Kes ei oleks midagi kuulnud või lugenud lemmikaladest  või neid ka ise soojades meredes näinud? Need on kalad, kelle uimed on muutunud justkui tiibadeks  ja kes võivad õhus. Viibida kuni 30 sekundit. Seejuures on nad üsna maitsvad ja neid ka süüakse. Heal meelel, et Jaapanis Nad kuuluvad seltsi,  mille nimi on Beloomes eesti keeles on selle seltsi nimeks tuulehaugilised. Selles seltsis on üle kahe ja poolesaja liigi. Siia Eesti vetesse jõuab neist aastas korraks vaid üks liik,  see on tuulehaug. Imekauni nimega ladina keeles belone belone. Meie läheme täna paar tundi, ajas tagasi  ja suundume Hiiumaal koos suure rannakalurite Marko  ja Jaaniga varahommikusele mõrva nõutamisele. Kalamehe tööpäev tavaliselt merel hakkab vara vara hommikul,  siis kui teised inimesed alles magavad. Selleks ajaks, kui inimesed tõusevad ja ärkavad  ja oma hommikutoimetamised ära teevad, et  siis juba värske kala jõuaks, jõuaks nendeni. Kell neli on selline tavapärane tulek meil  siis jõuab ilusti kõik toimetamised ära teha  ja kala õigeks ajaks kastidesse panna ja  ja sadamasse. Praegu me nõuame siin ühte kastmõrda. Selline kutseliselt tuulehaugipüük kõige õigem on ikka kastmõrraga. Et siin on tal palju ruumi sees ujuda ja Ja ei hõõru ennast niimoodi ära, kui tavalises ääremõrvas. Ja saak on ka ikka kastmõrraga. Märkimisväärselt suurem kui tavalise mõraga Alustasime viis aastat tagasi ühe kastmõrraga  ja juba järgmine hooaeg me rentisime ühe loa veel juurde. Ja see aasta nüüd me seisime kaks luba juurde. Markoga saime tuttavaks esimeses rühmas lasteaias. Ja nii see pihta hakkas. Koos mängimised ja. Leia pättustegemised ja ja on minust kuu aega varem. Ja ta on poisike. Aga lasteaias saime tuttavaks ja siis kohe kuidagi ühised  hobid ja ühised huvid. Kalapüük oli see, mis ikka meid ühendas. Kuna Jaani isa oli, oli elukutseline kalur,  siin Kõrgessaare sadamas. Siis. Kuna Jaan oli juba korduvalt ja korduvalt vanemad oma isa  ja vanade meestega merel käinud, siis siis mingi aeg ta  mulle rääkisid. Tule ka merele kaasa. Aga seda ei olnud kaks korda vaja öelda. Kaheksa aastaselt sai kunagi koos esimest korda võrku merre pandud. Meil oli üks, üks ainuke võrk kahepeale. See oli selline vanast korgipuust ujukitega veel  ja selline eksponaat, mida tänapäeval näeb muuseumites ainult. Aga sellega me püüdsime, see oli, see oli väga hea võrk. See võttis kala ilusasti. Paar kala ikka täna on. Aga nagu arvata võis, et suurt saaki siit ei tule. Esimese saagi me see aasta saime siin 11. Mai juba. Võrreldes eelmise hooajaga on see hooaeg isegi väga edukas olnud,  meile praktiliselt poole rohkem oleme püüdnud,  kui eelmine hooaeg. Ja tavaliselt kuskil selle sel ajal ta läbi saab. Mõni aasta varem, mõni aasta hiljem, ega seda tuulehaugi  ongi selline väga keeruline prognoosida. Tuleku veel enam-vähem oskad ära öelda, aga. Aga millal ta läbi saab, ega seda ei. Seda ei tea kunagi, see sõltub ilmast ja tuulest ja. Me hakkame kala siia teise paati loopima. See on nüüd niimoodi, nagu me tavaliselt ikka püüame. Kõik on käsitsi, kõik on käsitöö. Kuna tuulehaugil on niisugused pikad okad,  siis teda peale käsitsi loopimise mingite muude vahenditega,  eriti püünisest kätte ei saa. Kuna see suur mardion, su laht on meil siin selja taga,  praegu see on üks tuulehaugi meelis kude paiku kuna ta on  suur ja ühtlaselt madal laht. Siin soojeneb vesi kiiremini ja tuulehauk lõuna  ja edela poolt. Taani väinadest tuleb siia Läänemerre sisse  ja esimesena ta jõuab Hiiumaa mõistes esimesena,  ta jõuab siia üldiselt. Hiiumaal oleme meie esimesed, kes tavaliselt mingi  arvestatava saagi saavad. Kui juba on infot, et Taani väinades on tuuleaug liikumas  siis teab arvestada, et kusagil keskeltläbi 10 päeva  siis on ta siin. Hoolimata sellest, et mandril Näiteks Kesk-Eestis ja Tartu kandis inimesed teda meres  või kuskil veekogus näinud ei ole. Aga. Aasta-aastalt on see järjest populaarsemaks  ka mandril läinud. Et iga aasta on ikka inimesi, kes vaatavad,  et oh, et mis kala see on, siis ma neile räägin,  et see on tuulehaug, et see on väga maitsev kala,  et see on ookeanikala. Et iga iga kevad, ta tuleb meile siia Läänemerre  ja siis nad ikka küsivad, et nüüd mulle mingi kaks kala  või kolm kala või paar kilo. Ja nädala pärast ta tuleb uuesti ja ütleb,  et see oli väga hea kala, et. Kas ma saaks veel viis kilo või 10 kilo? Ja nii see läheb. Kui ikka see hooaeg on ütleme niimoodi, et käima läinud. Siis meil selline normaalne saak hommikul ära tuua kuskil  poolteist tonni aga selleks, et see poolteist tonni kõik  meres välja tuua kastidesse panna. Ja päeva lõpuks ka inimestele maha müüa. Siis need päevad on pikad, et täitsa tavalised on sellised päevad,  sureaaga jääb võib-olla 24 tunni jooksul ainult neli tundi  kusagil kuu aega, ütleme kuu ja võib-olla nädal on sellist  kiiret aega. Siis peale seda on jälle rahulik. Hetkel paistab siin kusagil. Paarsada kilo tuleb jah, 150, kusagil 150 kilo ringis. Selleks aastaks võib siis tuulehaugihooaja praktiliselt  lõppenuks lugeda. Et eks siin mõned samaväärsed saagid võib-olla veel tulevad,  aga aga suures jaos on ta lõppenud sellel aastal. Et see aasta võib öelda, et on meie jaoks väga edukas olnud. Et üle -eelmine aasta me püüdsime 20 tonni. Eelmine aasta tuli ei tulnud 10 tonniga kokku,  paarsada kilo jäi puudu. Aga see aasta me oleme siin juba 18 pool tonni välja püüdnud. Ja praktiliselt kõik välja arvestada selline väike kogus,  mis meil on sügavkülmas jaanipäevadeks, siis kõik on  ka maha müüdud. Et väga edukas hooaeg on olnud ja neptun on meid ilusti hoidnud. Ja nüüd tuleb ka neptunile kolm lonksu anda,  et ta meid ka edaspidi hoiaks ja kala ka meeles peaks  ja toetaks. Päästame mõrra lahti. Ja lähme kaldale. Inimesed ootavad juba kala järgi. Palav tervitus suure ranna kalameestele. Kuidas on, kas täna nii, muidu meestele ka midagi jätkub? Jaagu jagu, muidu mehed saavad ikka alati,  kes see see mees, eks me peame teistele ka ikka jätma,  neid on neid, kes ikka tahavad seda tuulehaugi veel saada  ja kes ärkavad, nii hilja helistavad, küsivad,  et kas see aasta juba tuulehaugi ka saab,  hooaeg hakkab tegelikult juba läbi saama,  aga on täna ka, kalavastan ikka ja neid on kogu aeg,  kes tahavad kala saada. Nii et siin ta on siis Atlandi iludus. Õrn ja hõrk kala hästi hästi vähe rasvane liha  ja kala roheliste luudega, väga hea on teda nagu puhastada,  luud on näha aastakümneid tagasi, juba siis paljud inimesed arvasid,  et see rohelise luuga kala, et kuidas see üks kala saab  rohelise luua olla, et see ei kõlba kindlasti süüa,  et see mürgine, see on fosforit täis ja see ei sünni mitte süüa. Läks metsa alla, auto koormat. No ta ongi, raudfosfaat on selle asja nimi,  mis tema sees peaks olema ja, ja seda teeb,  aga noh, oleme õppinud, aga ega midagi. Kui veega veel nad üle korra ja Selle lahtise soomuse maha. See on kalaväli. Pool tööd tehtud kohe ausus ja säilib ka paremini  ja ega need soomused ja hakkavad ka üsna ruttu,  kui nad lahtiseks lähevad, roheliseks minema ja,  ja nii-öelda kaubanduslik välimus kohe kannatab. Jaani ja Tõnuga oleme siin nüüd laua ääres  ja tahame midagi teha nendest nendest imelikest loomadest,  kes hüppavad veest välja ja käivad siin kudemas. Mis me nendega täna teeme? Teeme nii, kuidas oskame, mida me oskame. Aga mida me oskame, siin on suitsujahi näiteks. See on Hiiumaa eri selline. Pikkade kalade suitsutamiseks muidugi siin muid kalu pole,  ainult tuulehaugid, angerjad, muid ei ole üldse. Mõne praadida ja grillida. Kui pikad jupid me praeme, juuksed on väga head viiesendised  ja viie-kuue sendi endise no et ütleme nii pikad,  siis jah Kas me paneme suitsuahjuga käima? Jah, ma panen. Sa oled esimest põlve kalamees, ma kuulsin  ja sa ei olegi üldse Hiiumaa mees. Nüüd üle 50 aasta Hiiumaal ahhaa, et üsna-üsna noore mehena  tulid Hiiumaal. Pärnu seal sai koolis, käin masinist õpitud natuke. Ja siis tulin Hiiumaale vanemavenna laev,  olin kuu aega Madrusest Ts. Reigi oli laeva nimi, aga vend oli ka kala vanem vend,  vanem, nii et venna eeskujul. Nojah, jah, kusagil ja ja nüüd, Jaan. Eeskuju. Isa eeskujulik poisikese peale julgus. Ei käskinud. Käskis ära lõpetada, pigem. Kala jama. Aga ma ei jätnud, aga meil oleks vaja nüüd soolaga kokku hõõruda,  need. Nii kaua kui sina, mäletad, on Hiiumaal ikka söödud  tuulehaugi või või, või on see uuem asi? Ei, ikka alista, siit läks ju sigadele viidi puhas. Tõsteti paadis, mitte siin nagu ükshaaval  või võeti selle noh, see on nagu argiga. Ja läks sigadele ja, ja tuulehaug ja auto kast täis  ja jälle läks. Või siis metsa, kui kuskil panna, polnud. Aga hiljem hakkas ju kalatehas, hakkab siin konserve tegema  nendest ja siis siis hakkas korda minema. Nüüd nad peaks ju justkui natukene enne suitsuahju minemist seisma. Kui on väiksemad kalad, siis ma olen sageli neid alles  pärast suitsutamist soolanud. Need nüüd liiga pikkust on neil kõvasti. Paksust mitte väga. On kõige parem, minu meelest see see põseliha,  eks ole, mis ta lubas selle koha peal. Olen sellega üsna nõus. Aga paljud ei tea seda, et see on nii hea. See ongi hea, et paljud ei tea. Eks. Ettevalmistustööd tehtud suitsuahi üles pandud. Ega ega sa kohe seda kinni ei pane ja niimoodi  ja esialgu pool lahti kuivaks, eksole. Kaua nad umbes kuivama peavad? Sinu niikaua kui näp kinni ei hakka, selge,  ei läigi enam, niiskus on pealt kadunud,  siis võib kinni panna. Miks on tuule haugi nimi tuulehaug, et ta haug ei ole,  see on meile teada ja selge juba, et haugist on asi kaugel. Aga miks see tuule on, kas teil on mingi versioon ei ole. Tuulega seotud ole kui ikka seal tuule edela poolt tuult ei ole,  siis väine siis seda. Selle järgi, no ma proovisin ka hankida teavet  ja täiesti juhuslikult on mul käes siin Mall Hiiemäe väike  raamat kala pärimusest. Siin ütleb selle kohta ta niimoodi võib arvata,  et põhjuseks on tuulehaugi sugulus eksootiliste piirkondade lendkaladega,  nagu näiteks pääsukala, kes võib õhus püsida kuni 10 sekundit. Ja nii edasi, et seetõttu väga kahtlane küll,  minu meelest ja, aga kummaline on see, et see tuul  ja tuule nimetamine on ainult eestikeelses kalanimetuses. Nii aga hakkame praadima või jahu, mismoodi seda segatakse? Seda võib. Võib mõlemad. Üks paneerimiseks on palju. Üks võimalusi on panna pooleks niimoodi neid,  neid. Värke ja nüüd nüüd kõige lihtsam on siia mõned tükid visata,  kohe ja raputada ja siis pannile. Et kui me teeme oma elu lihtsaks, mina. Ega aitab küll, ära rohkem praegu pane. Kes tahab, võib ju muna seest veel läbi lasta  ja puha, aga see on selline. No nii, nüüd lähevad järjest peale panni peale. Polegi muud. Ma panen tüki peale siia see võid üks. Me praeme nüüd koos õli ja võiga jälle. Nii on kõige maitsvam. Aga ta on populaarne toidukala Vahemeres. Sardiinia Malta selliste saarte peal seal kuidagi  ja mis nad veel teevad, et nad tiiti teda hautavad niimoodi  või nii-öelda praevad koos tomatitega. Seal on see asi. Leili visata. Lepa laastu, mitte eriti. Ikka ikka, siis läheb põlema muidugi õhuke,  lihtne. Ma võtan ta natuke lahti, las ta kuivab veel kuskil 70 60 70  kraadi hoida. Muidu läheb lõhki kala, nii värske ka veel pool tundi veel umbes,  ma arvan. Siis on vaja arvata nii palju ja tunnike kokku,  siis on siin ahjus, läheb kiiresti väike ahi. Keriskivide ahju jääb ka kaks tundi, läheb. Värske ja on see on. See on kõikide kaladega on iseloomu. Kuni ei ole toimunud jällegi seda koolnukangestust Seni nad kisuvad niimoodi kõveraks ja seda  ja mitte miski ei aita selle vastu. See on eriti värske kala tunnusmärk, samas aga praadid on  suht kehva vastu panni, eks ole, ei taha püsida. Lähe vana kala on see teost ja saada? No ja nüüd me näeme, kuidas need luud siin üha rohelisemaks  lähevad Oi, milline roakene siin valmib, aga. Teeme nüüd natukene veel. Veel ühte asja nendega. Paneme natuke pipart ka neile. Olete nõus päri? Üldiselt ma hoidun kalade puhul sidruni värgist. Ja mingi põhjendus. Ma tahan kala maitset, tuha ja sidrun on  nii tugev, et ta Nii nii-öelda võtab selle seda kala maitset nagu tublisti vähemaks,  aga. Ookeani kaladele aga lõhe ahjulõhe näiteks ei,  ahju võib, aga noh, vaata lõhe on ka tegelikult osalt nagu  magevee kala. Ta käib magevees kudemas, et võta sa nii. Et aga sellistele merekaladele antud juhul meil see samunegi tuulehaug. Minu meelest sobib natukene sidrunit ka anda juurde  haputalle väheke et teeb nagu seda maitset väheke nagu. Veiniga ehmatatakse võib ka veiniga, eks ole,  see teeb sama. Nonii loeme need valmisolevaks ja. Selja peal või ma ei tea. Parem on ilmselt, kui nad on selja peal,  et kui siit peaks voolama poe maha lähe ei lähe see,  siis jääb nende sisse niimoodi maitsva, kui nad tahenevad,  nii et no värvus on parasjagu. Nii ja tulevad kuldsed sellist hopsti tõmbame varda välja  ja on meil sületäis kala. Nagu puuolud ja nagu puuhalud jah, sellised kohe. Et see töö on tehtud, meil nüüd on, meil seisab ees veel üks  suur töö, see on nad ära süüa. See on ka, ma ei tea. Kohe praegu, kas see jaksu ei no tasapisi  ega tee kulub käies. Kala kulub süües. On kõige parem. Kalapõsk on hea muidugi, aga kõik põsed sulle,  jah? Pooled poole vasemad või paremad. Päev hakkab nagu õhtupoole minema ja siin me nüüd istume  ja igale ühele kadri kätte ja no maitseme ära  siis meie tänase saagi jätku kala jätku kala. Jätkuks kala, see siuke on. See on jätku kala. Pikast päevast on kõht liiga tühi, et isegi liiga maitsev tundub. Ei oska adekvaatselt seda maitset ka ära kriitiline hoiak  täpselt negatiivne eel hääle, kas toidu suhtes? Tegelikult on ta ju niisugune mõrkja maitse hirbe  ja poo, aga jube jääb välimus vaata peale  ja et täitsa hea, hea tunne kohe. Värskest kalast otse merest olnud mere ääres isetehtud. Väga maitsev. Selline Ma ei tea. Ma kutsuks nüüd Michelini siia. Las ta siis ütleb. Et uskuge mind, Michelini restoranis siuke st asja ei saa  olgu tal kui tahes mitu tärni. Tahaks teile natukene ka kultuurilist meelelahutust  vahelduseks pakkuda ja lugeda ühe luuletuse küll üsna lihtsalt. Me kõik teame, et mis asi on kalamehe jutt. Kõik me räägime kalamehe jutte ja siin söögi kõrvale  või alla või söögipeal. Aga siin Heino Sõrm on kirja pannud sellise luuletuse,  mis kannab pealkirja kala kalamehe jutt,  teisele. Ma vannun pühalikult oma sabauime nimel. Mu konksu otsast pääsemine oli osav trikk,  et teda alt sain tõmmata, see tundub lausa ime,  sest kalamees ju oli umbes neli meetrit Trip pikk. Väga hea, et noh Sest nii need jutud käivad, jutud, need jutud käivad meil jah. Et see on ka ju peaaegu kahemeetrine. Kolme kilone ja kahe meetri ja ja see on ju. Aga see oli kuskil, ma arvan, et nüüdseks juba oma  kümme-viisteist aastat tagasi, kui ma kunagi mõtlen,  mõtlesin seda, et, et oleks ju vägev, et,  et elu läheks. Et elu niimoodi seada, et siin Hiiumaal selle kalapüügiga  nagu tõsisemalt tegeleda jaaniga, seda niimoodi kutselisena  ja tööstuslikult täitsa teha, et see olekski osaliselt  ka nagu elatusallikas. On läinud jah, kui sa mingite soovide või,  või unistuste nimel nagu teed tööd ja mõtled,  siis ta ka nii läheb, nii et ühesõnaga nende unistuste  ja soovidega tuleb, tuleb ettevaatlik olla  ja et see on täpselt nii, et kui, kui ikka midagi tahta  ja selle nimel tööd teha, siis ta nii läheb ja,  ja nüüd me võime julgelt öelda, et tuulehaugipüügiga me  oleme kindlasti Hiiumaa kõige-kõige suurema väljapüügiga  kalurid kahepeale kokku. Ja ega me siin muude muude kalapüükidega  ka kindlasti nagu teistele alla ei jää, et kui aasta lõikes võtta,  siis siis võib olla mõned üksikud, kes suudavad samu  koguseid välja püüda ja, ja ära turustada. Tuulehaugiga on nii, et sellega ma ütleks,  et kui need püünised on juba sisse viidud merre  siis 30 protsenti on see kala merest toomine,  püüdmine ja 70 protsenti on selle kala müümine  ja selle müügitöö tegemine. Et selle peale läheb hästi palju hästi palju aega  ja ressurssi, et Tallinnas Harjumaal tahetakse kala,  Tartus tahetakse kala, Rakveres tahetakse kala. Eestist välja ei vii veel tuulehaugi. No Eestist välja ei, kusjuures on küll tegelikult mul on  mitu tellimust Soome olnud. Ma ei saa küsimata jätta Siin on nüüd nagu kaks põlvkonda aga kuidas kolmanda  põlvkonnaga on, kas kas teda on ja kas see  ka merele kipub või või, või, või on soovi,  et kipuks. On ikka, eks meil on, meil on Jaaniga mõlemal üks tütar  ja üks poeg. Jaani poeg on küll nii väike, et tema pole nüüd nii-öelda  teadlikult veel püügil kaasas käinud, aga aga minu tütar  ja Jaani tütar on kindlasti kala püüdnud  ja merel käinud, meil korduvalt kaasas ja,  ja mul poiss samamoodi, nüüd alles siin eelmine nädal oli  mul merel kaasas. Et on ikka ja ega sinna midagi teha ei ole,  kui ikka isa ees püüab, ega siis peavad need lapsed  ka tahavad. Ei ole pääsu, ei ole pääsu. Nii nagu Jaani isa ja Jaan siin praegu, et ei ole pääsu Vaatame tuleme siis uuesti siia paarikümne aasta pärast. Ja vaatame, kas saab järgmise põlvkonna. Ja püüda või süüa? Ja nii ta ongi, et mis me neid sõnu siin kulutame  ja teeme, et meil on nii palju kala siin ees  ja ja sellepärast ei jää mul ütelda muudkui,  et nädala pärast uued mehed ja uued kalad kohtume.
