Teadust kõigile täna käime uurimisretkel teravmägedel,
kus jääliustike seesi all peidavad end salapärased vooluveed.
Teadlased saadavad meisse vetesse reisima kõrgtehnoloogilisi
andur seadmeid, et teada, mis seal toimub
ja kuidas liustik toimib.
Biorobootika Maarja kruusmaa on üks neid teadlasi
ja temaga nüüd juttu ajalgi.
Olen saatejuht Priit Ennet, kes kuulab, saab teada. Nüüd on sügis juba võimust võtnud ja peagi ka valitsevad
Eestis loodetavasti mõneks kuuks arktilised olud.
Seda võib ikka soovida, kuigi olgu selle energiakuludega,
kuidas on aga päris Arktikas on ja ka Antarktikas on,
on mure pigem soojenemises.
Eesti teadlased uurivad ka Arktika asju päris põhjalikult.
Täna on mul võib-olla mõnevõrra üllatuslikult sellel teemal
labori stuudiosse kutsutud robootikateadlane,
täpsemalt biorobootikateadlane Maarja Kruusma Tallinna
tehnikaülikooli biorobootika keskusest kes on ka
tehnikaülikooli teadusprorektor. Aga selle ameti kõrvalt siis jõuad ka tegeleda,
nagu näha teadusega edasi.
Ka mitmed artiklid on ajakirjades ilmunud
ja näiteks üks neist, mis sel aastal umbes kuu aega tagasi
on ilmavalgust näinud ajakirjas Krayos VR vaid krüosfäär
käsitleb just nimelt liustike alust maailma
ehk siis polaaraladega seotud temaatikat.
Samas on kuulda, et ka välisministeeriumi rahastusel
toimuvad Arktika uuringud Eesti kui Arktika riigi edendamiseks. Aga liustikud, liustikud nagu uudistest teada,
kipuvad sulama.
Samas enne seda, kui nad ära sulavad, oleks ilmselt vaja
neid ikkagi põhjalikumalt uurida.
Loodetavasti siis annab veel midagi päästa.
Mida täpsemalt nüüd Beurobotikud liustikega seoses uurivad? Meie töö Arktikas on nüüd tänaseks toimunud juba umbes viis aastat,
me oleme iga suvi käinud teravmägedel ja uurinud seda,
kuidas liustikud sulavad.
Ehk siis täpsemalt öeldes me uurime seda,
mis juhtub selle veega, mis liustiku peal hakkab sulama.
Kui päike paistab, siis tegelikult alati liustikud suvel sulavad.
Selles mõttes ei ole liustike sulamisest mitte midagi traagilist,
aga probleem tekib selles, kui talvel tuleb vähem lund
ja jääd juurde, kui suvel jõuab ära sulada,
see tähendab, et siis massi tasakaal liustikul hakkab muutuma,
ehk siis seda tegelikult liustik läheb kogu aeg väiksemaks
ja paljuski selles, miks ta väiksemaks läheb,
on oma osa siis sellest, kuidas need sulamisveed seal
täpselt sellest liustikud liiguvad. Ja see on tegelikult probleem, mida keegi täpselt ei tea.
Sellepärast liustiku pind hakkab sulama,
vesi hakkab mulisema moodustab seal liustiku pinna peal
siuksed kanalid, need kanalid koonduvad sellistesse
suurematesse kanalitesse veel suurematesse kanalitesse.
Ja siis ehkki on need kadunud, nad vesi kukub sellist
vertikaalset jahti mööda kuhugi liustike sisse.
Ja siis me hiljem näeme, et kui see liustik lõpeb ära maa peal,
et see vesi tuleb sealt välja, kui ta lõpeb meres,
siis noh, me saame kaaru tavaliselt, et see vesi tuleb sealt
välja selle setete järgi. Aga mis seal sees liustiku sees, seda tegelikult keegi väga
hästi ei tea.
Aga selge on see, et kui see vesi seal jõustikus liigub,
siis ta väga palju mõjutab seda, kuidas liustik ise liigub.
Ja kui te nüüd mõtlete, et millised siis need kanalid seal
vee sees välja näevad, siis kujutage ette endale sihukest
lõbustusparki veepark, kus on need suured liumäed,
kus sa saad veega alla lasta ja siis korrutage see umbes
viie kuni 10-ga, olenevalt sellest, kui suur see liustik on. Et seal on meeletud kiirused ja meeletud jõud. Kas kiirused tuleb ka viiega 10-ga korrutada? See kiirus on ikkagi väga suur, see on ikkagi meetrit
sekundis ta kindlasti see kiirus tuleb ka korrutada,
et teinekord langeb täiesti vertikaalselt.
Te kujutage ette, et seal liustiku sees enda sees,
nii et ei näe, on tegelikult suured kosed,
kus vesi kukub alla ja siis on suured järved,
kuhu see vesi koguneb.
Ja siis mingisugune aegse järv saab täis
ja siis vesiselt voolab jälle kuhugi edasi
ja uuristab endale mingisuguseid kanaleid sinna liustiku sisse. Hiljuti ma just panin tähele ühte uudist Antarktika kohta,
kus Briti teadlased olid avastanud Antarktika jääkaane all
voolab üks päris suur jõgi.
Nemad ütlesid, et seal on sama suur, kuid Thamesi jõgi.
Ja ma vaatasin energiat, meil naaberriigi
ja ka meie piirijõgi Koiva jõgi on umbes sama pikk
ja seni ei olnud mitte midagi teada sellest jõest. Ja täpselt sellepärast, et ainuke võimalus teada,
et seal see jõgi voolab, on vaadata Ta radaritega mis
tungivad läbi väga paksu jääkihi.
Sellisel juhul saaks seda ainult lahti ja sedasi need Briti
teadlased ka tegid.
Et seal on väga palju sellist asja, mis on selliseid
jõestike jahja, Järvistuid, mis tegelikult on avastamata.
Aga meie tehnoloogia on brittide omast natuke erinev,
et kui britid peavad hästi või teised, kes niimoodi uurivad
traditsiooniliselt liustikke, peavad väga rasked
ja kallid masinad kuidagi sinna liustiku peale tirima
ja siis kui nad seal mõõdavad, siis nad saavad ka mõõta,
võib-olla ainult ühes punktis, nad ju ainult võivad aimata,
et kus jõgi nüüd täpselt läheb seal siis meie idee oli teistsugune. Me ronime, oleme siiamaani roninud liustiku peale,
aga viimastel suvedel oleme katsetanud ka droonidega,
nii et meil ei ole vaja üles ronida visanud sealt alla siuksed,
väiksed, umbes kurgisuurused mõõteseadmed ja,
ja lasknud neid koos vooluga edasi minna siis lootuses nad
tulevad kuskilt mingil hetkel välja, kui see liustik ära lõpeb,
siis kas meres või, või maa peal.
Ja olenevalt nüüd suvest ja kui edukas me oleme parajalt on
ja olenevalt jõustikud, siis me oleme mõned need
mõõteseadmed kätte saanud. Ja, ja väga paljusid ei ole ka.
Aga, aga nende mõõtme seadet, et idee on see,
et et nad registreerivad siis maa magnetvälja,
kiirendusi rõhku ja jõudusid, mis mõjuvad sellele pisikesele seadmele,
mis liigub, salvestavad kõik ja nad salvestavad selle kõik.
Et miks see probleem on hästi suur probleem.
Ma võtan selle seadme välja, mis need andmed mulle siis
ütlevad ikkagi jah, et ma saan kõik need rõhud
ja ma saan teada näiteks teinekord see vesi on seal liustiku
all väga suure rõhu all väidetavalt nii suure rõhu all,
et, et aeg-ajalt selline rõhk võib terve liustiku üles tõsta
terve näiteks kilomeetri paksuse liustiku üles tõsta
ja siis lihtsalt, sest ta liigub teise koha peale
ja sellest. Ja sellest on näiteid ka Himaalajas täiesti katastroofilisi näiteid,
kus selle tulemusega on näiteks mingid külad jäänud vee alla,
et liustik hakkab äkitselt liikuma.
Aga ma ei saa ikkagi aru, et kus see Thamesi jõgi
ja kuidas ta seal täpselt liigub, eks ole.
Ja probleem on selles, et niipea kui see pisikene seade
sinna liustiku siis siseneb, siis tegelikult ei ole meil
enam globaalset sellist taustsüsteemi, mille suhtes me saame määrata,
kuidas ta liigub, ütleme siis nii, et meil ei ole GPS-i,
sest läbi liustiku ükski signaal ei tungi läbi selle paksu jääkihi. Ja siin tuleb sisse robootika mängu, et robootikud on
aastakümneid nüüd juba üritanud roboteid õpetada,
oma asukohta määrama ja navigeerima ilma GPS-signaali.
Ja, ja signaalitöötlus siis ka, et see meil on selleks
eraldi matemaatik, projektis Laura Piho rakendusmatemaatik,
kes on siis need algoritmid välja töötanud,
kuidas selle seadme pealt saaks öelda, millise teekonna
seade on läbinud, kuid teisest otsast välja tulla? See on väga keeruline matemaatika, kindlasti seda siin
võib-olla populaarteaduslikult lõpuni ära ei selletagi.
Kuidas, kuidas see käib, aga mis see enam-vähem see põhimõte
võiks olla, et robot tal on sensorid küljes,
ta tajub enda liikumist ja, ja jätab siis meelte umbes kus suunas,
kui palju ta on liikunud.
See on nüüd hästi lihtne matemaatika, et siin tuleb lihtsalt
kolmemõõtmelises ruumis vektoreid liita. Jah, nende vektorite liitmisega kolmemõõtmelises ruumis,
sul on täiesti õige intuitsioon, aga siin on üks väga suur
probleem sellise lähenemisega, nagu sina ütled nimelt et
vead hakkavad kuhjuma ja muutuvad väga kiiresti väga suureks
ja väga lühikese aja pärast ei tea sa enam üldse,
kus sa oled.
Ja see matemaatika on tegelikult selline tõenäosuslik matemaatik,
mis arvutab hästi, palju tõenäosus, et paralleelselt välja,
ütleb, et see on kõige tõenäolisem tee, milles oled läbinud. Aga selle teekonnapealsest sensorid signaalidest võtab välja
sellised spetsiifiliselt eristuvad signaalid,
ütleme näiteks niimoodi, et sensor kukub mingisugusest
kosest alla ja sa näed, et see on väga teistmoodi liikumine,
kui teil muidu on ja kus siis need liikumised panna omavahel
suhtesse siis siis tekib selline kõige tõenäosuslik tõenäosem,
tee, mida tõenäoliselt see seade on läbinud.
Ja me ei saa kunagi kindlad olla, et ta tõesti on täpselt
sellise tee läbinud, aga see on meie kõige parem siis
hinnang või meie kõige parem ennustus. Kuidas jõgi võis seal all voolata? Ahah, kas tehisintellektist oleks kaabi? Ma arvan, et see ongi tehisintellekt, et tehisintellekt ei
ole tegelikult mitte midagi muud kui statistika,
väga suured arvutusvõimsused ja algoritmid,
mis on nende peale ehitatud. Ja viis aastat on siis selliseid katsetusi tehtud?
Päris seadmetega mitte ainult matemaatikaga nii-öelda paberi
ja pliiatsiga. Jah, tegelikult see matemaatika tuli sinna juurde hiljem,
kui ma olin juba paar aastat seal liustikel käinud
ja sain aru, et ma ise olen liiga rumal,
et seda ülesannet ise ära lahendada.
Teoreetiliselt ja, ja, ja siis ma õnneks leidsin matemaatiku,
kes oli suuteline selle ära tegema minu tarkade näpunäidete järgi,
millest ei olnud talle mitte mingisugust abi,
sest sest minu hinnangud olid alguses väga valed,
aga aga tema enda lähenemine siis töötas. Kust see aru on saada, et lähenemine töötab? Alati sa saad aru, et meie teadus on ju eksperimentaalne teadus.
Et me teeme mingisugused oma mudelid, mis me arvame,
et on õiged ja siis me testime seda tegelikkuse vastu,
et kas nad ikka töötavad ja Laura võib käia nende
sensoritega ka ringi, näiteks parkimisplatsile,
et kas nad lähevad, käivad samasuguse tee läbi,
kui, kui need algoritmid ütlevad.
Aga kõige mõistlikum on ju teha niimoodi,
et enne kui see kanal suubub sinna liustiku sisse ta
tegelikult ja väga pikka aega jookseb mööda liustikupinda,
kus me saame paraparalleelselt ka GPS signaali salvestada
ja siis me saame selle teeosa peal ju tegelikult võrrelda,
et kas meie hinnangud on olnud enam-vähem tõesed
või mitte. Ja ütleme sellises geoloogilises mõõtkavas seal
viis või 10 meetrit. Ta on väga väike viga, et et suured liustikud on seal sadu
kilomeetrid pikad, mitte küll teravmägedel,
aga, aga ütleme näiteks Gröönimaal ja Antarktikas,
et et geoloogi heaks see on väga väike viga. Kas nüüd hakkab pilt ka selguma, et kuidas need veed seal
liustiku all siis ikkagi täpsemalt kulgevad? No meie poolt on see tegelikult nüüd mingil määral uus
meetod välja pakutud, et edasi tuleb nüüd tegelikult liustik
geoloogide töö.
Et nemad ka ehitavad oma mudeleid selle järgi,
et kuidas seal jää kasvab, kui palju jää sulab,
kui palju see liustik edasi liigub?
Nad teevad eksperimentaalseid mõõtmisi koguse liustik,
kus me tavaliselt käime, teravmägedel on ütleme,
niisugune modelleerimis liustik, et geoloogid on selle kõik
igasuguseid asju täis toppinud millega nad mõõdavad seda,
teist ja kolmandat, seal on seismograafid
ja seal on noh, mida iganes. Ja, ja tegelikult ma ütleks niimoodi, et see,
mis meie teeme nüüd selline üks pusletükk,
mida siiamaani ei olnud, aga mida oleks tegelikult väga vaja.
Et paremini neid mudeleid siis täpsemaks timmida. Mis need teised pusletükid? No see on kindlasti see, mida nimetatakse mäss,
balanssi, Kvations, kui palju jääd ja lund juurde tuleb
ja kui palju seda suve jooksul ära sulab,
et seda me saame vaadata liustiku liikumise kiirust saame me
kindlasti määrata, teised pusletükid on ka,
ütleme seal temperatuur ja temperatuuri vahetus,
energiakadu energia juurde tekkimine, et kõik see läheb
sinna sellesse võrrandisse sisse. Ja tegelikult ju ka see, kuidas vesi voolab.
Seda ilmselt uuritakse ka sellepärast nii põhjalikult,
et seda on lihtsam uurida kui näiteks seda,
mis jää sees toimub.
Sinna mingit sondi lasta on peaaegu võimatu. Ja vesi, aga üks faktor, mis siis seda massi vähendab,
eks ole, et vesi hõõrdub sinna kanali vastu
ja ta uuristab seda kanalit ja palju vett uuristab palju
seda kanalit.
Ja noh, mida muidugi raskem modelleerida on,
seda suure veehulgaga tekivad sinna liustikute sisse
sellised lõhed mis võivad muuta selle liustiku näiteks ebastabiilseks.
Ja, ja siis on halb asi see, et, et sellised ilusad
lineaarsed võrrandid enam ei kehti, et iga aastaga,
Me liigume seal 10 meetrit edasi või midagi sellist. Et siis võib äkki tekkida mingisugune selline ebastabiilsuse punkt,
kus tekivad mingid eskaleeruvad protsesside näiteks suur osa
liustikud näiteks murdub ära merre, et me oleme näiteks noh,
igaüks näinud kuskil loodussaadetes, kuidas sellised
äkilised sündmused tekivad. Aga kui palju on neid roboteid vaja selleks,
et, et lihtsalt mudeleid paremaks saada ja kui palju selleks,
et nad ikkagi otseselt vaataksid ja ja tooksid meile meile andmeid. See on tegelikult üks ja sama asi, et mis ma neid ikka neid
andmeid vaadata.
Et kas sa ei ole näinud, et kuidas vesi liigub torused siis
mine sinna mine sinna lõbustusparki ja vahi,
et tegelikult neid andmeid ongi vaja selleks,
et nad on sisenenud nendesse mudelites, mis teadlased teevad,
nad ehitavad mudeleid ja teevad ennustusi.
Et selle järgi me saame siis üldistada, kui palju liustikud
rohkem või vähem hakkavad sulama ja kui palju siis selle
võrra näiteks maailmamere tase hakkab tõusma. Kas sa oled nüüd siia käinud, siis viis suve teravmägedel
ühel ja samal liustikul. Suure osa ajast ühele samal liustikul natuke teistel ka jah. Ja kuidas siis tundub, kas viie aastaga on muutust näha silmaga? Jah, iga aasta, kui ma lähen tagasi sinna oma trantsektile,
kus ma mõõdan siis liustik on umbes 20 meetrit väiksemaks
sulanud sellest otsast ja seda ma tean, sellepärast et
eelmine aasta ma olen siin ühe vaia püsti pannud,
mille järgi ma siis oskan öelda, et kus liustikufront
eelmine aasta oli ja, ja järgmine aasta on ta jälle tagasi
poole natukene tõmbunud, et seda on väga hästi näha sealt.
Et väga vahetult ja otse on see kliimamuutus,
sealne. Ja kui ise oma silmaga näed siis võib-olla seda
kliimamuutuse skeptilisust jääb vähemaks
või kuidas? Noh, ma, kui ma õieti tean, siis kaks protsenti teadlastest
umbes kahtleb selles, et kliimamuutused,
et kliima soojeneb ja et need on valdavalt inimtekkelised
põhjused selles et ma selle üle ka ise väga ei aruta,
kas see on nii või ei ole.
Et meie probleem tegelikult seisneb selles,
et kuidas siis paremini ette ennustada, mis täpselt toimub
ka ennustada seda, et millised meetmed, mis me kasutusele
võtnud tegelikult aitavad seda kliima soojenemist aeglustada. Ja kuidas paremini valmistuda sellest kliima soojenemisest.
Et kui sa vaatad näiteks rahvusvahelise kliimapaneeli raputeid,
mis väga selgelt ütlevad ka seda, et tänu kliima
soojenemisele suureneb ekstreemsete ilmastikunähtuste
tihedus ja seal on väga vastuvaidlematult andmete aegread,
kui palju on meil orkaan, kõvasid tuuli,
üleujutusi ja nii edasi ja nii edasi siis tegelikult siin on
juba otsene mõju kõikidele meie eludele,
et kuidas me praegu tulevikus hakkame näiteks ehitama
ranniku dusi tamme kuhu me oma maja ehitama
ja kui lähedale kui lähedale, rannikule ja nii edasi
ja nii edasi. Et noh, seal on ka sellised pessimistlikud mudeleid,
et kui vaadata seda suurt tuum sti klattiolit Arktikas,
et kui see peaks niimoodi äkki ära sulu suruma,
siis äkki ära murduma vabandust siis tegelikult tekib
küsimus vist kõigil, kellel on majad kuskil mere ääres,
et, et mis sellest siis saab? Mis see tuumst ei nähtus, täpsemalt? Tuuste Kleisher on üks väga suur liustik,
väga-väga suur liustik siis Antarktikas,
et mina ei ole oma nii suurt liustikud oma silmaga näinud,
sest sest teravmägedes on tegelikult mägedes on ikkagi
sellised mänguasjad võrreldes sellega.
Aga seda jääd on, see on niivõrd tohutult palju
ja need uurimused ka Kasama nendes Briti teadlased,
keda sa viitasid, et seesama grupp tegelikult on,
on näinud seal väga suuri sihukseid, lõhesid,
liustik, vise, siuksed, ebastabiilsuse märke. Et see võib viia lihtsalt selleni, et, et väga suur osa
sellest jääst satub ookeani, hakkab seal sulama
ja väga lühikese ajaga. Ja robotid aitavad seda siis ennustada, mitte küll vältida otseselt. Ei vältida nad seda, ei aita.
Et ma siin sellise väikse täpsustusega deegne need
tegelikult ei ole robotid, et need on siuksed,
väikesed andurid. Hästi, ärme siis liialda.
Robot robotiseerimisega nad andurid, nad siiski,
neil on väike kiip sees ikkagi. Neil on päris mitu kiipi sees ja tegelikult päris mitu
andurit on ühes sellessamas sellises kestas,
et et tegelikult olid need andurid ka ehitatud selleks.
Minu kolleeg mõõtis hoopis teiste asjade mõõtis,
et kui suured on rõhud hüdroturbiinide labade vahel
ja kui palju see võib põhjustada näiteks seda nii-öelda
parotraumad siirde galatselt läbi lähevad jões.
Ja ta oli mitu aastat nendega töötanud, et teha need väga
väga töökindlaks, et sa kujuta ette, missugused rõhud
ja mingisugused kiirused seal turbiinilabade peale vahel
kuskil on. Et hästi palju on selle anduriga tööd tehtud
lihtsalt inseneridele. Et kuidas teha niisugune seade, mille sa viskad näiteks
lennukist alla jää peale või lihtsalt liustikusse
ja siis ta kukub 70 meetrit ja ta jääb ikkagi terveks
ja on suuteline mõõta, et seal on päris palju sihukest
sellist head insenerimõtet tegelikult nendes sensoritest sees,
mis võib-olla alguses ei paista välja, aga aga kõikidel
nendel välitöödel, ekstreemsetes oludes ja Arktika on
kindlasti ekstreemne keskkond, kus teha välitöösid,
on tegelikult hästi suur roll inseneridele
ja tehnikutele ja kas või inimestel, kes need,
et asjad sinna ülesse liustike peale tassivad,
kaasa arvatud mina või, või keegi teine,
et et ei ole siukene, hea tubane, soe töö,
kus kõik läheb nagu lepase reega. Ja näeb see seadeldis välja nagu Luunja kurk. Ta näeb lühem kui Luunja kurk välja, et sa mõtle pigem
sihukese krokodillinahaga pisikest kurku umbes selline
ja ja valdavalt roheline, sellepärast, et kui ta tuleb
fordis välja, me tegime ka oranžid, aga palju-palju sellest setest,
mis tuleb siis koos liustiku veega fjordi on samuti oranž
ja siis me leidsime, et paremana teha selliseks neoonroheliseks.
Siis on neid kaugemalt näha. Kas nad liiguvad passiivselt? Nad liiguvad passiivselt ja seetõttu nad ei olegi robotid. Naha ja rakendusvaldkondi tuleb välja, et on siis veel peale
liustikutajat on olemas ka võimalus kasutada neid
hüdroelektrijaamade turbiinide veevoolu uurimiseks. Näiteks või kasvõi näiteks karstiveevoolude uurimiseks
maa-alustes kanalites, kes igal pool, et põhimõte on ju selles,
et kui sa saadad selle seadme välja, sul õnnestub ta teisel
pool kinni püüda, mis on suur küsimärk.
Et sellisel juhul on võimalik konstrueerida see teekond,
mida see seade on läbinud. Ja teada saada, mis temaga seal teekonnal on juhtunud.
Kas karstialades juba selline praktiline rakendus ka käib
või see on lihtsalt teoreetiline mõttekäik? Ta ei ole teoreetiline, et see on kindlasti võimalik teha,
aga me ei ole lihtsalt nii kaugele jõudnud,
et tegelikult kõik need välikatsed on väga aeganõudvad
ja väga keerulised, et kui me nüüd käime seal Arktikas ära,
siis seesama artikkel, mida sa siin alguses mainisid,
raadiosaate alguses, on tegelikult põhineb andmetel,
mille me korjasime kaks suve tagasi.
Kaks aastat on siis näinud, et neid andmeid töödelda,
neid mudeleid ehitada ja siis ajakirja artikkel avaldada. Siiani me oleme rääkinud Arktika uurimise kontekstis siis
nendest mõõteseadmetest, aga ma saan aru,
et Eesti osalus Arktika uuringutes on praegu laiem.
See on muidugi väga pika ajalooga nähtus,
et Eesti polaaruurijad on ju väga aktiivsed olnud aastakümneid.
Aga me räägime nüüd sellest projektist, mille juhtsaga oled,
mis, mis praegu käib.
Välisministeeriumi toetusel. Ja tõesti-tõesti, et Eesti on ju tegelikult poloori,
polaaruuringute ajalooga maa aga Eesti õnnetuseks on peaaegu
kõiki meie polaaruuringuid finantseerinud keegi teine,
et kas siis nõukogude ajal venelased või enne seda
Tsaari-Venemaa või hiljem nüüd Eesti iseseisvuse ajal siis
näiteks tegelikult ka need, minu uuringud on suuresti
finantseeringut Norra kuningriigi poolt ja
ja ka teised teadlased, kes on seda teinud,
on kuidagi noh, ütleme siis kõrvalproduktina siis Arktika
teemadega tegelenud ja ma ütleks, et see aasta on selline
oluline tähtpäev siis, kus Eesti on ise oma Arktika
uuringute programmi väikeses mahus alustanud. Välisministeeriumi algatus.
Et sellega siis on finantseeritud kolme Eesti teadlast
ja etnograafiauuringuid, ökoloogia uuringuid
ja siis seda, mida mina juhin, et siis Arktika rannikumere
ja kliimamuutuste uuringuid.
Ja, ja seda me teeme siis koos teravmägedel asuva ülikoolikeskusega.
Seal on meie partnerist ka tegelikult Eesti päritolu
liustiku või mereliustike, geoloog Riko Noormets. Vahepeal oli kavatsus eestile ehitada Antarktikasse uurimisjaam.
See nüüd selle projekti alla ei käi ja, ja see on nüüd
nii-öelda külmkappi pandud. Et see ideed tuleb aeg-ajalt jälle üles,
et oma Polar uurimus ja Antarktikasse luua ja,
ja väga tore muidugi, et sellise ideega mängitakse.
Tegelikult muidugi kõiges Arktika-Antarktika uuringutega on
tegelenud või sellest midagi teavad, teavad ka seda,
et üksi ei tee seal mitte midagi ära.
Et kasvõi see polaaruurimisjaam hoole sundis,
kus me oleme iga-aastaselt käinud, et see on tegelikult väga rahvusvaheline,
seal väga paljude eri rahvuste teadlased koos ja,
ja suured ekspeditsioonid veel, nii on ikkagi väga palju
koostööle orienteeritud. Et oma polaaruurimisjaam ei lahenda ära tegelikult kõige
suuremat probleemi ja see on see, et kuidas paremini osaleda
suurtes rahvusvahelistes Arktika-Antarktika-uuringute
projektides ja mis on see kompetents, mis meil Eestis
pakkuda on, just nagu need puuduvad pusle tükid,
mille üle see rahvusvaheline kogukond võiks olla rõõmus.
Me aitame need ära tuua.
Ja Eesti jaoks muidugi, miks välisministeeriumist sellist
tegevust finantseerib, on oluline, et Eesti näitaks ennast,
ütleme siis niimoodi, et normaalse riigina,
kes vastavalt oma väikestele võimetele siiski panustab ka
ülemaailmsete probleemide lahendamisse ja kliimamuutused
kindlasti on üks nendest suurtest probleemidest,
mis on vaja ikkagi täiesti suure rahvusvahelise teadlaste
kogukonna pingutust. Aga kui rahvusvahelistest suhetest rääkida praegusel
pingelisel ajal ka siis Teravmägedel on suhteliselt selline
omapärane staatus.
Et seal on ka vähemalt pikalt oli Nõukogude liidul oli seal
nii-öelda erisuhe.
Venemaal vist on seniajani Nõukogude Liidu järglasena seal
nii-öelda käpp sees. Tal on käpp sees, del erisuhet ei ole, et erisuhe on tõesti
ainult Norral, kus teravmäed on rahvusvaheline siis eraldi
lepingutega fikseeritud tsoon, aga norra riik on siis selle
halda ja siis ütleme, et seal tehtivad siis Norra seadused ja,
ja nemad on siis jah, ütleme siis niimoodi,
et täidesaatev võim seal siis.
Aga venelastel on seal tõesti olnud tihedam suhe,
sellepärast et veel siin ütleme, 10 aastat tagasi,
neil oli seal üsna arvestatav söetööstus mitmetes vähemalt
kahes eriasulas mis nüüd siis on kokku kuivanud nagu
tegelikult ka norrakate endi oma ja seda mitte ainult siin
sellel põhjusel, et rohetehnoloogiad muutuvad popiks vaid
mingisugusel hetkel lihtsalt see söetootmine teravmägedel ei
olnud enam majanduslikult otstarbekas. Ahaa, nii et venelaste selline kohalolek seal Ta on, ta on vähenenud, aga pinged on seal kindlasti olemas,
et tehkida on demilitariseeritud tsoon on seal kindlasti ka
hästi palju sellist närvidemängu ja proovimist,
et et kui kaugele me võime minna ja, ja,
ja mida me võime teha nii, et meid ei märgataks.
Ja sellised mängud on seal on seal ikka siis venelaste
venelaste poolt. Aga kuidas need praegused pinged on, kas,
kas need paistavad sealt kuidagi eriliselt ka välja? Seda on kindlasti parem küsida inimestelt,
kes pidevalt elavad seal ainukesest, tegelikult Teravmägede
asutuses asustuses longer püüenisse on suhteliselt keerulise
dünaamikaga väike asula, kuna seal on väga paljude rahvuste esindajaid,
kaasa arvatud venelased, kaasa arvatud ukrainlased.
Väga palju selliseid venelasi, kes on sinna just tegelikult,
et režiimi eest varju läinud juba enne Ukraina sõja algust,
kes on ilmselgelt selle sõja vastu ja on kogu aeg selle sõja
vastu olnud. Aga aga ka teistsuguseid, teistsuguse meelelaadiga inimesi.
Et natukene seal rääkides ja, ja uurides seda meeleolu,
tundub, et, et see dünaamika seal asulas on küllaltki keeruline. Olgu, jätame selle sõnastuse siis siia kõlama,
kuigi seda võib dešifreerida, iga eksis. Võib dešifreerida ja erinevalt aga, aga kindlasti selliste
väikeste asulat ekstreemsetes olukordades ekstreemsetes oludes,
ekstreemsetes piirkondades asuvate selliste väikeste
kogukondade üks iseloomuomadus on ka see,
et, et seal siiski inimesed hoiavad kokku,
muidu selle üle ei ela, kui sa oled täiesti isoleeritud ja,
ja, ja need pinged kindlasti seal kuskil pinna all on,
aga, aga välisel vaatlusel ei ole tuvastatud. Tahad ja no eriti talvel tuleb seal kindlasti palju koostööd teha,
et, et talv üle elada, aga teadlased kogunevad sinna siis
nagu ma aru saan, rohkem suvel.
Kas järgmisel suvel ka ikka plaanis on jätkata? Ikka on plaanis jätkata, et me käisime nüüd septembrikuus
ja koos professor Riko Noormetsaga panime oma mõõteseadmed
erinevatesse kohtadesse, siis longer püüani sadamasse
ja ja siis kahe venelaste asustuse, paarensburgi
ja püramiide nii lähedale ja me väga loodame,
et hoovused ja sätted ei ole neid kevadeks ära viinud,
et siis me peaksime minema siis kevadel ja need uuesti välja võtma,
et kindlasti läheme tagasi. Ja see ei ole otseselt liustike uurimisega seotud,
see on juba selline. Ta on nüüd natuke laiem, et ta üldse uurib nüüd nende
piirkondade kliima, muutub Duste mõjusid
rannikumerekliimamuutuste mõjusid.
Kuidas see, et kliima soojeneb, mõjutab näiteks seda,
et seal liiguvad lained, liiguvad hoovused teistmoodi,
liiguvad setted teistmoodi ja see on omakorda oluline selleks,
et see siis moodus sealt edasi jälle mõjutab tervet seda
rannikumere ökosüsteemi, aga samuti ka neid kolme väikest asustust,
mis seal teravmägedel asuvad, seda inimasustust just nendele
rannikukogukondadele üldse. Arktikas on need kliimamuutused väga suur väljakutse
sest lihtsalt labaselt öeldes pind sulab sul jalge alt ära,
kus elasid ja, ja, ja, ja sa pead kuidagi sellega kohanema.
Ja seal on see eriti selgelt. Tuntav niisugused on olud siis teravmägedel,
kus Eesti teadlased eesotsas Maarja Kruusmaaga,
aga ka paljude teiste osalusel ma ei tea nüüd,
kui palju neid teisi on. Noh, eks viimati, kui me käisime septembris,
siis meil oli selline viieliikmeline delegatsioon
ja kui arvestada eesti soost noore teadlane Riko Noormets juurde,
siis lausa kuus inimest ja enim umbes olema iga aasta käinud. Sellises seltskonnas käib siis Arktika olude uurimine.
Täna keskendusime liustikualuste vete voolamise uurimisele
mõõteseadmed kurgikujuliste mõõteseadmete abil,
mida robotiteks oleks palju nimetada, kuid vestluskaaslaseks
Tallinna tehnikaülikooli biorobootika Maarja Kruus. Tänases saates oli juttu liustikuvete uurimisest veevoolust
kantud mõõteseadmetega.
Juttu ajasid Maarja kruusmaa ja saatejuht Priit Ennet.
Uus saade on kavas nädala pärast.
Veel uuem, kahe nädala pärast kuulmiseni taas.
