Tere traditsioonidele, rituaalidele ja usunditele ühendatud sarja järjekordne saade kannab nimetust koht ja paik. Ning see tähendab siis seda, et täna kuuleme pärimuskultuuri asjatundjalt Marju Kõivupuult, missugused on aegade jooksul olnud need eredamad ja kamat traditsioonid, usundid, rituaalid, mis koha ja paigaga seotud, nii meie endi mõte kui ka teiste rahvaste omad. Ja mida sellest kõigest siis ka täna oleks ja teada ja tunda jälle kord meie endi ja ümbritseva keskkonna heaolu silmas pidades. Minu nimi on Haldi Normet-Saarna ja vast siis sissejuhatuseks just nii palju marju, et no mis vahe on siis kohal ja paigal. Tere, head kuulajad, kui ma mõtlen eesti keeles koht ja paik, siis ma tuletan sõnast kohv kohaliku ja eeldan, et see inimene, kes on kohalikes elab selles kohas on selle piirkonna väga hea tundja, see tähendab seda, et teda seovad selle kohaga esivanemad, mälestused, ta oskab rääkida võib-olla nii-öelda silmale vähetähtsad, et asjade kohta põnevaid lugusid, aga kui ma nüüd mõtlen selle koha ja paiga kohaliku ja paikliku või siis võru keeles paiga pääl see inimesele läbi võru keele, siis paiga pääl minemine ongi kohalik imemine, täpselt seesama kes on seal paiga peal väga kaua elanud ja olnud. Aga kui ma ise kuhugi lähen, siis ma ilmselt jah, vaatan seda asja ikkagi läbi eesti keele, et minu jaoks on väga põnevaid paiku, kus ma ei ole kohalik. Nii et paik on midagi sellist, mida selles lähed avastama ja ja koht on see Mis on isiklik ja intiimne või mida ma tunnen hästi? Väga hea, püüame niimoodi edasi mõelda ja et me täna siis sellest kohast ja paigast räägime, siis äkki jätkaksime kõigepealt valitud pühapaikadega seotud traditsioonide ja rituaalidega, sest et ise oled sa kirjutanud kohe raamatu 101 Eesti pühapaika. Jah, see raamat on tõesti nii-öelda koostatud iseenda ja teiste teadmistele tuginedes, et meie armsat eestimaad pisut paremini avastada, eks nende pühapaikadega üldse püha mõistega on sedasi, see on väga lai mõiste, mida see püha paik meie jaoks tähendab, võib-olla kellegi jaoks tähendab see esmakohtumist oma tulevase armsama või elukaaslasega võib-olla kellegi jaoks on see püha paik, kus on asunud tema kodu, kus on tema esivanemate juured, aga kus ta ise praegu erinevatel põhjustel ei elana, minul on näiteks oma lapsepõlvekodust jäänud just nimelt järele selline koht, kus ma tavatsesin käia jaanipäeva paiku, kui sellepärast, et seal õitsevad need taluaedade tuttavad valged roosid, millestki ilusti lauldakse ja lõhnavad lilled ja sinna on tegelikult peale kasvanud natukest võsa ja kui ma siis oma noorema pojaga esimest korda sinna jalutasin, oli jaaniöine aeg ja nagu ikka, ööd on valged ja linnud krabistavad, sädistavad põõsastes ja selline natuke müstiline olek on ja siis lähme lapsega väike laps, selline nelja viie aastane küsib minu käest väga tõsiselt, et ema, kui sina laps olid, kas siis inimesed elasidki päris metsas ja, ja sealt edasi leiame maastikul väga palju selliseid kohti ja paiku, mis on seotud inimeste usundilise käitumisega, eks nagu rituaalidega kipub olema niimoodi, et mõned on sellised intiimsemad, kus inimene tahab minna üksinda, aga on ka selliseid pühapaiku ja kohti, kus me lähme koos oma mõttekaaslastega või kuhu me viime oma sõpra, tuttavaid, räägime nendele, mis nendes kohtades siis tehakse või kuidas sellele kohale on läbi aegade austust avaldatud. Variante on hästi palju. No ma olen olnud maa- ja taara usulistega, eks Samma hiies, kus on läbi viidud ühiseid loitsimisi, kus on puude külge seotud Ainde, tavaliselt on keegi, kes teab sõnu ja teised siis kuulavad sõna eesti keeles on väga ilus, ütleme sõna kuulama, et see on tähele panema, mida teine inimene räägib ja kui käiakse näiteks ringis ümber tule või istutakse koos ümber tule ja on selline vaikne õhtu. Ja sa mõtled kaasa, kui sa ütled vähe sõnu, missugune eriline tunne see on või näiteks sellised tunded, mis inimest valdavad, kui tehakse midagi koos? Ma küll ise ole naiste pudru riitusel osalenud, aga ma olen sellest kuulnud lugusid, mismoodi naised vahetpidamata teatud aja jooksul käivad ümber lõkke loitsivad ja laulavad ja lõkketulel valmib puder. Milles siis pudru loitsijad, kõik võtavad kaasa ühe koguse ja see on niisugune eriline sõnadega nii-öelda väge saanud toit, mis peaks siis andma hingejõudu, jaga kehale toitu teatud ajavahemiku jooksul, There's no selle võib-olla niisugune kommertslik või moodsam viis on, vat, mis siin vahepeal kalevis käest kätte oli see õnnetaigna valmistamine, eks ole, et valmistati taigen, kuhu siis perenaine ka oma head mõtted head sõnad lausus, seda jagati sõpradega, kes omakorda valmistasid seda õnnetainast ja seda nii, et ka pühapaik võib olla näiteks köök või näiteks saun, kus eestlane on ilmale tulnud ja kus ta on lahkunud ja mõned muud sellised tähenduslikud ja tähelepanuväärsed kohad meie maastikul meie ümber. Aga pudru traditsioon ja rituaal, see kuulub teatavasse kanti või on see üle Eestimaa levinud? Tähendab, see on tegelikult olnud seotud nüüd taasärkamisajal 90.-test üldse niisuguse traditsioonilise naiste tegevusega. Ma tean, et Elo Liiv näiteks Saaremaal rajas kunagi naisterituaalide platsi, aga see pudruriitus, millest rääkisin, see on pandud toime siis Kagu-Eestis päevapööramise mäel, mis on olnud Eesti maastikul ka Lõuna-Eestis väga tähenduslik koht. Religioosselt on olnud tähenduslikud sellised paigad, kust avaneb väga kaunis vaade või vaade kaugele päevapööramise mägi. Tõenäoliselt on olnud üks selliseid kohti, kuhu tõustes inimene on tundnud, et ta päikesele eriliselt lähedal ja varasematest aegadest on siis kirja pandud selliseid loitse või lausumis sõnu, kus on päikese poole pöördutud ja palutud tal välja tulla, paista karjalapse peale lahkelt paista vilja peale lahkelt palutud. Päeva. Ta tagaks meile vaat selle ilusa suvise aja oleks meie suhtes lahke. Mida lähemal sa päikesele seisad, seda rohkem ta väidetavalt võiks su sõnu kuulda võtta. No ilmselt vist on jah niimoodi, eks ole, ja, ja selline kõrge kõrge koht, eks ole, see maailmamägi on usundites tuttav kui see koht, kus siis kohtuvad nii-öelda taevased ja maised, et sama ma olen tegelikult tajunud, kuivõrd oluline on see vaade kusagile, on meie põhjarannik oma külaliste kolleegidega on saanud eestimaalast rännata ja kui põhjarannikule sõita ja kui vaadata, siis kõigepealt sealt pankrannikult alla, et juba juba see on iseenesest muljetavaldav ja inimesed, kes ei ole merd näinud, kuidas vaatavad sellele Soome lahele ja satuvad sellest ekstaasi. Puude külge seotud andamit, muide, mida need tähendasid? Kui me läheme nüüd ajas tagasi ja püüame seda nii-öelda lahti seletada, siis inimestel on loodusega olnud selline, ütleme, sõbralik äriline suhe, ma lähen loodusest midagi võtma, mina võtan temalt midagi ära, aga ma tahaks midagi vastu anda. On see siis palve, et aitäh sulle, et sa lubasid võtta mul metsast mõne puu, aitäh, et sa lubasid küttida siit mõne looma, aitäh, et sa lubasid korjata marju ja seeni ja näiteks Oskar Loorits, varasemad usundiuurijad on siis seda kirjeldanud kui niisuguse väeka sideme sidumist puu külge, mida tänapäeva inimene muidugi tõlgendab vastavalt oma kultuurile arusaadavalt ja nii on ka meiemaastikule tekkinud õnnetuseks ka selliseid puid, mis inimestega tänu koormaid enam ei jõua kanda, erinevate puude külge seotakse kas abiellumise puhul või oma külaskäigumärgiks midagi, mis meil parasjagu juhtub, kas kaasas olema teadlikult või ebateadlikult ja nii olen mina siin ka pühapuude küljest leidnud peotäite kaupa erinevate telefonifirmade kaelapaelu, mis on sünteetilised ja looduses ei lagune või siis näiteks igasuguseid selliseid kile kinkepaelu. Aga kui me läheme nüüd tagasi nii-öelda meie esiemade aega, siis loodusesse ohvrianniks kas puu alla jäetud toidukraam või eks väga pisikene paela jupikene punutud villasest lõngast või, või natukene kangariba linasest laguneb looduses ära ja mis on veel selle ohverdamisega seotud ohver ei tohtinud väga silma torgata, aga meie tänapäeval tahame ikka kangesti, et meid oleks kaugele näha ja nii ma selle 101 raamatus ka kirjutasin, et mõned sellised ohvripuud näevad eriti sügisel välja nagu niisugused neljakümnendates pluss sellised pakil naised, kellele Lipendavad kaltsud ümber ja, ja kas see, kas see on esteetiline loodushoidlik ja annab tunnistust austusest meie pühapaikade vastu oma tegelikult julgen natuke selles kahelda, et võib olla ver loodusesse võiks olla tänapäeval ka pigem seotud meie sõna- ja mõttejõuga, sest meie armsad esivanemad on uskunud ja mina usun seda ka, et sõnas on tegelikult väga tugev vägikeeles, sõnakasutuses on jõud, sellest räägivad matkarahvaste muinasjutud, et ainuüksi oma sõnakasutusega võid see inimese tõsta enneolematutesse kõrgustesse, aga samas sa võid sõnaga purustada kogu tema karjäär, äri, hävitada tema elu, nii et suhtugem sõnasse pieteeditundega. Ja tegelikult ma suhtun isegi kuidagi positiivselt müntidest, et kui ma kuskile jätan mündi mõnele sellisele kivile või allikasse, sest kivile annete andmine, ohverdamine, Andide mine allikasse, ohverdamine näikse olevat ka traditsiooniline tegevus, hõbevalge kaapimine ja siis ma kujutan ette, kui mind ja minu lapsi enam ei ole, võib-olla meie maal on elukorralduses kõik sootuks teisiti ja siis tulevad arheoloogid leiavad näiteks mõne meilgi viibinud olnud raha ja hakkavad selle järgi konstrueerima. Kuidas siin elati, oligi missugused olid need kombed, tavad, missugused olid kaubanduslikud suhted ja see valmistab mulle rõõmu ja siis ma vaikselt salamahti itsitada. Kas tegelikult ikka päris täpselt ka tead, mida ma mõtlesin ja tundsin, kui ma selle mündi siia. Siin aga tuleme tagasi pühapaikade juurde. Folklorist Marju Kõivupuu. Kui see 101 sari ilmuma hakkas, siis ma märkasin, et esimese raamatu autor, mis Eesti ajaloosündmustest räägib, Mart Laar ei saanud mööda Kaali meteoriidikraatrist ja nii ka mina ja vaieldamatult Kaali meteoriidikraater on meie Eestimaa jaoks väga mitmeski mõttes tähtis, kasvõi sellepärast, et ta peaks vist olema nüüd mälu järgi ei julge öelda ka Euroopa suurimaid ja tähelepanuväärsemaid ja sellega seonduvalt meenub mul üks seik. Üheksakümnendatel Tartu ülikoolist töötades tulid meile esimesed üliõpilased folkloristika vallas Helsingi ülikoolist ja ühe tütarlapse isa uuris meteoriidikraatreid ja ta oli kohutavalt põnevil, sest ta saab elus esimest korda näha Kaali meteoriidikraatrit. Tema ootused olid kruvitud, oi kui suureks. Aga see oli see hetk, kui Kaali meteoriidikraatri veeseis oli väga madal ja siis selline natukene armetu rohekaslomp, seal veesilm selle kraatri põhjas. Tali, nii pettunud, tali, nii kurb, taliini õnnetu, ta lootis näha midagi väga ja väga vägevat. See on nagu Tuhala nõiakaev, võtad pika teekonna ette ja siis selgub, et ta magab. Jah, et ta toidu parasjagu ja võib-olla ongi see, et meie ootused on kruvitud ja see, kuidas me tegelikult nii-öelda sõna loeme kirjeldusi pühapaikade kohta ja kuidas me seda läbi enda laseme, et see kindlasti on hoopis teistsugune kui, siis kui teeme koha peal, nii et alati tasub minna ja see koht oma silmaga üle vaadata ja kujundada mingisugune selline omatunne või, või tekib mingisugune oma seos selle paigaga? Aga mis oli vanarahval seotud selle paigaga, missugused usundid või rituaalid või mida nad seal toimetasid, see oli ju ikka maailmaime. Nende andmete põhjal, mis on kirja pandud traditsioonist, siis tundub, et need tavad ja kombed on pigem uusaegset noh näiteks kas või see, et tänapäeval käivad abiellu, jääd seal oma vallalise põlvega hüvasti jätmas, et lauldakse, käiakse ringis ümber Kaali meteoriidikraatri, seda on ka filmitud ja teinekord võib-olla tehakse midagi niisugust, mida väga ei peakski tegema, on see, et, et sinna heidetakse ka pudeleid, kuhu on siis suletud nooriku neiupõlve nimi, et võib-olla saaks seda kuidagi niimoodi teha, sinna võimalikult vähe endast jälgi jäetaks, aga meie rahvapärimuses on sellised põnevad seletused selle koha tekkes seotud sellega, et siin on siis olnud see keelatud abielu, et õe ja venna abielu intsest ja siinse Eesti teema noh, on ka seotud nende teemadega, millest me selles saates rääkinud oleneb, noh, näiteks päikesevarjutust ja kuuvarjutust on põhjendatud sellega, et päikese kuu silm näeb seda, et, et maapealsed inimesed teevad pattu, teevad midagi niisugust, mis ei ole sünnis ja väidavad siis seda, et õde ja vend tahtnud abiellu astuda, selle vastu oldud, aga siis kohalik mõisnik, kes oli siis väidetavalt rahvajuttude põhjal üks peiupoistest nõudis siis abielu kristlikku laulatamist, mis tagajärjel siis loss vajunud maa alla ja selle koha tähistamiseks on siis see Kaali meteoriidikraater. No kui me vaatame vanu rahvalaule, siis rahvalaulud, mis räägivad Saaremaa põlemisest, võiksid olla siis tunnistused sellest, et võib-olla kuidagi meie kollektiivsesse mällu on jäänud mingisugune vaevalt aimatav jälg sellest sündmusest. Nii et vanarahvas siis seostes seda lossimaalne vajumisega ja see meteoriit oli midagi üle mõistuse käivat. No tõenäolist seadnud ja tõenäoliselt võib arvata jah, seda, et millised nende teadmised sellest sündmusest olid, et kuidas nad püüdsid selle niisuguse kraatri tekkimist seletada, et need teadmised ei ole nagu päris sellised, nagu me teaduslikus plaanis seda seletame ja, ja mis seal nagu teadlasi huvitanud ongi see, et kas on kollektiivses vanas mälus ürgses mälus mingeidki momente sellest, et inimasustus võinuks Saaremaal sel ajal olla, kes seda sündmust pealt nägid või mitte, et, et see on nagu teadlaste uurijate meeli hoidnud elevil tänase päevani, et ega me päris täpselt ei tea, aga mõned laulu regilaulufragmendid lubavad aimata, et võimalik, et, et seda nähti. Saaremaa Läänemaa Saaremaa loodeti tuulema tuulajaloogeebee tuule pikki välja põiki välja pikki välja põiki välja tuuletormis. Tõuse Maie tuuletormis, tõuse maie. Ema nutta Saaremaal elanud Saaremaad aega Saare, Saksamaa ega Saare Saksamaad nutta narmas Tarjuma tanutaanarmast harjuma armsaid harju neidusid, armsaid harju näidu, Seida. Kell k öödamaga singel saama mitu õ ta mitu päeva, mitu, mitu, mitu soojatasu võtta, mitu sooja, taas hoovad, mitu külma talvekestomeitu, külma talve access? JB siia otsa heinaaega ERJK heina, rukki lõikuseva hälla rukkilõikuse heina saadudes, heinasaadu rukkivihk puude keskel, rukkipoode. Üks maailm üks ja täna räägime rituaalsest ja traditsioonilisest kohast ja paigast ning stuudios on folklorist Marju Kõivupuu. Mis on nagu minu kui lõunaeestlase jaoks olnud oluline, mind millegipärast väga seostatakse selle ristipuude teemaga, mis on samuti maastikul sellised väga tähenduslikud kohad, see on see, et kuidas me seostame ennast loodusega ja see on seotud meie hingestatusega, mis nagu siis inimesest näed järele, kui tema hing kehast lahkub, et kehame, matame maha. Me jääme inimeste mälestustesse, aga kuhu läheb see hing ja loodususundites? Metsarahvaste puhul on arvatud, et see inimese hing on siis seotud mõne loodusobjektiga, kas seal puu või kivi või allikas, mis on ka üks põhjus, miks mõnda puud, kivi või allikat pühaks peetud võetakse. Ja Lõuna-Eestis on säilinud selline komme kaasaegsel kujul siis lõigata risti kui lahkunud, saadetakse kodust viimsele teekonnale kalmistule ja kui Lõuna-Eestis ringi sõita, siis näeb selliseid puid, mille tüvesse on lõigatud kas üks või mitu risti või on mõni metsa tukkus, puude peal on palju ristimärke ja sellised puud elavad kaua risti märg, kui on selline märk, mis puud ei kahjusta selles mõttes, et puu sellega, et kuivab või sureb, aga, aga teatud selline seos on olemas, et kohalikud inimesed on siis seda kommet. Tõlge nüüd on niimoodi, et mida vanem eakame, väärikam inimene, on seda siis vanem ja väärikam, puu valitakse ka ristimärgi lõikamiseks, seda on valdavalt männid. Need on valdavalt männid, sest mänd on Eestis ka kõige enam levinud puu ja Lõuna-Eestis teda palju kasvab ja, ja on siis selliseid üksikuid risti mände, selliseid tõeliselt soliidseid, millal võib lugeda siin mitme kümneid, et mitte öelda isegi sadu ristimärke ja siis sa vaatad seda puud ja tekib selline tunne, et see oleks nagu selline märgiline kogu küla niisugune elulugude kogu, et tegelikult iga ristimärgi taga on ju elatud elu. Need ristimärgid võivad olla sinna hiljaaegu tekkinud ja nad võivad olla. Sadu ahelaid Valo just nimelt puus saavad kokku nagu erinevad sugupõlved sedaviisi. Ja need, kes ristimärgid sinna sisse on lõiganud, kuigi natuke valus on sellele mõelda, aga selge on see, et nad teadsid, kuidas seda risti sinna lõigatuna teadsid, kuidas puud säästa ja ja küllap see männipuu on ka selline vastupidavus paksu koorega puu, et ei köhatagi selle peale või. Jah, mida tunneb puu, kui inimene kohustab teda kandma Eluriste. Aga eks ta traditsioon kontserte skulptuurides ja, ja kui sa tunned kombeid, tead, oskad sa teha seda niimoodi, et sai kahjusta looduskeskkonda ja tõenäoliselt see mees, kes on saanud lapsepõlves teadmise, kuidas seda risti lõigata ilmselt arvestab ka selleks on reeglina keskealised vanemad inimesed, et tõenäoliselt kunagi võib-olla saate kokku sellesama puud vahepeal. Aga muidugi kiriklik komme see ei ole ja mul on üks selline ilus lugu rääkida ühest kirikuõpetajast, kes suunati Lõuna-Eesti kogudust luterlikku kogudust teenima ja tema siis oma esimesel matusel oli tõsiselt ära ehmatanud, kui matuserong läheb läbi metsa niimoodi kalmistule, äkki peab esimene auto, mille peal on siis lähemad sugulased, kes tunnevad kõiki neid kombel talitus ja teavad, mis tuleb teha, peetakse auto metsa vahel kinni, autostele välja, mees, korralik nuga käes, siis ta mõtleb. Püha jumal, mis siis nüüd lahti läheb, mille peale siis tema autos kaasa sõitnud kohalikud patsutasid rahustavalt õla peale, et püha isa ei pea mitte hakkama, muretsevad see, on lihtsalt üks selline kohalik komme ja nüüd me läheme kenasti kõik koos välja ja pärast ristilõikamist on siis kombeks niisugune ohvritoimingu kaasaegne väljendus pakkuda kas siis viina või siis naistele värvilist, magusat napsi, pommi, kusjuures tähelepanu väärne on seegi, kuidas rituaalid aja jooksul muutuvad, et kui mina laps olin, siis tavaliselt pakuti kodutorti, aga kui tänapäeval enam aega teha, siis pakutakse teekonna kommi, vot see, et sa seda teekonna kommipakud nii-öelda viimsel teekonnal, selline erilisem, märgilise tähendusega tava, et kui me siin ristipuude fotonäitust avasime, siis me tõime selle rituaaliga näitusele kaasa, et kui ma rääkisin neid lugusid, siis me pakkusime just nimelt neid napse, piparmündilikööri, metsmaasikalikööri, valget viina ja teekonna kommi ja see oli siis kõik. Seal kaugel taga on ka see, et elu läheb edasi. No ütleme niimoodi, et matusekommet uurijana ma võin öelda, et tegelikult traditsionaalse matuseid on alati sisaldanud kahte poolt seda kurbust, mis me tunneme seda valu ja seda lahkumise tunnet, aga samas ka seda, et elu läheb edasi ja võib-olla niimoodi on paljude, et ega need, mis meile tunduvad natukene kentsakad, on mingisuguses piirkonnas väga olulised ja väga tõsiseltvõetavad sõltub sellest, kus me nagu pärit oleme, kuidas me ise suhtestume paljude paljude kommete-tavadega Mis võiks olla järgmine pühapaik, mis sulle eriliselt tähendusrikas tundub? Kõik sellised allikad, mis on seotud kulutustega ühest allikast ma siin kirjutasin ka, see oli Laiuse siniallikas, mille kohta siis rahvasuu on teadnud, rääkida, mida tuleb teha selleks, et vihma esile kutsuda või kuidas vihma manada ja mida teha, selleks et siis põuaperiood püsiks. Aga mul on selliseid tuttavaid allikaid tegelikult Lõuna-Eestis õite mitu ja ühes allikas me käisime siis koos tudengitega mõni hea aasta tagasi välitöödel, tegelikult jääb see vist isegi möödunud aastatuhande lõppu kui täpne olla, ja siis ma rääkisin tudengitele ka, et vaat, see on nüüd selline allikas, mille kohta on usutud, et kui sa siia allikasse poetada ohvrimendid ja võtad siis kas kopsikuga või millegagi vett ja viskama vastu taevast, siis hakkab vihma sadama, et kohalik talurahvas on niimoodi endale nii-öelda siis palunud vihma kui põllud ja, ja, ja karjamaad ja, ja loodus seda vajab ja noh, eks me, noored oleme, eks ole, nagu siin enne ka jutuks tuli, et eks need kombed tunduvad vähe naljakad ja veidrad ja ega siis kedagi vaatasime, et kas rahvapärimus ka nii-öelda praktikas rakendub küsimus, kas Sõime koju jõudes läbimärjaks hambuni kõigeni, mis meil seljas oli? Just nimelt ja moraal on see igaks juhuks, kui sai taha sattuda sekeldustesse, siis on mõistlikum teatavat distantsi hoida ja muidugi minu jaoks on hästi põnev on veel pühadeallikatega seonduvalt on kuremäe allikas ja eks ole kuremäe klooster, Pühtitsa klooster, Teil on ju samamoodi rajatud kohale, mida siin maarahvas on nii-öelda tundnud ja teadnud, kui nii-öelda meie oma püha kohta, no räägitakse kuremägi või sinna alla on väidetavalt isegi kalevipoeg maetud või mõni teine vägilane, aga seal on ka see püha allikas ja siis ma olen mõelnud, et see on hästi põnev, eks ole, et meil on Eestimaal elab erinevaid rahvaid ja kõik peavad neid allikaid pühaks, aga kui nad allikal kokku saavad, siis tekib kohe kultuurikonflikt. Sest pühasse allikasse suhtutakse erinevalt, noh, näiteks õigeusklikud peavad õigeks seal allikas käia suplemas ja ja seal allikas käidud suplemas ka talviti ja, ja ka Venemaalt on tulnud inimesed kohale, kes on uurinud selle allikavett ja kristalle ja saanud aru, et see on erilised tervendav vesi. Aga näiteks siinset maa- ja taarausulised ja mitmed teised, kelle jaoks samuti on see allikas püha, teavad, et pühasse allikasse mitte mingil juhul ei minda. Et sealt võetakse äärmisel juhul vett kas pihuga või nõuga, et allikad mitte rüvetada ja siis on veel erinevaid uskumusi, kuidas nagu tohib püha allika juures üldse talitleda ja see vastuseis oli, on ja jääb. No eks ole ja tähendab, et võib-olla ütleme siis niimoodi, et et keegi ei käitu valesti, vaid ta käitub seal pühal allikal oma uskumuste tavade kohaselt ja nende noorendavad allikatega. Ma olen jahiga alati naernud, et kui ma tudengitega lähen, ütlevad, et see teeb kohe 10 aastat nooremaks. Madden kallikeset Te, olete 19 18 20 ja kui te jääte nüüd 10 aastat nooremaks, kuhu ma see titekarjaga siis lähen, et jätame, noorendavad allikad ikka pisut küpsemas eas inimest. Oot, aga kus on noorendavad allikad, näitavad kindlasti paljud kuulajad praegu kõrvu. Jah, no noorendavaid allikaid jagub, on osutunud, et allikaveega enamike allikate kohta neid lugusid räägitakse, mis on seotud ohverdamiskommetega, et kui selle allikaveega silmi ja nägu pesta, et see teeb väga nooreks. Aga kui me proovime otsida nüüd sellist ratsionaalset seletust, siis kujutage ette tegelikult püsivaid kestvat elu tõepoolest meile nii armsas ja omases rehetares kus on suits, kus jõle korstnat ja kui sa ei saa teps mitte iga päev pesta, kui puhas vesi on üldse väärtus omaette, et kui sa käid korra nädalas saunas ja võib-olla nägu pesed ka ja kujuta ette, et sa saad nüüd külma jaheda karge allika juurde ja sa saad pesta oma nägu ja silmi, missugust kergendust toob? Tänapäeval me õpetame lastele, tõmmake ninasse külma merevett, et see puhastab meie hingamisteed kahjulikest viirustest ja, ja kas või näiteks, kui me oleme ennast ära löönud või kuivõrd kergendust toob see, kui sa saad näiteks kas või haiget saanud kohta külma veega pesta. No miks ta ei too, aga seda, kus noorendav mõnigi noorendav allikas asub, seda kohta sa ikka ei raatsi? Ikka väga, ei rootsi öeldava, tean tegelikult seda, et Samma hiieallikate kohta räägid, eks seesama Tammealuse hiis üks maa- ja taarausuliste pühamu. Siis ma tean veel paariallikat, aga, aga nendega on jah niimoodi, et need on mul siin isegi isiklikud ja lõppude lõpuks ka minul peab olema mõni selline kosmeetilise kohendamise koht, eks ole, kui kõik hakkavad sinna arvama. Kui ma nüüd hakkan niimoodi mõtlema, et mis veel sellised põnevad kohad on, siis kindlasti on need ka, ma jõuan jälle taasallikas. Ta juurde on need siniallikad, need on siis need allikad, mille põhjapinnase värvus annab erilise sellise koloriidi ja kui Viljandimaal on üks selline siniallikas, kus on siis arvatud, et need allikad annavad varandust, et, et see seitsmevennapäeval peavad siis seitse venda, eriti kui see kuupäev juhtub olema seitsmes juuli sinna allikale ja kui nad siis koos samal ajal ühest nõust või allikast korraga vett joovad, siis on võimalik kätte saada sinna uputatud varandus. Ja ma tean ka seda, et, et seda on proovitud, aga taga järjetult. Et need on sellised põnevad kohad, otsime nüüd mõne kuivema koha, otsime mõne kuivema koha veel. No meil on muidugi mäed on kuivemad, kohad päevapööramise mäest natukene rääkisin päevapööramise mägi asub Kagu-Eestis. Kui sõita siis Võrumaale minu jaoks ajaloolisele Võrumaale. Aga mis on veel põnevad muidugi, kui mäed kõrvale jätta, ta siis on sellised. Setu pärimuses on need pühad ristid ja pühaderistidega on siis säherdune lugu, et neid on ka erinevatel kalmuaedadel ja näha, need on sellised suured, massiivsed kiviristid. Ja, ja teised sellised toredad ristid, mis samuti tähelepanu pälvivad, on Läänemaal ja vorm siis ja pärimus räägib sellest, et pühasid, riste ei pea inimene mitte liigutama ega neid kuhugi viima. Ja Setumaakiviristide kohta räägitakse siis edasi, et kui keegi tahab ka seda risti teise kohta ära viia, siis hommikuks on seal istuma vana koha peal tagasi, et seal on ka selline niuke väike hoiatusmoment, et sina ei pea mitte püha risti puutuma. Need on väärikate surnute hauakohad. Aga kui ma nüüd tulen Setumaalt Lääne-Eestisse Vormsisse, siis minule üllatuseks seda raamatut hiljuti, aga siis ma avastasin selliseid põnevaid lugusid, mis on seotud siis Vormsi, nende päikeserõngasristidega, noh, kui tavaliselt tahetakse meie muinasusundist rääkida, siis Vormsi kalmistuid. Ta on minu arvates pildistatud 10-st erinevast küljest ja siis on selgunud, et ka sealt on tahetud neid rõngasriste koju suveniiriks tuua ja ongi toodud. Ja ühe perekonna lugu räägib siis seda, kui avastati, et nende pere sealt hauaplatsilt või mis paigalt on see rõngasrist ära viidud ja rännanud kuhu iganes siis perekond nagu sai rahu alles pärast seda, kui silist oma kohale tagasi toodi ühed tudengid siis väidetavalt olla, tirinud ka endale rõngasristi siia Tallinnasse kaasa aga lõpuks asetatud see ikkagi oma õigele kohale tagasi ja siin on siis see õpetlik. Moraal on tegelikult see, mis on samuti seotud meie pühapaikadega, milleks on kalmistud, et meie niisugused usundilised, põhjendatud käitumisnormid, rahva pedagoogika põhjendavad, et kalmistult ei tooda mitte midagi koju kaasa. Et kui sa võtad selle koju kaasa, siis tõenäoliselt see on see hoiatusmoment. Kas sind ennast sinu lähedasi tabab mingisugune õnnetus ja vaat, seesama käitumisnorm on tegelikult kodeeritud ka kõikidesse looduslikes pühapaikadesse, et sina ei pea sealt mitte midagi kaasa võtma. Nix mulle hiied on eriti armsad, need õpetavad lastele maast madalast, et loodus on vaatamiseks, nuusutamiseks mõtlemiseks, luuletuste kirjutamiseks, muusika komponeerimiseks, aga mitte kitkumiseks tasku toppimisekse närtsinud peast koju toomiseks, et see ei lähe mitte. Et see on väga hea ja äkki sa leiad nüüd mõne sellise pühapaiga veel siia päris lõpetuseks mis on erinevalt ütleme lahkunutele, pühendatust või millestki taolisest seotud millegi hästi elusa sõnaga mingi koht, kus vanarahvas käis oma elurõõmu väljendamas erinevate rituaalidega ja kus on siis see kestnud tänaseni välja kuulaja. Kelle loal mina paigutaks, paigutaks selliste pühapaikade kategooriasse oma tegelikult meie niisuguseid küla ainult kooskäimiskohad, jaanituleplatsid, taas jõuame nii-öelda esimese saate juurde, et see suvise pööripäeva tähistamine on meie niisuguse rahvakalendriaasta ringi vaieldamatult selliseid tähtpäevi, mis on kandunud tänasesse päeva. Ja see, kui nüüd on hakatud taastama külaplats ja kus me saame kogukondlikud suhelda, kus me kiikudes tervitame suve, oleme rõõmsad, vot needsamad kiigekohad maast, kus, kus noored kohtusid, kus vahetati selliseid kingitusi, kus vahetati esimesed armunud pilgud, kus vanarahvas istus seal kusagil lõkke ääres natuke kaugemas ja vaatas noorte vallatlemist pealt ja, ja vaadati seda, kes nii-öelda kellele silma heidab, kellest võiks saada paar. Ja kui me sinna lisandame juurde kõik need sellised natukene romantilised sõnajalaõie otsimise ja hakkame rääkima sellest, kuidas kiisale Pi laule, kuidas kiigel anti edasi kõike seda toredat, mida me tänapäeval nimetame kuivalt vaimseks kultuuripärandiks siis ma arvan, et see on, see on väga oluline ja kui me vaatame neid jaanitule platsi näiteks Lääne-Eestis ja saartel, kus rituaalsed süüdati, vana paat, mis oli rannarahvas kalureid teeninud, see on selline poeetiline, see natukene peetiline, see on magusvalus, on ilus ja ülev ja ma arvan, et just nimelt need sellised kohad, kus on käidud, vaat kui me rääkisime mägedest, kui palju tegelikult Lõuna-Eestis on selliseid kohti, mida tuntakse jaani mägedena, aga topokaartidele ei ole jooni mägedena. Vot sellepärast, et esiteks saaks neid liiga palju, et nad läheks nagu segamini ja, ja need jaanimäed on olnud need kõrged kohad, kus tullakse kokku, kus tõepoolest rahvas peab rõõmupidu ja tähelepanu, väärne on ju seegi, et enne sellisele külaplatsile tulekut on vähemalt traditsioonide põhjal ka perekond olnud hetkeks koos või olnud oma niisuguses perekondlikust pühapaigas ja eestlane, kes ei ole väga kogukondlikes, vajab enda ümber seda väga suurt individuaalset ruumi, et minu arvates just nimelt need, need jaanitulepaigad, kiigekohad on need. Tänaseks päevaks on sellesuvine jaanipidu juba läbi? Jah. Aga seda võib alati meenutada ka äsjakuuldu valguses. Ma arvan, et tore oleks õppida loodust tundma sedasama Ta paika, kus me elame, oleme ja minu meelest linnas on ka suurepärane võimalus kasvõi näiteks vaadata seda, millal hakkavad kusagil trammide veeres õitsema esimesed paiselehed, kui asfaldi praost vägisi topib kõnnitee linnast välja. Võilill teete, kui ilus see on. Linnahallide müüride vahel, nagu me ütleme, võivad olla ka täiesti omad pühapaigad, mitte ainult looduses. Absoluutselt kusjuures ja seda nad tegelikult ongi ja ka meie Tallinna linnas on palju niisuguseid pühapaiku, mis on olnud siinsete asukate jaoks olulised enne seda, kui linn võttis niisugused mõõtmed, nagu tal praegu on. Selline oli siis tänane saade kohast ja paigast meie sarjast veel üks maailm. Stuudios olid folklorist Marju Kõivupuu ja Haldi Normet-Saarna. Nädala pärast on siin Purientalist Martti Kalda kuulmiseni.
