Teadust kõigile suures Tuumaosakeste põrgutis Šveitsis Genfi
lähedal tehakse uuringuid, mille põhjal saame teada,
mis toimub kaugel kosmoses ülimalt tihedate
ja eksootiliste neutrontähtede sügavas sisemuses.
Osakestefüüsik kandi hektariga ajamegi täna pisut põrguti
jutu lähtudes just ühest niisugusest hiljutisest uuringust,
kus mõõdistati veidraid kvarke sisaldavate hüpertuumade omadusi.
Aga saate lõpul põikame korraks veel tagasi möödunudkuisele arvamusfestivalile,
mille teadusalal sai arutatud küsimust, kes on hea teadlane. Olen saatejuht Priit Ennet, kes kuulab, saab teadust. Mõni kuu tagasi, neljandal juulil möödus 10 aastat päevast,
mil Euroopa tuumauuringute keskuses CERN-is Genfi lähedal
tehti teatavaks uue tähtsa osakese Hixi pasani avastamine.
Päev hiljem, viiendal juulil lülitati CERNi suur
tuumaosakeste põrguti taas sisse.
Pärast mitmeaastast pausi ja algas põrgutamiste kolmas raund.
Füüsik Andi Hektor keemilise ja bioloogilise füüsika instituudist,
ise ka CERNist teadust teinud, on täna stuudios
ja vaatame põrguti toimetamistele sel murdelisel ajal nüüd
hästi laiahaardelise pilguga peale. Aga kõigepealt tahaks rääkida pisut pikemalt ühest põrgute
teaduse värskemast näitest nimelt katseseadmega Alice tehtud
mõõtmistest veel teise raundi ajal tehtud mõõtmistest,
aga avaldatud just neil päevil kus tehti senisest palju
täpsemini kindlaks niinimetatud hüpertuumade omadusi.
Ja siin tuleb meil siis alustada sellest,
et millega meil üldse tegemist on.
Hüpertuumad erinevad ilmselt nendest tavalistest aatomituumadest,
mis on kõigi nende asjade sees, mida me enda ümber näeme. Jah, et noh, võib-olla alustaks juttu kaugemalt,
et mis asi tavaline aatomituum on, et tavaliselt aatomeid
kõik me oleme koolis õppinud, mäletame võib-olla,
et oli selline pildike, kus oli, siis keskel oli aatomituum
ja selle ümber siis mõnikord Öeldakse tiirlevad elektronid
selle ümber, aga tegelikult noh, õige oleks öelda,
võnguvad selle ümber, võngub siis elektronpilv.
Ja see keskel olev tuum on siis positiivselt laetud elektriliselt,
sellepärast need elektronid seal ümber on. Aga tuum ise koosneb omakorda osakestest,
mille nimi on siis meid on enam-vähem võrdselt tuumades on
prootonite ja neutronite ja neid siis kutsutakse tuuma osakesteks.
Ja need on need kõik need tuumad, mis meie enda ümber näeme,
mis enamasti on ju stabiilsed nad ära ei lagune.
Nüüdse hüperoniga tuum ehk hüpertuum sisaldab lisaks prooton
ja neutron sisaldab siis Üht eksootilist osakest,
mille, mille nimi on hüperon ja mis on mis laguneb hästi kiiresti,
et sellepärast ja tegelikult enda ümber neid hüperune
või hüpertuumasid kusagil ei näe neid väga,
nad avastati esimest korda seetõttu, et kui väga kõrge
energiaga kosmilised kiired maa maapinda
või neid materjale, mis meie ümber on pommitasid,
siis avastati, et tekib selline veider asi. Noh, lõpuks saadi aru, et miks see veider aatomituum tekib
seal sellest tuliga nimi sellele ühele omakorda selle
hüperani sees olevale osakesele tüperand ise koosnevad kurkidest. Kas kas, kas hüperonid on enam-vähem samasugused,
nii nagu on, et tavalised tuumaosakesed prootoneid
ja neutroneid? Ja nad on väga hea küsimus, et nad on tegelikult sarnased,
et nad koosnevad ka kolmest korgist, aga üks,
üks kvark, siis kui tavalised prootonid,
neutroneid koosnevad U ja d kvargist siis seal oli lisaks
siis ükskord mida, mis on siis nimetatakse füüsikute keeles
siis veidraks kvargiks ja, ja sellest ka siis noh,
selle nii-öelda kuna see veider kvark laguneb kiiresti,
siis kas hüperon ei ole ise stabiilne ja samamoodi supertuum
laguneb hästi kiirelt. Mõnes mõttes võib hüpertuuma nimetada ka veidraks tuumaks. Ja oleks õige küll nimetada, et ega ma täpselt ei teagi,
kus see, kus see nimise hüperon tuleb, aga jah. Aga tuleb välja, et ta on siis ka selles mõttes veider,
et ta on ebatavaline. Jah, ta on ebatavaline, teda looduses ei ole
ja noh, jällegi kui neid tuumasid, nimetatakse hüper tuumadeks,
siis seda ainet, mis koosneb ümber tuumast,
jälle omakorda kustutakse veidraks aineks.
Nii et seal on jälle see sõna veider asemel kasutusel.
Aga huvitav on see, et noh, et kui meie ümber siin ütleme,
maa peal see hüper on veideraine, laguneb ülikiiresti siis
kui on natuke teistsugused keskkonnatingimused,
kui on hästi-hästi kõrge rõhk, siis tegelikult teadlased teavad,
et tuumad võivad olla ka stabiilsed. Ja noh, kus sellised tingimused valitsevad,
on neutrontähtede sees, neutrontähed on siis nii-öelda tähejäänukid,
ülitihedast neutronainest koosnevad objektid,
kus üks, üks kuupsentimeeter ainet kaalub umbes sama palju
kui hiigelsuur mägi.
Ja vot seal selle neutrontähe keskel on niivõrd kõrge rõhk
ja niivõrd tihe aine, et vot seal need hüperonid suudavad
moodustada stabiilseid, tuumasid vot seal räägitakse
neutrontähe keskel on veideraine. Ja noh, see on loomulikult ka see põhjus,
miks nüüd CERN-is väga hoolsalt uuritakse neid hüpertuumasid,
et siis noh, sellega me saame jällegi rohkem aru nendest neutrontähtedest,
mis on omakorda väga ütleme, huvitavad objektid astronoomias
ja üldse füüsikast, mis annavad meile jällegi omakorda aimu
väga paljude muude nähtuste kohta. Need kosmilistes kiirtes ka tekib hüperone
ja hüpertuumiga. Ja kui need tekivad nii kõrge energiaga,
need nüüd kiirelt pommitavad nii-öelda atmosfäär ja,
ja maapinda ja nood seal seal võivad tekkida,
siis need vahel arvan, et hüperonid ja, ja ka hüper-hüpertuumad. Huvitav, kustkohast see veider kvark välja kargab,
kui kosmiline kiiratmosfääri jõuab? No eks ta tekibki, et nagu jah, lihtsalt tekib,
et eksosakestega ongi selline huvitav asi,
et kui sa, kui sa paned põrgatad kaks osakest kokku
piisavalt kõrge energiaga, seal võivad tekkida kõik need osakesed,
mille, mille tekkimiseks on piisavalt palju energiat.
Et nagu me teame, energia ja mass on, ütleme
relatiivsusteoorias ekvivalentse, ehk me peame panema siis
nii palju energiat nende osakeste põrkes sisse,
et saaks tekkida piisavalt suure massiga osakesed
ehk kui energia läheb üle ütleme, osakestefüüsikud
mõõdavadki ju tegelikult mõnes mõttes energiaid massiühikutes. Et kui see läheb üle selle lävendi, et hüperon saab tekkida
ja siis ta siis ta tekib seal. Nii et hüperali tekkimiseks on vaja suurt energiat,
olgu see siis kosmiline hiir või olgu see siis prootoni,
kiir sellest tuumaosakeste põrgutis. Ja noh, isegi veel parem on kasutada seal,
mitte prootoneid, kuna seal seal see tõenäosus on väiksem,
et tekib selline nii-öelda hüpertuum vaid noh,
antud juhul kasutati, siis selles kiirendist saab kiirendada
ka plii ja muud muid raskeid tuumasid.
Vot, kui neid tuumast kokku põrgatada, siis seal on juba suurem,
tõenäoliselt tekivad sellised hüpertuumad. Aha, ja see on selles mõttes hea, et üks suur tuum on juba
ees olemas, et paljastest prootonitest tuumakokku panna on
juba keerulisem.
Ja milliseid, milliseid hüpertuumi seal kiirendis siis tekib,
sest ma saan aru, et nii nagu aatomituumi võib olla väga mitmesuguseid,
olenevalt prootonite ja neutronite arvust,
siis ka hüpertuumjakki või mitmesuguseid olla. Ja noh, loomulikult neid saab nüüd samamoodi kui me räägime
siin prootorist neutrunist, siis me teame ju looduses näeme
enda ümber väga palju erinevaid tuumasid samamoodi kui nüüd
noh Ta jälle kõiki neid kokku kombineerima,
et võib võtta ühe neutron ühe prootoni ja panna sinna juurde
nii-öelda ühe hüperoni ja veel midagi ja noh,
neid kombinatsioone on väga palju.
Et selles mõttes see tabel, mis tekib seal nendest
kombinatsioonidest on ikka päris pikk ja kõigil nendel on
erinev eluiga. Noh, kuna see, see jällegi veider kork laguneb väga kiiresti,
eluiga on ülilühike ja sellepärast on neid üsna keeruline
avastada seal.
Sest mida lühem eluiga on, seda keerulisem on see avastamine
seal ka. No see, et, et hüpertuumi kiirendist tekkiv,
see minu teada ei ole, väga suur uudis, et neid ikka tekib,
aga mis, mis oli nüüd just nüüd äsja CERNist teatavaks
tehtud saavutuse üdi head eks? Teki peale, aga nüüd nii palju, kui ma ise aru saan,
sellest teemast on, et see on kuidagi oluline just nüüd
nende neutrontähtede sisemuse mõistmisele,
et ju ta on, siis tekib ka tõenäolisemalt seal neutrontähe
sisemuses ja noh, see on jällegi selline huvitav ütleme,
põnev on ikkagi füüsikas näha, kuidas me teeme,
teeme kuskil täiesti teises keskkonnas katse,
mis, mis on väga oluline hoopis mingi teise objekti täiesti
mittemaise kauge objekti seletamisel. Mida nad seal siis täpsemalt uut teada said? Ja et noh, konkreetselt käib jutt siis ühest konkreetsest
hüpertuumast ja, ja erinevad eksperimendid on,
seda, see ei ole esimest korda avastatud,
aga erinevad, ütleme, füüsikaeksperimendid on mõõtnud selle
omadusi ennekõike tema eluiga mis hästi,
mis on hästi oluline parameeter selle iseloomustamisel
ja nüüd, mis on selle uue eksperimendi tulemuse,
selline olulisus, on see, et ta ikkagi ütleme,
kümneid kordi, parandas muutis täpsemaks seda mõõtmist. Nüüd suudetakse väga täpselt see eluiga ära ära määrata
ja noh, see jällegi rääkides hüpates jälle mõni minu
lemmikteema neutrontähtede juurde, siis seal suudab jällegi
väga palju määrata selle neutrontäheomadust palju täpsemini,
kui me suutsime määrata Ja see tuum on siis see hüpertuum on siis konkreetsel juhul
hüperetriitio ehk siis üks lihtsamaid mõi,
isegi kõige lihtsam hüpertuum, mis, mis olla saab. Jah, et neid nagu eespool räägitud, neid nii-öelda hüproni
ümber võib ju väga palju neid prootoni teinud treid panna,
aga see tõenäoliselt selline keeruline tuum tekib,
on väga väike, et selles mõttes hüper triition ongi siis
tõenäoselt õiget suurema tõenäosusega tekkiv tekkiv
hüpertuum sellesse. Meid näha ja selles on siis üks prooton,
üks neutron ja üks hüperon just lamda hüperon seejuures.
Aga mis omadused neutrontähel siis nüüd sellest elueast
täpsemalt sõltuvad, nende ümber tuumade Elujast? No ütleme, neutrontähe puhul on üldse ega neid asju,
mida mõõta saab, astrofüüsik, ütleme, astronoomias ei ole
väga palju ja üks asi, mida, mida õnneks astronoomid oskavad
üsna täpselt mõõta juba neutrontähe mass
ja täpsemalt öeldes massi ülempiir.
Ja vot see on üks asi, mis füüsikuid väga huvitab,
et et noh, mis, mis massi juures, kui neutrontäht läheb
järjest massiivsemaks, sihuksed toimub selline huvitav asi,
et ta muutub nii massiivseks, et ta ei suuda enam nii-öelda
sellele rõhule vastu seista, mis, mida sa väga tihe aine
tekitab ja ta kollapseerub mustaks auguks. Ja noh, mõistesse nüüd jällegi selle veidra aine täpsemaid omadusi,
me saame täpsemalt ennustada, kust see piir läheb.
Ja noh, lisaks on muidugi seal sellised põnevad neutrontähe
kui algselt arvati, neutrontäht on mõnes mõttes niisugune
hästi-hästi sile, ümmargune pall, on ju,
mis koosneb neutronitest ja siis nüüd on avastatud näiteks?
Nõutame, tähtedel on nii-öelda kui me maa peal räägime maavärinateks,
siis seal on neutrontähevärinat. Et selliseid väiksed nagu värinad käivad seal tähe peal,
arvatakse, et see võib olla mingi väike faasisiire
või mingi noh, täpselt ei teatagi.
Mis nähtus seal sees on, et kõiki neid asju võib-olla
õnnestub ka täpsemini seletada.
Ja neutrontähed on muidugi ka väga energeetilised objektid,
kuna nad oma nooruses pöörlevad ülikiiresti,
nad purskavad välja kutsutakse neid Pulsoriteks magnet tarideks. Kuna tal on väga tugev magnetväljaga, siis nad võivad
tekitada väga energeetilisi, selliseid erilisi sähmakaid
ja veel, kui kaks neutrontähte veel omavahel kokku lähevad,
siis jällegi on sõnaga ülienergeetiline selline suur plahvatus. Aga ma saan aru, et nende neutrontähtede omaduste
väljaselgitamiseks nüüd uute teadmiste valgusel tuleb teha
veel keerulisi mudeleid, et seda päris nii ei saagi öelda,
et teeme selle eksperimendi ära ja, ja kohe on teada,
mis neutrontähega juhtub. Ja hea neutron, noh jah, selles mõttes on jällegi see,
ütleme kui me räägime nüüd aatomituumadest,
siis seda kirjeldab teatavasti tuumafüüsika.
See on, ütleme ma ütleks, et üks keerulisemaid füüsikaharusid,
kuna seal on tegemist sellise interaktsiooniga loodusest,
mida me nimetame tugevaks interaktsiooniks.
Tugev interaktsioon on matemaatiliselt kõige raskemini
käsitletav interaktsioon. Võib-olla gravitatsiooni on ka oma keerukused,
aga ütleme, kui on tegemist nõrkade interaktsioonidega,
seal töötavad teatud meetodid, kuidas matemaatiliselt neid lahendada,
neid võrrandeid siis tugeva interaktsiooni puhul lülitatakse,
on väga tugev, sime häiritus, arvutust, see on üks,
üks meetod käsutada ei saa ja see muudab selliste süsteemide
nii-öelda arvutamise ja modelleerimise väga keeruliseks. Hüpertuumad on küllaltki eksootilised osakesi on ju
tegelikult kümneid erinevaid, ainult mõned neist moodustavad
tuumi tavalisi tuumi, siis ainult prootoneid
ja neutroneid.
Kas selliseid aatomituumade sarnaseid konstrukte võiks
looduses mingite energiate juures või ka kes teab,
mis tingimuste juures olla veel, kas, kas me oleme neid
avastanud või oskab öelda teoreetiliselt ennustada nende olemasolu? Ja jällegi tuleb minna nendesamade neutrontähtede juurde,
kuna need on kõige sellised, ütleme, et seal seal Nende
keskel on selline keskkond, kus saab sihukesed eksootilised
asjad saavad eksisteerida ja noh, tegelikult kui me räägime
prootonitest ja neutronitest, siis need koosnevad kõik kaaned,
hüppe, ÜPeronid koosnevad kolmest korgist.
Tegelikult saab tuumaosakesi kokku panna ka neljast
ja viiest ja rohkematest kurkidest. Et ka see on küsimus, et võib-olla seal neutrontähe sees
võivad ka sellised eksootilised ainevormid eksisteerida
ja noh, lõpuks räägitakse, et võib-olla ka päris seal
neutrontähe keskel üldse eksisteerida hoopis selline aine vorm,
mida kutsutakse kvarkaineks.
Et kus tuumaosakesed ise surutakse nii kõvasti kokku,
et noh, ongi selline öelda kvarkide teatud supp.
Ja noh, seal siis arutatakse selle üle, et kas kvarkide supp on,
on ta vedelik või ta on tahke aine või, ja nii edasi,
et noh, selles mõttes see on jah, selline
füüsikateoreetikutele väga põnev maailm,
kus igasugu vahvaid arvutusi teha. Aga praktilist kasu, no ütleme kasvõi näiteks
materjaliteaduses sellest eksootilise aine tundmisest vist
väga ei ole veel. Nojah, inimesele seda öelda kasu ei ole,
aga noh, naljatledes on öeldud ju, et et kuna see
tuumaosakeste loomaaed on nii keeruline,
siis naha on ka nii-öelda visatud õhku sihuke mõte,
kuna kuna saab nii keerulisi objekte tekitada,
et võib-olla seal neutrontähe sees on võimalik ka teatud eluvormid,
mis ei põhine, siis aatomite on meie elu,
põhineb siis nii-öelda aatomi elektronkate omadustel siis
seal on oleks selle eluvormi aluseks siis juba nii-öelda
tuumatuumade vahelised interaktsioonid. Et noh, see on muidugi väga spekulatiivne,
aga kunagi seal tõesti on võimalik kokku panna väga
keerulisi süsteeme.
Spekuleerida võib alati. Jah, mine tea, võtame nendega veel kunagi ühendust
ja vahetame mõtteid.
No hea küll, niipalju siis praegu lähemalt hüpertuumadest
ja muudest eksootilistest ainevormidest.
Aga sernil on jah, tõepoolest praegu siis selline ülemineku aeg,
ma saan aru, et see sisselülitus kolmandale raundile tehti
küll paar kuud tagasi juba ära, aga, aga see masinavärgi
soojendamine soojenemine võtab aega. Kas nüüd on esimesed põrked juba toimunud
või toimumas? Ega ma täpselt ei teagi, et ma üritasin kiiresti vaadata
siin aga noh, ma loodan, juba käivad ja ka,
aga see on väga tõsi, et et selline suur kiirendi ei ole
nagu pesumasin või mikrolaineahi, et vajutad suure nupu peale,
siis läheb tööle vaid seal noh, etapiviisiliselt kõigepealt
alustatakse seda tööd ja siis nii-öelda töö käigus kõiki
asju timmitakse täpsemaks ja siis lõpuks siis kuude pärast
hakkab ta nii-öelda tööle ja noh, ega, ega ka siis,
kui kui see nii-öelda tööetapp on, siis vahepeal on ikkagi
mingid pausid, kus midagi läheb nii-öelda sassi ja,
või midagi tuleb kuskil parandada või, või noh,
nii edasi, et ta ei ole selles mõttes selline noh,
protsess võib-olla, mida me igapäevaelus niimoodi ette kujutame,
lülitame sisse, lülitame välja, lülitame sisse,
lülitan välja, vaid see on natuke keerulisem. Aga kui vaatame nüüd suurt pilti, siis mida andis meile
teine raund ja mida on oodata kolmandast? Jah, see on hea küsimus muidugi, et nagu teadusmaailmas ikka,
et ega ma väga täpselt ei tea, on ju, et kui me,
kui ma täpselt oskaks ette ennustada, siis siis meil ei
olekski seda masinat vaja.
Aga, aga noh, ma ise arvan, et et üsna palju tuleb.
Üks põhiline teema, millega nüüd need esimeses raundis saadi kätte,
Ehiksib osa siis igas järgmises raundis mõõdame selle yksi
Poznani omadusi palju täpsemalt, et see on üks. Ma ütleks, et üks suur osa sellest kogu sellest võib-olla
isegi 90 protsenti sellest tulemusest, mis seal saadi
ja no miks me, miks me tahame yksi Poznani omadusi täpsemalt
mõõta on sellepärast et yksi yksi posanud mõnes mõttes nagu tundlik.
Teatud füüsikud ütlevad nii-öelda slängis uue
füüsikaefektide suhtes, ehkki tema teatud omaduste
muutumised näitavad, et kuskil kõrgemad energiate juures
eksisteerivad mingite uued huvitavad nähtused. See on üks, üks suur töö, mis seal ütleme iga järgmise
raundiga nii-öelda Tikse omadusi järjest täpsemaks.
Täpsemalt mõõdetakse aga teine osa, suur osa on muidugi
täpselt see seesama eksootiline tuumafüüsika mis meid huvitab,
sellepärast et see aitab seletada teatud nähtusi
astrofüüsikas juba räägitud neutrontähed aga kosmiliste
kiirte puhul teatud omadusi ja, ja noh, siis on siis on
muidugi võib-olla kõige suurem Jackpot, mida,
mida füüsikud ootavad, on ikkagi, et noh,
me avastan midagi täiesti uut, et avastame mingi anomaalia
mingi täiesti uue osakese, mida me nii-öelda olemasolevate
teooriatega ei suudagi seletada ja nii edasi,
et noh, see oleks selline selline asi, mida iga füüsik
unistab sellest, aga noh nagu, nagu teadusteaduses juba on,
et kui me uusi asju tundma tundma õpime,
uurime, ega me, me ei saa ette ennustada,
kas see tuleb või ei tule. Ja see on vist ka mõttetu küsimus, et või võib-olla ka
natukene mõttekas isegi, et, et millist laadi uut tulemust
me sealt või uut asja uut enneolematut osakest sealt siis
leida võiksime. Nojah, siin on juba, ma arvan, et igal igal füüsikul on oma
igale osakeste füüsikaga on oma lemmik, keda ta ootab sealt.
Et noh, kuna mina ise olen tegelenud päris palju tumeainega
siis noh, minul minu jaoks oleks isiklikult väga põnev,
kui sealt tuleks, mida, midagi, mis, mis ütleb meile,
mida nii-öelda kaudselt tumeaine kohta või,
või isegi sedasama tumeaineosake ise võib-olla lendaks sealt välja,
seda me muidugi ei näeks selle, aga kaudsete märkide järgi
on võimalik jällegi ka ka selles süsteemis nii-öelda see
osake osakest näha või siis võtta vähemalt mingi uus osake,
mis vihjab siis sellele, et millest see tumeaine koosneb. Eesti on nüüd CERNi assotsieerunud liige.
Väike salaplaan on saada täisliikmeks.
Kui kaugel me sellel rajal oleme? Ja et Eesti on nii-öelda astumast CERNi täisliikmeks,
et see ei ole jällegi, see on sihuke pikk protsess,
et kõigepealt astutakse nii-öelda nimetatakse pidulikult
assotsieerunud liikmeks siis seal on katseaeg nii-öelda siis
saab eesti alles täisliikmeks.
Et Eesti on tõepoolest jõudmas sellesse lõppfaasi,
kus me järsku järgmine aasta juba saame täisliikmeks.
Seal muidugi kõik need tulemused vaadatakse üle,
mida, mis vahepeal Eestis tehtud on ja kui hästi me oleme
hakkama saanud. Aga lootus on üsna kõrge ja ütleme nii, et see ei ole ainult
teadlaste ootus vaid kuna CERN ei ole.
Ta on teaduskeskus, aga ta lisaks teadvusele anda ka
tehnoloogia arenduskeskus, et seal on tohutult palju alates
tarkvarast kuni keeruliste sensoriteni ja ülitugevate
ülitugevat magnetit tekitavate seadmete,
nii ja nii edasi huvitavaid tehnoloogiaid,
siis ka väga paljud Eesti ettevõtted ootavad et nad saaks,
noh, ütleme paremini koostööd teha. CERNi tserniga. Niisugused lood on siis tsernis nii laiemalt kui ka
kitsamalt ja kitsamalt me vaatasime siin just hüpertuumade
nimelisi eksootilisi nähtusi vestluskaaslaseks Andi Hektor,
kes ka sernism on põhjalikult ise ka teadvustanud. Kes on hea teadlane?
Selle põhimõttelise küsimuse üle pidasid tänavuse
arvamusfestivali teadusalal nõu neli eesti teadlast.
Tartu Ülikooli kvalitatiiv uuringute kaasprofessor Eneli kintsiko,
ettevõtluse arendamise sihtasutuse rakendusuuringute
programmijuht Madis Raukas, Tallinna tehnikaülikooli
kaasprofessor ja prodekaan Argo Rosin ja Tallinna Ülikooli
teadusprorektor Katrin Niglas. Kuulame lühidalt ja pisteliselt nende mõtteid.
Enneligintsiku alustab. Et ma mõtlesin päris põhjalikult, mis asi on hea teadlane et
kas on edukas, kas on efektiivne, on see tulemuslik sõna
edukas juurde, sest just 2017 oli üks uuring kus oli üle 60 intervjuu.
Küsisime just küsimust, et kes on edukas teadlane
ja tuli kaks definitsiooni, nad on kohati isegi vastandlikud.
Esimene on formaalne definitsioon ja öeldi niimoodi,
et edukas teadlane on see, kellel on palju grante,
palju artikleid. Mitteformaalne definitsioon on see, et edukas teadlane on see,
kes isiksusega suudab uurimisrühma luua ja neid järglasi hoida,
seal inspireerida ja on samal ajal ühiskonnale kasulik.
Ehk siis sotsiaalne dimensioon tuleb juurde.
Teadlane on eeskätt hea inimene.
Et kui nüüd vaatame kahte osa, kas need on alati koos,
ei pruugi ideaalis võiks olla.
Ja kui võtta töölepingu järgi, siis me teame täpselt,
mida hinnatakse. Et mitme doktoritöö mahus artikleid peab sul olema,
et see on vägagi väga kindel igas ülikoolis,
ma arvan, igal ametiastmel. Madis Raukas Ma olen täitsa nõus sellega, et need kaks asja peaksid koos
olema ja väidaks seda, et minu meelest eelkõige hinnatakse,
tea, hindab teadlast tema nii-öelda community,
ühesõnaga midagi sellist, kellega või ütleme,
see seltskond, kellega ta koos töötab või kellega ta mõtteid
vahetab või samu artikleid kirjutab.
Selles mõttes, et mida tsiteeritakse, mida loetakse,
kuhu suunatakse oma üliõpilasi vaatama, sõltub ikkagi selle
töö kvaliteedist, nii et ennekõike on hea teadlane see,
kes teeb järjekindlat süstemaatilist, faktidel põhinevat,
korratavad teadust, eks ole, sellist, mida on võimalik õpetada,
mis läheb pärast õpikutes ja kelle juurde sa saadaksid oma
oma üliõpilase peale praadi saamist. Ja see ja see käib koos jah, peab käis koos käima siis sellega,
mida, milline on ühiskondlik panus ja kõik sellised asjad,
nii et need kaks asja on kuidagi omavahel seotud. Argo Rosin, ma annaksin sisu, võib olla pühendumusele
ja headusele.
Et selleks, et olla edu või, või edukusele ja,
ja headusele selleks, et olla edukas, peab olema pühendunud.
Miks pühendunud?
Mu endine kunagine kolleeg ütles kunagi väga hästi,
et selleks, et olla edukas, pead sa alati natukene rohkem
tegema kui keskmine. Ehk siis sa oled edukas.
Ja kui me oleme nagu pühendunud, oleme edukad ka headuse puhul,
on tegelikult üks eeltingimus on, on pühendumus
ja headuse puhul on teine eeltingimus on ennast ohver Tami ohverdavus,
võib-olla see ei kõla võib-olla nagu hästi.
Aga sa jätad nagu selle enese mina natukene mingiks hetkeks kaugemale.
Aga hea teadlane, sinu karjääriredelist oli ka juttu,
et ma räägiksin natukene võib-olla kui lubate veel. Et noh, tehnikaülikoolis oleme me üleülikoolilise arutanud
seda asja tegelikult me oleme kuus kriteeriumit välja toonud,
mille järgi me hindame teadlast.
Kas ta sobitub sinnade ten uurida ei sobitu,
sobib ta Diaaduriks ja nii edasi.
Ja üks asi on publitseerimine.
Et noh, see on niisugune klassikaline teaduslik nähtavus,
sellega hinnatakse teaduslikku nähtavust. Teine on rahastamine.
Ehk tegelikult hinnatakse sinu organisatoorset võimet nii
nagu erafirmagi tegelikult teadusgrupp peab olema võimeline
ennast ise rahastama.
Siis on seal õpetamine ja juhendamine, et need on,
see on ka siuke hästi oluline.
Kui sa oled võimeline nagu juhtima gruppi,
siis aga oled võimeline juhendama, eks ole,
ja, ja õpetama nii, et sa suudad oma teadusliku metoodika
tuua nii-öelda madalamale teadmiste tasemele,
piltlikult öeldes, et aidata siis neid järeltulijaid tekkida
endale siis on, loomulikult on ühiskondlik nähtavus on üks
niisugune asi ja erialaline nähtavus, ühiskondlik nähtavust,
see tähendab seda, et Ma oskan selgitada ühiskonnale seda,
millega ma tegelen ja ühiskonda oskab sealt välja noppida. Neid kasulikke asju ja erialaline oskus on siis see,
et ma tegelikult aitan eest vedada näiteks siis teadlasena,
erialaliselt, rakendusteadlasena, minu puhul näiteks
mingisuguste erialaorganisatsiooni ma aitan nii-öelda
tehnosiiret toimida seal või toimudusele erialase võrgustiku
raames näiteks.
Ja võib-olla mida me peaksime veel hea teadlase puhul pöörama,
et mis on hea teadlase eeldus, siis me sellest oleme rääkinud,
ei ole, et hea teadlase eeldus on tegelikult hea õppetöö ülikoolides. Et kas need võib-olla peaksime rohkem tähelepanu sellel pöörama,
et meil oleks needsamad õppetaristud korras,
nii nagu võtame kasvõi Saksamaa näite mõne teise riigi näite.
Et. Teatud valdkondades sa pead taristut uuendama iga viie aasta tagant,
et, et püsida üldse rahvusvahelises konkurentsis oma
õppetööga ja sellest ei ole aru saadud tegelikult riiklikul tasandil.
Et me teeme hoogtöö korras ups 10 aastat ei ole uuendanud midagi.
Ma ütleksin niimoodi, et mõningaid laborid,
kus on Eestis reaalne vajadus nii-öelda spetsialistide järele.
Neid laboreid uuendatakse piltlikult öeldes.
Et küsitakse, et aga teile antakse õppetöö raha nagu
päriselt vä ja selle 1000 euroga. Ma olen koristajaks 1500 euro eest.
Et noh, et selge on see, et tegelikult ei omata ettekujutust,
kui palju on üleüldse teatud valdkondades taristuks
investeeringuid iga viie aasta tagant.
Me uuendame teatud valdkondades viie aasta tagant teatud
valdkondades 10 aasta tagant.
Fundamentaalteadustes ei ole meil iga viie aasta tagant võib
võib-olla vaja uuendada, näiteks on vaja iga seitsme aasta
tagant või 10 aasta tagant osta mingi väga kallis seade
või siis juurdepääs mingisugusele väga kallile seadmele
kuskile Euroopas, näiteks CERN-is ja nii edasi. Enne natuke utreerisin selle tuhandeeurose palgaga.
Ma tahtsin, seal on nagu ära korrigeerida,
tegelikult hea teadlane teenib ikka alla 3000 euro naljalt
ei teeni. Et hea teadlane teenib mõnikord 5000 eurot
ja mõnikord ka see seitse v 8000 eurot, eks ole.
Aga, aga selle raha eest jah, masinat ei osta.
Eneli Kindsigo. Ma tooksin ühe teema sisse, mida pole toodud siia siiamaani
on inimeste juhtimise oskus, mis tegelikult Eestis viimased
uuringud ja globaalselt toovad välja teatud palgatasemest
saadik sa enam ei motiveeri inimesi rahaga sa motiveerid
inspireeritud enda olemusega ja siin on juhtimiskultuur,
mis tegelikult vajab Eestis väga suurt tähelepanu eriti ka ülikoolides,
aga ma arvan ka ettevõtetes.
Ja ma arvan, et Covidi aastad tõid selle väga drastiliselt esile,
kui olulised on inimesed ja ka õppejõud ja teadlased
ja kõik muud ka, et kas pandi tähele neid inimesi,
et minu jaoks on hästi kurvastav just see,
et eriti Eesti akadeemilise seltskonna baasil tehtud
uuringud näitavad, et juhtimiskultuur on halb. Aga kust see tuleb?
Et kas me treenime tegelikult meie doktorante näiteks juhtima,
inimestega suhtlema oskame, treenime neid artikleid kirjutama,
aga kust tulevad need sotsiaalsed oskused,
kas me värbame juhte vastavalt nende sotsiaalsetele
oskustele või nende artiklitele granditoomise oskustele,
et kumb on nagu primaarsem seal juhtide värbamise?
Ma väga loodan, et inimeste juhtimise kompetents on primaarne,
kuigi ma arvan, et ma olen natuke naiivne,
võib-olla seal. Et see minu tõsine südamevalu on just juhtimiskultuur
ülikoolide ees, sest ma arvan, et see on see,
mis toob noored ülikooli või hoiab neid siini.
Halb juhtimiskoor on see, mis nad ära peletab.
Ka seda toovad uuringud hästi välja, kuidas uurimisgrupid on
tühjaks jooksnud sest ees on juht, kes tegelikult ei salli
noort uut konkurentsi. Küsimus publikust. Ma tahtsin natukene tulla pehmema poole peale,
mida Eneligintsiku tegelikult natuke puudutas.
Et me oleme rääkinud sellest, et head teadlast hinnatakse
publikatsioonide grant Tiit uurimisrühmade ühiskondliku
mõjukuse alusel.
Aga kuidas suhestub sellesse see, et ja kas peaks suhestuma,
et hea teadlane võiks või peaks olema hea inimene? Ma arvan, et see ongi vastus sellele küsimusele,
hea teadlane on ka hea inimene, sest siis ta inspireerib
järelkasvu ja pärast seda ei ole tühjus.
Kui sa tühjus pärast teadlast on, siis on midagi väga
valesti seal ruumis grupis olnud. Ja Katrin Niglas Ja, ja ma tahtsin natukene ikka wet sogada selles mõttes,
et ma olen absoluutselt nõus, et hea teadlane peab olema hea inimene,
inspireeriv juht, aga, aga kogemus ütleb küll niimoodi just
ka veel, kui vaadata üliõpilaste silma, et sellised siis
säravad või karismaatilised isiksused, nad kipuvad see,
see hinnang teiste poolt siis väljast kas üliõpilaste
või teiste poolt ompulaarne tihtipeale, et ühed on väga
vaimustuses ja teised teistele, on see siis liigsega riismaa või,
või siis et siis nad on üsna kriitilised,
nii et ega siin ka ei saa niisugust, et et teadusmaailmas,
kui sa oled niisugune liiga pehme, liiga pehme
ja kõigile meeldid, siis sa ilmselt ei löö läbi. Tahtsin, tahtsin siia öelda, nii et et siin peab ka natukene vaatama. Tänases saates oli juttu põrgutist Jahüper tuumadest
ning ka sellest, kes on hea teadlane.
Juttu ajasid Andi Hektor, Eneli kintsiko,
Madis Raukas, Argo Rosin, Katrin Niglas ja saatejuht Priit Ennet.
Uus saade on kavas nädala pärast.
Veel uuem, kahe nädala pärast kuulmiseni taas.
