Angerjaliste seltsi kuulub umbes kolm ja poolsada liiki üle maailma. Kõik nad on usjad, pikad, peened, tugevad  ja maitsvad. Eestis elab sellest seltsist ainult üks liik. Anguilaia ehk Euroopa angerjas. Väga maitsev kala aga mitte sugugi pole eestlased läbi  aegade temasse hästi suhtunud, teda on peetud rüvedaks kalaks. Temast on keedetud seepi, saapamäret ja mida muud aga mitte söödud. Kuid läinud sajandi algupoolel läks angerjas  ka meil moodi ja teda hakati väga rohkelt püüdma  ja ka eksport tema. Kui. 1940. aastal püüti angerjat üle 500 tonni  ja seda peamiselt merest siis nüüd viimastel aastatel on  püügikogused jäänud niimoodi 30 ja 50 tonni vahele  ja see kogus ei tule enam merest, vaid Võrtsjärve. See ei ole Võrtsjärv aga Võrtsjärv pole siit kaugel  ja Võrtsjärve äärde me täna lähemegi vaatama,  et kuidas angerjas Võrtsjärve satub. Mismoodi ta siin kasvab ja kuidas teda siit kätte saadakse. Sellest meie tänane saade räägib ja meie teejuhiks on kalur  Kevo kärp. Heid Evo, lase mulle ka natukene hea meelega soole. Aitüma, aitüma. Kohe kerge ja jahutav. Selle kuuma laine ajal peab ju kusagilt abi saama. Täna aitasid sina mind, mis sa teed siin nüüd see mõrda. Et iga suvine toimetus, see on siis angerja mõrd,  angerja mõrd. Ta on nüüd kolm kuud püügil juba olnud. Siin on juba kerge, pori on küljes. Ma pesen ta puhtamaks, kala ei taha, pori,  kala tunneb lõhna, siis läheb kala paremini sisse,  kui mõrd on puhas ja ta kestab ka kauem. Palju sul niimoodi. Hooajaga tuleb angerjat, oled sa. Eelmine aasta neli-viis tonni, püüdsin angerjat. Tõsi ja see on väga tubli tulemus ja minu teada üldse,  eks ole, siin on olnud viimasel ajal angerja sellised  kogusaagid 20 30 tonni kanti, ma ei tea. Ja no eelmine aasta oli nüüd 50000 tonni soe,  nüüd on, viimased aastad on saagi paremaks läinud  ja mul on vananenud elikult mingi aeg oligi seda  klaasangerja maimu ei ostetud sisse piisavalt  ja mingid aastad oligi. Angerjat tuligi vähem. See on ju nii kummaline kala, see angerjas,  et tal on, ta teeb kaks moonet läbi. Kõigepealt on ta niisugune lepa, lehekujuline  ja läbipaistev. Ja nimi on. Ma ei suuda repto seal vist siis ta muutub klaasangerjaks  ja siis ta muutub tavaangerjaks. Kas siin Võrtsjärve lasta, takse ta sisse klaasangerjana  või kasvatatakse juba natukene ja oodatakse see moone ära? Võrtsjärve lastakse klaasangerjana täiesti ise olin see  aasta talvel selle juures, kui käisin linnuloogiajaamas  vastas ja kastita, tõime järve peale ja klaasangerjat kui mise. Mis nad siin siis Võrtsjärves teevad? Võrtsjärve. Nad ei tee midagi, nad hakkavad välja rändama. Nad koevad Sargasso meres vaiba, eks ole,  mitusada kilomeetrit eemal ja viis kuus,  7000 kilomeetrit Atlandi ookeanis keskeltläbi see ränne  kestab pool aastat ja nad hakkavad sügisel rändama. Ja siis nad peakski kohal olema, kui hästi läheb? Kevadel märtsikuus, aprillis nad koevad. No vot ja siis tuleb jälle palju leta sepale  ja siis tuleb klaasangerjaid ja siis tuuakse klaasangerjat  Võrtsjärve ja, ja ja kalurid on rõõmsad,  vist. Ja me ostame selle angerja sisse, et keegi niisama meile  seda ei too sisse. Meie MTÜ tegeleb sellega ja me maksame raha,  et seda angerjat siia sisse osta. Aga mismoodi see mõrd üldse nagu välja näeb,  kas me saame ta kuidagi niimoodi rohkem tööasendisse tõmmata? Ja muidugi ei ole probleemi, proovime, tõstame ta ülesse. Siin on kala ka veel, eks mõni kala on täna sisse jäänud,  aga see ei sega praegu. Ja see mõrvakere peab ilusti pingul olema,  et see kala saaks sealt. Sealtpoolt siiapoole sisse tulla ja. Oma võrgust koonused, täpselt see koonus läheb hästi väikseks,  et see siia etteotsa nüüd tulebki angerjas täitsa välja,  et suur kala siia ei tule, et see koonuse ongi  selle jaoks see väike, ainult angerjas saaks läbi läbi  ja siis tagasi ei leia enam seda koonusauku üles täpselt  ja ta hakkab siia tungima, aga ta välja ei saa silma suurus  siis 16 millimeetrit on see silma suurus siis,  aga see järgmine koonus nüüd siia tuleb suur kala sisse siia  vahe siia vahesse, et ma võtangi järve peal võtangi,  kuni siiamaani võtan selle mõrrapaati tagumisest otsast  ja võta ja, ja siis raputan selle tühjaks. Kalad kolmas koonus ja jah, siin on nüüd natuke suurem silm  ja veel neljas. Ja sealt edasi sealt see karjaaed jah, koosneb  siis juba 26 millimeetri silmast ja juhtaed,  mis suunab selle kala siia sisse, on kolm,  30 millimeetrit silma suurus. Kogu aeg läheb nii-öelda suuremaks robustemaks. Kala üldjuhul siin tagaotsas, miks suurem silm on,  et ta üldjuhul siin kohe tungima ei hakka veel välja,  et ta läheb mööda seda edasi, kokk tal on nagu loodab  väljapääs võib-olla tõesti jah. Et auk on ees ja läheb mööda seda edasi,  aga aga siis on ühel hetkel sein ees ja talvel sai talvel  jää alla, neid ei topi ja et nad on ikkagi täitsa veepinna peal,  et jää sisse ei tohi neid jumala pärast jätta  ja talvel püüad sa meelega siis võrkudega. Näitavõrkusid ka hea meelega näitan võrke,  lähme vaatame, lähme vaatame. No nii, võrgukuur on nagu parimates näidistes,  Rootsi punane ikka. Ja peabki olema. Eks ta on ema niimoodi värvinud. Aga Rootsi punane on kalurimajades väga levinud  ja kodudes. Aga sa suvel võrku ei pane, üldse? Ei suvel, võrkudega ei tohi püüda kevadest kuni taha  keeratud augusti lõpuni on võrgukeeld, vesi on  nii soe, et siis peaks käima iga päev järve peal. Kala läheb, kala läheb hapuks ja no on ikka tänapäeval võrgud. Mina püüdsin sellisteks, kus raskusnööri asemel olid,  eks ole ikka rõngad või lausa kivid kotikeste sees  ja ja, ja põllud olid korgist ja ujukinöör ujukinöör,  mis hoiab võrku üleval ja tinanöör, et ta vajub põhja. Tekib nagu seinaefekt. Panen siia ühe pulga ka ülesse kus ma ta riputada saan. Oota, see on ju sul üsna puhas, praegu ja talvel,  talvel ongi võrgud hästi puhtad, sest vesi on ainult  kaks-kolm kraadi, ei ole rohtu sees ega? Ei ole ju jää all, ei ole mingit tuult ega midagi. Augusti lõpuni võrgupüügikeeld esimesest septembrist võime  siis võrkude ga püüda ja niimoodi see sorteerimine käib lihtsalt,  et oleks hiljem hea lasta, läheks jookseks kenasti sisse  ja et tuleb niimoodi läbi nagu lapata. Suisa oli ka kalamees ja ikka isa oligi see põhikalur. Sina olid siis kõrvalt õpipoiss või? Algul, kui me siia tulime, siis ma olin õpipoiss tõesti. Aga nüüd nüüd on selle asja kõik üle võtnud,  isalt ja isa on ju juba seal suure järve peal. Isa on seal suure järve peal ja pilve peal. Isa ei olnud ju teie selles suguvõsas esimene kalamees ei olnud. Mina olen viiendat põlve kalamees. Minu isa alustas kaluritööd 94. aastal. Tema onu suri. Siis pidi suguvõsas keegi hakkama kaluriks. Nojah, siin olid ju olemas mingid püügiõigused  ja väikse püügiõigused olid olemas, vahendid olid olemas. See oli kevad, kui see onu suri tal, ta oli juba pannud  mõrrad juba püügile. Siis isa tuligi, ta pidi kõik selle asja nagu üle võtma,  ta ei olnud seda sellega üldse kokku puutunud,  et tema jaoks oli kõik see uus, sai nagu puuga pähe. No enam-vähem küll ja ja, ja siis ta pidigi valmast siit  natukene eemal. On ikka kaluriküla, oli siis kus on siis kalu  ja kõvad kalurid kelle käest ta siis ta käiski neid  õpetussõnu nagu küsimas ja ja nõu, et kuidas seda kõike nagu  parandada ja ja neid töövõtteid nagu õppimas. Aitäh, meil läks nüüd 10 minutit aega, et nüüd ta lähebki,  et jääauk on noh, talvel, kui nüüd püüda,  siis ta lähebki, see läheb hääauku, vajub põhja ja,  ja siis ise lased siit nöör külge. Siit järjest see võrk jookseb. Aga sa ju ei tee ainult seda tööd, et. Sa oled ju veel päästeametis ka ja ma olen Viljandi  päästekomandos meeskonna vanem autojuht,  päästja, mul on nagu kolm ametit seal. Seal on kolm ametit, siin on neljas, viies kuues mees. No siin on jah, kaluriamet olen iseenda peremees. 17 aastat olen juba päästetööd teinud, Viljandi komandos. Ei taha sealt ära ka tulla. Ei taha, et see niisugune vaheldus. Kaluritele vastupidi, noh, jah, üht kui teist,  me oleme siin palju-palju tark. Ja ikka juttu ajanud ja näinud püüniseid. Kena oleks kalaga näha. Lähme vaatame mõne mõrra ära ja ja loodame,  et saame mõne angerja. On sul lauter siin maja all kohe või? Ei, täna ei lähe me siit oma maja alt, lähme naabrimehe juurest,  suvi käes, kanal madal. Aga paat, hästi ei lähe läbi, paat ei lähe läbi,  lähme naabrimehe kanalisse on süvendatud kanal. Paneme asjad asjad auto peale ja liigume. Kui isa veel elas siis viis aastat tagasi ma esimesed lood  endale ostsin. Ajaloolised ja isaga koos, siis püüdsime. Aga nüüd isa enam ei ole, ma pärisin selle kõik endale jooksvalt. Kui midagi vaja, siis vanemate kalurite käest saab veel  üht-teist veel küsida. Kõike veel ei oska parandada. Kindlasti veel tuleb õppida, suuremad augud  või paadiga sõidetakse läbi, kuskilt on suured augud sees. Seda tööd peab veel õppima. Aga kui nüüd isa juurde nagu tagasi minna. Isa on Võrtsjärve suurima angerja välja püüdnud 2010 aasta. See angerja kaal oli 2730 grammi ja pikkust oli üks meeter  ja üks sentimeeter. Ja, ja siis 2004 valge amuur, see oli 20 kilo kaalus,  et see oli ka kindlasti sellises samasuguses mõrras,  et kui juba seda mõrda juba paati võtad,  see mõrd juba väriseb, siis juba tekib niisugune kerge juba. Ihukarva tekib juba naha peale, et huvitav,  mis seal suurt nüüd täna jälle on. Et see kevad olen saanud ühe seitsmekilose peegelkarvi  ja paar kümnekilost kohakala et need ka ikka korralikult väristasid,  seda mõrrakere. Ma ei tunne küll seda kohustust, et ma pean nüüd jätkama  ja mina nüüd pean selle oma lastele üle andma,  et pigem see töö peab ikkagi meeldima. Julgus peab olema siplust tugevust, et peab rahul olema sellega,  mis järv annab. Angerjas on kõige väärtuslikum kala meil siin  ja kõige kallim kala ja, ja mille pärast me seda tööd teeme,  ongi põhiline ikkagi angerja püük. Mis meil selle toidulaua peale toob. Miks ta nii eriline on, ma oska seda nii-öelda süües enda  hea kala. Tervislik, et ta meenutab nagu ussi, ta on ikka limane. Lima tuleb maha soolaga, ainult lima mürgine. Ja see veri on kindlasti mürgine. Aga muu muu asi on väga hea ja söödav ja delikates. Kevadest sügiseni on see püügiaeg. Talvel on jää peal veetemperatuur maas siis ta talvitub mudas. Ei toitu. No nüüd, enne kui ma paadis ta välja tõstan,  panen siia püügipäikusse kalakogused kirja. Et palju oli angerjat, palju haugi, palju latikat  ja palju peenkala. Et nüüd märgin siia tabelisse ära, angerjat oli meil 15 kilo  10 protsenti, võin eksida. Latikad kaks tükki. Paneme kaks kilo. Ja väikest latikat 30 kilo. Kirjas. Paneme dokumendi tagasi siia veekindlasse kasti. Uppuv ja veekindel kast. Angerjale panen soola peale. Ja kui see lima lahti, siis ma saan ta ära puhastada  kaubakalaga latikas haug, koha, näiteks müün kohalikule  inimesele maha et nad väga tahavad värsket kala,  et turu pealt ei saa nii värsket kala. Väliköögis Kevo ja tema ema kajaka ja meil on siin angerjad  ka nüüd need on nüüd juba suitsud ja limast puhastatud  ja ma sain aru, et me teeme angerja supi. Teie poolt on, aga teie poolt on angerjasupp,  eks ole. Ja see on selline angerjasupp. Mida siin Võrtsu ääres tehakse? No ma arvan jah, et ma nimetaks selle selliseks Võrtsjärve,  eks kala kalasupiks angerjasupiks ja külm vesipotti. Vesipotis. Kohe-kohe lisan sinna maitseained. Loorber must pipar, terapipar, terapipar,  sool ja, ja siis sibul, suhkrut ei, mina ei pane,  mina ei pane ja siis läheb sinna ka kartul ja. No võib-olla pisut isegi varem ja siis hakkame seda vahtu  koorima pealt. See on väga tähtis, et vaht ära koorida. See asi on meil nagu nüüd teada, et see on  siis see supp, kus sa selle supi retsepti Ja ma. Arvan, et see on üldine jah, ja eks ta natuke ole siit  ja sealt üles korjatud ja niimoodi kokku pandud. Mina mina, mina tahan. Tutvustada teile üht väga eripärast retsepti,  mis pärineb Jaapani köögist, kes söövad kõige rohkem  maailmas angerjaid. Jaapan, jaapanlased ongi jaapanlased mugivad  ja see retsept, mis kannab nime Unago, no kabajaki,  jätke meelde. On kõige populaarsem angerja valmistamisviis Unagomake  angerjas ja kabajaki on selle röstimine selle jaoks,  nüüd me peame. Peame sellest angerjast lõikama parajad jupid  ja vabastama need jupid selgroost. Nii mina hakkan suppi siis tegema. Ja teile teile head lõikamist. Meile head lõikamist muidugi siin vaat niimoodi,  eks ole, need ilusad mina proovin välja võtta neilt nüüd  siit seest selgroo õrnasti, nii lõikan ühelt poolt mööda  roogu ja lõikan teiselt poolt. Need muidugi on väga head leeme keetmise jupid veel,  aga aga ma ei tea, kas Kaja tahab neid supi sisse saada. Supp paistab niigi tulevat üsna üsna küllane,  juba nüüd sain ma sellise nagu liblikfilee justkui. Ja selle fileega teen ma nüüd järgmist asja,  mul on sellised peened pulgad, torkab need pulgad siit läbi  liha niimoodi. Opa. Nii ja vot sellisel kujul. Paneme nad siis hiljem tule kohale, sina püüad,  mina püüan, mina puhastan, eks ole, ja sina,  mis sa nende angerjatega edasi teed või,  või, või teete te mõlemad siis koos, teeme,  kuidas te realiseeriti neid. Ongi, et puhastame ära, tükeldame ära ja peseme veel läbi  ja siis läheb marineerime purki. Purkidesse, ja et teil on nagu oma tootmine,  oma tootmine ja ja kellele te nüüd purgid annate kohalikule  eesti rahvale müüme, ostavad, ostavad, marinaad koosneb,  millest? Seda peate ema käest küsima. Kaja, räägi. Ei räägi, ei räägi. See on perekonna marinaad. Näe, mul üks näidis angerja purgist Võrtsjärve angerjas  koduses marinaadis, anguila anguila on jah,  aguil aguila. No paistab välja isuäratava, muidugi pärast saame proovida,  eks ole. Veel ei kee, aga, aga nüüd ongi õige aeg panna angerjast sisse. Paneme nii palju, kui lihtsalt mahub. Angerjasupp peab ikka olema ju? Mitte sibula või kartuli supp. Aga ma praegu rohkem ei pane. Aita mulle ei mahu rohkem. Nii ja nii palju. Läks ja korras ja nüüd ootame, et ta läheb niimoodi tasapisi  keema ja siis hakkame vahtu pealt ära riisuma. Tulen tagasi marineerimise juurde ja. Kas teete ainult kahekesi kemoga seda või on teil veel abi? No ikka, meil on terve pere, tegelikult ju aitab ja. Lapsed ja lapselapsed, kes kodus on, see aitab,  see on siis alaealise tööjõu ekspluateerimine. Just, just. Ma arvan, et vanaema võib. Paistab, et saad selle selgroo välja võtmisega ennast  hakkama ja ma olen ise ka täitsa üllatunud,  et esimest korda teen seda tegevust ja ma  ja ma jään ise päris rahule. Niimoodi nüüd on, oi mis hunnik. Vaatame an aja siis vardad läbi, võid ka proovida,  tead niimoodi. Noh, nii nagu siin on need kaks varrast. Aga ega ei tahagi liiga hõlpsalt minna, et  millest me näeme ja saame teada, et angerja liha on  suhteliselt tugeva tekstuuriga ikkagi selline on nii,  aga meie peame nüüd küll vahtu võtma. Siin see esimene hakkab tulema. Aga läheme meie siis grilli juurde, eks ole,  grillime, võta see pind. Nii, seal näed, milleks seda vaja on? Ja sellega nüüd ja proovi pinseldada natuke terjakid peale,  et soola midagi me ei pannud, nagu võib-olla oleks võinud panna,  ma ei tea. Proovime ja proovime sedamoodi,  nagu nagu on nendes Jaapani retseptides. Aga näed, kuidas naha naha võtab kobrutama ilusti. On pane siiapoole ka jah, ega ma ei tea,  palju ta läbi naha läheb, aga natuke ikka. Jah, kuid. Ma olen üsna kindel, et et 99,99 protsenti eestlastest ei  ole niimoodi tehtud, angerjad söönud. Ja ma olen sellega täitsa nõus, mina ise  ka näen sellist asja esimest korda. Siin me nüüd oleme kalal käidud ja puhastatud mõrdu ja. Valmistatud, ja nüüd on see mõnus hetk saabunud,  kus me siin istume, et tüdrukud on siis Kaia lapse lapsed,  tütretütred, kes on saabunud siia koolivaheajale,  Kopenhaagenist, olete siin kala tegemisel abiks  ka olnud, juba? Purki panemisel olete siin siin, siia on  siis teie pandud kalad või? Ei tea täpselt? Ja vahel on aidanud, vahel on aidanud ikka jah. Aga mis siin muud, proovime is nautida seda,  mida meile täna antud on. Kas teie peres süüakse iga päev kala? Ei, meie peres ei sööda igapäevakala, aga iganädalaselt. Võib küll öelda, et sööme, kas siis kohakala? Angerjat. Head isu siis tüma aitüma jätku leiba. Kuidas on sobib? Ja suu on hõivatud. Ei mingid tarkus praegu. Angerjast saabki, saab suitsuangerjat valmistada  suitsukalana marineerida purki. Ja need ongi niisugused kolm põhilist asja siis,  mida siin Võrtsjärve angerjaga tehakse. Ja on ju tegelikult angerjas ja Võrtsjärve angerjas. Ei ole siin mingit võõrast meki juures. Ei mingit nii-öelda mudamaitset ega muud. Väga-väga maitsev. Nii aga kabajakit, vaatame, kui pehme ta on  ja ja kas saame pulga välja siit ja saame küll nagu šašlõki seest,  eks ole, tead, niimoodi? Ja väga huvitav. Tõesti väga positiivselt idatundet. Midagi teistsugust, täiesti täpselt. Nahk on ka piisavalt niisugune krõmpsuv. Kaste tekitab ja seda magusast, et see on väga hea. Täitsa hea, väga hea, eks ole. Huvitav jah. Aga pladistavad, sul on üks asi veel proovimata  ja muidugi riist lange, vabane. Et maitseme sellega ära, maitseme maitseme. Vaatame selle, mis ma näen, et sa oled selle gallerdise  saanud kuidagi suht selgeks. See ongi ärisaladus, see ongi ärisaladus,  sest ta kipub ikka olema selline tiba hägune,  meil ei ole, aga teil ei ole. No päris kindlasti on siin vürtspipart pimeeti natukene  või nelki. Tunnen mina justkui, eks ole. Aga ma niisugune. Spets ka ei ole, et ma suudaks kõik asjad ära öelda  ja öelda, kui palju just, eks ole. See on hea. See on hea. Ma ütlen, et see ei jää eriti kabajakile alla. Muidugi eri ooperite võrreldamatud asjad. Me veel jätkame seda söömist niimoodi, aga televaatajatele  on mul ütelda, et, Järgmine kord järgmises kohas järgmiste kaladega.
