Teadlaste öö festival 2021.
Teadvuse superkangelasi. Tervist. Mina olen Ester Oras, ma olen Tartu Ülikooli arheoloogia
ja analüütilise keemia kaasprofessor.
Ja mind võiks vist nimetada kaartšokeemikuks.
Ma mõtlesin tänase loengu pealkirjaks eestlaste muinastoit
räimest kinni.
Ja ma tahakski rääkida siis sellest, missugune on see
eestlaste muinasaja toitumise tava ja kuidas see aja jooksul
on muutunud. Aga võib-olla peaks alustama sellest, et mida see
arheogeemik teeb, mida arheogeemia tähendab?
See on tegelikult küllaltki lihtne, ma olen arheoloog,
kes oma igapäevases töös kasutab tegelikult
loodusteaduslikke meetodeid.
Ja mitte niivõrd ei kaeva väljas välitöödel,
vaid kaevata kogudes ja teeb oma igapäevast tööd laboritingimustes,
ehk siis ma olen väga suur sõber pipeteerimisega
ja igasuguste mõõta instrumentidega alates mikroskoopidest
lõpetades täiesti tipptasemel massi spektromeetri,
aga ja minu põhiline uurimistöö fookus ongi siis mineviku
toidukultuur ja osalt sellega seotud siis ka minevikku. Tervis. Meie Arkemi uurimisgrupp tegelikult on küllaltki
noor aga väga, väga tegus olnud ja ma tahan öelda,
et ma olen väga tänulik kõigile nendele inimestele,
kes meie grupis aktiivselt tegusad on ja sama võib-olla
isegi entusiastlikumad, kui mina seda seda valdkonda veavad,
ilma selle tiimita.
Ilmselt ei oleks ka seda lugu siin, sest et paljuski see,
mida ma räägin, on jah minu enda uurimistöö,
aga tegelikult ka väga palju minu heade kolleegide tehtud avastused. Võib-olla alustaks sellest, et mis asi üldse arheoloogia on?
Arheoloogia, ehk muinasteadus on siis mineviku uurimine
ja võib-olla see kõige suurem erinevus tavapärasest ajaloost on,
on see, et me Meil ei ole kirjalikke allikaid,
millega minevikku uurida ja seetõttu on arheoloogia
definitsioon natukene võib-olla niisugune kahe teraga mõõk.
Et ühest küljest oleme me nii-öelda ajaga piiratud
ehk siis uurime perioodi, kus kirjalikke allikaid ei olnud
muinasajast siis keskaja hakuniiase muinasaeg võib-olla
isegi mitu miljonit aastat tagasi. Teisest küljest see oluline aspekt arheoloogias,
mida me teeme, on esemete kaudu inimtegevuse uurimine
ja mitte ainult sõna otseses mõttes esemed,
nagu tool, laudja, kruus, vaid ka muistsed objektid maastikul,
linnamäed, asulakohad, kalmed sinna, lisaks siis ka peale
nende esemete tegelikult ka niinimetatud ökofaktid,
mis on siis inimluud, loomaluud, taimejäänused
ja meie ampluaa ongi hästi suur. Me uurime inimeste surma, nende kurbust.
Me uurime igapäevast elu, inimeste prügi,
ühesõnaga kõik see, mis ka praegu meie ümber on.
Meie püüame siis sellest aru saada nii nagu see oli
minevikus just esemete põhjal, tõsi, tegelikult arheoloogia
ilmtingimata pea olema piiratud ajalise määratlusega kuni
kirjalikud allikad, sest et väga aktiivselt ka praegu
tehakse veel näiteks teise maailmasõjaarheoloogiat ka
kaasaja arheoloogiat prügimägedel kaevates,
et inimeste tarbimisharjumusi tuvastada,
nii et tegelikult see ampluaa on hästi palju laiem. Ja sellist mineviku uurimist ja esemete kaudu uurimist on
tegelikult meil siin Eestis tehtud küllalt kaua.
Mul on hästi hea meel tegelikult märkida,
et Tartu Ülikooli arheoloogia pidi eelmisel aastal tähistama
sajandat juubelit.
Aga loomulikult suured tähistamise pidustused.
Pakanalid jäid ära arusaadavatel põhjustel.
Nii et sellel aastal on meil siis 101 aastat arheoloogia
õpetamisest Tartu Ülikoolis. Aga kuidas minust sai arheoloogia arheogeemik?
Ma annan selle peale viimasel ajal päris palju mõtlema pidanud,
sest et seda minult tihti küsitud ja oli ka mul tegelikult
väiksena ma ei teadnud sugugi, et minust arheoloog saab.
Tõsi, Indiana Jonesi filmid meeldisid mulle alati väga.
Hiljem ma sain aru, et need on natukene utreeritud vormis arheoloogia.
Aga ma arvan, et minu jaoks esimene äratundmine,
et mulle meeldivad asjad jõudis kätte kusagil lapses,
ma pean tunnistama, mulle ei meeldinud väga lugeda. Mulle meeldis väljast rüübata ja kõige ägedamad kohad
tegelikult olid hoopis siuksed, prügimäed
ja kolikambrid, et seal ma võisin tuuseldada tundide kaupa.
Igasugune süstematiseerimine, mis on Kaarheoloogia s üks
väga oluline osa, ema nööbikarp võttis nagu tunde minu
imelisest ajast, et seda siis sorteerida
ja paika panna, veel parem, kui tema ehtesahtli kallale sai.
Et siis selline esemed, teiega kogemine,
eksperimenteerimine, see on see, mis, mis mind nagu sütitas,
teisest küljest ma olin väga, kõlab naljakalt aktiivne unistaja. Et ma võisin ka tunde lihtsalt istuda ja mõelda,
mis tulevikus olema saab, või siis mis minevikus olnud on
ja just minevikus olnu hakkas minu peas ringi käima,
tänu siis ajalooteemalistele filmidele võisin lõputult
vaadata igasuguseid sõjafilme, mulle väga meeldisid lapsena
need juba aga loomulikult igasugused lossid,
printsessi teemat, see oli niisugune, et kus ma siis nagu
ja eriti siis, kui selle lossi või muuseumisse kohale minna,
seda imelist sõrmust vaadata või siis lossi kägisevatel
treppidel ringi käia. Et see oli minu jaoks niisugune ajarännaku asid,
ma justkui tundsin, et ma saan päriselt justkui elus teha
ajarännakut ajas tagasi ja need esemed ja kontaktesemetega,
et mul seda võimaldab.
Tunnen siiamaani nagu ihukarvad lähevad endiselt püsti,
et, et see on nagunii alles, et kui ma kui ma kaevan üles
noore naise, kes on õnnetul kombel surnud aktiivses eas
ja tema pea ümber on, on, on pärg, mis näitab seda,
et on just naisele mineku eas või selline noor naine,
et see, see lugu, mis käima läheb tänu nendele jäänustele,
see on nii intiimne, isiklik ja see räägib nii palju sellest
inimesest ega toonasest ühiskonnast või seesama asi,
et võtad nagu 6000 aastat vana potikillu
ja paned oma sõrme vastu seda sõrmejälge,
mis selle potitegija selle nõutegemise käigus on sinna nõu
külje fragmendile jäänud ja sa saad oma sõrme sinna vastu panna,
et see on nagu otseses mõttes aja puudutus. Sa saad kontakti nende inimestega.
Ja see on see, mis, nagu mind meeletult sütitab selle
arheoloogia koha pealt anda minevikule värv
ja maitse, kogeda neid inimesi, olla justkui osa neist
keemia olles maalaps samas mulle väga niisugune reaalne teema,
loogiline käega katsutav ja tõestatav informatsioon
samamoodi hästi oluline.
Ja ma arvan, et keemia osas võib olla eraldi,
tahaksin tegelikult esile tõsta oma legendaarset,
et põhikooli keemiaõpetajat Neeme Kati, kes Jõgeva
ühisgümnaasiumis minu arust ka kõige tuhmimat pead suutis
vähemasti natukene keemialainele viia. Ja ma arvan, et tema süsteemsus ja kõige paremas mõttes
täiesti fanaatilised skeem ja õpetamise osas jaa,
jaa. Ja keemia kui teaduse osas oli see,
mis ilmselt ka mind hästi palju sütitas,
panin reaalainetes päris hea keemia oli mul absoluutselt lemmik.
Siiski keskkooli minnes gümnaasiumis ikkagi humanitaaria
ja eriti ajalugu jäi ikkagi väga tugevalt domineerima,
samas olles humanitaarklassis ma gümnaasiumi ühe lõpueksami,
tegin keemias selleks kõige paremini. Mulle öeldi, et mine keemiat õppima.
Mulle meeldib ajalugu ja nii see läks kuni siis sinnamaani,
et kõik varasemad kraadid said tehtud arheoloogias.
Ja kui ma olin Cambridge'is doktorikraadi tegemas,
siis mulle jõudis kohale, et tegelikult on olemas niisugune
tugev teadusharu nagu laboratoorne, arheoloogia
või arheoloogia teadus nagu reaal-ja loodusteaduste mõttes,
sest et seal oli suur suund hästi tugev. Sealsed inimesed on hästi aktiivsed, oli palju loenguid
sellel teemal.
Ma sain aru, see on nüüd see koht, kus tegelikult minu kaks
armastust liituvad ja sünnitavad ühe imeilusa lapse mille
nimi võikski olla arhio keemia ja esimene nii-öelda minu
enda suursoosik oligi just nimelt toitumise uurimine
ja ennekõike just savinõudes, sest et ma tundsin,
et olles arheoloog, savinõusid, ma tunnen tüpoloogia
ja muuseas piisavalt hästi, aga nüüd ma saan ka kätte selle,
mida nendes nõudes tehti, mida need inimesed sõid läbi ajastut,
mis iganes perioodist ja see oli nagu siuke Vuao. Ja ma sain kohe aru, et sellega ma tahan tegeleda,
et kuule, kuule, kuule, et sul on hoopis teoreetilise
arheoloogia taust, et see nagu see on nagu kõige raskem asi,
umbes mis seal praegu siin nagu tahad teha?
Ei, mina olen otsustanud, et on raske, siis on raske
ja see tegelikult see õppetund, kus osad laborite juhid
tahtsid mult hoogu nii-öelda maha tõmmata,
lihtsalt heasüdamlikust soovitusest on mul siiamaani meeles
iga kord, kui keegi mulle ütlevad, tead see äkki ikka noh,
see natuke liiga keeruline või ma ise tunnen,
pahandas see analüüs on küll niisugune, et ma vist seda ikka
päris ei kuma tookord sain, kui ma sain selle hüpe tehtud
arheoloogiast keemiasse, siis ma saan no peaaegu et kõike. Ja ma arvan, et seda on hästi oluline inimestelt,
nagu meelde tuletada aeg-ajalt enda neid äratundmised,
kus ma mõtlesin, et ma ei saa, aga ma sain,
järelikult on kõik võimalik, kõik, millest sa saad unistada,
on on tehtav. Jäingi siis just nimelt selle biomolekulaaranalüüside peale
käisin väga paljudes laborites õppimas, ma olen ääretult
tänulik kõigile nendele inimestele, kes olid nõus täiesti
humanitaartaustaga inimeste oma laboritesse oma masinate
kallale laskma.
Ja 2015 juba olingi analüütilises keemias.
Tänu jällegi väga oluline isik.
Ivo Leito, analüütilise keemia professor Tartu Ülikoolis,
kes jälle oli üks inimene nendest, kes, kes lubas mind oma
väga kallis instrumentide kallale ja oma ägedatesse laboritesse,
nii et järeldoktorantuur juba puhtalt oligi siis savinõudes
toidujäänuste analüüs biomolekulaarmeetoditega. Ja ma pean ütlema, et tegelikult ma tunnen järjest järjest rohkem,
et ma elan väga õnnelikul ajal, sellepärast et just nimelt
biomolekulaaranalüüsid arheoloogilist materjalist on
praeguse põhiline valdkonna, teda ei saa võib-olla enam
nimetada läbimurdeks, aga see on see, kus praegu meeletult
palju toimib.
Toimub. Need arengud on hästi kiired ja me saame siin rääkida.
Algusaeg on võib-olla natuke rahulikum, 1950.-te radio süsinikdateerimine,
aga tegelikult see suur buum hakkas pihta. Ta kaheksakümnendatel üheksakümnendatel osales Eesti
päritolu vana DNA uurijas fante päevo kes on väga ägeda raamatu,
mis on eesti keelde tõlgitud.
Soovitan kõigil lugeda, kuidas teadlane unistab
ja teeb, et tema vana DNA uuringud on siin,
et ühed ühed olulisemad, sest et see, mis tänu temale
ja tema tudengid teleakas arheoloogias Arho geneetikas
toimuma on neid lainetusi ja neid ma ütleks,
tsunamisid me siin praegu näeme ja sööme igapäevaselt,
et mida me vana DNA nüüd juba suudame teha,
eks ju. Hominiidid jaa, jaa. Inimeseks olemine, olemuse ja kujunemise,
niisugune pikaajaline lugu.
Pärilussuhted, kes on kelle emad, isad, õed-vennad,
onud, tädid ka muinasaja kontekstis, mis muidu oleks täiesti mõeldamatu,
kuidas muud moodi, kui kui DNAga seda üldse saaks tuvastada
siis patogeenid samuti tegelikult toitumise uurimine,
migratsioonid, loomulikult populatsioonigeneetika
ja migratsiooni on nagu väga-väga suur teema. Et et see andmehulk, mis on suudetud luua
ja need resolutsioonid, mis meil on käes
ja mis veel tulevad järgnevatel aastatel,
et see on nagu metsik ja vana DNA mutatsioonid on ka igav
nagu kaasaega täiesti ulatuvad teemadeks,
kuidas, mis said piimatarbijad või, või teatud haigused,
diabeet näiteks, et selle juured on väga kauges minevikus
otseselt seotud meie evolutsiooniga ja vana DNA uuringud on need,
mis aitavad meil neid mõista ja loodetavasti ka tulevikus
võib-olla paremini ravida. Teine minu lemmik, ma pean ikkagi ütlema,
on lipiidi analüüsid, mis on siis rasvad
ja ennekõike siis toidujäänustest, aga tegelikult kuuluksid
selle alla laiemas mõttes orgaanilised jäägi,
analüüsid igasuguse tõrvad vahad, kõik niisugune orgaaniline materjali,
mida me siis nüüd suudame tuvastada, et kuidas neid on kasutatud,
milleks neid on kasutatud.
Aga jah, toit on see minu suur suur lemmik,
et siis mida inimesed päriselt vanasti sõid. Ja see lipiidi analüüs ka siin 90.-te algusesse,
kahe tuhandete sesse, et jällegi üsna hiljutine nähe
ja nüüd kõige-kõige viimasem, kus ma ennast nagu pidevalt
harin ja mida järgmisena kindlasti tahaks põhjalikult ette võtta,
on muistsed proteiinid, on isegi öeldud,
proteiinid on järgmine, vana DNA, sest et nad säilivad
tegelikult kauem.
Ja see infohulk, mida proteiin tõesti on võimalik kätte saada,
et kui Melipiididega räägime laiematest klassidest on
mäletsejad või, või, või kalad siis proteinidega me saame
minna näiteks nii kaugele, et on tud seasabasupp p
või siis fermenteeritud, vot just selle bakteriga meil juustu,
et see resolutsioon on niivõrd meeletult parem,
nii et need nüansid, mis kõik välja tulevad,
on, on, on pöörased ja see on tegelikult kahe
tuhandekümnendatest alates, on siis see teadusvool just see
toiduanalüüsi suunal nagu tegemas siukest oma võidukäiku
ja järjest paremaks läheb. Et jah, et see biomolekulaaranalüüsid Se resolutsioon,
see andmehulk teisest küljest ka nagu masinate areng siis,
et vanu proove väga uut uut nagu tipptasemel viimase sõna
masinatega analüüsida, et see infohulk on nagu meeletult
kasvanud ja neid andmeid järjest koguneme,
me saame ta nii-öelda suure skaala tasandi analüüse,
pikka perspektiivi tõlgendusi muistsest toitumisest,
inimeste päritolust ja nii edasi ja nii edasi. Et, et praegu on hästi põnevad ajad. Aga ma arvan, et nüüd olekski aeg minna asja juurde
ja lähme muistse toitumise juurde.
Mulle meeldib süüa, ma arvan, paljudele inimestele meeldib süüa,
eks ju, ja toiduga on selline huvitav asi,
et ühest küljest see, me kõik vajame seda meile eluks vajalik,
aga tegelikult ilmselt et kõik on teadvustanud,
et sellel on ka palju laiem, selline sotsiaalne aspekt.
Ühest küljest me räägime pidupäeva ja tavatoidust. Samas me saame rääkida teatud sotsiaalse staatusega seotud toidust,
eks ju, kui kes, kui palju austreid sööb šampanjat,
joobeks aga ka enda identiteeti, eks ju rahvustoidud ja,
või regionaalsed toidud, et toit tegelikult noh,
rääkimata sellest, et ta on, näitab meie majandust,
poliitikat, kontakt?
Nõuka ajal apelsini sai, arva nüüd, saab juba rohkem,
eks hurraa, vaba maailm, et, et kõik, kõik sellised seosed
on minu arust toitu kätketud ja sellepärast mulle toitumist väga,
ma arvan, et see on väga oluline uurida. Ja ma arvan, et, et võib-olla alustuseks,
et, et saada mõtte jooksma kõigil kuulajatel on hea mõelda,
et mis asi on teie meelest võiks olla paleodieet.
Missugused komponendid peaksid kuuluma paleodieet.
Et dieedid on ka toitumisega väga seotud teema
ja paleodieet, on üks neid, mida paljud kuulsused keeks ju järgivad,
et mis asi on paleodieet, mis sinna kuulub.
Ja ma mõtlesin, et ma lähen oma loengus nii-öelda
kronoloogilises järjestuses, siis te saate samal ajal mõelda,
et ma alustan kiviajast pronksiaega ja rauaaega,
kiirkursus, arheoloogiasse, kivi ja kõige parem periood,
et asju tehtud kivist pronksijäägi järgnev pronksist esemeid,
rauaaeg, rauast esemed, aga tegelikult siinkohal tuleb öelda,
et pildi laiendamiseks, et tegelikult nojah,
laias laastus paika, aga kõikidel nendel perioodidel on
ilmselt enamik esemeid olnud valmistatud igasuguste
orgaanilisest materjalist, puit, nahk, luud,
niinekiud ja nii edasi, nii edasi, mis enamasti ei säili. Nii et tegelikult, kui me räägime kiviaeg,
pronksiaeg, rauaaeg, siis meil tekib nagu kujutused,
nüüd muudkui tagusid kivi, eksju ja siis võtsid oma rauast
mõõgad ja nii edasi ja nii edasi.
Et tegelikult, et hästi palju seda materiaalset kultuuri on
meil kaduma läinud, et see on parata, paratamatult fragmentaarne,
aga mõnikord on sellega säilinud ja tänu sellele me saame
osatiga toidust parema pildi. Ja ma otsustasin niimoodi, et ma jutu käigus kuidagi toon
sisse ka neid konkreetseid laboratoorseid meetodeid,
kuidas siis, kuidas siis analüüsida seda toitu.
Mida me siis teame kiviaja toitumisest?
Alustuseks peab ütlema, sa oled kiviaeg,
tegelikult jaguneb meil pale oliitikumiks
ehk vanem kiviaeg Messoliitikumiks meso ehk keskmine kiviaeg,
Jani Com ehk noorem kiviaeg. Ja hakkame siis pale oliitikumist liikuma,
see on siis ütleme neli, kolm miljonit aastat enne Kristust
kuni 9700 aastat enne Kristust.
Ja mul on teile kurb uudis, pale oliitikumi meil Eestis ei ole. Et see põhjus tegelikult on lihtne, see on seotud otseselt
jääajaga meie aladel oli väga-väga paks jääkiht
ja siis, kui see jääkiht hakkas sulama ja taanduma,
siis kõik, mis selle alga varem nii-öelda poliitilisest
perioodist oli, on minema kantud.
Ja seetõttu sõna otseses mõttes paleodieedist Eestis
võib-olla rääkida ei saagi.
No mida me võime eeldada, et mis siin poliitikumis võis olla
nii-öelda toidulaua mõttes, et tõenäoliselt selline
tundramaastik ilmselt põhjapõdrad põdrasammalt jaa,
jõhvikaid tegelikult on teada ja on ka leitud,
mis Paloliitikumaga otseselt inimestel ka seostub,
on, on neil mammutite jäänuseid hambad ka Puurmani kandist
siit lähedalt ja karvast ninasarvik, vot,
aga see probleem on tegelikult selles, et karvase
ninasarviku siis üks ma arvan, et see oli selgroo fragment. Aga probleem on, on selles, et noh, tõenäoliselt need ei ole
olnud kohalikud, vaid sellesama jää poolt siia kohale
nii-öelda loksutatud ja toodud tõsi, võib-olla nad väga
kaugele ei olnud, nii et võib-olla meil oli siis siin kunagi mammutikütte,
aga jah, poliitika osas tegelikult nagu toitumisest
tervikpilt siis on, Eesti aladel pakkuda ei saa.
Aga me soliitikumis küll juba nii et hurraa.
Alates Me soliitikumistest keskmisest kiviajast saame me üht
koma teist juba inimeste toitumise kohta öelda siinsetel
aladel ja see periood umbes, millest ma räägin,
on umbes 9000 kuni 4000 enne Kristust. Ja meie esimene andmestik tegelikult ongi loomaluud.
Kuigi ma ütlesin, et väga palju orgaanikat hävib ajas,
siis õnneks on meil ka piisavalt palju neid mustreid,
kus seda on säilinud ja loomaluude puhul siis ongi väga lihtne,
et me saame morfoloogiliselt määrata, mis liigile
mingisugune luu kuulub.
Ja tegelikult lisaks veel morfoloogilise määramisele saame
me nüüd juba ka teha spetsiifilisemaid proteiinianalüüse. Igal liigil on oma kollageeni peptiidide koostise selline
muster või sõrmejälg nii-öelda ja isegi väga väikestest luukildudest,
mida enam nagu visuaalselt ei ole võimalik määrata,
et oi, see on koera kolju või see on karu oma.
Et, et määramatust, Roo fragmendis tegelikult me oleme nüüd
juba võimelised saama kätised, mis liigilise kuulub.
Ja mis need loomaluud meil siis räägivad,
Mesoliitikumi kontekstis on meil vaieldamatult number üks lemmikpõder. Põdrale järgneb ja ma arvan, et see on natuke üllatuskoht,
kobras. Ja siis tuleb metssiga, järgneb pruunkaru on ka
ürgveiste Lõuna-Eestis isegi mets hobust.
Nii et need on need loomad, kes siin on ringi kõndinud
ja ilmselt ka keda on söödud veel geograafilisest
eripärasusest rannikualal hästi olulisel kohal kindlasti on
hüljes ja tegelikult meil on ka hooajalisi hülgekütt,
intide asulaid nii-öelda kaevatud selles mõttes,
et nad on lühiajaliselt olnud kasutuses,
ongi väikesaartele mindud spetsiaalselt hülgeid küttima. Ja tõesti hülgeluud osakaal siis eriti just rannikualade
muististest toonastes asulakohtades on päris suur.
Nüüd, mis on probleem ilmselt vaid ka tähele,
et ma lubasin rääkida räimestega nagu kaladest siiamaani ei
ole midagi öelnud ja see on üks ütleme siis ka jälle
sissevaade arheoloogia kui teadusharu problemaatika,
kas, miks meil, et meil ei ole tihtipeale kalaluid,
miks sellepärast et need on nii väikesed
ja kaevamise käigus inimesed lihtsalt ei pane neid tähele,
eriti kui on vanemad, kaeva kaevamised. Et noh, labidaga, seal lükkad kokku või kühvliga
ja siis seda infot ikkagi niimoodi koguneb.
Nüüd tegelikult viimased kümnendid on toonud siis sellise lisandused,
et sõeluda kindlasti läbi kogu see pinnas,
mis üles kaevatakse ja eriti kasutada märg sõela mis v
abilise puhastas välja ka need pisipisikesed osad keset,
siis see käib nüüd taimejäänuste kohta, neid on vähem,
aga tegelikult kalaluude hulka on meeletult kasvanud just
sellele märg sõela kasutamisele. Ja, ja seda sama lugu tegelikult seda probleemi minu meelest
ilmestabki siis lipiidide analüüs just Mesoliitikalistest savinõudest,
mida mul oli õnn ja au ise teostada.
Missis Lipeedianalusse Avinõudest, tähendab see on siis
põhimõtteliselt rasvade analüüs.
Ja kui me võtame savinõu, siis seal on tegelikult kaks
võimalikku proovi tüüpi, teinekord on kunagisel kokal läinud
halvasti ja tal on toit kõrbenud põhja ja siis me leiame
selle potikillu, kus on isegi siuke tugev rasvane kõrbekiht peal,
me saame seda analüüsida, seda kõrbekihti vaadata,
tegelikult kas seal on ka mikrojäänuseid,
ütleme fütoliite või tärkliseterasid siukseid eesti silmaga,
mitte visuaalselt mittenähtavaid, näiteks taimejäänuseid,
mõnikord on selline aga kalasoomuseid kinni jäänud
ja muud kraami, aga me teame ka nüüd, et lisaks sellele
selgele kõrbekihile, mis on toiduga seotud,
siis need rasvad küpsetamise ja hoiustamise käigus imbuvad
sinna savinõusse sisse. Ja tegelikult see savimaatriks ise on see,
mis kaitseb neid lipiide väga hästi keskkonnamõjude eest,
noh, rääkimata sellest, et lipiidid on hüdrofoobset,
nad ei Leost veega välja, mõelge ise, teil on käed rasvaselt
tavalise veega, ega midagi ei juhtu, feerid tollel ajal ei
olnud arheoloogid hurraa.
Sellepärast et, et kõik see rasv ongi sinna kenasti sisse
jäänud ja nüüd siis me saame need rasvad märg
keemiameetritega seal savibudist välja Leostada
ja siis massi spektromeetriga analüüsida
ja saamegi kätte mis missis nendes nõudes on olnud. Ja siis meie kõige vanemad Savinud nimetatakse Narva-tüüpi
keraamikaks seetõttu, et Narva Joarust esimesed seda tüüpi
Savinud leiti umbes viis, 6000 aastat enne Kristust.
Ja me näeme nende savinõudest tegelikult üle Eesti,
mitte ainult Narvas.
Narva Joaoruse endas on üle 80 protsendi,
on seal kala, seal on tehtud kalasuppi.
Ehk siis see näide sellest, et loomaluud räägivad ühte lugu
ja siis biomolekulaaranalüüsid lisavad sinna juurde,
ma ei ütleks, et nad räägivad teist lugu,
ma pigem arvan, et siin ongi küsimus selles,
et on erinevad nii-öelda kulinaarselt praktikad. Mida siis, et kala, noh, ilmselt ka niisugune väike kala
nii-öelda prügikala, eks ju, et seda potis mõnusam niimoodi
keeta ja solgutada, aga suurest ei, võib-olla siis paned
lõkkele ja grillid, et need ongi nagu erinevad harjumused,
mida tead, et toiduainetega teha, nagu meil ka tänapäeval on.
Ja sedasama suurt kala armastus tegelikult näitavad ka
inimluude stabiilsed isotoobid, see on nüüd jälle see teema,
et kõik, mida te sööte, ladestub tegelikult teie kehas
ja eriti kaalustikes. Ja mis me siis teeme, on siis kollageeni puhul,
me analüüsime süsiniku ja lämmastiku stabiilsete isotoopide väärtusi.
Ja see loogika on küllaltki lihtne.
Lämmastik näitab meile seda söödud toidu troofilist taset,
mida madalam on lämmastikuväärtus, seda madalamal
toiduahelas on, on see organism paiknenud kõige all on
taimed siis selle peale mäletsejadki söövad taimi mäletsejatest,
kõrgema lämmastikuväärtusega on siis Omnivoorid
ja karnivoorid, kes neid märatsejaid söövad
ja on hästi selge, et just veekogudes, ehk siis kaladel on
see toiduahel hästi pikk, ehk siis sealse lämmastikuväärtus
on veel eriti eriti kõrge ja samamoodi süsiniku puhul me
saame vaadata seda, et kas on pigem süsinik,
näitab natukene seda keskkonda, kus need organismid on olnud pärit,
et kas on näiteks näiteks mereline kala või mageveeline kala
või teine, mida süsinikuga hästi saab vahet teha,
et kas on söödud niinimetatud c neli taime,
mis tegelikult troopilised taimed, aga meie kontekstis küll
hilisematel perioodidel hirss läheks siia alla palju
hirsiputru söödud versus palju odrakruubiputru,
et C3 taimed, et need, et see niimoodi nende isotoobid võimaldavad,
siis sealt toidulaual vahet teha, mida muidugi peab silmas pidama,
on see, et need stabiilsed isotoobid näitavad proteiinide tarbimist,
et nad ei räägi väga palju sellest, mis,
kus, mis olid meie süsivesikute allikad ja mis olid meie
lipiidide allikad. Aga aga kiviaja inimeste puhul Eesti kontekstis hästi-hästi selge,
eriti Mesoliitikumis kala on olnud põhitoidus
ja isegi noh, väga selgelt tuleb välja ja väga loogiliselt,
et siseveekogude piirkonnas noh ja inimesed olidki selles mõttes,
et nende eluviis oligi väga selgelt veekogudega seotud,
et nad olidki veekogude ääres, seal oli joogivesi,
seal oli, seal oli kalakraam olemas, rääkimata sellest,
et veekogud on ka väga head. Ütleme, kommunikatsioonisillad, ehk siis enamik liikumist
ilmselt just nimelt veekogude kaudu toimuski,
eriti talvisel ajal, kui olid talveteed.
Et, et ongi niimoodi, et on, on kala olnud see põhiline
proteiiniallikas ja seda on väga palju söödud
ehk siis meie potid ja inimeste stabiilsed isotoobid
Mesoliitikumi kontekstis väga hästi klapivad omavahel
loomaluud lisavad siis veel veel seda värvi sinna juurde. Nüüd liigume Nioliitikumi, mis umbes 4000 aastat enne
Kristust üldiselt laias laastus pilt on küllaltki sarnane,
tõsi, me näeme, pottides juba hakkab olema ka rohkem metsiga
peale kala.
Et siis metssealiha on, on ka nüüd juba sobinud potti panna,
mõnda hautist teha ja põder ja kits on endiselt nii
loomaluudes kui, kui savinõudes täiesti olemas,
ehk siis pilte pisut kirjumaks, aga laias laastus on sama. Nüüd oluline muutus toimub tegelikult sellise perioodiga,
mille nimetatakse nöör, keraamikaga, nöörkeraamika kultuur.
See on umbes 2800 aastat enne Kristust algab,
kestab kuni pronksiaja alguseni 1000 aastat,
siis 2800 kuni 1800.
Laias laastus mida me teame ja näeme muus arheoloogilise materjali,
siis see on see periood, kus muutuvad äkitselt matmiskombed.
Tulevad täiesti uued esemed, nagu näiteks niinimetatud
venekirved talvad nöörkeraamika, millesse nimetus üldse tuleb,
see on siis savinõud, mida dekoreeritud nööri vajutustega. Ja nüüd seesama vana DNA on näidanud, et tegelikult
nöörkeraamikarahvad Need ei ole sugugi mitte kohalikud,
et lõunast ja idast sisse tulnud ja see fenomen on seekord
laiemalt üle Euroopa tuntud, ehk siis on toimunud
mingisugune päris oluline kultuuriline murrang.
Veelgi enam, mida see meie toidulaua mõttes tähendab,
see on see periood, kus meil esimest korda on võimalik
rääkida kodustatud loomadest. Me oleme otseselt radio süsinikmeetodil dateerinud,
siis nende nöör, keraamikute haudades, hauapanusena kaasas
olnud materjali ja, ja muuhulgas siis on Ardus Meil üks veis
koduloom koduloomana 2700 kuni 2500 aastat enne Kristust
ja umbes samas perioodist soppe naise haudadest on kitsed
ja lambad ehk siis esimesed koduloomad tulevad nüüd,
tõsi, seaga on veel keerulisem, sest et morfoloogiliselt ei
ole võimalik metssiga ja kodusiga eristada
ja ka nendesamade molekulide põhjal seda teha ei saa,
aga ütleme nii, et meil on mõned mõtted,
tead, kuidas seda tulevikus lahendada, aga selles mõttes sea
puhul me ei saa nüüd öelda, kas mets või kodus iga söödud,
aga fakt on see, et meil tulevad sellel ajal esimesed koduloomad. Ja mida me näeme savinõudes.
Meil on esimesed markerid sellest, et on ka piima hakatud
savinõudest siis kas keetma või vähemasti sealt jooma.
Tõsi, siiamaani on need andmed väga üksikud leiud,
et tegelikult enamasti jätkub vähemasti savinõude lipiidi
analüüsi põhjal samamoodi, et on küllaltki palju kala,
on ka siga, on ka mäletsejate liha müüd,
mäletajate liha puhul tekibki just selle piima
ja koduloomadega seoses oluline küsimus,
et kas need esimesed koduloomad, kas nad on piimakari
ennekõike selleks, et piima saada või ise siis natside maha
ja tegid endale hea veise streigi, eks ju. Et, et need on need küsimused, mis praegu on vastamata,
aga on peagi algamas üks suurem projekt,
mis püüabki just nendele samadele teemadele nagu vastust leida.
Et kui meil on esimesed koduloomad, mida see reaalselt tähendab,
kui, kui edukad nad olid, kui püsivad, nad olid,
kas meie tegelikult mõtlesime, et oo toredad migrandid,
mingisuguse vahva veisega natuke aega vaatame,
sööme siin seda kraami ja ta tegelikult meil on selle kala
ja metslooma ja metsi nii palju ümber, et tegelikult püsime
oma kütt-kalur korilase elustiili juures pikemat aega,
et teiega on nagu hästi vajalik neil seda analüüsibaasi laiendada,
tõsi, stabiilsete isotoopide, siis me ka näeme teatavat langust,
lämmastikku, mis näitab, et kala ilmselt nii palju enam
proteiiniallikana ei olnud tarbitud. Et mingisugused muutused siin siin toimuvad nüüd
koduloomadega seoses ja põllumajandusega ilmselt on küsimus teravili,
mis siis sellest sai või millal siis see tuleb.
Tegelikult on õietolmu põhjal pakutud oletatud,
et võib-olla teravili on natukene varasem aga et võiks olla kiviajast,
aga õietolmuga on igasugused probleemid.
See õietolm on hästi lenduv reostuse küsimus,
et kuidas metsikuid ja kultuur kõrrelisi omavahel eristada. Ehk siis tegelikult siiamaani meil ei ole ühtegi reaalset kultuur,
kõrrelised, tera, mida me oleksime saanud dateerida täpselt
kiviaega ja siiamaani, kui me seda ei ole,
siis tegelikult ma ei julgeks öelda, et meil teravili oli
toidulaual juba juba kiviaja kontekstis.
Nii et siis kokkuvõtteks kiviaja toit, just kiviaja kokkuvõtteks,
et siis me liigume edasi, on siis väga selgelt märksõnadega kala,
põder, kobras, hüljes, hilisemal ajal ka metssiga
ja esimesed koduloomad küll tulevad ja esimese koduloomi
kiviaja nooremal või lõpuperioodil. Meil on aga see, kuidas neid kasutati ja,
ja kui edukad nad olid, see tegelikult vajab veel väga
põhjalikku uurimist.
Ja meie toit on seetõttu olnud ilmselt ja just seesama
teravilja osakaalu me ei saa praegu hinnata
ja üleüldse selle olemasolu, et sihuke pigem proteiinirikas
toit ja see on huvitav fenomen, mida me näeme ka inimeste
luustikese kirja ja inimesed on üldiselt pikemad nii-öelda
paremas vormis ka selles mõttes on huvitav,
et naised, kiviaja naised on võimalik hilisema perioodi
meestega nagu skeleti ülesehituse poolest segamini ajada,
et noh, üks asi on kindlasti proteiinirikas toit,
ühest küljest väga liikuv eluviis, aktiivne eluviis. Ma ütleks, et kiviaja inimene oli siis ideaalne atleet. Aga lähme siis pronksiaja juurde, varane pronksiaegne
kiviajale järgnev on natukene kurb periood,
sellepärast et meil sellest ajast on väga vähe muistiseid,
on isegi arvata, et tegemist on teatud asustuslõngaga meil siin.
Võimalik, et küsimus on selles, et, et meil on nii-öelda
arheoloogiatüpoloogia kronoloogiat paigast ära
ja oleks vaja lihtsalt otseselt materjalid tsiteerida,
et võib-olla meil see nii-öelda kiviaeg justkui kestab kauem
või see kiviajaaineline kultuur, aga pronksi nooremas järgus,
ehk siis 1000 aastat enne Kristust on, on meil
toidulauamaterjali hoopis rikkalikum ja nüüd me saame küll
rääkida sellest, et, et loomaluude põhjal proportsioonid on
väga selgelt koduloomade poole kaldu. Esimesel kohal näiteks ma võtan kaks, mõistis sind siukest
tüüp mõistist, Eestist on siis Iru kindlustatud asula,
kus arheosoloog kalju Paaver on, on luumaterjali analüüsinud
ja esimene on meil selle seal juba veis,
Iru on siis Tallinna lähedal, kes tahab,
saab vaatama minna.
Aga teine, mis tuleb üllatuskoht ilmselt jälle,
ma loodan, on hobune hoopis. Nii et ja sellele järgneb kits ja lammas,
kits, lammas, öeldaksegi arheoloogidelt,
kits lammastest, et teinekord ei ole neil võimalik vahet
teha puhtalt morfoloogiliselt.
Need niisugune liik on ka olemas, kits, lammas siga
ja metsloomi on ilus ainult viie protsendi kandis ja,
ja Paver ise on käinud välja selle hüpoteesi,
et metsloomi on sellepärast nii vähe, et seal ei olnud ka
metsa ümberringi, seal olid tolle pronksi tekstis
ja ma jõuan selleni pisut pisut hiljem, et olidki kõik
põllumaaks juba tehtud ja noh, ei olnud enam kedagi eriti küttida. Aga Asva samal ajal see on siis Saaremaal ranniku lähedal,
see sealt Johannes Lepiksaar analüüsid näitavad,
et 37 protsenti, ehk siis suur enamus on olnud hoopis hüljes
ranniku asula, eks ju arusaadav, järgneb 26 protsenti kits lammas,
siis tuleb veis kodusiga ja hobune ainult viie protsendiga.
Ja nüüd see hobuse küsimus muidugi on, on selles mõttes vahva,
et kindlasti hobust on kasutatud ka tööloomana.
Aga täiesti kindlasti on siiski ka hobust söödud
ja on söödud ka veel rauaaeg ja nii et ma räägi Tauael
sellest natukene lähemalt. Ja nüüd on küll see periood, kus teraviljaleiud meil on
reaalselt teraviljad olemas me saame näidata,
teerida, nad ilusasti paigutavad sinna nooremasse
pronksiaega on meil põlispõllud ja põlluharimisega seotud tööriistad,
nagu näiteks ader, Sirbid mis näitab, et tõepoolest
teravilja kasvatada tati.
Aga nüüd on see, et mis teravilja käest siis,
mis siis oli meie pudrule või võileivas. Ja tegelikult meie kõige esimene vanem ja kõige arvukam
teravili pronksiajast alates on olnud hoopiski oder?
Odral järgneb nisu ja rukist, pühkige üldse suu puhtaks,
seda meil pronksiajal ei ole.
Rukis tuleb oluliselt oluliselt hiljem, ehk siis see
toidulaud ongi selline pigem koduloomade põhine,
kuigi erinevates piirkondades pisut varieeruv,
nagu ma ütlesin, see hülgeteema rannikul sedasama pilti,
tegelikult näitavad ka luude isotoobid ja,
ja, ja savinõud, et see pilt on lihtsalt niisugune mõnusasti kirju,
et on tehtud odra put, troo on söödud märatsejate liha
tegelikult kala on ka endiselt väga olemas
ja olulisel kohal, aga mitte domineeriv. Aga nüüd, mis, mis selle teraviljatulekuga otseselt seostub
ja jälle nii-öelda õppetund meil tänapäeva on see,
et me näeme tegelikult nagu ma varem mainisin,
et luustik osas okei, inimesed natukene võib-olla väiksemat
kasvu ja see on ilmselt ka eluviisiga seotud pronksiajal
ja ilmselt räägime ikkagi vaiksest eluviisist juba täiesti.
Aga on igasugused hambaprobleemid, tulevad meil just
pronksiajal ehk siis hambakivi kaaries, hambaaugud absessid
millega see seostub, no ilmselt väga rikkaliku süsivesikute tarbimisega. Et ühest küljest teeb see mind väga rõõmsaks,
sest hambakivi on selline imeline materjal,
kust nimelt proteiinianalüüse saab väga hästi teha,
me saame veel täpsemalt teada, mida nad sõid teisest küljest
vaadates neid luid ja noh, eriti ka veel hilisemate
järgnevate perioodide kontekstis, neil oli ikka väga valus.
Ja ma arvan, et see õppetund on see, et ja noh,
me teame, et praegu ka süsivesikud meie meie toidulaual
moodustavad väga olulise osa peske hambaid
ja kasutage hambaniiti või tulge arheoloogiakogudesse,
vaatame, mis juhtub siis, kui te seda ei tee,
et see on, on selline jah, hea ajaloo õppetund. Ja võib-olla veel, mis selles kontekstis tasub mainimist,
et meil on ka esimesed sellised Savinud,
kus, mis on nagu hästi palju väikseid augukesi täis pronksi
muististest leitud omamoodi sõelad ja on pakutud ja,
ja Briti uurijad oma materjali puhul on seda ka näidanud,
et need on olnud ilmselt juustu valmistamiseks kasutatud,
ehk siis Meil on piimakari, on piima joodud
ja söödud ja ka Eestis võib eeldada, et esimesed nii-öelda
juustu juurikad ulatuvad juba juba pronksiaega. Aga siis rauaaeg, rauaaja koondnimeks panin rajud rännakud,
sest et ma arvan, et need rajud, rännakud
ja väliskontaktid on need, mis, mis seda perioodi kõige
rohkem iseloomustavad.
Meil on Rooma impeerium kellelegi nagu vaiksed kajad siia
meie perifeeriasse jõudsid aga siiski rahvasterännuaeg kui
see on seotud Rooma impeeriumi, langusegainimesed on liikvel,
on teada, et nad jõuda Skandinaaviasse ka meie aladele on
üht koma teist pudenenud viikingite retked
ja näiteks Saaremaa Salme muinaslaev on muidugi ilmselt juba
igale eestlasele peaaegu tuttav, aga et see liiklus käis
siit ida ja lääne suunas kuni bagdadi nii välja. Ja ilmselt ei jäänud ka toidulaud sellest puutumata.
Ja on teada, et ka eestlased ise olid väga aktiivselt
osalejad nii ida kui lääne suunal näiteks 12. sajandi lõpus,
siis Sigtuna rüüstamine on, on niisugune kuulus sepach,
mida ikka räägitakse, kuidas eestlased läksid,
lõid, lõid korra majja, seal aga loomulikult Põhjala ristisõjad,
12 13 sajand ehk siis sakslased ja taanlased siin meie
kandis paganaid Kristusesse pööramas, et kõik need kontaktid
tegelikult kajastuvad teatud määral ka meie toidulaual. Jälle pöörduma esmalt luumaterjali poole
ja on väga selgelt domineerivad väga selgelt koduloomad.
Et Liina Maldre arheosoloogan pada asulakoha materjali
vaadanud ja seal on nagu väga selgelt tuleb välja 97
protsenti on koduloomad kogu selle luumaterjali hulgas
asulakoha kontekstis üks protsent on metsloomi
ja kaks protsenti tegelikult, mis võiks siis minna selle
metsloomade hulka, aga ta on lihtsalt niivõrd suur,
tolles tollases kontekstis on endiselt hüljes
ja pada on siis Virumaal mitte väga kaugel rannikust,
et jälle seesama hüljes nagu poed meile sisse. Nüüd sellest nendest koduloomadest esimesel kohal veis kits,
lammas on järgmine siga siis nii mets kui kodusiga
ja hobune jällegi 13 protsenti päris arvestatav osakaal.
Ja on pada puhulgaliina Valdri ise öelnud,
et tõenäoliselt seal ikkagi hobust söödi
ja see tuleb välja sellest, et hobuseluid on nagu samamoodi
töödeldud või noh, nagu need lõikejäljed
ja kõik on samasugused nagu veiste puhul,
ehk siis, kui nad veist, seid niimoodi käitusid
ja hobuse puhul me näeme neid jälgi sama moodi,
et nad sõid ikka hobust ka ilmselt. Ja no lihtsalt näitena, et miks meile tundub see võõras tegelikult,
kui islandlased läksid ristioskusi, nad läksid rahumeelselt,
oli leping selle kohta lepingus oli eraldi välja toodud
ja me võtame vastu ristiusu.
Aga meile peab endiselt jääma võimalus süüa hobuseliha mis
kristlaste jaoks täiesti tabu, aga Põhjamaade kontekstis
ja no mitte seda, et nüüd, et hobust ainult söömiseks
kasvatajad ja kindlasti mitte, aga see oli üks liha,
mida tarbida. Ja ma pean tunnistama, mina hobuseliha söönud
ja minul sellega probleeme ei ole, mulle väga maitses.
Aga hea küll, see teine väga huvitav rauaajaga seotud,
et lisandus, mis meile praegu on hästi, tuttav on kana
ja ütleme, et rauaajast alates võime siis rääkida Eestis
kanamuna probleemist ehk siis kumb oli enne.
Aga me teame kindlasti seda tegelikult, et kana,
meil on kanaluud, mida me oleme dateerinud
ja üks vanimaid on Rebala kivikirst kalmest dateerib siis sinna. Teine sajand enne Kristust esimene sajand peale Kristust
sihuke natuke laiemas reaali.
Et see on nagu praegu kõige vanem, meie doktorant
Freidiseerlifon on väga kihvti uurimustöö sellest kirjutanud,
mis varsti peaks ka välja tulema avaldatuna.
Aga rohkem juba tuleb seda kana viikingiajal
ja nüüd see muna probleem, et praegu on see,
et kana oli siis enne kui muna Eestis, sest et munale
konkreetselt viitavad leiud, meil on 12. 13. sajandil
ja Kukruse kalmistu materjalis on kusjuures seda muna on
ühest küljest kasutatud see Kukrusel nii rituaalse objektina
kukruselt on meil ühe naise matuses täiesti värvitud,
justkui pühademuna. Et siis seda ilmselt ei ole söödud, aga,
aga, aga on meil ka esmased andmed sellest,
et ka savinõudes on meil siis munaproteiinid,
ehk siis muna on ka toidus kasutatud.
Ja nüüd siis see teravili.
Ja lõpuks ometi rauaajal tuleb meile ka rukis.
Seitsmes sajand on siis see aeg, kui kui rukis meie
toidulauale asub, ta on tegelikult olnud nii-öelda olemas
vaikselt kogu aeg, tegelikult on rukis siis olnud muu
teravilja umbrohi, umbrohuna kaasleja. Aga miks rukis ilmselt see on seotud sellega,
et rukis on, on vähem pretensioonikas.
Nii ütleme Ta ei ole nii külmakartlik, ta on erinevatele
pinnastele sobiv, et seda saab erinevatel erinevates
piirkondades kasvatada ja nii edasi ja nii edasi,
et siis on see ära tabatud, et on selline tore teravili mis,
mis hoiab hinge sees.
Ja tegelikult sellest perioodist on meil ka esimese toa
ja herneleiud siitsamast Tartust, seitsmendast üheksandast
sajandist on siis uba ja hernes ka kindlalt toidulaual. Ja täiesti värske leid küll veel pisikese küsimärgiga,
aga tundub, et kusagil samas samasse aega võiks tulla ka
meie esimesed hirsileiud ja just nimelt hirss toidulaual
ja potis. Et see on tõesti täiesti värske informatsioon
ja me natukene veel uurime ja puurime, enne kui me täiesti
kindlalt saame seda väita, aga praegu on küll nii micro
jäänused kui ka biomolekulide analüüs selles mõttes,
et potist tõesti on, on valmistatud hirssi. Et see peab olema väga selgelt transporditud,
siia seda ei ole ilmselt kohapeal.
Hirsi ei saa meil kasvatada kõige põhjapoolsemad alad,
kus Sirssi Ta saab, on Leedus ja seal seda ka pronksiajal
juba on tehtud.
Aga meile pidi ta siis nendesamade inimeste liikumisega
kuidagi jõudma.
Aga et mis siis veel sihukest peenemat importi võis olla,
on tegelikult tulevad keskajal peene puuviljade
viinamarjavürtsid ja niisugused asjad, aga,
aga näiteks meie lähipiirkonnast mulle väga meeldib,
üks näide on Lätist vampenieži kalmistul on Daugava ääres
11. sajandi kaupmees, kellel on muuhulgas ka siis väga äge
sihukene hamba peal, noh, mitte pärl, aga niisugune
metallist kaunistus, nii et ta on olnud väga moeteadlik härrasmees,
tal on mõõgad seal kaasas, aga ta on kaupmees väga selgelt sellepärast,
et temaga koos on maetud ka odaotsad, mis oli ka mõõk. Ja siis on tal see kaupmehekott, kus on kaaluvihid
ja kaalu. Siis väiksed kaalu fragmendid,
aga sealsamas kotis koos kaal oli väga kallis
ja väga peenia tähtis kaupmehe tööriist ja selles samas kotis,
kus need kaalufragmendid ja vihid on, on tal ka kirsikivid,
nii et 11. sajandil Kirssi mitte meist väga kaugel on juba
söödud ja ilmselt nii oluliseks peetud, et isegi nagu peene
kraamiga kaasa panna. Et, et see on niisugune tore, tore näide
ja ma usun, et mida rohkem me eesti arheoloogiakogudes ka kaebama,
et midagi sellist veel kindlasti leiame selliseid
eksootilist kraami.
Ja, ja mida me näeme siis savinõudes?
Ma toon jälle sellesama Kukruse kalmistu näite.
Et üldiselt see pilt on nii nagu looma luudegi pool söödud
koduloomi ja kala. Aga väga huvitav on see, et Kukruse kalmistul,
kus siis on maetud inimesed niimoodi, et neil on
hauapanusena kaasa pandud savinõud ja see ilmselt oli
rituaalne toit, toit teispoolsusesse, mis siis selle
inimesega pidi kaasa minema.
Ja nende savinõude lipiidi analüüsid näitavad tegelikult
meeste ja naiste toit selle rituaali kontekstis on olnud erinev.
Meestele on kaasa läinud nii-öelda kala plaust
ja ütleme, sealihahautis ja naistele on kaasa läinud pigem
siis mäletsejate lihamaid kui hautis aga naistel on ka piima,
ehk siis ongi sellised huvitavad erinevused
ja läheb veel põnevamaks asi, kui me vaatasime sealt samalt
kalmistult neid stabiilseid isotoop, siis ka seal tuleb välja,
et eluaja jooksul inimese luustik, kus siis on ladestunud
see pilt, et mehed on söönud rohkem kõrgemal troofilise
tasemel olevaid elukaid, ehk siis kala ja siga
ja naised on enamasti toit, et siis maismaa,
imetajate lihast kits, veis, lammas, võib-olla ka põder. Et see pilt, et on, on selles mõttes väga huvitav,
et seda siis jälgitegarituaalses kontekstis.
Ja me saame ka öelda seda, et see erisus hakkab tegelikult
tekkima teismeeas, ehk siis kui tüdrukutest said naised
ja poistest said mehed varem nad said üsna sarnast toitu,
aga see erisus tekibki siis, kui saavutad teatud sotsiaalse staatuse.
Müsteerium Kukruse pool meil on ikkagi üks,
et kus see teravili siis on, sest et kukkuselt on palju
leitud ka vikateid ja sirp, aga siiamaani ei savinõudes. Ega ka need luudest stabiilsed isotoobid ei näita seda,
et 12 13 sajand, et oleks väga palju söödud,
siis trump me nüüd puurib ja veel seda hambakivi teemat
edasi ja võib-olla sealt mikrojäänustest tuleb midagi ei
oska öelda, aga miks mitte mõelda selle peale,
et rannikualadel võib-olla ei olnudki see teravili just see pealmine,
kõige olulisem toit, kuigi jah, uuringute osas on nagu palju
veel teha. Nii, aga ma arvan, et olekski aeg vist vaikselt
kokku tõmbama hakata. See, see pilt siis andis siukseid kiire linnulennul ülevaate sellest,
mida, mida inimesed vanasti sõid, jõudsime rääkida räimest
ja rukist. Ma arvan, et kõik kuulajad võivad nüüd ise valida,
et kas nad tahaksid Eesti kontekstis järgida siis Mesodieeti
Tinjeoliitikumi dieeti pronksiaja või rauaaja dieeti
ja tegelikult on täiesti võimalik spetsiaalselt menüüd minu
pärast kas või restorani tasandil välja töötada,
olla väga autentne. Aga ma arvan, et need olulised märksõnad on just kohalik toit,
eriti vanemas kontekstis ja hooajalisus on kindlasti see.
Peab olema olulist rolli mänginud selles,
et mis sinna toidulauale jõuab ja läbi aegade on ikkagi
arvestatav metsiku toidu komponent olnud meile väga oluline,
ennekõike siis kala ja mereimetajad, hülged nagu korduvalt
läbi käis ja metsloomad, aga siis ei tasuks unustada ka hobust.
Ja teravili, siis pigem nagu hilisema aja lisandus. Aga nüüd siis tagasi selle küsimuse juurde,
et mis asi see paleodieet on, et ma ei tea,
kui palju teil õnnestus peas seda seda listi tekitada,
aga võib-olla ma siis ütlen niimoodi, et Eesti aladel me
peaksime pigem rääkima siis mezzo dieedist,
sest et nagu ma ütlesin, paleoliitikumi,
kui sellist ei ole, või kui siis võiks eeldada põdraliha
vinnutatud põdraliha põdrasamblatee jõhvikatega,
oleks siis meie paleodieet, eks ju, head isu. Aga aga, et, et võib-olla siukesest üldlevinud arusaamast
nagu lahti ennast haakida paleodieet, mida ta siis ei saa
arheoloogilises muinaskultuuride mõttes ja eriti Eestis ei
saa olla paleodieedi komponendid, köögi-juur-
ja puuviljad, näiteks avokaado, kurk, tomat,
porgand, noh, need on ikka väga-väga-väga palju,
hilisemad hoopis, aga selle asemel võib-olla võiks siis
kaaluda näiteks söödavat juurikad, mida me teame,
võime eeldada, et hundinuia ja pilliroojuurikad tammetõrud
Soomest on leitud ka vesipähklit meil Eestis konkreetselt. Et aga noh, võib eeldada, et ka seda söödi kadakamari
jänesekapsas naat, kuusevõrsed metspähklid.
Et see oleks siis meie paleodieedi taimne osa,
paleodieet mitte kuidagi ei saa olla veise,
kana, kitse või lamba või kodusealiha, eks ju,
see peaks olema ikkagi metslooma liha sealhulgas ei tasuks
unustada siis ka kobrast ja hüljest.
Et see on vägagi meie paleo või mesodieedi osa saa seal olla
mitte kuidagi teraviljatooteid ja eriti mitte rukkileib ei
mängi kuidagi välja, mis on hoopis hilisem nähtus
ja loomulikult mitte mingisugust piimatoodet,
see unustage ära. Ja kui, kui muna tahaks süüa, siis need võiksid olla ainult
siis metsikute lindude ja veelindude munad
ja liha osas.
Samamoodi. Et jah, ma arvan, et need on päris lõpusõna aeg.
Ma loodan, et ma olen näidanud, kuidas arheoloogia just
loodusteaduslikud analüüsid võimaldavad ühest küljest müüte
murda ja teisest küljest võib-olla äkki ka täna sai mõni uus
müüt loodud, mis, mis äkki elab edasi.
Vaatame, millal see siis murtakse, sest et
ega teadusareng on alati niisugune, et miski ei ole lõpuks
lõpmatuseni püsiv. Ja ma arvan, et üks nendest müütidest ikkagi on rukkileib,
mida me peame nii ainuomaseks, aga tegelikult mis on kõige
hilisem tera, kohalik teravili, mida kohalikult kasvatatud
üleüldse ja, ja tegelikult välja kasvanud nagu
umbrohutasandilt siis meie jaoks rahvusliku identiteedi kandjaks.
Et võib-olla see just ongi meie selline üdini armas eestluse olemust,
toit, nii et ma ütleksin lõpetuseks jätku leiba.
Ja minu lemmikleivaga seostuv lugu ikkagi on. Tõnis Mägi laul, leib jahtub nii et hea meelega kuulaks siis seda.
Lõpetuseks aitäh. Teadlaste öö festival 2021.
Teadvuse superkangelasi. See oli lapseetolle Akna all must metsa.
Akna pealpool tukub. Mida on maailmas uut kiirus vaid kiiruseimu?
Lapsed taas tulla ei saa.
Lühike on kummutil reas õlelill seas. Oodates. Näed täis lillealist? Mis sa sealt vaatad või näed tulema keegi Corp
ja püüdaveedee siia.
Linnas on siledaid. On seal saamleri.
Kuidas seal M8 juured on Süürias, ma, memm
ja su ta. Me. Jaa.
