Teadust kõigile eestlase toidulaual on ikka olnud liha
ja kalaleiba ja köögivilja kuid näiteks vetikaid kohtame
taldrikuid tassides suhteliselt harva.
Vahest mõnes sushis võis, muutis või marmelaadi.
Läänemerevetikad on ses vallas peaaegu täiesti kasutamata ressurss.
Tänases saates on aga kaks teadlast Inga Sarand
ja Tiina palme, kes on Läänemerevetikate toitainesisaldust
spetsiaalselt uurinud eriti just oomega kolm rasvhapete
ja vitamiini B12 sisaldust kuid mööda ei pääse me ka eesti
geneetikute töödest-tegemistest. Seekord on osaletud suures uuringus, leidmaks geenemis
seonduvad insuldi tekke tõenäosusega.
Lili Milani räägib ajakirjas Nature avaldatud tööst,
mis on märgatavalt rahvusvahelisem kui senised,
eriti Aasia ja isegi Aafrika suunal.
Olen saatega Priit Ennet, kes kuulab, saab teadust. No kui me mõtleme sellele, kes elavad meres,
siis ma võib-olla pärast kalu ja hülgeid
ja pringleid, mingil hetkel tuleb meile meelde ka niisugune
olendite klass nagu vetikad ja vetikatest just nimelt
Läänemeres ja Läänemerevetikad, et toiteväärtusest
tahaksimegi täna rääkida.
Laboristuudios on Inga Sarand, Tallinna tehnikaülikooli
keemia ja biotehnoloogia instituudi mikrobioloog
ja Tiina palme, kes on Tartu Ülikooli Eesti mereinstituudi merebioloog. Ja te olete nüüd uurinud koos kolleegidega just nimelt seda,
kui palju sisaldavad Läänemerevetikad oomega kolm
rasvhappeid ja B 12 vitamiini.
Tulemused siis avaldatud ajakirjas algel Richeuch.
No seda me tegelikult, kes on käinud apteegiriiulite vahel
ja ka ja ka mõnedes supermarketites on näinud,
et müüakse vetikaid pulbrina ja nii-öelda toidulisandina.
Need vist ei ole kõik küll sugugi Läänemerevetikat,
mis seal meile pakutakse. Aga kost tekkis siis niisugune mõte, et Läänemerevetikate
toitainesisaldust uurida tasuks.
Ingasarand. No tänapäeval otsitakse erinevaid võimalusi mitmekesistada
meie toidulauda vähendada liha söömist, loomse päritoluga produkte.
Ja on teada, et, et eriti aasiamaades vetikat on üks osa
tähtis osa inimese dieedist söögilauast.
Ja tekkis huvi vaadata, mis on Läänemerevetikatest.
Me teame, et praegust väga intensiivselt kasutatakse
Läänemerevetikatest saadakse toiduainetööstuse jaoks
erinevaid keelistavaid aineid, tardaineid
ja nii palju tähelepanu pole pööratud muude võimalik ainete peale,
mis seal võiks ka leid. Ja mingi hetk meid hakkas huvitama ka B 12 vitamiini
leidumine inimese toiduahela erinevates etappides.
Teada on, et põhiliselt me saame seda loomalihast piimast
aga hakkasime vaatama, et mis on veel võimalikud kohad,
kus saab inimesele omandatavad vormi B12 vitamiini. Kas selgus, et Läänemerevetikatest just seda omandatavat
vormi piisavalt leidub? Jah, me leidsime, et noh, sõltuvat muidugi vetikast B12
sisaldus võib jõuda kuni 55 mikrogrammi 100 grammi
kuivainete kohta. Seda on siis piisavalt, et me ei pea ämbritäit vetikat
päevas ära sööma, vaid piisab supilusikatäiest. No limiit, mis võiks inimene tarbida, on neli mikrogrammi.
See on päevane norm, nii et oma parimas kontsentratsioonis
B12 sisaldavat vetikat piisab siis 10-st grammist kuivpulbrit.
Aga see ei pea olema ainukene B12 vitamiiniallikas,
sest toit peab olema mitmekesine ja ilmselt ka tarbides
piisavalt liha-piima-kala-.
Me saame oma päevanormi täis. Missis vetika roll võiks olla meie toidulaual just kui me
räägime nüüd ka Läänemerevetikatest, mida te uurinud olete,
on see siis selline noh, nii-öelda liha kõrval natuke rohelist,
selle seas siis ka natuke vetikat. Vetikad sisaldavad kiudaineid, erinevaid mikrolaineid,
mikroelemente antioksüdante ehk joodi, neil on muid
kasulikke aineid sees, mida tasuks inimesele tarbida. Aga Tiina palme, me Läänemerevetikatest kuuleme
peaasjalikult suvel siis kui, siis kui sinivetikas nii-öelda õitseb.
Aga milline on Läänemerevetikarikkus üleüldiselt võrreldes
kasvõi muude regioonide, kus need meie kuulsad spiruliina
ja klorella tulevad, eks riiulitele.
Läänemeri on suhteliselt vähesoolane, et on selline
ebatüüpiline meri. No mina räägiksin nüüd nii-öelda suur vetikatest teie siin,
mainisite Spiru leinat ja teisi liike, need on nüüd mikrovetikad.
Aga suurvetikaliik on Läänemeres nüüd võrreldes ookeaniga,
kus vesi on soolane, on, võib öelda väga vähe.
Taani väinade pool, kus vee soolsus võib juba olla kuskil 10
või rohkem 20 ligi.
Et siis on seal liike kuskil, ütleme 300 ringis.
Eesti vetes on liike 10 korda vähem ja selliseid levinuid
liike on võib-olla ainult paarkümmend. Niiet soolsus seabki piirid vetikate mitmekesisusele Läänemeres. Ja kes on need vetikaliigid, kes meil huvi pakuvad? Ja meil on üks vetikaliik, mida on öelda töönduslikult
kogutud püütud juba alates eelmise sajandi 50.-test aastatest,
see on siis agarik ja tema selline lahtine kooslus on väga
ainulaadne kogu maailmas.
Võib öelda, et ainukene koht on jäänud veel Kassari lahte,
kus teda võib leida ja kus teda siis püütakse.
Ja teda tänapäeval püütakse peamiselt selleks,
et saada sealt siis hüdrokolloid ehk tardaineid. Aga meil on veel paar liiki, mis on praegu meile silma jäänud,
mis pakuvad kindlasti edasist huvi.
Üks on kindlasti põisadru, tema on leidnud kogu maailmas
väga erinevat kasutust, kuna sisaldab väga erinevaid
ühendeid siis on meil praegult veel nii-öelda mitu projekti,
mis on pööratud tähelepanu pööratud ühele rohevetikaliigile.
Son Hulva intestinaalis eestikeelset nime kahjuks ei ole. Ta kuidagi sisikonna lase. Ta näebki niukse soolika moodi välja dise vetikas,
ise roheline soolikas ja siis teda kasutatakse näiteks
heitvete puhastamiseks paljudes riikides meiegi katsetame
kalakasvandust vee puhastamiseks ja siis samuti on ka selles,
nagu siin meie artiklistki ilmnes, on seal ka võib leida nii oomega-rasvhappeid,
kus siis B12 vitamiini.
Et sellele liigile peaks kindlasti edasi pidi tähelepanu pöörama.
Ja siis on meil veel üks huvitav punavetikaliik,
lisaks siis sellele agarikule, mis oli samuti punavetikas,
milles leidub nii-öelda arvestatavates kogustes punast
pigmenti ja seda punast pigmenti saab sellest vetikast
eraldada nii-öelda kõrgpuhtal kujul, mis annab talle väga
hea kasutuse näiteks meditsiinidiagnostikas. Kuna kui see saab valgus, siis ta Florsseerub Kas punane pigment sobib ka toidulauale? Ja teda kasutatakse toiduainete tööstuses näiteks
värvivärvina ja siis seda ei olegi vaja,
nii sellisel kõrgpuhtal kujul, need kõlbab ka nii-öelda
natukene kehvem puhtusaste. Kuidas meie vetikatel üleüldiselt läheb?
Me teame, et Läänemeri on lisaks sellele,
et on vähesoolane ta nüüd tänapäeval kipubki olema saastunud. No võib öelda, et võrreldes nüüd, eelmise sajandi,
ütleme siis kaheksakümnendatel, üheksakümnendatel aastatel
läheb nüüd juba paremini sest vesi on ikkagi mõnevõrra
puhtam nüüd, kuna inimene pöörab lihtsalt järjest rohkem
tähelepanu ja kõike enam merre ei lase kohe otsa.
Aga muidugi ikkagi senini on, me räägime siin,
te rääkisite sinivetikate õitsemisest, aga samuti on suur
probleem ka nendesamade rohevetikate poolt,
kes võivad nii massiliselt paljuneda, kui on soodsad tingimused,
et nad siis kogunevad kaldele, lagunevad siin Tallinnas oli probleem,
et Pirita teeäärne haiseb. Et nad tekitavad ka omajagu probleemi. No mõnes mõttes nii-öelda natukene naljaga pooleks võib ju öelda,
et mida, mida rohkem neid vetikaid on, seda parem meie
toiduainetööstuse tulevikule. No siin on muidugi selline moment, et ütleme,
Euroopa inimene ja ilmselt ei ole harjunud sööma nii palju vetikat,
et see tema põhitoidu lauale võib-olla jõuaks.
Et alati on eurooplased söönud seda nii-öelda viimases hädas,
con näljahädad olnud.
Ja seda süües nad muidugi ei teadnud, et see oli õieti väga kasulik,
nad said sellele lisaks ka vitamiine, kiudaineid.
Et kõike kasulikuga Selles mõttes vetika vetika toitlus sarnaneb natukene putuktoitlusele,
mis on ka selline uus trend, mõnes mõttes aga harjumatu,
kuid mõnel pool maailmas siiski harrastatakse.
Aga läheme siis tagasi vetikate toitainesisalduse juurde
lähemalt ja, ja üks teine tähtis ainete grupp,
mida te vetikatest püüdsite leida ja leidsite,
ka, on siis oomega kolm rasvhapped?
No need on ka väga kuulsad ained neid tõepoolest meresaadustest,
kaladest tihtipeale soovitatakse hankida endale. Kuidas siis siin tulemused olid? No jällegi me leidsime omega kolm rasvhappeid mitte nii
kõrgetes kontsentratsioonide siis nagu seda päevane
tarbimine nõuab.
Päevane tarbimine nõuab kuskil 250 milligrammi päevane norm.
Meie näitajad olid väiksemad.
Kuid jällegi, kui me räägime toidu mitmekesisusest,
siis see võib olla üks allikas, mis lisab seda neid
rasvhappeid meie toidudieeti. Kuidas Läänemerevetikad maitsevad? No pole proovinud, ilmselt kui neid kasutada,
siis vaevalt me hakkame neid kasutama sellisel kujul,
nagu nad ujuvad meres.
Pigem ma arvan, et pulbri lisamine vetikate pulbri lisamine
näiteks jogurtit tas või smuutides või putrudes tõstab nende
toiduainet või toitude väärtust. Nojah, keskendusid just siis nii B12 vitamiini kui ka oomega
kolm rasvhapete peale vetikas oomega kolm rasvhappeid on
teatavasti mitmesuguseid, sellest kase mitmus avaks seda natuke. No inimesel on tähtsad just need pika ahelalised,
mitte küllastunud rasvhapped ja eriti need,
mis kannavad lühinime epa ja te ei saa teha.
Ja neid jällegi sünteesivad, ainult nüüd me räägi
bakteritest nüüd.
Me räägime vetikatest.
Fütoplankton, makrovetikad on võimelised neid sünteesima
ja meie põhiallikad on kala ja kallast pärineb Prosv kalad,
söövad vetikaid, akumuleerunud neid rasvhappeid. Ja siis neid on põhilised allikad, kus meie saame,
inimene saab mingil määral sünteesida neid meiega happeid,
sellisest megahappest nagu alfa, linalen mis on rikkalikus kontsentratsioonis,
taimsetes sõllides.
Aga räägitakse, et sellest ei piisa, tuleb ikka saada neid
EPA ja DHA happeid nii-öelda väliselt. Ja siin oleksid näiteks vetikad abiks näiteks.
Vetikad on tegelikult sellised elusolendid,
kellest on mitmesuguseid meie igapäevaeluski ette tulevaid
tooteid valmistatud päris palju, ehkki me seda ise alati
tähele ei pane.
Võtame nüüd natukene laiemalt etet, kuidas vetikad üleüldse
inimeste elu mõjutavad, selles mõttes? Nojah, inimesed endale võib-olla ei anna aru,
aga nad kasutavad vetikatest saadud nii-öelda aineid
ja ühendeid oma igapäevastes toodetes võib neid leida,
ühesõnaga et kui ta hommikul hambaid pesete,
siis võib täitsa noh, suure tõenäosusega väita,
et see stabiliseeriv aine, mis teeb sellest hambapastast
siis nii-öelda sellise paraja konsistentsiga toote,
et see võib olla pärit siis vetikatest, et see on siis hüdrokolloid,
kasutatakse seal kindlasti samuti kreemides väga paljudes
kosmeetikatoodetes kasutatakse just et tekiks niuke õige emulsioon,
kasutatakse just vetikatest saadud Hüdro kolloid,
ehk siis tardaineid erinevaid samuti toidus,
piimatoodetes kasutatakse väga palju, siis kasutatakse värvimiseks. Kindlasti kõik on söönud, söövad marmelaadi,
sealt arreteerimiseks kasutatakse.
Kõige tuntum on siis agar, mida saadakse ühest punavetikast.
Need, neid kasutusviise on väga palju, et me ei teadvusta
endale alati, et see on vetikatest pärit,
mis teeb sellest tootest selle, mis ta on. Ja kui palju kõige selle seas, mida te mainisite,
võime kohata Läänemerevetikaid. No Läänemerevetikaid nii-öelda töönduslikult kasutatakse
kahjuks väga vähe, et praegult võib-olla siin see meie oma
eesti agarik, mis siis Kassari lahes kasvab,
et see on selline ainus nii-öelda kohalik vetikaliik,
millest siis valmistatakse force Laraani,
mis on ka üks tardainetest.
Ja siis seda võib ka kasutada just toiduainete tööstuses kosmeetikas.
Et väga suurt kasutust kahjuks veel ei ole leidnud. Just tänu sellele, et kui kogu maailmas kasutatakse umbes
sadat liiki niukseks suuremas tootmises siis kahjuks meie
Läänemeres ühtki neist ei kasva, kuna tingimused ei vasta lihtsalt. Aga milline on siis kasvõi nüüd selle uue töö valguses meie
Läänemerevetikate potentsiaal toidulauakomponendina? No ilmselt.
Me jätkame tarbimist Atlandi ookeanis kasvatatud vetikaid
näiteks sushi komponentidena, aga meie Läänemerevetikaid,
nagu ma juba mainisin, et külmkuivatatud kujul võib lisada
nagu aktiivse ainena juba olemasolevates toitudesse,
tõstes neil nende toiteväärtust.
Et peab nägu rõhutama, et toit peab olema mitmekülgne.
Aga vetikate kasutamine mitme, kes istub seda meie
igapäevast toitu. Kui suureks võiks näiteks eesti vetika toidutööstus kasvada? Sõltub kas on tarbijaid sellele ja nägu ja meist kõigist
ja nagu alati uued toidud tulevad meie ma Menjousse teatud
reklaami peale teatud kasvatamise peale niiet ilmselt sellel
on potentsiaal. Niisugused on lood siis Läänemerevetikate
ja nende toitainete sisaldusega värske teadusuuringu põhjal,
mille kaks autorit, hingasarand ja Tiina palme olidki täna
mu vestluskaaslaseks. No Eesti geneetikud on usin rahvas, sel nädalal on jälle
põhjust teatada, et ajakirjas Nature on ilmunud üks uus artikkel.
Ühest päris suurest rahvusvahelisest uuringust,
kus ka Eesti teadlased on osalenud ja see uuring käsitleb insulti.
Niisugust terviseriket, mis tänapäeval on paraku vägagi
levinud ja mis on ka üsna ohtlik inimestele.
Lili Milani, Tartu Ülikooli Genoomika instituudist on üks
neid autoreid ja täna ka laboristuudios. No kõigepealt võib-olla alustaks ehk konteksti loomise
mõttes hästi lühidalt sellest, et mis on insult
ja kui suur probleem ta on maailmas. Et insult on kindlasti suur probleem, ta on surma põhjust
pingereas siis teisel kohal.
Ja mõjutab väga palju inimesi mitte ainult selle tekkimise hetkel,
et kas inimene jääb ellu või mitte, aga sellel on ka
pikaajalised mõjud, kus inimesel on pikk taastumise protsess.
Ja eks meie töö on uurida, miks insuldid tekivad,
mis on geenide roll selles.
Ja lisaks on insuldil ka erinevad alatüübid kus osadel siis
lihtsalt tekib selline spontaanne verejooks ootamatult ajus. Ja teine on see tekib tromb ajus ja siis veri ei jõua sinna,
kuhu ta peab jõudma. Ja maailmas siis insuldi surmi on maailmas aastas miljoneid. Ja täpselt, et umbes 12 protsenti surmadest on põhjustatud insuldist. Ja pole siis ka ime, et teadlased, sealhulgas geneetikud
insuldi võimalikke põhjusi, uurivad.
See on nüüd suur uuring, väga rahvusvaheline.
Mis on täpsemalt selle uuringu eripära, mille poolest ta
erineb kõigist muudest? Jah, et ta on tõepoolest erakordselt suur,
lai, mahukas uuring.
Uuriti esiteks väga palju erinevast rahvusest inimesi,
seni on sellised üle genoomsed, uuringud keskendunud,
liiga palju Euroopa populatsioonidele.
Lihtsalt kuna Euroopa populatsioonis on rohkem proove kogu
tutkinud tüpiseeritud, ehk siis geenianalüüs on tehtud
ja andmed on olemas. Väga põhjalikud terviseandmed on olemas,
mille põhjal on, on siis lihtsam teha neid geeniuuringuid.
Aga siin uuringus siis nähti eriti palju vaeva just sellega,
et õnnestuks kaasatega piisav hulk Aasia
ja Aafrika populatsioonist siis patsiente
ja kontrolle, kellega oleks võimalik põhjalikum geenianalüüs teha. Ja Aasia ja Aafrika inimestel võivad geenid olla natuke
teistsugused ja ja insuldi geneetilised alused siis ka
natuke teistsugused. Jah, et on teada, et teatud insuldi alatüübid on erineva
sagedusega erinevates populatsioonides, et seda enam on
oluline uurida, aga kas on teatud geenivariandid,
mis on sagedasemad ühes populatsioonis ja haigusseos,
aga lihtsalt siis ühes, aga mitte teises. Kas populatsioonide vahel on erinevusi ka insuldil levimuses? Eks ja kindlasti on ja eriti madalama sissetulekuga riikides
on insult sagedasem.
Ja just selle preventsiooni seisukohalt on siis rikkamatel
riikidel parem töö.
Aga jah, et te ei pruugi olla nagu geneetilistele põhjustele. Ja selles uuringus oli siis inimeste genoomi,
kust insuldiga seotud geeni otsiti 100 või 200000 ühesõnaga
hästi palju. Ja oli? Kui edukas sisse geenijaht oli, mis saak salve sai? Saak oli väga hea, et kuna me osalesime selles tuumikgrupis,
kes need analüüsid läbi viis siis me kõigepealt viisimegi
selle uuringu läbi umbes 110000 insuldijuhtu juhu põhjal
ja 1,5 miljonit kontrolli, kellel ei olnud siis insulti
ja võrdlesime, et millised geenivariandid on sagedasemad
nende seas, kellel on olnud insult.
Ja kuna see tegemist Neitchri ajakirjaga,
siis nõuti lisaks veel replikatsiooni, ehk siis nii,
kinnitage nüüd oma leiud veel ühes veel eraldiseisvates Balimites. Siis me pidime üle maailma otsima veel Kohorte
või valimaid, kus oleks insuldijuhte ja kontrolle,
et me saaksime neid leida, siis üle kinnitada.
Ja, ja juba tundus, et me oleme juba esimesse analüüsi
kaasanud keda me tunneme, ja kõik teadlased,
keda me tunneme, aga meil õnnestus siis selles teises ringis
ka leida peaaegu sama palju juhte juurde
ja siis miljon kontrolli juurde. Ja eriti palju siis keskendudes sellistele kohurtidele,
kus oleks rohkem teisest rahvusest inimesi,
kui eurooplasi. No kui rahvusvaheliseks uuring siis ajada õnnestus. No väga rahvusvaheliseks, et kui esimeses faasis oli meil
juba 29 erinevat biopanka kaasatud ja 25 kliiniliselt
kogutud kohort siis teises faasis oli neid veel rohkem.
Aga üldiselt meil oli siis need indiviidid siiski kaks kolmandikku,
koolid, eurooplased, aga siis 24 protsenti olid aasia
puplatsioonidest ja 3,7 protsenti aafrika populatsioonidest.
Nii et läks paremaks. Ja no Aafrikas on veel, laienemisruumi on,
aga kui palju ta siis leidsite uusi geene,
mida varem ei olnud teada, mis insuldiga seotud on. Kokku me leidsime 89 geenipiirkonda, mis olid insuldiga
seotud ja neist 30 umbes olid varem teada.
Ehk siis päris palju uusi avastusi oli. Ja ja nende geenide koostoimes, siis võib siis insuldi
tõenäosus kasvada või, või kahaneda. Ja et kokku oli siis 89 geenipiirkonda, mis olid oluliselt
seotud insuldiga.
Aga iga sellise geenibrändi mõju on üsna väike.
Nii et selle pärast, nagu ka teiste haiguste puhul,
mis on seotud nii geenidega keskkonnaga või elustiiliga siis
me proovime kokku liita kõik need haigusseos,
sellised geenivariandid ja kaalume nende mõjuefektisuurust
ja mitu sellist igal inimesel on siis luuakse polügeenne riskiskoor. Ja, ja see oli ka üks suur roll, mis, mille analüüsis
ja arendamisest me osalesime.
Et arendada võimalikult täpne geneetiline riskis koor siis
võttes arvesse nii suldi geneetikat kui insuldi
riskifaktorite geneetik seda kutsutakse isegi meta
polügeenseks riskist kooriks, kus mitte ei võta arvesse
ainult insuldiga seotud geenivariandid, aga ka insuldi
riskifaktorite nagu kolesterooli tasemed,
vererõhk kehamassiindeks, ehk siis erinevate riskifaktorite
geneetikat ka. Mis siis selle vahe praktiliselt võib-olla kui inimene saab teada,
et tal on insuldi riskifaktoreid toetavad geenid,
aga, aga võib-olla ei ole otseselt insuldiga seonduvaid geene. Antud analüüsis inimene ei saa teada, et ta lihtsalt kõik
kokku arvutatud.
Ta riskis koori aga neid saab loomulikult inimesele ka
eraldi teada anda ja haigusi tulebki niimoodi lähemalt uurida,
et kas inimesel on suurenenud, riskin suldiks.
Sellepärast, et tal on suurem risk kolesterooli lagundamise
probleemidega või sellepärast, et tal on suurim oht,
et vererõhk läheb käest ära. Ehk siis millele ta peab ise keskenduma oma toitumises kui,
kui füüsilises aktiivsuses ja terve elustiili hoidmiseks.
Aga lisaks on sellel informatsioon loomulikult kasulik arstile,
et ta teaks, mis moel ta saakski paremini insulti
või infarkti ennetada.
Antud patsiendi jaoks. Kas geenide paremast tundmisest võib abi olla ka insuldiravi
tõhustamisel siis kui insult on juba olnud,
aga siis on vaja taastada. Ja osaliselt kindlasti on, on see oluline lihtsalt selleks,
et teist insulti ära hoida, et võib-olla esimesel korral
läks kergelt, aga suurim riskifaktor on,
on see, et on olnud juba üks insult.
Ja, ja teiselt poolt ikkagi insuldi ennetamiseks
või ärahoidmiseks on ka olemas ja, ja olulisel kohal haiguse ennetus.
Ja see võib olla ka ravimipõhine, et sellesse mega süvenesime,
analüüsis et me uurisime, millised geenid nüüd olid siis
oluliselt seotud insuldiga ja, ja kuidas need mõjutavad
teatud valkude tasemeid organismis ja millised võiksid olla
uued ravimi sihtmärgid inimese organismis selleks,
et ära hoida insulti või seda paremini ravida. Et siin oli ka oluline rollost geenivaramu andmetel,
sest meil oli võimalik.
Kõigepealt võta need andmed, mis on siis seotud
ja teada, et on seotud insuldiga ja teada,
et need mõjutavad teatud valkude tasemeid organismis.
Ja siis me vaatasime, et kas need oleksid turvalised ravimi sihtmärgid.
Et me saame siis sellise analüüsi teha, kus me vaatame,
et kas inimesed, kellel on näiteks geenivariant,
mis annab madalamad valgu tasemed. Kas sellega kaasnevad näiteks mingisugused teised haigused,
et ta võib vähendada insuldi riski, aga samal ajal võib ta
tõsta mingi teise haiguse risk, et, et kui me võtame ette või,
või nüüd ravimifirmad võtavad ette mõne uue ravimi
arendamise siis see siin on geneetikal jälle hästi oluline roll,
et me saame näidata, et jah, ta aitab kaitsta insuldi vastu ja,
ja nende sihtmärkide puhul ei ole kast, see seotud mingite
teiste haiguste riskiga. Siis ongi risk riskantne uue ravimi arendamist alustada,
kui ei ole uuritud ravimitoimeid võimalik väga paljude muude
haiguste suhtes. Ja täpselt sellepärast need biopangad ongi üha olulisemad
ja kasutataksegi hästi põhjalikult ka ravimiarenduses
ja ravimite otsimiseks.
Et teada, kas need, millistele geenidele keskenduda
ja parem, kui sellised andmed ei olnud kättesaadavad,
siis olid, et noh, sellepärast ebaõnnestuvad väga paljud
ravimite kliinilised uuringud.
Piisab sellest, et ühel või kahel indiviidil tekib mõni
tõsisem kõrvaltoime, siis lõpetatakse selle ravimiarendust. Aga praegu on võimalik seda juba ette näha.
Ta kaitseb insuldi vastu, aga ta suurendab mingisuguste
psühhiaatriliste haiguste riski.
Selgelt mõjub kuskil halvasti ka. Kas selle uuringu tulemuste põhjal on ka juba ravimifirmad
hakanud huvi tundma mingi konkreetse ravimikandidaadi vastu? No meie analüüsist tuli välja umbes viis kuus
potentsiaalselt head ravimi sihtmärki ja meil oligi põnev vaadata,
et kahel ongi juba mingisugused kliinilised uuringud alustatud,
et uurida nende ravimi sihtmägi tõhusust. Ja niimoodi aitavadki siis geeniteadmised parandada insuldi
ennetamist ja ravi ja suurest rahvusvahelisest uuringust sel
teemal aja siin täna juttu Lili Milani. Toitaineist Läänemerevetikatest ja insuldiga seonduvatest geenidest.
Juttu ajasid Inga Sarand, Tiina Paalme, Lili Milani
ja saatejuht Priit Ennet.
Uus saade on kavas nädala pärast.
Veel uuem, kahe nädala pärast kuulmiseni taas.
