Teadlaste öö festival 2021.
Teadvuse superkangelasi. Tere, mina olen Tanel Ilmjärv ja järgneva saate jooksul
viiksime teid vetikate maailma.
Vaatamata sellele, et erialalt oleme hoopis mikrobioloog
ja töötan siis igapäevaselt Tartu Ülikooli mikroobigeneetika uurimisrühmas.
Kui elu on mind suunanud just nimelt Eesti kontekstis väga
ebaharilikel radadele.
Et üha enam leian manud seiklemas vetikate väärindamise
ja ettevõtluse suuna peal. Äärindamise all pean ma silmas peamiselt siis uue väärtuse
leidmist või, või siis lisandväärtuse andmist seni
suhteliselt väheväärtuslikule materjalile
ja minu puhul on selleks siis vetikad veidi kätte.
Maailm on tõesti väga kirev, on siniseid,
punaseid, rohelisi, pruune.
Kui olete te kunagi mõelnud, miks on vetikad erinevat värvi?
Enne kui ma kirjeldaksin enda teekonda vetikate maailma,
millega ma seal tegelen ja kuhu sooviksin jõuda,
annaksin ma lühida ülevaate vetikate jagunemist. See võiks anda parema pildi sellest kuivõrd keerukas
tegelikult see maailm on ja kui palju võimalusi võib ta
ennast peita. Väga lihtsalt vetikad jagunevad kaheks.
Mikro- ja makrovetikad.
Mikrovetikad on üherakulised organismid.
Osa nendest on tuumaorganismid.
SiseUcariootsed ja teised on provokarioodid.
Ehk siis bakterid.
Nendel tuum puudub.
Bakterite grupi või selliste nii-öelda mikrovetikate gruppi,
kuhu kuuluvad bakterid. Nendest kõige tuntum on sinivetikad, mis nime poolest ei
võikski öelda, et need bakterid on, aga tegemist on ikkagi
tsüanobakteritega ehk siis fotosünteesivad bakteritega.
Kui me vaatame nüüd teiselt poolt makrovetikaid,
siis makrovetikatega on inimesed ilmselt rohkem kokku puutunud.
Tegemist on hulk raktsete vetikatega.
Suures plaanis on need veetaimed, mis jagunevad kolmeks.
Punarohe ja pruunvetikad. Nagu nimigi ütleb, jagunevad nad selleks kolmeks,
sellepärast et nad on erinevaid värve. Ja värvi neile annavad erinevad pigmendid,
mida neil on fotosünteesiaparatuuris vaja.
Näiteks rohevetikat, mis on kõige sellisem mitmekesisema
morfoloogiaga Rup, kõige erinevat, väga erineva värv
välimusega sisaldavat ainult klorofülli,
mis annab neile siis rohelise valguse üks tuntumaid,
mida, mis ka minul on rohkem huvi pakkunud onu Ulva,
ehk siis meresalat, on söödav rohevetikas,
mida tahetakse hakata eesti vetes kasvatama. Punavetiga katega oleme kõige rohkem kokku puutunud
ja nad on väiksemad, kasvavad aeglasemalt.
Ja nende värvus võib siis olla kas punane mustjas.
Ja selliseid värvitoonid annavad neile Picobi liinid.
Need on siis sama voodi värvi, andmat, kromofoorid,
mida on vaja vetikatele selleks, et fotosünteesi läbi viia. Pruunide vetikate kõige tuntum esindaja on põisadru,
mis on ka eesti vetes suhteliselt levinud.
See grupp sisaldab kõige suuremaid ja kõige kiiremini
kasvavaid liike.
Ja tööstuslikult on ka sellepärast, aga huvitav,
et, et selles grupis olevaid vetikaid on kõige edukamalt
suudetud kasvatada erinevates kunstlikes tingimustes.
Jaga meres. Kui me jõuame nüüd selleni, et, et võiks hakata
mikrovetikaid või siis makrovetikaid tööstuslikult rakendama
siis tekib kõigepealt küsimus see, et, et mida
ja kust võiks saada.
Ja, ja sellistes kogustes, et seda oleks võimalik
tööstuslikult kasutusele võtta.
Kui me räägime mikrovetikatest, siis mikrovetikaid saab
ainult tööstuses kasutada kasvatamise teel. Aga olete mõelnud äkki, et, et miks see nii võiks olla?
Sellepärast et kui me räägime näiteks sinivetikatest
ja nende puhamisest siis suveperioodidel võib meres tekkida
väga suures hulgas mikrovetikaid, mida võiks saada kasutada
erinevatel otstarvetel aga ei kasutata.
Ja seal on väga selge ja väga arusaadav põhjus.
Mikrovetikad kasvavad segakooslusena ehk siis seal on väga
palju erinevaid liike, vetikaid ja paljud nendest
või vähemalt osa nendest enda elutegevuse käigus eraldavad
keskkonda erinevaid toksiine erinevaid mürkaineid,
mis võivad siis lõpptootesse jõuda ja seeläbi olla kahjulikud. Ehk siis mikrovetikakasvatus on ainuke viis,
kuidas saab mikrovetikaid tööstuses kasutada
ja selle läbiviimiseks on välja mõeldud väga-väga erinevaid meetodeid.
Kasvatatakse maa peal erinevates sellistes lompides
või sellistes kasvandustes.
Aga lisaks sellele on ka väga futuristlik kut torusüsteemid
mis on mille, mis kasvatuste puhul kasutatakse erinevaid
valgusrežiim selleks, et optimeerida just kasvatuse
lõppeesmärgina me mingisuguseid konkreetseid,
äärmiselt kalleid ühendeid, mida muudes organismides
ega jaga sünteetiliselt, oleks äärmiselt keeruline toota. Makravetikatega on selles suhtes lihtsam,
väga suurt suur, isegi valdav hulk vetikaid makrovetikaid,
mida tarbitakse, korjatakse looduslikest kooslustest merest.
Aga kuna sageli on looduskaitselised piirangud peal nende kasutamisel,
siis üha enam liigub maailm sinna suunda,
et on vaja makrovetikaid kasvatada.
Seda saab siis teha kas meres, erinevates sumpades
või nööride külge kinnitatuna või teha seda maa peal
sarnaselt näiteks kalakasvatusele või muudele selliste
organismide kasvatamisele, kus seda tehakse siis
kasvutünnides või ka mõningatel juhtudel võib-olla ka
mõnedes tiikides. Aga üldiselt väga suur rõhk on, on meres kasvatamise peale. Kui me juba hakkasin rääkima sellest, et tööstuslikult võiks
vetikaid kasutada väga erinevates asjades,
siis olete te mõelnud või oskate arvata,
et milleks võiks vetikaid kasutada.
Aga enne kui ma selleni jõuan, tahaksime rääkida natukene
vetikate ajaloost.
Et minu teada on kõige pikema ajalooga vetikate kontekstis
just Hiina, kust pärineb andmeid vetikate kasutamisest paari
aastatuhande taha ja seda siis peamiselt siis söögi
või meditsiinilistel eesmärkidel. Ja selline kultuur on juurdunud siiani ja ka tänapäeval
kasutatakse Hiinas üle 74 erineva liigi vetikat.
Neid kasutatakse sarnaselt nagu Eestis juurvilju siis
erinevate toiduainetekomponentidele suppide siis
ja nii edasi.
Teisalt on ka mingisugune osa nendest Hiina meditsiinis tarvitusele. Euroopas on ajalugu natukene lühem.
Teada on, et sajandeid on juba kasutatud vetikat Euroopas
rannikualadel söögiks söödaks ja väetiseks.
Ja alles 20. sajandi keskel on hakatud tootma ka erinevaid
toidulisandeid ja muid muudeks valdkondadeks.
Eestis sarnaselt Euroopaga on vetikaid kasvatatud juba
pikemat aega, aga peamiselt on neid veetud põldudele
või peenardesse väetiseks. Seda eriti rannikualadel.
Näiteks Saaremaal, kust ma ise pärit olen,
on see üpris tavaline.
Aga tööstuslikult on seda kasutatud alates 60.-st aastatest,
kus siis hakati valmistama keelistavat ainet marmelaadi.
Ja seda hakati tootma siis kalevi kommide tarbeks.
Sellises tootmisest on välja arenenud firma Est-Agar,
mis tegeleb sellega siiamani ja nõukogude ajal oli neil väga
suur turg erinevates liidumaades, mis on minu teada kohati
säilinud siiani ja ka eesti inimeste teadmises on kuidagi
see vetikast marmelaadi tootmine siiani kuidagi aktuaalne või,
või vähemalt mingisugune seos on säilinud. Eestis kasutatakse tööstuslikult ainult ühte vetikaliiki
eesti keeles agariku ladina keeles Fordsele harjunumblikaalist.
Seda leidub siis tööstuslikult kasutatavates kogustes
Saaremaa ja Hiiumaa vahel paiknevas Kassari lahes.
Seal kasvab see koos mitmete vetikatega millest kõige enam
levinud seal on ka Kogotüülust, Truncaatus
ja kokku on seda erinevatel hinnangutel umbes 150 kuni
200000 tonni ja iga aasta on õigus vetikate püüdjatel välja
püüda 2000 tonni. Kui me Eesti kontekstis räägime, et, et on üks-kaks,
võib-olla kolm firmat, kes tegelevad vetikate väärindamisega
siis Ida-Euroopa kontekstis oleme me selles suhtes
suhteliselt ikkagi ainulaadsed.
Siin lähimaades.
Selline tööstusharu puudub peaaegu täielikult.
Euroopa tervikuna on rohkem arenenud näiteks Prantsusmaa,
Hispaania, Portugal, Norra ja Suurbritannia. Seal on päris palju erinevaid firmasid, mis tegelevad
nii-öelda loodusliku vetikapüüdmise ja kasutamisega.
Vähem on juba neid firmasid, kes ise kasvatavad vetikat
ja see kogus, mida kasvatatakse, on marginaalne võrreldes
püütava vetikahulgaga.
Teisalt on Euroopa üha enam seadmast sihte,
et jõuda järgi vetikatööstuses ülejäänud maailmale,
mis on praegusel hetkel ikkagi väga palju paremini arenenud. See punkt on siis, kui paljudes teadus rahastustes
ja roheleppeprogrammides.
Ka Eesti riik on suhteliselt hästi toetamas selle suuna
arengut ja tänu sellele on meil avanenud ka mitmeid
võimalusi toetusi saada enda firma arendamiseks. Suuresti on väga lihtsad valdkonnad, milleks vetikat on kasutatud.
Aga kõige suuremaks ongi toit ja toidulisandid,
noh näiteks söögikõlbulikud vetikad, mis on jõudnud mujalt
maailmast Eestisse näiteks noori või muud sarnased,
muutunud üha sagedasemaks, samuti mikrovetikate lisamine
erinevatele toiduainetele.
Et samamoodi spiruliina ekstraktide pulbrite lisamine.
Et see on, see on kõige suurem valdkond. Teine asi, midagi kindlasti vetikatest väga palju tehakse,
on söötja, söödalisandid.
See on päris huvitav valdkond, näiteks kaladele suur loomadele,
sest suhteliselt hiljuti on avastatud, et teatud liiki
vetikate lisamine loomasöödale parandab kaalu juurde võtmist,
vähendab metaani teket.
Ja teatud uuringud on näidanud, et isegi kuni 70 protsenti
vähem metaani toodavad need lehmad ja suurloomad kellele on
seda lisandit toidus segatud. Ehk siis potentsiaalselt vähendab tunduvalt tulevikus ka
kasvuhoonegaaside teket ja võib väga suurt efekti omada
tuleviku kontekstis.
Teiseks suureks söödalisandiks, mida ma tahaksin ka välja tuua,
nastaks antiin, mis siis on lõhelihal värvuse saamisel üks
selline vaheühend, mida lõhed looduslikes keskkondades
kasvades saavad erinevatelt karpidelt ja koorikloomadelt aga kasvanduses,
kus neile antakse nii-öelda sööta. Kui sellist ühendit sööt ei sisalda, siis lõhe,
värv, liha värvus jääb hallikaks ja sellist ilusat sellist
isuäratavat roosakat värvust ei teki ja sellepärast on
hakatud suures mahus kasvatama vetikaid,
kellelt eratatakse astaks.
Antiini lisatakse lühe toidule selleks, et,
et lõhe saavutaks sellise ilusa roosaka värvuse.
Kolmandaks suunaks, mis meile endale ka huvi pakub,
on erinevad väetised biostimulandid. Neitsist toodetakse selleks, et asendada mineraalseid,
väetisi ja biostimulantide kontekstis just eriti,
et parandada taimede stressitaluvust ja muutena,
et erinevatele ebasoodsatele tingimustele vastupidavamaks.
Sellised bioostimulantide kasutamine on muutumas üha
populaarsemaks ka Eesti Talupidajate seas.
Aga äärmiselt aktuaalne on see Lõuna-Euroopas,
kus üha rohkem muresid on sellist väga drastilist
ja väga muutlike ilmaoludega. Kahtlemata ei saa vetikate valdkonnas välja tuua ka
nii-öelda neid ilusamaid ja huvitavaid valdkondi nagu
biotehnoloogilised rakendused või siis meditsiinilised
rakendused kus võimalusi on lõputult.
Investeerida on võimalik väga palju, aga tulemuseni jõuda on
ka keeruline.
Ja me ise oleme küll biotehnoloogilise suuna peal natukene vaadanud,
aga praegusel hetkel on see selline nii-öelda mõnes mõttes unistus. Kui me räägime erinevates valdkondades, mida kus vetikat
kasutada saab, siis tekib pahatihti ka küsimus,
et aga miks võiks üldse seda kõike vetikatest teha
ja kas see ka mingit lisandväärtust mingid lisad kasu annab
lisaks sellele, et, et see on lihtsalt võib-olla hea koht,
kust raha teenida.
Euroopas ja ka mujal nähakse vetikate kasutamisel suurt
potentsiaali just kasutamata ressursi tõttu
sest vetikate kasvatamine nii meres ei konkureeri toidu
tootmisega maaressursile ja seega ta annab sellise
lisajulgeolekuvõimaluse toidujulgeoleku vaatenurgast. Lisaks sellele on huvitav see, mida vist kohati vaatasin,
kuidas teatakse rohkem, et Läänemeri on väga tugevalt eutrofeerumist.
Ehk siis sinna satub kogu aeg pidevalt jõgedest
põllumajanduse jääkväetisi, mis jõuavad merre
ja mille tulemusena hakkavad seal vohama igasugused
mittesoovitavad organismid.
Noh, siin võib tuua näiteks kesksuvel sinivetikate vohamise
ja muud sellised näited, mis kokkuvõttes tähendab seda,
et, et merekeskkond muutub pidevalt halvemaks
ja neid viise, kuidas sinna keskkonda satuvad toitained vähendada,
on minimaalselt, ehk siis vetikate kasvatus
või karpide kasvatus. Praegusel hetkel minu teada muid alternatiivseid lähenemisi
ei olegi. Kahtlemata on vetikate tööstusel potentsiaal ka
suurt lisandväärtust luua.
Aga vaatamata sellele on Eestis ja ka Euroopas
vetikatööstuse areng ikkagi suhteliselt takerdunud.
Ja sellele on mitmeid põhjuseid, millel ma peatuksin
natukese aja pärast. Mis on minu enda isiklik kokkupuude vetikatega?
Mul ei olegi olnud väga suurt kokkupuudet varasemalt vetikatega.
Peale selle, et kuna ma olen Saaremaa on,
siis on sageli näha randades Ruiskuvaid vetikahunnikuid kui
ma ujumas olen käinud, teatud ujumiskohtades on seal
ja kesksuveks kasvanud väga ebameeldivat vetikat,
mille seest läbi ujutan suhteliselt.
Ütleme, et ebameeldiv. Natukene on mul kokkupuudet olnud selles kontekstis,
et ka meie oleme enda perega toonud mere äärest adru,
muid vetikaid, hinda peenarde peale väetiseks.
Aga esimene kokkupuude ettevõtluse suuna pealt oli mul siis
umbes viis aastat tagasi, kus siis jõulude paiku ühel
õhtusöögilaual hakkas isa minuga rääkima,
et meie külas elab üks mees, kes tegeleb vetikaäriga
ja otsib inimesi, kes tahaksid kaasa lüüa. Põhiline sõnum oli see, et vetikas sisaldab väga kalleid ühendeid,
mille eraldamise kohta on juba mitmeid artikleid. Alguses tundus väga selge, lihtne, huvitav projekte,
aga ma olin alguses ka väga naiivne ja ilmselt siiani sellepärast,
et kui me sellega tegelema hakkasime, siis hakkas selguma
üha enam takistavaid asjaolusid ja erinevaid probleeme,
mille lahendamisega Siimanni tegelema.
Aga sellele vaatamata umbes poole aasta jooksul suutsin
leida inimesi, kes oleksid huvitatud minuga selle selle
projekti arendamisest. Ehk siis sügisel 2017 asutasime siis firma vetika OÜ koos
kahe vetikapüüdja ja kahe sõbraga ja astusime biotehnoloogia kiirendisse.
Pärast seda oleme astunud veel mitmetesse kiirenditesse
põhimõtteliselt kõikidesse organisatsioonidesse,
kes on näidanud huvi meie suuna arendamise vastu.
Suureks abiks on olnud näiteks Tartu biotehnoloogia pargi
inkupatsioonist olemine.
Võib-olla kõige esimene kõige huvitavam üritus oli balti
sinise biotehnoloogia liidu avaüritus, kus me siis esimest
korda tutvustasime enda ideed hakata Punamit,
kast tootma punast pigmenti dekoritriini,
mida võiks siis kasutada näiteks biotehnoloogiatööstuses. Aga nüüd tuleb välja, et sellel võiks olla potentsiaalseid
rakendusi ka väga erinevates valdkondades.
See oli väga põnev üritus just sellepärast,
et me seisime siis hulga teadlaste ees kes olid siis
erinevate instituutide või laborite juhid
ja saime sealt väga palju häid kontakte ja. Kahtlemata on kõik suuremad rahastused olnud meile väga
meeldejäävad kaasa arvatud erinevad teadus,
rahastused, kiirendid, prototroni võistlused,
suure rahastuse võitmine ja nii edasi, aga nii mõnedki uned
erinevad rahastused lihtsalt antud meile selleks,
et meie ideesse usutakse ja meil on väga hea meel,
et ka näiteks Maaülikooli Polli üksus, mis tegeleb siis
taimebiomassi väärindamisega, leidis, et,
et ka neile pakub huvi meie aitamine ja meiega koostöös
erinevate projektidele rahastuse otsimine. Üheks kõige inspireerivamaks kiirendiks,
kus meil on olnud võimalus osaleda, on, oli Portugalis mis
ei olnud mitte niivõrd sellest tingituna,
et kui palju me oleks raha saanud või kui palju oleks kasu
saanud vaid pigem selline suhtumine keskkonnasäästlike
ideede arendamisse ja sealne nii-öelda päästame maailma,
päästame ookeanid ja see suhtumine oli, oli väga inspireeriv
ja see siiamaani juhib meid meie arengutes. Sellise teadusmahuka ettevõtte arendamist ei saa läbi viia
ilma arenduspartneriteta, milleks on kahtlemata ülikoolid.
Olles ise ülikoolidega seotud, on meil kõige parem kontakt
olnud Tartu ülikooliga aga lisaks sellele ka muidugi Tartus
oleva maaülikooliga ja Tallinna ülikooliga.
Kõige raskem on meil ühist keelt olnud leida Tallinna
tehnikaülikooliga eksist Alttekiga.
Aga see võib olla lihtsalt tingitud sellest,
et, et kellega me konkreetselt seal suhelnud oleme. Üldiselt võib ülikoolide õhk kohta öeldi,
et, et see on väga indiviidispetsiifiline,
ehk siis osad teadlased on olnud väga sõbralik
ja väga abivalmid, teised mitte niivõrd.
Aga sellest ei ole ka midagi.
Oskused ja masinapark, kui on ülikoolidel suhteliselt esinduslik.
Aga kahjuks on see fokusseeritud ainult laboriskaalal
ehk siis laboris kolvi-is on võimalik teha igasuguseid
huvitavaid katseid, aga järgmist etappi,
mida on just tööstusel vaja, pilootskaalal seadmeid suuresti
puudub või on äärmiselt minimaalselt. Meil endal on olnud vaja erinevaid läbivoolutsentrifuuge,
suuremaid filtratsiooniseadmeid ja muud sellised
spetsiifilisemad mis on äärmiselt gurukas lihtsalt
testimiseks osta ja nii-öelda teenusepakkujad mujal Euroopas
on on ka äärmiselt kulukad, et see on ka sageli üks nendest põhjustest,
miks teadusmahuka biotehnoloogia arendamine kipub toppama jääma.
Samas meil on õnnestunud leida mõned biotehnoloogiasektoriga
seotud inimesed, kellel on sellise tööstuse arendamisel
kompetents aga ka neid on olnud suhteliselt kulukas kaasata. Et kogu selle eelneva töö kogunenud nelja aasta tulem on
siis kulmineerunud sellel aastal Euroopa-ülese
teadusrahastuse saamisega eranit mille käigus meil avaneb
võimalus järgmise kolme aasta jooksul töötada välja
metoodika agariku väärindamiseks ja võiksid valmidega
tootmiseks kõlbulikud lõpp tootnud.
Kui meie algne idee oli alustada pigmendi eraldamist,
mis tundus meile kõige potentsiaalika ja ka huvitavam siis
praegu me oleme jõudnud ka selleni, et, et me peame lähenema
nii-öelda ringmajanduse kontseptsiooni silmas pidades
ehk siis võtma kasutusele kogu biomassi,
mis antud vetikas meil sisaldab ehk siis valgud,
keelistavaine bioostimulant, ehk siis me tahame näha selle
projekti jooksul, mida ja mismoodi on võimalik meie meile
huvipakkuvast vetikast üldse eraldada. Kui nüüd minna ettevõtluse teaduse suuna peale,
siis mis te arvate, mis võiksid olla peamised põhjused,
miks üks noor teadlane võiks teadussuunalt ettevõtlusse liigud,
kui ta tegelikult neid erinevaid põhjuseid võib olla väga
mitmeid ja need on taaskord väga inimesekesksed.
Aga minu enda soov ettevõtluse suunas areneda tekkis umbes
2014. 2015. aastal.
Ja selleks oli tegelikult päris mitmeid erinevaid põhjuseid. Kahtlemata üks, mida, mida alati tahetakse välja tuua,
on teadusrahastus.
Et selleks ajaks oli ka ka minuni jõudnud see arusaam,
et teadusrahastus on suhteliselt alarahastatud
ja inimesed konkureerivad, et väga-väga heal tasemel
teadusgrupid konkureerivad sellel samal rahale ja,
ja selle raha hulk on siis jäänud juba kasvõi 10 aastat on
jäänud samaks või on vähenenud. Nüüd õnneks toimus küll muutus selle ühe protsendi
kasutusele võtmisega SKP-st, aga sellele vaatamata on
teadusgruppidele raha suhteliselt vähe jõudnud.
Pigem on see läinud ettevõtlussektorisse
ja ettevõtlusega seotud projektide arendamiseks.
Teiseks on kahtlemata ka ebakindlus tööturul teadustööturul
üldiselt sellepärast et tegemist on ikkagi projektipõhise
teadusrahastusega ehk siis iga nelja viie aasta tagant on
sul võimalik töötuks jääda. Ja sellel hetkel oled sa juba tippspetsialist
spetsialiseerunud väga spetsiifilisele nichile.
Ja kui sa rahastusest ilma jääd, siis Eestis sul
alternatiivseid töökohti on suhteliselt võimatu leida.
Kuigi ma statistikat otseselt uurinud ei ole,
on loodusteaduste, sealhulgas füüsika, geenitehnoloogia
ja muude sarnaste suundade õppijatel, kes on doktorantuuri astunud.
On suhteliselt sage komme, et doktorantuuri jooksul võetakse
endale lisaks ka IT-sektorist aineid ja selleks,
et siis pärast doktorantuuri lõppu koheselt IT sektorisse
üle minna kus siis nii-öelda töövõimalused
ja palga konkurentsivõime on palju kõrgem võrreldes sellega,
mida pakutakse näiteks kas või füüsikutele. See on selline üldine taust, et raha on vähe ja,
ja nii edasi.
Aga samal ajal peaks hindama enda konkurentsivõimet.
Selleks on väga hea võimalus näiteks doktorantuuri alguses
struktuuri keskel proovida aru saada siis sellest,
et kuhu sa ise nagu sobitud, sest et ega teadustöö kogemust
ei saa ilma teadustööd tegemata ja aru saada sellest,
et kui hea sa oled, tulebki sellel perioodil. Ja kuna mul endal on tekkinud selline tunne,
et ma võiksin olla konkurentsivõimelisem just sellise
nii-öelda teaduse ja ettevõtluse vahepeal,
siis see on ka kahtlemata soosinud sinna suunda vaatamist.
Üheks põhjuseks, miks sageli teadlased vaatavad siis kas
ettevõtluse poole peale või rakenduslikemate projektide
peale on see, et näha, kuidas uus teadmine jõuaks
katseklaasist maailma sageli, eriti veel,
kui me räägime baasteadusest, siis me võime küll uurida väga
huvitavaid asju, aga sageli need reaalelus rakendusse ei jõua. Üheks põhjuseks, miks võiks tahta ettevõtluse suuna peale minna,
on olla enda peremees.
Aga sageli eriti veel arvestades seda, et ma ise olen
ettevõtlusega seotud perekonnast kipub see olema küll vastupidi,
et ettevõtluses oled sa pigem iseenda ori,
aga vähemalt sa saad ise valida, millal sa neid töid siis
tegema pead. Kogu selle õppeprotsessi jooksul kui ma otsisin endale valdkonda,
milles ettevõtlussuunda arendama hakata tekkisid mul väga
erinevad ootused firma arengule.
Näiteks ma tahtsin, et tegemist oleks huvitava valdkonnaga,
sest olgem ausad, enamus teadlasi tegelevad teadvusega sellepärast,
et see neile huvitav, mitte sellepärast,
et, et mis nad selle eest raha saavad või,
või ka mis kasu sellest. Kindlasti on siin ka erandeid.
Tegemist peaks olema potentsiaalika valdkonnaga,
mis oleks konkurentsivõimeline.
Tudengina seda päris keeruline hinnata, et mis,
mis valdkond konkurentsivõimeline võiks siis olla.
Kui me räägime näiteks eesti kontekstist Euroopast
ja siis veel, kui me jõuame Hiinaga konkurentsivõimelise
ettevõtluse arendamisega, siis läheb see asi kohe päris keeruliseks. Kui tekib küsimus, et, et miks üks teadlane võiks
või peaks olema samal ajal ettevõtja siis tegelikult ma arvan,
et teadlane ei peakski olema ettevõtja.
Aga kui mõnel teadlasel on ettevõtlussoov,
siis teadvusest ettevõtlusminna on kindlasti tunduvalt
lihtsam kui vastupidi mis tundub täiesti võimatu olevat.
Aga ettevõtlusel ja teadvusel saab väga palju paralleele tuua.
Näiteks peab õppima väga hästi toime tulema ebaõnnestumisega
nii ettevõtluses kui ka teaduses, kus enamasti tulevad
ebaõnnestumised ja vahel üksikute läbimurded õnnestumised. Mida tähendab olla teadlane ja ettevõtja samal ajal?
Ma leian, et juhtivteadlane ongi ettevõtja.
Ehk siis, kui sa oled teadlane, kes taotleb erinevaid
rahastusi siis sa põhimõtteliselt oledki ettevõtja
ja ma ei näegi seal mingit suuremat konflikti.
Probleem on lihtsalt selles, et kui teadlane teeb oma tööd
väga hästi ja kasutab oma raha vähem, kui seda tegelikult on
siis tal võetakse enamus rahast ära. Kui ettevõtja teeb oma tööd edukalt, siis saab ta selle raha endale. Tulevikke mida võiks vetikatest veel teha
ja kuhu see valdkond võiks liikuda?
Tulevikus me ilmselt näeme vetikatest pärit komponent üha
enam oma igapäevaelus.
Ma arvan, et see on pigem reaalsus ja see on sarnane nagu sojaga,
mida igale poole sisse pandakse, sellepärast et on kõige
odavam komponent, kust valku saada.
See, nagu me praegu elame, kus me sööme väga palju erinevaid
lihatooteid tulevikus muutub see tõenäoliselt ikkagi ainult
üksikute privileegiks ja enamus inimesi peavad hakkama
toituma väga erinevatest, et need toiduainetest
ehk siis valk võib tulla näiteks vetikatest aga samal ajal
tehakse ka palju tööd, et nüüd seda eraldada siis
erinevatest taimedest või putukatest. Ehk siis kokkuvõttes see maailmapilt võib minna palju kirju maks,
kui me seda praegusel hetkel oskama ette näha. Peamised takistused praegu vetikatööstuse arendamisel minu
arvates on tööstusliku biotehnoloogia sektori madal kompetents.
Ehk siis meil pole spetsialiste, kes aitaksid teadusmahukat tööstust,
biotehnoloogia sektoris arendada.
Meil on olemas mõned edulood, aga neid võiks olla rohkem
ja rahastusima ja tegelikult ei peakski praegusel hetkel
takistuseks vaid pigem on see küsimus, et kuidas seda raha
kõige efektiivsemalt kasutada. Ma arvan, et vetikel, sealhulgas ka punavetikatööstusele,
on Eestis kindlasti väga suur potentsiaal.
Aga kindlasti on see madalam kui fintech
või mõni muu ITL baseeruv teenuseid pakkuv sektor.
Kus siis kas võib toimuda äärmiselt kiiresti vetikat kahjuks
nii kiiresti ei kasva. Minu enda suur eesmärk on see, et ma saaksin üles ehitada
eesti punavetika jätkusuutliku ja keskkonnasõbraliku
ettevõtte mis võimaldaks rahastada ka edaspidiseid,
teadus-arendustöid taastuva bioressursi kasutuselevõtmisel.
Mis siis kindlasti peaks piirduma vetikatega.
Ja eriti tore oleks seda teha Saaremaal kadakate vahel. Kokkuvõtteks tahaksin siis öelda, et vetikatööstuse
algusjärgus nii Euroopas kui ka Eestis ja võimalusi on seal
väga palju.
Kahjuks on kompetentsi veel suhteliselt vähe
ja keeruline on alustada, aga ma arvan, et ka see on
vaikselt muutumas.
Uue või kasutatava biomassi kasutusele võtmine on kindlasti
muutumas üha jätkusuutlikumaks. Seda võiks soodustada tulevikus võimalik subsideerimine.
Näiteks kui sa kasvatad vetikaid meres, usun,
et arendustegevust on võimalik, kui teha antud suunal lõputult,
ilma, et oleks probleemi, et võiks igav hakata.
Mis on ka olnud üks minu eesmärkidest. Ma vaatasin kõige suuremaid tootegruppe,
kuhu võiks vetikast pärinevaid komponente suunate.
Tegelikult on see spetsiifika tunduvalt laiem sellepärast et
nagu kõik vetikad on erinevad.
Nad sisaldavad ka erinevaid komponente ja ühed sisaldavad
rohkem erinevaid pigmente, teised sisaldavad rohkem antioksüdante,
kolmandad sisaldavad rohkem õlisid.
Ehk siis need suunad sõltuvad vetikaspetsiifilisust. Kui me räägime näiteks meie karikust, siis sealt pärinevat
Purcell ära või seda keelistavat ainet, et on hakatud üha
enam kasutama näiteks geelide komponendina erinevates
kreemides teatud patentide, seal näha, et seda kasutatakse
ka tselluliidivastase kreemi, siis hakkavad sealt tulema
igasugused muud asjad, mis selle ümber nii-öelda sobituma hakkavad. See maailm ongi äärmiselt komplitseeritud.
Tavaline lähenemine on see, et näiteks mikrovetikate puhul
kasvatatakse vetikaid mingil kindlal eesmärgil,
näiteks astaks antiini saamisel või mõne muu pigmendi või,
või mõne muu ühendi saamisel ja ülejäänud biomass
kasutatakse siis nendesse suundades, kus,
kuhu seda on võimalik suunata.
Üldiselt, praegusel hetkel on maailmas tööstus arenenud niimoodi. Kui saadakse see üks kõige huvitavam komponent kätte,
siis ülejäänud materjal on tegelikult jääk prügi.
Aga kohe varsti ei ole see enam jätkusuutlik
ja see ei ole realistlik, et suurtes massides materjali
lihtsalt ära visatakse, sellega konkurentsivõimeline,
sest üha enam võetakse kasutusele ringmajanduse kontseptsioone,
mille eesmärk on kogu seda tootmisahelat üles ehitada niimoodi,
et midagi enam alles ei jääks. Prügi vähendamine ja tegelikult on ka ette jälle kasulik.
Aitab kokku hoida kulusid igasuguseid keskkonnareostusmaks
ja ka sellise turunduskampaaniate kontekstis on see üha enam
kasutust leida. Tavaliselt on kõige suuremaks takistuseks majanduslik jätkusuutlikkus.
Kuigi on olemas igasuguseid huvitavaid meetodeid selleks,
et kogu seda materjali kasutusse võtta, ta ei ole ta teiste
sektoritega konkurentsivõimeline.
Ehk siis, kui me räägime näiteks valkude kasutusele võtmisest,
siis me peame konkureerima ikkagi sojaga
ja muude selliste väga odavate valguallikatega millega
väiksemates kogustes ei pruugi lihtsalt
konkurentsivõimelised olla. Ja sellisel juhul ei ole mõtet sellist toodet turule tuua. Mis ringmajanduse kontseptsiooni kasutades võiks olla
nii-öelda lahendus ongi asjaolu, et kui me võtame kõige
kallimad komponendid kõigepealt välja siis järgi jääva
bioressursi väärtus läheb hästi madalaks.
Ja nüüd, kui me saame sealt kasvõi midagi tagasi juba,
on ka parem, kui, et me maksame ise peale selle nii-öelda
ladustamise või äraviskamisega seotud kulude katmiseks.
Aga üldiselt on see majanduslik aspekt on kõige suurem
probleem ikka samamoodi vetika kasvatamisel. Vetika kasvatamine on mis oli 100 korda kallim kui vetika
püüdmine lihtsalt ja kui sa tahad võtta kasutusele
kasvatatud vetikat, sul peab olema väga hea arusaam,
kuidas sa suudaksid seda jätkusuutlikult teha.
Ja see on ka üks suund, millega me peame pidevalt tegelema. Kui me räägime praegu vetikatööstuse arendamisest,
siis seal on võimalik jõuda selle piirini,
et ta on äärmiselt kasumlik aga see tähendab seda,
et me peame oskama sellest materjalist toota kõrge
lisandväärtusega tooteid, mida me praegusel hetkel ei oska.
Ja sellega meie ettevõtte tegelebki, et me proovimegi püüdma
Tabavetika väärindamise kontekstis aru saada,
et kui palju lisandväärtus, kust me suudame seal tekitada
ja kas siis sellisel juhul oleks kasvatatud vetikaga kasutusele,
mine ka jätkusuutlik püügivetikaga on igal pool seesama mure. Et teda on ikkagi suhteliselt vähe.
Ehk siis biomassi kättesaadavuse limiteeriv faktor
ja see seab firma arengule ühel hetkel tahtmatult piiride.
Ja selleks, et seda piiri ületada, peame me hakkamegi
tegelema vetikakasvatamise arendamisega.
Ja see kasvatusareng on samamoodi nagu kõik teised asjad.
Et alguses on suhteliselt kulukas, aga me peame jõudma nende meetodit,
mille puhul siis see kulukus on viidud minimaalseks. Ja praegusel hetkel on see ka üks valdkond,
millega tegeletakse igal pool maailmas. Ma ise usun, et vetikatest pärinevate komponentide
kasutusele võtmine on ikkagi selline pidev
ja loomulik protsess, mida kindlasti saab kiirendada.
Aga nii mõneski mõttes on see seotud kliendi harimisega.
Ehk siis, et kuidas tekitada inimestes uusi harjumusi
ja uut sorti suhtumist.
Et inimesed kipuvad ikkagi pelgama seda,
mis on uus ja mis on võõras. Eriti kui me räägime toiduainetööstusest.
Aga samal ajal ma ise näen, et viimase paari aasta viie
aasta jooksul on see tendents juba päris palju muutumas
ja üle Euroopa tehakse selle nimel ka päris palju tööd,
et, et inimesed harjuksid selle mõttega,
et, et uued süsiniku allikad puuet suhkruallikad,
valguallikad on, on selline nii-öelda loomulik jätk sellele
toiduohutuse teemalisel arengule. Ettevõtluse suuna peale minnes olema kõige rohkem õppinud
ilmselt suhtekorraldust ja sellest, et kuidas saada aru,
mis ühte või teist inimest motiveerib.
Kaasa arvatud muidugi asjaolu, et, et et inimesed,
kellega ma olen firma loonud, on väga erineva taustaga väga
erinevate soovide, ambitsioonide harjumustega
ja kuidas seda kõike niimoodi kokku panna,
et et ei tekiks konflikte või õigemini, kuidas konflikte lahendada. Selles suhtes on see olnud kindlasti äärmiselt õpetlik. Ettevõtjal peab olema mingisugune plaan.
Kui ma midagi kindlasti välja ütleksin, siis tõenäoliselt
see täide ei lähe.
Sellepärast et, et kõik meie protsessid on toimunud
tunduvalt aeglasemalt, kui me oleksime oodanud.
Aga selge on see, et, et viie aasta perspektiivis meil
kindlasti on oma tootmine.
Küsimus on nüüd selles, et, et kuivõrd mitut erinevat toodet
me siis suudame toota? Ma olen selles suhtes ikkagi pigem nii-öelda teadlase lähenemisega,
et, et mul on pigem olnud eesmärk leida neid nii-öelda
toimivaid tooteid.
Need rahalised numbrid, et kui palju on,
meil peaks olema käivet, selleks ajaks ei ole olnud mul
niivõrd esmatähtis.
Aga selge on see, et viie aasta pärast me võiksime olla
ikkagi jätkusuutlik firma. Kõikide sektoris on konkurents ja me oleme ise täheldanud
pigem seda, et parem on olla sektoris kuus konkurendid,
kes teevad sarnaseid asju, kui, et minna sektorisse,
kus ühtegi konkurenti ei ole, siis sa pead kõike algusest
peale alustama, kaasa arvatud ka lõppkliendi õpetamist.
Ehk siis noh, selle pigmendiga Fekordite ring on meil nagu
see probleem olnud, et et seda turul ei ole.
Meie soov, on see kasutada kosmeetikas või siis toiduainetööstuses,
aga kuna ta on praegusel hetkel niivõrd unikaalne
ja seda suurtes mahtudes kuskilt saada ei ole,
siis keegi seda kasutada ka ei oska. Ja sealt tekivadki kohe ühed barjäärid, millest üle saada on,
on suhteliselt keeruline.
Ehk siis mõnes mõttes on jah, paremal selles sektoris,
kus on juba konkurendid ees, kus osatakse seda konkreetset
komponenti kasutada.
Teine probleem, mis meie firmal on olnud,
on see, et me ei ole tüüpiline startup.
Tüüpilise startupil on üks kindel probleem,
üks kindel lahendus ja ja püüaks selles ühes asjas olla
äärmiselt efektiivne. Meie probleem on selline mitmetahuline, see,
et meil on juurdepääs mingisugusele kogusele ressursile,
mida praegusel hetkel ei kasutata.
Ta ei ole otseselt probleem.
Nüüd me peame leidma probleemi, mida selle selle biomassiga
saaks lahendada ja nagu välja tuleb, siis tegelikult neid
probleeme on väga erinevaid, aga startup lähenemine selles
kontekstis ei sobitu väga hästi, sellepärast et startup on
üldiselt väike ja ja kui me hakkame kõikide asjadega korraga tegelema,
siis kaob fookus väga kiiresti ära ja, ja sellises olukorras
tavaliselt ei jõuta mitte kuskile. Ehk siis praegusel hetkel me tegeleme nende erinevate
komponent Tiide korraga eraldamise lahenduste väljatöötamisega,
ent tänu sellele, et me suutsime selle teaduse rahastuse
saada ja tänu sellele, meil on nüüd mitmed erinevad
partnerid nii Norrast, Taanist, Lätist ja mujalt,
kelle abil me, me saame efektiivsemalt neid protsess läbi katsetada.
Kui selliseid teadvuse rahastusi ei oleks võimalik saada,
siis sedasorti ettevõtete arendamine oleks äärmiselt
keeruline ja kahtlemata äärmiselt kulukas. Teadlaste öö festival 2021.
Teadvuse superkangelasi.
