Reporteritund külaelu. Peaaegu et loomad elutoas, sul on siin majauks lahti
ja hobused hoovi peal.
Seda hirmu ei ole, et hobune jalutab. Tuppa no tegelikult on küll, et peab ettevaatlik olema.
Muruniiduki tööd teevad, Kotka taludes ei ole,
ei ole siiamaani veel muruniidukit kasutatud.
Seiline vaatepilt avaneb Võrumaal Piusa jõe ääres Mölderi külas,
kus kasvatab hobuseid Joosep tikk.
Kui me läbime aastasse kuni 10000 kilomeetrit,
siis selle arvutuse puhul on hobusega seda odavam teha.
Kui me läbime rohkem kui 10000 kilomeetrit,
siis minu arvutuste puhul on autoga momendil seda odavam teha. Ajendi hobusekasvatajaga jutlemiseks andsid ülikõrged kütusehinnad.
Soovisin teada, kui palju maksaks sõidukilomeeter hobusega
ning millised on vahemaad, mida oleks hobusega realistlik
igapäeva toimetusi tehes läbida.
Tegelikult hobune tahaks liikuda päevas 30 kuni 40 kilomeetrit.
Ma arvan, et see olekski normaalne, selline päeva liikumine
hobusele saate teine lugu viib meid aga Peipsiääre valda
Kodavere külla. Aga äkki teeme sellise katse, et proovime ülejäänud juttu
rääkida nii et, et sa räägid Kodaverekeeles? Nad ei anna siis oma sama proovi, et kuidas ei kiilm välja tuleb. Sügisel 12 10.-sse klassi astuv Imre nõmm elab Pala külas.
Suve veedab Aga Kodavere pärimuskeskuses giidi ametis.
Giidituuri tegi mikrofoniga kaasa Ode, Maria Punamäe. Või, või kellelt sa selle murraku siis selgeks said? Seda one minule Õpanud ämm, et vot ämm on Kodavere kielen. Vanaema, mina olen saate kokkupanija Arp Müller.
Sissejuhatus stuudios tehtud ja läheme külasse,
kus meid tervitab häälekas loodus. Me oleme Võrumaal Piusa jõe äärses Kotka talus kus kasvatab
hobuseid Joosep, tikk tere, Joosep.
Tervitus, tervitus ja meie ümber siin kotkatalu hoovi peal
on üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus hobust,
kes on ülimalt uudishimulik ja, ja tahavad pista nina mul
põue ja, ja taskusse.
Huvitav, kas nad tunnevad selle kolme viilu leiva lõhna läbi
minu jope, Taskovi? Leib on üks asi, aga teine asi on see, et nad on uudishimulikud.
Noored noored kasvavad elusolendid ja tahavad maailma avastada.
Vaatavad kese siia hoovi peale tuli ja mis lõhn
ja kellega tegu on. Peaaegu et loomad elutoas, sul on siin majauks lahti
ja hobused hoovi peal, seda hirmu ei ole,
et hobune jalutab tuppa. No tegelikult on küll, et peab ettevaatlik olema,
muruniiduki tööd teevad, et kotkataludes ei ole,
ei ole siiamaani veel muruniidukit kasutatud,
et, et hobused pügavat selle muru ära.
Igatpidi on hea, vahepeal on ikkagi hea ka,
et nad sotsialiseeruvad ja ja teine asi,
mis mulle meeldib, on see, et need on aastased hobused siin
ja siis ma näen, mis nende iseloomud on,
mis karakteritega nad on, kuidas nad omavahel läbi saavad ja. Tõesti läbi taskus leiva need kätte saada,
mis ma peaks talle ütlema, et ta ei sööks õpetajana. Põhimõtteliselt pead, kas tema ära lükkama
või siis jah, see on kõige parem variant,
sest teine võimalus on ise ära minna, aga siis on juba
hierarhilised probleemid, siis ta näeb, et et tundub,
et, et, et sinust käib jõud üle nii-öelda,
et et neil on ikkagi mingisugused sellised omad omad
arusaamised karja hierarhiast ja olekust,
et maiad nad ka muidugi. Kes tema on siin kõige uudishimulikud ja peale tükkivam tegelane? Tema on aastane mäe rahadžiera eesti sporthobune
ja siin tal on veel paar aastat mõnusat nooruspõlve
ja siis siis hakkab vaikset ratsanikku kandma
ja siis vaatame edasi, mis, mis temast.
Kuhu suunas tema liigub. Kas need siin hoovi peal on sul kõik tulevased
või praegused ratsahobused või kasvatad hobuseid ka mõneks
muuks otstarbeks veohobuseks? Siin järgmine hobune võimegi tema juurde minna.
Tema on Vootele demann, aborigeene eesti tõugu hobune.
Tema on siis kolmeaastane. Tänavune ja hoopis teistmoodi, erinevalt sellest enne meid
tülitanud hobusest ei tunne ta minu vastu üldse huvi,
vaid lähenedes, kui ma lähenesin, siis hoopis astub sammu
eemale ja, ja teeb mujale oma asja. Oota oota natuke, vaatab sind ja siis tuleb,
tuleb, tuleb varsti.
Et võib-olla grammike rohkem alalhoidlikke.
Aga jah, tema on eesti tõugu hobune ja universaalne hobune,
et Eesti inimene on temaga aastatuhandeid koos juba elanud
ja ta on üks Euroopa mitmekesisema geneetika hobune,
selline aborigeene tõug.
Aga noh, muidugi see ei tähenda seda, et ta on nagu metshobune,
et ta on väga, vägagi hea hobune kõiksugu tegevuste tarbeks. Olümpiale temaga võib-olla ei lähe, aga aga saab vankriga
sõita saab ratsu, saab ratsutada äärmiselt elujõuline
ja iseseisev, vajadusel.
Et põhimõtteliselt temal isegi inimestega väga vaja ei ole,
et saab isegi, ma arvan, metsa metsas elamisega ise ilusti hakkama. Vootele Joh. Kui paljusid siin hobustest me praegu siin hoovi peal näeme
või kui, kui suure haardega? Sa oled üldse võtnud?
No see hobusekasvatus ei ole minul nagu ainukene tegevusele,
et pigem on selline nagu üks üks valdkond,
millega tegelen, ja minul tänavu aasta oli kaks varssa
eelmine aasta oli seitse varssa.
Nii et seal noh, viietuuri umbes neid varssasid aastasse
planeerinud kokku on hobuseid 30, vahepeal mõni hobune
rohkem vahepeal vähem tulla. Mulle siin ja et tüdrukutel on täna varustuse hoolduspäev,
et siis siin on sellised tagasihoidlikud vee
majandamisvahendid ja võimalused, et teen neile siin
parasjagu nendele sooja vett, et nad saaksid varustust puhastada. Milleks seda kuuma vett vaja? Ma arvan, et tegelikult leiget vett vaja,
et paneme natukene natukene külma vett juurde
ja lõpuks on, põhimõtteliselt käib naha pesu selline õrn
ja siis pärast seda kantakse selline õli vaha peale pärast
seda pesu, et selline nahapesuks.
Saamegi minna vaatama, mis tüdrukud teevad seda. Ma vaatan, et jube palju sääski on hobuste peal,
aga sääsk hobust üldse ei häiri vist, või?
Ja et ega need putukad on?
Ma arvan, et hobuste elus kõige keerulisem
ja kõige selline tüütum tüütum aspekt, et. Üldse loomadel, et mul tuleb kohe meelde kreeka mütoloogias
selline lugu, kus see oli üks afäär, ma ei mäletagi,
millise pool jumalanna, aga ja siis Aphrodite üldse ei
meeldinud ja ja siis Zeus teadis seda ja Zeus muutis ta selleks,
et Aphrodite teda aru ei saaks, sellest siis ta muutis
veiseks ja aga Aphrodite näris läbi ja siis ta tahtis seda
naist karistada siis sest ta saatis sellele suure parmude
karja järgi ja, ja selline siis kõige suurem õudus,
mis sellele naisele sai tekitada. Et ega põhjapõdrakasvatajad nagu ilma põhjused ei rända,
et hobustel tõepoolest, putukate teema on kõige keerulisem
teema ja eelmine aasta, kui oli see põud
ja soe palavus, siis parmud ütleme, et oli ikka kõige raskemaid,
kuid mis ma mäletan nagu sellist hobuhobust,
hobust, elusat.
Aga praegu need mõned sääsed ei tundub, et ei häiri neid
üldse võrreldes parmudega pole sääsk hobuse jaoks miski
või ei ole midagi, see on tõesti lapsemäng,
et et neil on võrdlemisi paks nahk, neil on saba. Ja neil on omad trikid, et nad püherdavad liiva sees valivad
tuulisemaid kohti ja noh, täiesti, et see varsti tuleb see
parmud aeg, et siis on nad niimoodi tõesti,
et et mingi hetk nad ei suudagi hakkama saada
ja lähevadki kuskile teatud ajal, kui see parmud kõige
rohkem on, lähevad kuhugile viludesse ja istuvad kuskil
peidus pimedas ja tulevad öösel ainult sööma
ja et see sääskede värk, see ei ole neil praegu midagi. Nii me astusime, kas sa nimetad seda talliks
või kuidas nimetada? Pigem sain sadularuum hobused ja varustus vajab ka hoolt
ja hobused said seal väikse selle, kuidas siis öelda
pahandusega hakkama, et nad lõid selle kaevu käima mingi hetk,
et see jooksis just tühjaks.
Et ma ei tea, kus seda, võib-olla see taastub,
aga võib-olla natuke aega, et kui ei ole,
siis peatalist tiigiveega hakkama saama.
Teine võimalus on see, et panete mingi kordaja asja ämbrile
külge ja viskate kaevu prooviti niimoodi kätte. Aga vaata, mis sa ütlesid praegu, hobused lasid kaevu tühjaks.
See kõlab nagu, et hobune, kes kaotas prillid ära saad,
autod ka juhivad seal. Võib-olla kui võimalus anda, äkki isegi juhivad.
Aga hobune on selle koha pealt, missugust autot juhtida,
et see vana legend on ju see, et hobune peab ju kõrtsist ise
peremehega koju, et et kas ta juhib, juhib ju iseennast nii-öelda. Aga mida hobused veel on osanud teha? Üks selline natukene müütiline või müstiline münte,
samas ka reaalne, selline äge omadus näiteks on rannarahval
kes hobuseid tegelikult siin kalamehed kasutasid,
kaheksakümnendatel, üheksakümnendatel võib-olla kasutab
mõnigi praegu ja üks huvitav asi on see,
et näiteks Vormsi inimesed ja Hiiumaainimesed
ja üldse saarte inimesed, kui nad nagu otsisid kohta,
kust jää teeb jääteed teha siis hobusel on selline omadus,
et ta nagu tunnetab seda maapinda ja pragusid,
et noh näiteks on selline teenäitaja, et kust on turvaline,
turvaline üle jää minna, nii palju kui seda seal siis
võimalik on. Kogune saab aru, kust on jääkindel ja et hobusel on üks
selline üks ulmelisemaid omadusi on see,
et tal on neli jalga ja ta suudab neid jalgade,
seda pinnast, mis seal all on ülimalt hästi tunnetada,
et põhimõtteliselt tavaliselt kui inimene alla kukub hobuse
seljas millegi põhjustel ja hobune peaksin peale astuma inimesele,
siis ta ei pane sellel jalal raskust. Jõuame selle põhjuse juurde, miks ma sinu juurde tulin?
Selleks teemakäsitluseks andis mulle ajendi
või idee. Postimehes maikuus ilmus lugu pealkirjaga.
Inimesed kallist kütuse hinnast võtta või hobune.
Et kui bensiini hind on üle kahe euro juba liitri kohta
bensiinijaamas ja inimesed ütlevad, ei jõua enam osta.
Kas sa jutt hobused kasutamisest transpordiks on tänapäeval
21. sajandil niisama? Üks rumal jutt või, või võib sellest kuidagi kinni ka hakata,
mis sina arvad? Ma arvan, et see on kindlasti teema, mille peale võib mõelda
ja mingitel tingimustel ta kindlasti on mõistlik.
Mingitel tingimustel ta ilmselgelt ei ole mõistlik.
Et seal on palju erinevaid aspekte, mida kaaluda
ja mida mõelda, aga, aga meil on Eestis aktiviste,
kes kes tegelikult seda toovad, uuesti kasutada see au sisse,
et et miks mitte, et see kõik tegelikult sõltub eelkõige
esialgu juba sellest, et mis iseloomuga see liikumine
või see töö on, mida on vaja teha. Tead mõnda kohta, kus on kindel, et et seal võib hobuvankrit näha,
et inimesed seda praktiliselt kasutavad. Ja, ja no võtame siis linnade lähedale näiteks Tartus
lennundusmuuseumi vastas On Jaan Polli, kes tegeleb hobustega,
kasutab transpordiks sõidab Ülenurmel vahepeal.
Siin Hargla kandis on üks ettevõtja, kellele hobused,
kellega tehakse päris palju erinevaid töid.
Isegi hobustele tead, teatud niidutöösid talvel metsavedu,
et jah, et meil on siin üks tänuväärne mees,
kes seda asja asja veab. Hargla kandis Kalev Raudsepp, et et on, on üks entusiaste.
Viljandimaal on inimesi. Kui palju sa ise hobust transpordivahendina oled kasutanud
või kasutad praegu? No ratsama olen väga palju liigelnud, et selles mõttes,
kui mingisugused karjamaade ülevaatamised,
loomade kokkuajamised siis ongi hobune ju ideaalne
ja üks paremaid viise selle jaoks.
Et paraku ei ole nagu mul lihtsalt taust on selline,
et ma ei ole liiga palju nagu vankri sellist tööd teinud.
Kuigi ma ei välista seda, et seda võiks tulevikus teha.
Aga mul näiteks hobustest kui liikumisliiklemisvahendist rääkides,
siis. Mul on siin viimased kolm aastat, olen igasuvisele
pikema ratsamatka teinud, et et kolm aastat tagasi. Me matkasime siit Vastseliinas Võnnu ehk seesisesse
Lätimaale või Liivimaale ligi 200 kilomeetrit.
Siis üle-eelmine aasta mäe ratsutasime siitsamast
Vastseliinas Narva-Jõesuusse.
Ja eelmine aasta ratsutasime vask Narvast läbi Narva läbi Tallinna,
läbi üle põhjaranniku sõitsime nõvale.
Ja noh, äärmiselt mõnus selline viis üldse keskkonda,
loodust ja elu nautida. Misse hobusepäevane võimekus on mitukümmend kilomeetrit,
läbisite. Hobused on erinevad, eks ole, et on Shetlandi
ponid ja on sellised raskeveohobused ja on stepihobused,
et nendel natuke erinevad, aga ütleme keskeltläbi hobune on
tegelikult see liikumine on tal tema jaoks vajalik.
Kui me räägime inimestele, inimesed nüüd ju viimasel ajal on
teadvustanud seda, et et tegelikult igal inimesel on mingi
miinimumpäeva liikumisvajadus siis tegelikult hobune tahaks
liikuda päevas 30 kuni 40 kilomeetrit. Ja see noh, ma arvan, et see olekski normaalne,
selline päeva liikumine hobusele, et noh,
sellist sellist sellist distantsi ma arvan,
viis korda nädalas teha on täiesti täiesti jõukohane ja,
ja mitte ainult jõukohane, vaid ka loomupärane Kui kaua aega kulub hobusega 30 kilomeetri läbimiseks?
No see vastus nagu varieerub, no ilmselgelt autoga on
samamoodi kui sõita autoga mööda kiirteed
või siis sõita maastikuautoga mööda maastikku. Jah, et et mulle vennad teevad kestvusratsutamissporti,
et seal seal noh, distantsid on kuni 160 kilomeetrit päevas
ja selle 30 kilomeetrit nad läbivad seal pooleteisttunniga.
Aga kui mina matkan nende nii-öelda, mis see,
mis see siis kiiruseks teeb?
Mingisugune noh, 20 pluss isegi selles mõttes,
et kui on vaja ikka natuke kiiremini sõita,
siis ei ole hobusele mingi probleem, et et noh,
lihtsalt hobusel peab muidugi vorm olema. Aga kui mina nagu matkan, korraldan matku,
siis noh, ütleme, et üle 30 kilomeetri siis tavaliselt ei
taha teha, saab teha muidugi 60 Kilomeetriseid päevi ka,
aga mul ongi päevane marsruut ongi selline 30 kilomeetrid
ja reaalselt ratsutame seda mingi neli-viis tundi.
Noh, selline ta tegelikult selles mõttes,
et kui sa ikkagi rahulikult lähed ja poekotid on peal,
et kui ta nagu täis rakkes, siis ega tal on selline kiire
inimese kõndimise kiirusega ta seal jooksu jooksu väga mugav
teha ei ole. Kui palju sa oled siis hobusega poes käinud,
sa ütlesid poekotid peale?
Liiga vähe, aga noh, ma arvan, et ikka 100 korda tuleb ikka
ära või ei, rohkem ikka rohkem.
No 500 korda. Minu lapsepõlve suved möödusid Võrumaal Läti piiri ääres
Muratis ja kui kaheksakümnendatel oli see nii-öelda kaubapäev,
kui Murati poodi toodi kaupa, mina mäletan ikka
kaheksakümnendatel küll veel mitu peremeest sõitsid hobusega
vanker taga poe juurde kolm, neli vankrit pikali seal poe
juures ja sisse seoti elektriposti külge või,
või kuhugi.
See hobune siis kinni. Aga kuidas tänapäeval on hobuse parkimisega poe? Juures siin tulebki see küsimus, et miks me siis seda hobust
ei kasuta sellises igapäeva kasutuses, et et siin tegelikult
on natuke see probleem, et, et noh, nii-öelda infrastruktuur
ei ole meile nagu väga sobiv.
Aga mina ikkagi usun selles mõttes ühiskonda
ja ühiskonna arenemisvõimesse, et et kui on nagu nõudlus
ja neid kasutajaid, siis ma arvan, et, et,
et see nii-öelda tekib uuesti, et noh, natuke ongi selle
koha peal, telenüüd ongi neemele nagu selline natuke selline
surnud punkt või selline raske koht, et see nii-öelda
hobusekultuur on, on erinevatel põhjustel Meil nagu justkui
nagu kadunud või madalseisus, et et nüüd ta nagu hakkab
jälle tõusma, aga, aga momendid on ikkagi olukord selline,
et tavainimene on hobusest üpris võõrdunud. Noh, selline lihtne näide on see, et kaasliiklejad
tegelikult nagu väga hästi ei mõista, mis,
mis hobu nendest kujutab, et näiteks tulevad,
neil on hea tuju, kaasliiklejatel näevad hobus tee ääres,
neil on selline Rõõmu pahvatus tuleb, onju
ja nad tahavad seda väljendada ja näiteks siis,
kui nad on sinu kõrval, siis nad annavad korralikult signaali,
et sind tervitada ja et sulle head päeva soovida on ju
aimamata seda, et tegelikult hobune saakloomana selline
ootamatus noh, võib teda šokeerida, eks ole. Et noh, ma loodan, et see asi paraneb, aga,
aga see on natuke probleemiks. Kus sa üldse liiklelt, kas sa liigud ratsasiis maanteed
mööda maantee äärt mööda püüad rohkem looduses liikuda,
kuigi see on ka ju problemaatiline kellelegi Rama. Jah, et see tuleb natukene nagu läbi mõelda,
et et vankriga liikluses olla on pisut kergem kui ratsaet kaasliiklejad,
võtavad seda natukene nagu tõsisemalt ja
ja on nagu natuke parem olla kui ratsaniimoodi,
kui räägime maanteedest, aga Eestis ikkagi on ju
teedevõrgustik ja noh, kas või võtame mingisugused matkarajad,
eks ole. Siis noh, melise matkaradade võrgustiku hakkab
alles arenema. Et ma nagu ise loodan selle peale, et see nagu hobused
kaasatakse sellesse matkaradade võrgustikku
ja matkaradade võrgustik nagu rikastub praegusel hetkel on
ju noh, me teame RMK seda ümber Eesti matkarada.
Me teame Pirita-Vastseliina palverännaku rada.
Aga, aga just, et on selliseid ju lokaalseid lokaalseid radu
ka ja, ja noh kui me räägime, mis ideaalne on siis muidugi
ideaalne on selline metsa rajakene liivase pinnasega,
aga, aga noh, tegelikult kui rahulikult võtta ja,
ja eriti kui nagu noh, kui me tulemegi tagasi selle juurde,
et sul on kodu, kodu ümber 10 10 kilomeetrine liiklusraadius
siis tegelikult ju inimesed ju teavad ka,
et siin on hobused ja ja oskavad, sellesse oskavad sellega
ringi käia. Püstitame praktilise küsimuse, kui palju sul sinu talust
sinu kodust on, siis nüüd Vastseliina sinna Coopi poodi. Neli kilomeetrit, nii, mis siis need takistused teel on?
Kõigepealt, kui palju see nelja kilomeetri läbimine hobusega võtab?
Selline reaalne on ikkagi tund aega, rahulikult,
rahulikult võtad, et jah, tund aega sinna tund aega tagasi.
Kuhu Vastseliina poe ees on hobust kinni panna.
Tegelikult seal on küll, et jõe taga on rahune,
perv ja seal on puud, et eks me ikka käinud oleme seal
Vastseliinas ka ja, ja seal leiaks kindlasti koha,
et, et ma arvan, et tegelikult see ei oleks probleem. Selline päris käänuline. Kitsas asfalttee viib siit Vastseliina poole autoga,
just sõitsin sealt mõni auto ka, kihutab seal 100-ga vastu.
Kuidas hobusega on siis liigelda, kiiruste vahe on ju hästi suur,
kui selja tagant lendab kurvi tagant 100-ga auto välja. Ja et selles mõttes see teelõik, mis meil siin
Vana-Vastseliina Vastseliina vahel on, see on täiesti
piinlikult ohtlik teelõik, et ausalt öeldes tegelikult isegi
kohalikud inimesed ei julge oma lapsi sinna tee äärde
kõndima saate, et et see on meil tegelikult võib öelda,
et häbiplekiga igal juhul, et seal seda kergliiklusteed ei ole,
aga, aga hobustega meil on, on nagu loodud,
et selline paralleeltee, kus me saame läbi metsa minna,
kasutades nende RMK teid ja kohalikke kruusa kruusateid,
et, et me saame siit minna küll. Alternatiivteed pidi. Nii, aga kui ikkagi see bensiini hind jätkab tõusmist,
praegu on kaks eurot, aga kui tõuseb veel kolme peale,
nelja peale praegu lähtume sellest kahest eurost,
et kui ikkagi hakata, Ta kui sina hakkaksid liiklema nüüd
kas või sinna Vastseliina poodi auto asemel hobusega neli
kilomeetrit sinna neli kilomeetrit tagasi enne kui ma siia tulin.
Sa tegid ka minu palvel väikesed oma nii-öelda subjektiivsed arvutused,
et, et mis sõidukilomeeter hobusega maksaks,
mis komponentidest see üldse siis koosneks. Et ja tegid väikese võrdluse autoga ka? Räägi sellest natuke ja lähtusin nagu sellisest aspektist,
et kui me nagu ostame hobuse, kes on õpetatud
ja nii-öelda kasutaja kasutuskõlblik, hobune,
see kõlab küll naljakalt, aga võime seda asja niimoodi panna,
kui me paneme sinna natukene või noh, ühesõnaga teatavad
ratsavarustus midagi tegelikult noh, mingis mõttes peaks
ikkagi eraldi arvestama.
Aga kui me paneme kogu kompoti kokku, siis vanker
ja hobune maksab kokku keskeltläbi 11000. Ja siis lähtusin järgmise järgmisest aspektist,
et ütleme, et selle hobuse selline kasutusiga ka
seenearvatav kasutusiga on 15 aastat. Autoga enam-vähem sama moodi, et kui 15 aastat saab täis,
siis on ta küll juba selline ront, et, et tuleb ära
lammutusse viia. Korralikult sõidetud on ja ja, ja ilmselgelt on mingisugused
püsikulud olemas.
Ja hobusel, no ma arvan, et aastane Ta on ülalpidamine,
kui sul on nagu endal väikenegi maatükikene,
ütleme, et kui sul on hektar maad, kuskohast seda hobust kopeldada.
Et kui sa ostad heina seal vaja kappi lõigata,
korra aastas hambad üle kontrollida.
Võib-olla mingisuguste, ma ei teagi, mingisuguse,
jätame mingisuguse varu, et võib-olla korra laskma
veterinaaride üle vaadata, et, et see on 1000 eurot aastas umbes. Ja autoga, noh, mina, minu isiklik kogemus ütleb,
et ma selle 1000 euroga päris hakkama ei saa.
Et, et see võiks olla minu autol, on, ma arvan,
mingi minu autol on 2000 eurot.
Ma ei tea, eks see on, eks see on erinev.
Aga hobusel põhimõtteliselt see Hobusel nagu justkui nagu minu arust rohkem midagi nagu
mingeid kulusid juurde ei tule.
Et kui ma selle Nende kulude selle hobuse ostuhinna 15
aastaga ära jagasin, sain 730 eurot aastas
ja selle 1000 eurot veel juurde siis kokku nii-öelda aasta
peale on kulu 1730.
Ja nüüd on küsimus selles, et mitu kilomeetrit sa sellega
nagu läbid, tantsud, porti kasutad, et et ma ise arvan,
et hobuse selline võimekus, kui me lähtume sellest,
et ta võiks 30 kilomeetrit päevas läbida,
siis on umbes 10000 11000 kilomeetrit aastas. Et lihtne arvutus see jagades saame ühe kilomeetri hinnaks.
A Ma arvutuste juures isegi ütleme niimoodi,
et me ei kasuta seda hobust maksimumvõimetes kasutanud poole
võimetes läbima aastas 5000 kilomeetrit.
Ühesõnaga siis tuleb selle kilomeetri hind 30 senti kilomeeter. Auto arvutuse koha pealt, kui meil on samasugune 11000
eurone auto kulutame aastas selle hoolduse
ja ülalpidamise jaoks nii-öelda maksud, mis tuleb maksta
ja nii edasi.
Ma arvan, 2000 eurot, aga autol tuleb üks kulutus veel juurde,
on kütus. Võtame sellise lihtsa kütusearvutused,
kütus maksab kaks euri liiter ja auto tarbib viis liitrit 100-le,
mis on võrdlemisi tagasihoidlik. Siis on, ühe kilomeetri läbimiseks kulub 0,1 eurot
ehk 10 senti.
Need on nagu need lähteandmed ja selle arvutuse koha pealt.
Kui me läbime aastasse kuni 10000 kilomeetrit,
siis selle arvutuse puhul on hobusega seda odavam teha.
Kui me läbime rohkem kui 10000 kilomeetrit,
siis minu arvutuste puhul on autoga momendil seda odavam teha. Aga niisiis, kuidas seda resümeerida teatud tingimustel inimestele,
kes ei tee pikki sõite liiguvad näiteks ainult maal 10 15
kilomeetri raadiuses näiteks poodi või naabrimehe juurde
siis see soovitus või väide, et kütuse hind on nii kallis,
et hakka või hobusega sõitma võibki paika pidada. Ja vägagi ja no täpselt nagu te ütlesite,
et see olukord võib ju veel eskaleeruda,
et ja, ja noh, selles mõttes, et hobusega ju reaalselt saab
ka tegelikult ju mingit tööasju teha, et et see pigem võib
hobuse kasuks muutuda ja no üks asi on arvutuslik,
aga ökoloogiliselt on ju see loodusele ju tunduvalt
tunduvalt parem, et noh, et see nüüd asi,
mida tegelikult iga inimene peaks ju ise oma südameasjaks tegema,
et seda ökoloogilist jalajälge nii-öelda vähendada,
vähendada. Sina oma talu maadel kasutad ju ikkagi traktorit
ja väikest veoautot kui kõrgel see kütuse hind
või peaks olema või mis peaks juhtuma, et sa mõne hobuse
välja koolitaksid ja hobusereisidega? Töid hakkaksid tegema, minul isiklikult on see talu niimoodi
üles seatud, et naljaga pooleks natuke nagu selline mongoli stiilis,
et et tegelikult noh, ma tõsi, maa, heina küll,
ostan sisse selle, et kindlasti seinad traktoriga tehtud
ja täpselt täpselt tead, ma jään sulle praegu selle vastuse võlgu,
et, et millal ma selle nii-öelda hobuste peale üle lähen,
aga, aga ma tegelikult tegelen sellega, et hobustega üha
rohkem oma toimetusi tehtud saada ja ja vähem nii-öelda
motoriseeritud tööd kasutada. Nende heinaheinaga on jah, pigem paraku see lugu,
et et neid suurte pindade pealt saab maru ökonoomselt teha
suurte traktoritega, et see hind on selles mõttes,
et see hind on tegelikult võrdlemisi odav
ja tänu sellele ongi hobust võrdlemisi otstarbekas pidada
ja kasutada liikluse jaoks. Autoomanik saab üsna selgelt aru, viis liitrit 100-le võtab
see auto kütet.
100 kilomeetrit päevas, sõidan siis viis liitrit läheb.
Aga ütleme see hobune, kes siis päevas läbib 30 kilomeetrit.
Kui palju kütet selle hobuse sisse läheb,
kui palju heinapalli läheb tema sisse ja hobune kogu aeg
sööb hobust hobustel siin sul on kogu aeg ninad maas,
ma vaatan. Selline üldreegel on see, et eesti tõugu hobune näiteks tal
on tavaline probleem, see, et tekib maru kergesti,
tekib ülekaalu ülekaal.
Et tegelikult tal ei ole mitte midagi rohkem vaja kui head roomad,
et selline üldreegel on see, et hobusel on vaja ühte kilo
ühte hektarit karjamaad ja ühtegi ühte hektarit heinamaad,
et põhimõtteliselt tegelikult lihtsalt, kui sa teed väikse peatuse,
siis lased hobusel süüa. Et põhimõtteliselt rohkem ei olegi vaja.
Kui tihti see tankimispeatus hobusele tuleb teha?
No põhimõtteliselt üpris tihti seedesüsteem on niimoodi seatud,
et noh ikka minimaalselt paari tunni tagant selline vähemalt
kümme-viisteist minti lastele natuke süüa,
et seedeorganism nagu oleks töös. Kui suur töö see on, et ühest varsast saaks hobune,
kellega saab turvaliselt ratsutada või saaks hobune,
kelle võib panna vankri ette ja kui auto osta tuleb,
ta ei jookse selle vankriga ära kraavi.
Ja. Selles mõttes, et see on see, see on see koht,
mis et kui me ennem rääkisime sellest, et see noh,
kogu komplekt maksis 11000, aga, aga noh,
ma arvan, et selline tänapäeval selline hea
ja turvaline hobune maksab 6000 507500 eurot,
et seal tegelikult ongi see suur osa selles õpetamises
ja töötamises, et et hobuhobuse selline sisse sissetöötamine,
noh, hea hobusissetöötamine võtab ikkagi minimaalselt kaks
aastat aega nagu pidevat tööd, et et see on selline
keerukuna keerukas, aga järjepidev, järjepidev
ja professionaalne töö. Kuigi selles mõttes, et inimene teoreetiliselt saab sellega
ise teha, noh, võibolla esimese hobusega on tal vaja treenerit,
kes teda jälgib kõrvalt.
Aga ma arvan, et teise või kolmanda hobuse saab ta isegi ei õpetatud,
et noh, võtame siis selle aja, mis oli meil siin 80 aastat tagasi.
Ega iga inimene pidi saama selle hobusega tegeletud ja,
ja lõppkokkuvõttes ta sai ka.
Et see ei ole nagu võimatu, aga lihtsalt jah,
seal on nii-öelda neid sõidutunde, selle vaja omajagu. Sina õpetad oma hobused, ise olen õpetanud
ja see õpetamisprotsess on ka nagu mitmes järgus,
et et üks asi on selline nii-öelda varsa Ta õpetas,
õpiks nööri otsas käima siis järgmine järgmine seal suurem
etapp on see, et hobune õpiks raskust kandma,
et talle saaks inimene selga ronida.
Ja siis peale seda on nagunii-öelda omaduste kinnistamine
ja nende arendamine, et, et ilmselgelt peaaegu iga hobusega
ma kindlasti mingisuguse etapi teen ise,
et noh, see on juba selle jaoks vajalik,
et kui ma aretusega tegelenud, siis ma tean,
mis hobune endast kujutab, et et noh, piltlikult öeldes
kahte selliste tundliku närvikavaga hobuste ei ole väga
mõistlik kokku panna, aga kui ma nendega ise ei tegele,
siis ma ju seda ei tea. See vaatepilt on ka uhke.
Praegu me istume. Siin sinu vana suitsusauna kõrval pingi peal.
Vahepeal olime kahekesi, aga nüüd jälle kogunes terve kari
hobuseid siin meie juurde.
Jällegi selline sotsiaalne olend on hobune ikkagi. Ja, ja muidugi, et noh küllap on igaüks ise ka mõelnud,
et kuidas, kuidas see toimib, et üldse hobune on nõus
inimesega koostööd tegema, et üks motivatsiooni aspekt on,
on see, et ta on uudishimulik, sotsiaalne olend,
olend, et esiteks Uudishimulik, teine on see,
et inimene, inimene suudab talle pakkuda turvalisust
ja sellist karja.
Et noh, muidugi talle meeldib hobuste karjas meeldib veel
rohkem kui inimesega, aga vahepeal on ju huvitav siin
inimese juures nuuskida. Pistis nina sulle peaaegu vastu, sina vastu sinu nina ja,
ja üks hobustest tahtis maitsta.
Laastukatuselaastud on siin väike hunnik laastasid sauna
kõrval mõeldud ilmselt laastukatuse asendamiseks
või parandamiseks.
Üks hobustest proovis maitsta, siis osa uudishimust sööma ei
hakanud ikkagi, kui sai aru, et ei maitse hästi. Ja et see maitsmismeel on nendele üks olulisemaid meeli
ja ja maitsmis haistmismeel täkkudel on täkkudel on näiteks
selline äärmiselt omane ja loomulik. Niisiis, me salvestasime seda juttu Võrumaal Piusa jõe ääres
Kotka talus möldri külas üsna lähedal Vastseliina-le,
kus kasvatab hobuseid Joosep, tikk ja meie jutt sai ajendi
ühest ajalehe pealkirjast.
Inimesed kallist kütuse hinnast võtta või hobune
ja võime resümeerida, et teatud tingimustel tõesti võib
öelda võta või hobune. Ja et minule see mõte väga meeldib, et lisaks kõigele muule,
et see soodustab sellist loodusega kooskõlas elamist
võiksime selle peale rohkem mõelda ja selline hobuse tempos
elu elamine, et see tooks meid kindlasti loodusele lähemale. Tere, raadiokuulaja, mina olen tulnud Peipsi äärde,
täpsemalt pala külla ja minu kõrval on üheteistkümnendat
klassi lõpetav Imre nõmm.
Imre, räägi kuskohas täpsemalt praegu oleme? Tere Kodavere kihelkonna talupojakultuuri esindava
pärimuskeskuse õuel, kus siis vanasti omal ajal olid
vallakirjutaja loomad. No ma lähen, jah, siin on palju selliseid kuuri uksi,
kes vallakirjutaja siis oli. Vallakirjutaja oli tähtis ametnik omal ajal valdades,
et kes kõike dokumenteeris ja arhiveeris,
tal oli siis palju kõrgem palk kui vallavanemal endal,
et et selline kirjaoskus oli ikkagi väga hinnas
ja tema tööga kaasnesid ka siis eluruumid vallamajades. Ja sa tead seda kõike sellepärast et sa töötad siin
pärimuskeskuses giidina juba, ma saan aru,
mitmendat suve.
Miks sa just siia oled sellise töökoha endale leidnud? No vot see töökoht kuidagi hoopis leidis mind selles mõttes,
et üks varasuvi sain endale ühe sellise telefonikõne mis
siis kutsus siia pärimuskeskusesse.
Vot ma enne olin küll natuke vähem sellega seotud,
aga aga siis järk-järgult sellega tutvudes hakkas rohkem see
asi kuidagi endale lähedasemaks muutuma ja praegu ongi siis
selline täiesti nagu selline naturaalne koht,
kus endale olla, et selline loomulik ja,
ja juba juba endale kuidagi kodune. Ja sa oled ju ka täitsa Kodaverepoiss. Nojah, ütleme nii, et täiesti siin sündinud
ja siin elanud Ma saan aru, et koolis ikkagi käid sa Tartu linnas treffnerist,
eks. Jah, ja kool on paraku seal, et kooli peab käima nii kaugele,
aga, aga ikkagi kodu on, on, on ikka Kodavere kihelkonnas. Kuidas see elu Kodavere kihelkonnas siis välja näeb,
kui sa ei ole siin tööl, mis, mis siin toimub? No vot selle kohta võib öelda, et, et see on päris maaelu
nagu maaelu ikka, et et on, on selline oma väike kogukond,
kus inimesed teavad 11 inimesed märkavad 11 toetada ka
igasuguste nii-öelda noh, talgutegemist ühistegemiste läbi.
Et kohalikes kultuurimajades käib ka oma selline tegevus,
nii ka meil pärimuskeskuses.
Et selline rahulik toimetamine ta on omas sellises tempos Ja suvel on sulgesin omavanuseid, sõpru,
kellega veeta aega koos. Vot omavanuste sõpradega on küll selline lugu,
et nemad on pikem Tartus, et just seal Treffneri koolikaaslased,
aga aga ka mõned minu vanad klassikaaslased pala koolist. No kui sa siin giidina töötad, keda sa nii-öelda võõrustad,
enamasti. No ikkagi kohalikud on need, kes on enamjaolt olnud,
et need külastajad, et aga meil on käinud ka inimesi kaugemalt,
kes on näinud meie lahtist ust ja lihtsalt tulnud
ja kiiganud sisse ja, ja saanud siis kohe nii-öelda tuuri osaliseks,
et isegi välismaalasi on meil käinud.
Et huvitav lugu oligi, et eelmine aasta
taasiseseisvumispäeval olidki ainukesed külalised,
kes käisid, olid lätlased selline valim siis meil
või kuidagi on siiani olnud, aga muidugi kõik,
kõik on oodatud. Nüüd äkki sa teeksid mulle sellise minituuri sellest
või sellise ülevaate, et mida siis need külastajad kogevad,
kui nad siia pärimuskeskusse tulevad?
Vaatama? Siin oli silt vallame. Kiku tuba jah, vallaametniku tuba, sellepärast et siin ongi
vanasti ei olnud siis nii-öelda vallaametnikud,
et Pala vallamaja teadagi, on, on Eestis ainukene selline
torniga vallamaja, meil on siin täiesti unikaalne torn
ja vallamajade näitus, siis hakkabki pihta sellest Kodavere
kihelkonna valdade tekkimisest.
Et aga siin ongi meil just nendest üheksast vallast,
mis siin Kodavere kihelkonna territooriumil ajalooliselt on olnud. Just pala halliku jõe Kadrina, Peipsiääre vald,
kokkuora, ranna, Alatskivi ja natuke ka kavastud,
sellepärast et selle Kavastu vallaga on ka natukene huvitav
lugu olnud, et, et vanasti pool sellest Kavastu vallast oli,
oli justkui Kodavere kihelkonnas. Aga praegu kuulub kodaver ikkagi ju Peipsiääre valda,
et kui mina mõtlen Peipsi järele, siis ma mõtlen
vanausulistele selliseid suurele venekeelsele kogukonnale,
aga Kodavere tundub justkui hoopis midagi muud,
et siin hoopis Kodaverekeel.
Et kuidas Kodavere siis selline teistmoodi ikkagist on? Ja mulle endale ise meeldib mõelda, et see Kodavere ongi
just iga selle piirkonna elaniku nägu, et ma usun,
et Kodavere laseks, võib ennast pidada nii see vene
vanausuline kui ka Eesti nii-öelda talupoeg,
et et ma usun, et kõik on, kõik, on Kodavere,
et see, see teebki Kodaverest kada. Aga oskad sa öelda, kust tuleb nimi kodaver? Vot see on tõesti väga huvitava ajalooga nimi,
sest arvatakse, et, et vot see nimetus on tulnud vaata et
koda siis selline majakene ja veere, ehk siis noh,
mis meile kõik need Eestis vered on, et need on nagu
mingisugused äärsed, et noh, et järelikult mingisugune
kodade äärne ala ju siis niimoodi ta on tulnud
ja sellest siis kuna nii-öelda mõned sajandid tagasi
Kodavere küla omaette oli ikkagi selline suurem koht
ja ja, ja rohk rahva rohkem siis sellest külanimetusest ka
kihelkonna nimega. Vot selline lugu on Kodavere nime taga.
Ja nüüd oleme sujuvalt jõudnud Anna Haava tuppa.
Et Anna Haava on siis meie pärimuskeskusest siis noh,
nelja kilomeetri kauguselt siit sündinud,
seal oli tema siis sünnikoht haavakivi talus,
et haavakivi järgi siis ka tema nimi Ja Anna Haava nimeline on ju ka siin põhikool kohe siinsamas palas. Ja, ja et selle üle on hea meel Aga tead sa näiteks kui palju praegusel Pala koolis üldse
lapsi käib? Vot, seal on umbes äkki kuskil ütleme suurusjärk 80 90
õpilast et ikkagi arvestatav arv, aga trend on paraku selline,
et ikkagi kahanev. Nii ja siin on siis, ma saan aru Kodavere. Murraku ruum jah, et Kodavere murrak või nagu meie siin oma
nukana armas, saame öelda, et Kodavere Kodavere jääle tuba,
et siin on siis Kodaverekeelest üldiselt selle,
selle murraku omapärasid just selle uurimise ajalugu
ja ka ja ka omaseid jooni, et siin on nii ütlemisi kui ka
vanarahva tarkusi.
Onu salme, mis, mida lugesid nii lapsed kui ka mõned nii vanemad. Sa ütlesid ka, et, et külastajad saavad valida,
et kas nad tahavad seda tuuri eesti keeles
või Kodaverekeeles kui sa nüüd oleks selle turi mulle siin
teinud Kodaverekeeles, mis sa arvad, kas kuulajad oleks
üldse aru saanud midagi? No ma arvan, et ikka sellepärast, et õnneks Kodaverekeel on
selline noh, ta on ikkagi osa idamurdest,
mille, mis siis on rohkem seotud selle põhjamurdega,
mis siis, mis siis on nii-öelda üks eesti keele alustest,
millest siis meil see kirjakeel tekkinud on?
Pigem ikkagi, ma arvan, et on.
On arusaadav ja isegi kui ei ole, siis muidugi julgustame
küsi küsida, et kui mõnda sõna ei tunne ära,
sest meil on ikkagi natukene omamoodi sõna siit ka mõjutusi,
on Kodaverekeelel nii, nii mitmedki mitmedki poolt,
aga, aga ikkagi kõige noh, nii-öelda sellisem. Kust arvatakse, et Kodavere keele juured tulevad ongi siis
nii-öelda vadja keeles. Aga äkki teeme sellise katse, et proovime ülejäänud juttu
rääkida nii et, et sa räägid Kodaverekeeles? No diame, anna siis oma sama proovi, et kuidas asi välja
tuleb ja räägin seda ide murdekeelt, et noh,
meil on kihelkonna on natuke nagu kaks keelt,
et one Kodavere-ide murde Kiilia ja Kodavere,
Tartu murdekeeled, nii toona natuke ka õma muudu,
et et, et siin ide murde kiilonegi levinud just siin põhja pool. Kust või kellelt sa selle murraku siis selgeks said? No vot sellega on ka üks huvitav lugu, et vot seda one
minule Õpanud ämm, et vot ämm on Kodavere kielen.
Vanaema, täna on mulle nõnna kuidagi kõnelenud seda kiilt
ja õnne unenägusi kiil mulle nagu külge hakanud nõndaviisi,
et ja viil näitemängus koha sellepärast et meil assic
veresoone on testitud juba hauast said seda külateatrit,
mis siis etendab koa Kodavere kielen etendusi. Tänapäeval ei ole just väga palju noori,
kes võib-olla mingit murrakut oskavad niimoodi kõneleda,
et et kui sa seal Tartus linnas näiteks gümnaasiumis oma
sõpradega räägid, et on seal natuke selline nagu eriline asi ka,
et öelda, öeldakse sulle, et ütle midagi nüüd Kodaverekeeles või. Mjah hõlema nõnna proovinud, et, et, et seda keelt ikkagi
natuke keeruline edasi anda one.
Aga noh, vot Tartuni olen ma küll natuke vahepeal juma
sõpradele nalja nagu teinud, et, et kui nemad kõnelevad
kirja kihlen, siis mina kõnelen neile neile Vassa just
Kodavere kielen, et, et see, see ei ole ka natuke nagu oma
mudu naljatamisi viisaga eksiikke natuke tõsine mure,
une küll, et kuidas seda kiilt vil edes joon noorteledes ja. Et palju noori ilmselt ei ole ka siinkandis,
kes veel seda murrakut kõnelevad. Jõle one jah, nõnna viisi lähnud, et see vanem põlvkond
onegi jussi, kes seda gildil mässab, kõnelda. Aga miks siis sul on jäänud kuidagi südamesse,
et ikkagi hoida seda murrakut elus ja ise püüda ikka seda
kõneleda ja et miks see on sulle tähtis? No eks Kodomaa on äike kõige parem, mille üle nagu
uhkustunde mullune kinniske, tunne tsi Kodavere kiilonegi
nagu tükike isemaad, et kui meie siin Kodavere nukan seda
Allen eme õia, siis, kes ikke hüüab pea pike nõnna,
tunneta jumal siis siin Zidane hoidma, et,
et see on kohe ühe meie ülesannet, kusi,
kiilone nägu edesi meile antud, et siis seda õidma kua. Aga ma saan aru, et sinu vanaema sulle seda keelt rääkis,
aga kas ikkagi pidid hiljem natuke juurde õppima
või kordama mingeid sõnu, et, et tuli see sulle lihtsalt? No kuidagi ta hakkas nõnna viisi tulema,
kuigi kõneldakse küll, et Kodavere kiiltone kõige
või noh Ege murrakut nõnna, et et kui olen nagu jääle
kõneleja vilu peeneülem on ka, et siis kahekesi joonike
parem rääkida ja noh, ega seda puhas Kodavere keelt põlegi
ülem on nõnna nagu selle eesti kellelegagi tundub olevat nii
et kiilongi nõna kõnelejate omaette kõnelema,
nii nagu uskama. Aga kas on selliseid hetki ka, kui mõni sõna ei tule meelde,
et kuidas see nüüd Kodavere murraku pikali Vahepeal jah, onenizgesid, juhtumisi olnud küll,
et mõni Giale tõene vanem oskaja oskab ütelda,
et et meie ajal ikka kõneldi nõnnamuudu mitte vot et mitte
põlnud piparmünt, vaid ikka veel öeldi vehwermentset,
et niiskes ei, tähelepanekuid ikke tuleb,
aga vot nüüd on jälle mõnes mõttes head,
et nad rikastavad. Andsin on siis fotonäitus ja et siin on asi Oskar Tõrva
piltide näitus, et täna oli siis meie nukan üks hinnatud
piltnik ja pillimees kaks Ühem, kõhe, et,
et siis tabeli alate nõutud miis meil. Nii et võib öelda, et nendel piltidel on siis sellised
tavalised Kodavere inimesed, kes elasid siinkandis siis 100
aastat tagasi, rääkisid aga Kodavere murraku. Vot siis nojah, arvatavasti küll nõnna õli
ja mis veel, kõige toredam õli oli see, et kui meil
õlivilsiinsi avamine, suvine avamine, et siis üks naene,
kui üht ühte pilti nägi, siis kõhe Õiatas,
et vot et, et see on ju minu eme.
Vot, ja, ja tegi siis läks tama juurde juure sinna pildi
peale ja siis tegid nõnna viisi temaga seal pildiga tegi pilti,
vot et oma emaga, et kuigi jah, arvutasime hiljem välja,
et 84 Voasse tuli vahet nende kahe pildi vahel,
aga, aga siiski väga väga selline Ilosetkeli ei ole. Vilisin veike konkurss, väljakuulutatud
Kodaverekupuliudkupuliud ongi selline huvitav nagu kausikene,
et aga seal selle kausikese sidenune veel üks väike kausike,
et arvatakse asjagi, et sil selle välise kausi ümber õli,
õli kastis mõni puder või niiske süük ja siis selle sisemise
kausi sideõli sulavõi, natuke nõnna viisi
või midagi muud. Et tundub väga praktiline kaks ühes. Jaa, seda küll ja ville tänapäeval saab natuke teist mõõdu kasutada,
et, et ei peaaegu kõik nagu noh, nii-öelda ühest kausist
sööma nagu vanas, aga sellele sellele saab igasugu rakendusi,
et vot tänapäeval on ju need dipikastmed levinud
ja vot neid igasuguseid Porknad ja ja lillkapsaid messi
ümber saab leiutada hoopis selleks tarvilikuks,
eks. Ja mis veel vahva oli selle puhule,
et siia konkursile laekusid nihukesed tööd,
mis olid nii tehtud vanameistrite poolt nihkes,
meil köhaliku tulid aga ka üks vara koaani kuul,
meister käsitöökoolmeister oli võtnud oma õpilased
ja tehnud nendega koa nyt kupuljuvad ja vot siin ongi meil
siis nagu natuke ja mitme põlvkonna kupul jõuad ühel kuul,
üks asi veel. Et vot siin Viilone, meil siin rahvariided jah.
Et meil one köhaliku naese ja kuul meistri Helle värsi
käsitöö näitus, siin on välja pandud täna oma kätega tehtud
töösid mest hoone teinud et iga ega sugu,
särkaja, linikuid ja undrukuid Hästi, aitäh, Imre peab ütlema, et ei olnudki väga keeruline
aru saada, et võib-olla minu sellised setu juured aitasid ka kaasa,
aga aga täitsa saab aru.
Ma lõpetuseks küsin veel, et sul on üks aasta veel
gümnaasiumis käia, mis siis plaanid on, kas ikka Kodavere
hoiab sind siinkandis?
Oled sa juba mõelnud? No ma olen selles asjas külvil praega kindel,
et et ma pean ikkagi kodumaale jääma, et kuskile väljapoole
ma ma ei lähe.
Aga, aga vot siin mess minu tulevases ametis vot seda mina
villi ei oska kohe öelda. Nii et kes tahab siis Imre tuuri saada Kodavere pärimuskeskuses,
siis see suvi veel saab. Ja ja ma usun, et, et kui, kui võimalus one,
siis ikke Willi, mõni järgmine suvi, koa aitäh. Kodavere külas oli mikrofoni ees sügisel 12 10.-sse klassi
astuv Imre nõmm, kellega rääkis Ode Maria Punamäe.
Saate esimeses pooles kõneles aga Võrumaal Piusa jõe ääres
Möldre külas hobuseid kasvatav Joosep tikk.
Saadet saate järelkuulata vikerraadioveebist.
Mina olen saate toimetaja Arp Müller.
Kuulmiseni. Reporteritund külaelu.
