Nüüd on aga võimalus natukene värvilised,
sügisesse ja lootust, sest me räägime teemadel,
mis on seotud lastega ja stuudios on külas Tartu
mänguasjamuuseumi arendusjuht ja kirjanik Marge Pärnits.
Tere. Meil on niisugune väike kokkulepe,
et me ei räägi kultuuritöötajate palgast.
Kuna Tartu kultuuritöötajate avalik pöördumine jõudis Tartu
linnaisade käte ja kohtumine on laua taga toimunud. Ja niimoodi me paar päeva tagasi kokku leppisime,
et niikaua, kuni nüüd pall on linnaisade poolel,
et nii kaua me täiendavaid kommentaare ei anna
ja ka mingisuguseid selliseid oma omapoolseid uusi
ettepanekuid ei tee, nii et võib-olla siis täna võtamegi
teemaks rohkem kaisukarud ja mustikad. Ja nii, et me saame rääkida kaisukaru sünnipäevast
ja samuti uuest trükisest mille peategelane on koer nimega mustikas.
Kõigepealt siis Tartu mänguasjamuuseumi näitus kaisukaru 120,
mis toimus 120 aastat tagasi. 120 aastat tagasi toimus tohutu suur murrang võibki öelda,
et kaisukarude jaoks oli see selline nagu erakordselt suur
evolutsiooniline muutus, sinnamaani olid kaisukarud olnud
noh tähendab sinnamaani nagu ei olnudki kaisukarusid,
vaid just nimelt tulid mängukarud.
Ja need mängukarud olid sellised metsakaru moega nadolid
neljal jalal oli olemas selliseid karusid,
kes olid kas mingisuguse ratastega aluse peal,
kas olid lihtsalt karukujulised esemed, kas olid lihtsalt
puust välja voolitud või puust välja lõigatud karukujulised
sellised noh, karu kujutavad asjad. Aga siis 120 aastat tagasi Saksamaal firmast taif,
mis tegutseb siiamaani, muide üks staffi perekonnaliikmetest
mõtles välja sellise karu, mis võib-olla meenutab kõige
rohkem sellist klassikalist nukk kuu ehk siis sellist nukku,
kellel käed ja jalad liiguvad ja hakkas hakkas proovima oma
vanade kunstikooli jooniste järgi.
Et kuidas saaks siis sellisest metsakarusteha midagi rohkem
mänguasjalaadset proovis ja katsetes tegi,
tegi sellised, mõtles väljalõiked, valis välja erinevad materjalid,
otsustati siis sellise pehme ilusa pluusi kasuks,
pandi talle pähe klaassilmad, noh, tänapäevastel karudel on meil,
eks ole, plastsilmadega selle eelkäijat klaassilmad ikkagi
sellised ilusad läikivad. Ja no ei saa öelda, et see karu kohe populaarseks muutus
esialgu siiski, kui nad selle karu välja pakkusid,
siis siis väidetavalt selle vastu nagu mingitel messidel
huvi ei olnud, aga ühe messi kõige viimasel päeval olla
tulnud ootamatult üks ameeriklane, ostnud ära 3000 karu.
Ja, ja võib öelda, et sellest siis tegelikult see selline
liikuvate käppadega pluusist.
Selliste armsate nööpsilmadega mängukaru selline muutus
ja arenemine sai erilise hoo sisse. Sest natukene aega pärast seda hakkasid nad ka Ameerikas
levima ja on siis välja jõudnud sinnamaani,
kus, et tänapäeval on ehk siis küllap ei olegi sellist kodu olemas,
kus kas hiljaaegu või praegugi poleks kaisukaru. Ja täitsa huvitav on mõtlema hakata, et karu sai tegelikult
mingit inimlikud jooned temast saaks kaisukaru. Ja et noh, seal ongi need, need sellised lihtsad nipid,
eks ole, millega mänguasjatootjad siis said,
said mõjutada nagu lapsi mängima ja lapsevanemaid neid neid
mänguasju hankima.
Ehk siis pluus imetore, hästi pehme, et selline,
mis kutsub kaisutama, mis on selline tore,
mängides ilusad, säravad silmad niimoodi,
et ta vaatab sulle otsa, ta on, tal on nagu oma mingisugune iseloom,
ta on nagu mingisugune tegelane. Et tänapäeval ka, kui me vaatame neid erinevaid karusid,
Me isegi ju kasutame ka mänguasju muuseumis,
erinevate õpitubade juures mingisuguste karude abi näiteks
ja meie enda maskott on karu, et tema on ka nagu natuke isikustatud,
tal on oma iseloom.
Et näiteks meie maskott Karu Lillekäpp kannab triibuseelikut
Viljandi triibumustriga seelik, et juba seegi näitab,
et tema suguvõsa suguvõsa juured on Viljandimaamullas
ja et noh, mingisugune lugu hakkab sealt keerlema niimoodi juurde. Kui vanad on mänguasjamuuseumi kõige vanemad karud,
siis mis teil seal näitusel on väljas? Minu näitusele välja pandud karudest päris mitu karu on
tublisti üle 100 aasta vanad nii et me ei saa nüüd öelda
päris täpset vanust, aga näiteks üks meie vanematest
karudest kelle puhul on teada.
Ühel selle vanema karu puhul on teada, et tema omanik sündis
aastal 1907.
Nii et ilmselt see karu on siis umbes kas 113 114 aastat vana,
et noh, seda, seda see annetaja ei osanud enam öelda vanast
peast meile karu tuues, et kas see, kas see karu siis sai
talle siis, kui ta oli päris pisike, oli see esimene
või teine sünnipäev, aga, aga umbes nii,
need vanemad karud on sellised 110 aasta kanti
ja nende puhul on näha ka, et tõesti nad on hästi ära armastatud,
hästi ära mängitud, et neil ei ole enam step lüüs,
kasukad seljas, neil on näiteks seljas noh,
kas siis lihtsalt see riie, mis on olnud pluusi all,
eks ole või siis näiteks nahksjate karude puhul on näha,
et see kitsekarv või lambakarv, mis neil kunagi on olnud,
et see on nagu ära kulunud mängides ja alles on jäänud
ainult nahkne pind. Et ka need, need karud on ka väga toredad
ja neil on sellised pikad-pikad, käpad ja sellised väikesed
küürukesed seljas pärandini, siis pärandina sellest vana
metsa karu moodi olemise ajast. Te olete välja kuulutanud, et see kaisukarunäitus on käed
külge näitus.
Mida see tähendab? No see tähendabki seda, et seal tõepoolest saab käed külge panna.
Ehk siis näitusel on väljas terve hulk karusid,
keda saab niisama vaadata, on selliseid karusid,
kelle puhul saab koos sõprade või perega kogu perega tulles arutada,
toovad täna ja see on nüüd nii vana ja see on nii vana
ja see on Inglismaalt ja see on Eestimaalt pärit.
Aga on ka selliseid hästi mõnusaid mängualasid.
Näiteks saab meie juures minna, kus karupoeg pädingtoniga
pädingtoni jaama minna, rongiga sõitma, kuulata,
mis häält rongid teevad, saab näiteks karudega koos
pallimerre minna, saab karudega koos minna kolme karumajja. Nii et kolme karumaja on selline hästi hästi mõnus väike majake.
Kus on kolme karu asjad, üks natuke suurem kauss,
üks keskmine kauss, üks päris pisike kauss saab seal
mõnusalt mängida sees.
Meil on olemas väike, hästi mõnus lugemisnurk,
mis on, kui suur see lugemisnurgariiul on karuraamatuid täis.
Võib-olla sealt saavad täiskasvanuid mõnusaid ideid,
et milline karu raamat koju soetada, võimelist raamatukogust võtta. Ja meil on ka üks niisugune väike laulude kuulamise nurgake
mille puhul me juba nädalavahetusel vaatasime,
et lapsed nii mõnusalt läksid, sinna muusikaraamatu nurka panid,
klapid hakkasid karu laule kaasa laulma,
kõva häälega.
Selline. Tore, tore ja mänguline, on see näitus,
seda peab küll ütlema. Nii palju siis praegu näitusest kaisukaru 120 Tartu mänguasjamuuseumis.
Aga Marge Pärnits, kirjanikuna olete te ka ju karukirjandust
juurde loonud karu nässu lugudest ja meil täna oli plaan,
siis koer mustikalugudest rääkida.
Aga võib-olla korra tagasivaade jah, et kui palju neid nässu
raamatuid on ilmunud? Nash su raamatuid on praeguseks ilmunud kolm,
need ongi ilmunud siis meie Tartu mänguasjamuuseumi kogude
põhjal tegelikult karu nässu on üks sinisilmne karu,
kes elab Tartu mänguasjamuuseumis.
Võib-olla osad kuulajad tunnevad teda, on hästi palju,
käiakse meil muuseumis niimodi külased kassas,
küsitakse, kas nässu on kodus ja miks nad seda küsivad,
sellepärast et nässu kipub reisima nii meie oma muuseumi
töötajatega kui ka meie lähedasemat sõpradega,
keda me teame usaldada. Näiteks viimati käis neis Suu, Keri saarel oli seal kohe
päris mitu nädalat abisaarevaht.
Nii et temal on, on selline selline sehkendamine,
toimetamine veres ja just eelmisel aastal andsimegi siis
mänguasjamuuseumis välja ka raamatu nässu
ja kohutavalt kole kummik, kus on natukene luuletusi,
natukene lugusid, natukene unenägusid ja kõik need fotod,
mis on selle raamatu jaoks tehtud. Need on tehtud mänguasjamuuseumis ja mänguasjamuuseumi
kogude põhjal.
Ja oleme juba vaadanud ka, et lapsed tulevad muuseumisse.
Neil on nässu raamat kaasas ja siis nad püüavad otsida,
et kas nad leiavad üles mõne asja, mis seal raamatus on üles
pildistatud ja et, et kas nad tunnevad selle üle,
kas nad tunnevad selle ära ja seda on küll päris tore vaadata. Ja koer mustikas, see on nii tore, et tegelikult ju mustikas
on olemas, mustikas ongi päriselt teie koer,
kui vana ta on ja mis koer ta selline on? Mustikas on kolmeaastane tšauhh selline erakordselt rõõmus,
erakordselt reibas ja mis on tema seos mänguasjamuuseumiga,
et miks me, miks me korraga sellest kõigest räägime niimoodi
läbisegi koertest ja karudest.
Mustikas käib mänguasjamuuseumi kontoris tööl,
ta töötab kontorikoerana.
Ja. Meil on selline loomasõbralik kontor,
meil on hästi, paljudel inimestel on kassid kodus,
paljudel inimestel on koerad kodus, meil sageli on nii
mõnigi loom kontoris ja siis mustikas on ennast üles
näidanud sellise üliaktiivse inimestega suhtlejana talle
kangesti kõik inimesed meeldivad talle tänaval vastu tulevad lapsed,
meeldivad ka üritab, kui keegi on unustanud näiteks ukse
lahti auto ukse tänaval lahti, siis ta üritab sinna autosse
ilmtingimata sisse vaadata, et äkki saab sõitma minna
või midagi. Et on selline selline aktiivne.
Ja võib-olla sellepärast polegi imestada,
et temast siis sünnivad ka lood.
Ja seesama uus lugu, mis on nüüd just ilmunud mustikas
ja maruline jooks ongi tegelikult sündinud ühe
tõestisündinud loo põhjal.
Et meil oli muuseumi kontoris selline lugu,
et uks oli natukene praokile jäänud ja mustikas,
kes on tegelikult päris suur selline põlvekõrgune koer. Temal õnnestus ennast seal praost välja vingerdada.
Nii kui ta välja sai, mida tegi elu kõige kiirema jooksu
ja pani kohe toomemäe poole ajama.
Ja minu kolleegid siis jooksid tal kannul niimoodi,
et oli tõeliselt külmi õudne talvine aeg,
inimesed kandsid kasukaid ja minu kolleegid jooksid tal
sussides mööda, toomemäge kannul ja karjusid mustikas
mustikas tule tagasi. Nii et siis kui mina ükskord kohale jõudsin,
ma olin hetkel väljas, siis nad rääkisid mulle seda lugu
ja sellest marulisest jooksust ja tohutust tagaajamisest
ja siis mul hakkas kohe peas mingisugune lugu ketrama.
Sellest sai siis päriselt üks pisikene lugu
ja nüüd on sellest saanud päriselt üks pisikene lasteraamat. Ja sellel on imelised pildid.
Akvarellid on joonistanud ukraina kunstnikkonna reasanova.
Kuidas teie kohtusite? No on, aga me kohtusime niimoodi, et Anno tuli siia Tartusse
elama märtsikuus siis kui juba ajad Ukrainas olid väga-väga
keeruliseks läinud.
Ta on pärit harkivist ja harkivit pommitati,
nii et tal ei olnud tegelikult erilist valikut,
et ta pidi kodust ära tulema.
Ja anna tuli siia Tartusse elama koos oma koeraga,
talun, päike Ps. Selline hästi armsake, hästi sõbralik.
Eks minu tuttavate pere, kelle juurde ta sattus siis elama,
kirjutas mulle ja ütles, et kas sina ja mustikas tahaksite
tulla annaga kohtuma.
Et siis siis oleks nagu, anna koeral rõõmu
ja Anna saaks endale uusi tuttavaid ja läksime.
Koerad läksid omaette aeda mängima, nii et mina ei tea,
mis asju nemad ajasid, kaevasid lume sisse ilmselt mingeid
auke mõtte kätte saada. Aga meie hakkasime Hannoga rääkima ja tuli välja,
et ta lõpetanud Harkivi kunstiinstituudi.
Mina olen lõpetanud Tartu kunstikooli, nii et me siis kohe
tundsime tugevat hingesugulust, et ikkagi
kunstikoolitüdrukud ja peame kokku hoidma
ja jäime suhtlema ja tegelikult siis siis ma hakkasingi mõtlema,
et mul on ju olemas mustikalugu juba.
Ja kuna minu eelmise mustikaraamat Tuillustraator,
oliiviõli partia oli erakordselt üle koormatud
ja oli just öelnud, et ta ei jõua teha neid illustratsioone
siis ma pakkusin Annale, et äkki sa tahaksid teha proovitöö. Ja annan tegelikult, et kõik need viimased aastad,
mis ta on kunstnikuna töötanud, tegelenud hoopis
seinamaalingute ja kolmdee visualiseerimise
ja noh, natukene nagu teise teise kandi peal.
Aga kuidas te võttis kõik oma julguse ja jõu kokku?
Tegi mulle päris mitu kavandit, vaatasime need kavandid koos
üle ja mina küsisin, et kuidas sulle tundub,
et kas sa tahaksid teha raamatut tema mõtles,
ütles, et ma kardan, aga ma tahan. Ja nii see raamat valmis sai, et noh, siiamaani raamatu nüüd
vist paar nädalat olnud olemas poelettidel
ja nii palju, kui, kui ma olen oma tuttavatele seda nüüd kas
kingiks viinud või siis jaganud nendele hooandjatele,
kes, kes aitasid hooandja portaali kaudu sellel raamatul sündida,
siis kõikide, absoluutselt kõikide esimene reaktsioon on kui ilus.
Vaat see on, see on küll noh minu meelest ülim kiitus
sellele illustraatorile, kes on supertöö ära teinud. Raamat ilmub tegelikult ka ukraina keeles,
mõne aja pärast. Ja kui me hakkasime seda projekti tegema,
siis siis me mõtlesime üheskoos, et tegelikult oleks ju
erakordselt tore, kui me saaksime sellele sellele raamatule
mingi lisamõõtme veel anda.
Et kui meil on juba Ukraina kunstnik ja kui ta on juba nii andekas,
nagu ta on, et siis oleks tegelikult mõtet seda raamatut
nagu mitmes keeles näidata.
Ja uurisime ja küsisime, et kui palju meil on Tartus praegu
väikseid ukraina lapsi, kes käivad meil siin lasteaias,
sest noh, see raamat ongi pigem nagu lasteaialastele
ja võib-olla ka siis esimestele teistele kolmandatele
klassidele selline esimene iselugemise raamat. Ja noh, neid lapsi on vähemalt paarsada,
nii et siis siis vaatasimegi, et oleks hästi mõnus,
kui me teeksime lisaks eesti keelele ka selle
ukrainakeelsena ja et me saaksime nendele ukraina lastele
seda raamatut jagada.
Lihtsalt sellise varase jõulukingina.
Ja mina ise küll tunnen, et, et lapsepõlves minu kõige
suuremad mõjutajad on olnud just nimelt raamatud. Et nii kummaline kui see ka pole, et ma olen ise jõudnud
tööle mänguasjamuuseumisse.
Aga aga mänguasjad ei olnud minu jaoks kõige tähtsamad lapsena,
mul oli neid küll tohutult palju aga, aga minu ema on alati rääkinud,
et kui me läksime poodi, siis mina kiskusin raamatuleti
suunas ja ma ei tulnud sealt enne ära, kui ma sain ühe raamatu.
Nii et. Ma väga loodan, et siis anna illustratsioonidega raamat on
võib-olla mõne väikese lapse jaoks ka selle keele tõttu,
mis on tema kodukeel, tema kodumaa keel,
võib-olla ka üks selline pidev punkt või selline soe pai,
mis, mis aitab tal natukene rõõmu tunda elust. Aitäh Marge Pärnits.
Meie vestlus viimati oli raamatust mustikas
ja maruline jooks.
Aitäh.
