väiksem poeg hüppas, hüppas, hüppas ja, ja tädi ütleb, et no painuta talle oks olla, et laps, laps saab kõik oma õnne, õie mõtlesin ei painuta, et oma õnne, õie peab igaüks ise leidma ja siis see pisike poiss mul vilas vilas vilas vilas ja võttis, ma ei mäleta, seal oli end kroonlehti rohkem kui 10. Oma õnne, õie peab igaüks ise leidma ja oma käega võtma, et seda ei saa nii-öelda teenuse osutada, et ma toon kellelegi õnne kandikul kätte. Onu. Leila. Ähvardaja aga. Palun. Peaksime siis aeg-ajalt nii iseendile kui teistele meelde tuletama järgmisi sõnu. Inimene, pane tähele, sa ei ole looduse kroon, oli seda kindlasti mitte ja kui ta peaks olema suhteliselt kehvast materjalist kroon, ma julgen arvata. Aga kui me vaatame tõepoolest siis Lindude loomade just iseäranis lillede keel on sümbolite keel, märkide tähendust tegi ja on öeldud, et näiteks kui me kingime oma tuttavatele lilli, siis võiks alati natukene uuridega tausta, no kasvõi näiteks värvi tausta, arvu tausta, võib-olla paljud inimesed seda ei tea, aga võib-olla mõne inimese jaoks on solvama näiteks mäletan oma kolleegi, kes kunagi sai kingiks kollased roosid ja ta oli väga häiritud, et miks talle tuleb minu käest küsin, miks ta mulle kollaseid roosid kinkis, ilusad kollased roosid olid, aga ilmselt see, kes need roosid sai, teadis seda, et kollaseid roose kingitakse naisterahvale, kellel ei ole just kõige paremad elukombed. Nii et teine kari levinud seal, eks neid, selliseid naist ja ütleme siis noorele rahvale 19. 20. sajandivahetuse alguses välja antud kõikvõimalikke kombeõpikuid ja, ja neid on hästi palju ja sealt lugeda leiab mida iganes, aga muidugi kunagi tasub kalduda teise äärmusesse, et kui sa hakkad niimoodi näpuga järgima, et mida sa nüüd tohib teha ja mida sa ei tohi teha ja siis on kõige mõistlikum istuda laua taga vagusi, üldse mitte midagi teha, sest nii või teisiti keegi leiab, et midagi on võib-olla tehtud valesti või et ei ole sünnis kinkida või seda lille või, või, või, või teha teistsugust kingitust või noh, näiteks samamoodi on, eks ole, lemmikloomi üldiselt ei kingita, aga kõikvõimalikud uskumused, mis on olnud levinud lemmikloomade pidamisega maale, et noh, et naisterahvad, kes peavad kassi, et need on vanatüdrukud, need ei saa lapsi, ma julgen väita ei vasta tõele üks, mis kindel ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi, et selles mõttes on ta vaieldamatult huvitav valdkond ja kindlasti kannab edasi seda väikese printsi mõtet, et loomade puhulgi näiteks, et kui sa oled nagu kedagi kodustanud, et sa pead emast hoolitsema-vastutama ja suhtuma heaperemehelikult. Ja suhtuma austusega neisse rituaalides ja traditsioonidesse, mis kõige selle loodusega seotud. Ta on jah, isegi sellisel juhul, kui nad võib-olla tunduvad mõnikord naljakad, mõttetud või tühised, sest kui nii-öelda see kiht kiilse keelt käsklusi kuu nii-öelda detailides lahti monteerida nagu legoklotsidest tehtud mänguasi, siis reeglina või tavaliselt on sinna kuhugi peidetud tud mingisugune väikene ivakene, millega on tahetud juhtida, kas siis rohkem otse või natukene vähem otse meie tähelepanu millelegi, mida me võib-olla nii-öelda selles tavalises maailmas ei märka, ei pane tähele või meid ei ole õpetatud tähele panema. Nii et olgem siis õpihimulised, selline oli sarja veel üks maailm, tänane saade loomade ja lilledega seotud uskumustest, kommetest ja rituaalidest. Stuudios olid folklorist Marju Kõivupuu ja Haldi Normet-Saarna. Helirežissööritöö tegi Maristombach nädala pärast kohtume orientalist Martti Kaldaga kuulmiseni.
