Vikerraadio kuula rändajat, rännakud Põhja-Euroopas
ja Lõuna-Ameerikas. Rändame koos Henryga. Relvaga. Kuula rändajat. Tere, me oleme siin oma rännusarjaga liikumas Islandi saarel
ning eelmises saates ma kirjeldasin siis neid elamusi,
mida ma sain, kui käisin kahel Islandi aktiivsel vulkaanil.
Aga nüüd täna tahaksin õieti seda vulkaanide jutt,
Tui jätkata, aga natukene teisest küljest nimelt võtaks
teema ette laiemalt.
Ja kõigepealt siis niimoodi, et millised on olnud need
Islandi kõige kurikuulsamad ja legendaarsemaid tulemäed läbi ajaloo. Ja teiseks siis läheksime selle saatega ühte sellisesse
paika nagu sinkvetleri rahvuspark.
Ja see on selles mõttes äärmiselt tähendusrikas,
et sealt saab näha seda kuulsat looduse imet Islandi rifti
alangut ja samas asub seal siis vanaislandi parlamendipaik,
mida nimetatakse Althinguks.
Ja see Islandi parlament, see on ju tegutsenud üle 1000 aasta,
tegutseb ka praegu, kuigi nüüd juba seal Reykjaviki linnas
uhkes hoones. Ja vot sellised teemad siis täna Siin kõlas need algatuseks üks niisugune kena kitarriviis
ja see on niisugune viis, mida islandlased väga hästi tunnevad.
See on nende rahvaliku laulu meloodia.
Laulu nimi on vaglas koguri, kusjuures vanglas kogur on
tõesti kena paik.
Põhja-Islandil ja Islandastel meeldib seal väga ringi
matkata ja vaba aega veeta.
Aga nüüd nende Islandi ajalooliste vulkaanide jutuga teeksin niimoodi,
et räägiksin õieti kolmest nendest, mille juures sai siis ka
viimasel reisil aasta tagasi ise oldud kuigi neid sai
vaadatud üsna põgusalt, aga ikkagi sai oma silmaga ära
nähtud ja kogu seda vulkaanide jutt. Ma alustaksin õieti sellega.
Seletaksin niimoodi lühidalt ja lihtsalt miks neid vulkaane
seal Islandil ikkagi nii palju on?
Ja selle niukseks looduslikuks põhjuseks on see,
et Islandi saar asub ühe tohutu suure veealuse mäeaheliku kohal.
Ja seda geoloogid nimetavad siis Atlandi ookeani keskahelik.
Ta on põhjast lõunasse, ulatub polaaraladelt polaaraladele
ja kogupikkus on tal üle 10000 kilomeetri. Ja ta on meeletult kõrge ja selle ümbruses leidub rohkesti vulkaane.
Aga inimesed ei tea neist kuigi palju, sest nad asuvad ikka
väga sügaval ookeani põhjas.
Aga nüüd see Island on siis niisugune paik selle mäeaheliku
juures mis on kõige kõrgemale väljaulatuv osa?
Jaa, ta tekkis siis aastamiljonitega niimoodi,
et selle praeguse Islandi koha peal tuli maa korra lõhedest
välja erry tihti kolossaalsetes kogustes Mahmad see jahtus,
kivistus ja niimoodi kerkis selle kohapealse mäeahelik aina kõrgemaks. Kuni viimaks mingil ajal mõned miljonid aastad tagasi tõusid
juba need kõige kõrgemate vulkaanide tipud üle merepinna
ja siis hakkas sinna ümber juba kogunema maismaad.
Ja siis pikapeale need maismaatükid nagu ühinesid
ja noh, umbes niimoodi Islandi saar siis tekkis.
Ja need vulkaane, mis seal praegu on, on kokku umbes 130
ja nad on omavahel kõik kuidagimoodi seotud teatud süsteemidesse.
Ja ajuti nad siis purskavad, mõned uinuvad pikaks ajaks
teistele ärkavad ja niimoodi Se vulkaanide purskamine seal
on käinud ja nendest kõige suurematest ja katastroofilise
mõtest vulkaani pursetest on teada rohkem just neist aegadest,
kui inimene sinna Islandile elama asus. Noh, see oli siis ka juba kuskil üle 1000 aasta tagasi.
Ja nüüd edasi ma räägiksin siis kolmest sellisest riiti
kuulsast legendaarsest vulkaanist, seal Islandil,
mille juures me ka olime, mida me oma silmaga nägime,
kuigi üsna pealiskaudselt.
Sõitsime sealt mööda korraks peatusime, aga ikkagi oma
silmaga nägime ära.
Ja nüüd see esimene Nendest legendaarsest Islandi vulkaanide stan. Hekva EKLA asub siis seal Islandi loodeosas.
Ja Meie sõitsime sealt mööda matkabussiga oma 20 kilomeetri kauguselt.
Aga kuna see EKLA asub suhteliselt tasasel maal
ja ta on ikkagi ligi poolteist kilomeetrit kõrge,
siis oli ta päris hästi ära näha.
Ja milline ta siis meile sealt paistis.
Täitsa selline klassikaline koonuse moodi vulkaani kujuga temp,
just nagu otsast ära lõigatud. See oli just see nurk, kust meie siis seda vulkaani nägime,
tegelikult ta ei ole päris koonuse kujuga,
vaid ta pigem kummuli pööratud paadikujuline aga see selleks.
Ja see, mida me veel nägime, oli, et need vulkaaniküljed
olid sellised tumedad ja nende pealt ulatasid ülevalt alla
valget vöödid.
No me olime seal augustikuus, see tähendas siis seda,
et see oli lumi möödunud talvest, mis ei olnud siis suvel
isegi augustikuuks veel ära sulanud. Ja ma olin enne reisi lugenud, viimased 20 aastat oli see
EKLA püsinud väga rahulikuna.
Ja viimane tõsisem purse oli tal aastal 2000.
Aga kogu selle Islandi ajaloo jooksul, kui inimene seal on elanud,
siis 1000 aasta jooksul on Island olnud läbi aegade Islandi
üks kõige aktiivsem ja jõulisem vulkaan.
Ja selliseid väga suuri purskeid on seal olnud,
et ligi 20, mida siis on kroonikates kirja pandud
ja mis on inimmälusse jäänud. Ja ma arvan isegi seda, et kui need esimesed viikingid üldse
siia Islandile jõudsid siis võib-olla just seesama Hekla
tulemägi oli see, mis lõi neile selle esimese arusaama
täiesti tundmatust maast.
Sest Nad tulid ju sealt Norrast ja Norras
ja isegi kogu Skandinaavias ju mitte mingeid tegutsevaid
vulkaane olemas ei ole.
Aga see hetla siis kõmises väga ähvardavalt ajas tipust
suitsu välja, vahel purskas isegi tuld, see võis mõjuda
ikkagi niimoodi, et on päris kindel, et seal tuleme sees
elavad mingid väga võimsad jumalad. Ja kui siis viikingid veel siin Islandil maad kuulamas
käisid ja leidsid sealt tohutuid laavavälju
ja vulkaanituha, platoosid ja liustike jääkoopaid.
See kõik oli nii väga imelik.
Ja veel imelikum oli see, et siin ei olnud üldse inimesi.
Ja, ja kõik see siis tekitas neile veendumuse,
et nad on jõudnud jumalate saarele, sest vanades Vikingi
lugudes oli sellisest saarest jutuse pidi asuma kusagil
maailma äärel. Ja seal pidid siis elama jumalad ja mitte inimesed. Edasi läks Islandi avastamise lugu ju niimoodi,
et ja kui need esimesed viikingid olid juba maad kuulanud,
siis edasi hakati sealt Norrast tulema juba tervete perede
kaupa poos, naiste lastega ja koduloomade
ja muu varaga sest oli juba selgeks saanud,
et siin leidub selliseid väga avaraid, rohelisi orge
ja tasandik kus saab harida põldu ja pidada kariloomi.
Ja siis on ka rohkeid veekogusid, kus on palju kala. Nii et elada siin saab, maad on küllaga kõigi jaoks.
Ja esimesed paar sajandit, kui need uued asukad siin
Islandil elasid, siis oligi siin suhteliselt rahulik elu.
Ja just see Hekla oli siis see, mis näitas,
kui palju kurja võib üks vulkaan inimestele tekitada.
Ja see juhtus siis aastal 1104.
Siis hakkas Hekla purskama ikka niisuguse hooga,
mida enne kunagi polnud nähtud. Ja see laava ja see tuhk, mis sealt välja lendas,
hävitas selle Hekla lähistel väga mitmeid asundusi.
Ja loomulikult hukkus inimesi, hukkus kariloomi.
Nii et see oli täielik katastroof, mis seal toimus.
Ja see tookordne 1104. aasta Hekla purse oli isegi nii tugev,
et sealt ulatusid tuhapilved välja ka Euroopasse.
Ja Euroopas ei saadud üldse aru, mis asi see on,
taevas läheb tumedaks, sealt sajab alla,
tuhka, tekitas ikka täielikku kabuhirmu ja viimsepäeva meeleolud. Ja just selle purske mõjul hakati hetlat nüüd järgmistel
sajanditel pidama põrguväravaks, mitte siis niimoodi võrdpildina,
nagu me praegu võib-olla ütleme ja mõtleme,
aga ikka päris otse, sest oldi kindel, et põrgu on olemas,
inimesed olid sügavalt usklikud ja kui niisugune asi selle
mäe juures toimub, siis sellel peab olema otseühendus allilmaga.
Ja näiteks 14. sajandil toimus taas üks EKLA purse.
Jaa, kroonikates pandi siis kirja, et inimesed nägid,
kuidas selle vulkaani tuleleekides lendasid suuremad
ja väiksemad linnud. Ja inimesed olid kindlad, et need peavad olema inimeste hinged,
kes allilmast lahti pääsenud maa peale.
No võib-olla sellest hetlast veelgi kurikuulsam on läbi
aegade Islandil olnud selline vulkaan, mille nimeks on laki.
Ja kõige jubedam laki purse toimus aastal 1783.
See purse kestis täie hooga peaaegu aasta otsa
ja tulemuseks oli see, et peaaegu kõik Islandi kariloomad,
kes üldse kogu Islandil olemas olid, need hukkusid
ja tuli tohutu nälg ja selle järel suri juba veerand
islamilastest lihtsalt näljaga, aitäh. Ja see purse seal laki vulkaani 1783 oli ikkagi nii vägev,
et ta muutis kogu maailma kliimat päris mitmeks aastaks
ja tõi näiteks Aasias ja Euroopas pass ja mujal kaasa suuri näljahädasid.
Aga kui nüüd olete tähelepanelikult kuulanud neid raadiosaateid,
siis õieti sellest laki, 1783. aasta purskest ma kõnelesin
juba ühes varasemas saates, nii et pikemalt ma siin sellest
ei räägiks.
Aga kuidas meie saime seda laki, vulkaanipurske vägevust ise tunda,
oli see, et me käisime vulkaani laavaväljal,
mis oli just tekkinud laki purskest seal aastal 1783. Ja see oli siis niimoodi, et me sõitsime mööda seda teed
seal Lõuna-Islandil ja siis kohapeal tegime peatuse
ja läksime niisugusele imelikule väljale kus olid
naguniisuguseid kivirahnud, ümarat kivirahnud
ja nad olid kaetud sellise Paksu halli sambliku kasukaga.
Ja see oli nüüd, et niisugune lavaväli, mille nimeks on
Eldreni laavaväli ja seda loetakse kogu Islandi üheks kõige
suuremaks lavaväljaks tema pindala on kokku 565 ruutkilomeetrit. Et kui nüüd mingi võrk pilt võtta, siis näiteks Lahemaa
rahvuspargile on enam-vähem sama pindala.
Et kujutame ette, et kogu Lahemaa on kaetud ühtlase halli
vammuselise kiviväljaga ja kui me seal ringi kõndisime,
siis oli kuidagi see sambliku kasukas, oli niivõrd kohev
ja huvid Ta ja ühtlane.
Et tuli kange tahtmine seda oma käega korraks puuduta,
seda, seda ma ka tegin. Ja siis tundsin, et lausa vetrus mu peopesa all nagu voodimadrats,
nii et see oli midagi tõesti imeliku ja siis ma natuke
näppisin seda ja siis tuli välja, et selle samblikukihi all
oli veel ka turbakiht.
Sellel kõigel oli olnud ju siin aega tekkida üle 200 aasta
pärast seda 18. sajandi purset.
Ja nüüd oli ta siis selline selline nagu mälestusmärk
sellest katastroofist. Ja siis, kui ma libistasin pilgu üle kogu selle välja,
siis ulatus see laavaväli välja täiesti silmapiirini
ja läks sealt ikka aina edasi.
Ja noh, sellest natukene tekkis mingi arusaam,
et laki vulkaan asus meie asukohast kusagil 30 kilomeetri kaugusel.
Järelikult vulkaani laava oli voolanud välja siia
ja muidugi ka veel teistesse suundadesse ümber selle
vulkaani võimatu ette kujutada, mida see tegelikkuses endast
kujutas sel ajal, kui inimesed seda nägid. Aga nüüd siis kolmas vulkaani purse toimus tegelikult alles
üsna hiljuti ja see oli siis aastal 2010.
Võib-olla mõni raadiokuulaja isegi mäletab seda,
see oli siis see, kui praktiliselt kogu Euroopa
lennuliikluslukku pandi.
Ja selle pahanduse algpõhjus oli vulkaan,
mille nimeks on IF Atla.
Ja see ja Atla Porskamise lugu oli siis niisugune,
et ta hakkas purskama üpriski järsku ja ootamatult. Kaks sajandit oli ta väga vakka olnud ja siis seal kuskil
2010 alguses hakkas nagu ajama välja suitsu.
Ja aprillis muutusse purse juba väga vihaseks.
Nii et selle lumekihi alt siis lendasid taeva poole juba
meeletud tulekeeled ja tuhapilved tuhapilved ulatusid
kilomeetrite kõrgusele taevasse ja just neil päevadel puhus
sealt Islandilt Euroopa suunas väga tugev ühesuunaline tuul
ja see kandis mõne päevaga neid tuhapilvi siis ka Euroopa kohale. Ja siis oli niimoodi, et teatud õhukihid seal üleval olid
tuhaosakestest nii küllastunud ja otsustati,
et need on lennukite turbiinide jaoks väga ohtlikud.
Nad võivad turbiine ummistada, mõni lennuk võib hoidku jumal
alla kukkuda ja parem paneme siis lennuliikluse täiesti seisma.
Ja see lennukeeld Euroopa kohal kestis ligikaudu nädal otsa.
Ja see omakorda tekitas siis juba paraja kaose kogu maailma lennuliikluses.
Nii et kui pärast seda hakati kokkuvõtteid tegema,
siis selgus, et Neil päevil ei olnud oma sihtkohtadesse
jõudnud rohkem kui 10 miljonit reisijat ja lennukompaniide
kaotused ulatusid üle ühe miljardi euro. Aga kõige selle juures on üpriski paradoksaalne see,
et Islandi saar ise selle purske ajal ja üldse kannatada ei saanud.
Kui ta purskama hakkas, siis nagu ikka Islandil kombeks,
ümbruskonna inimesed evakueeriti kiiresti.
Vulcani lähistel pandi kinni mõned, et maanteed
ja selle kohal lõpetati lennuliiklus.
Aga juba mõne päeva pärast tühistati seal Islandil kõik keelud,
inimesed said kodudesse tagasi, liiklus taastus. Nii et sel ajal, kui Euroopa ja maailm olid hädas selle tuhaga,
siis sealsamas Islandi kohal oli kõik juba äärmiselt rahulik.
Ja niisugune asi paneb ikka filosoofiliselt mõtisklema,
et kuna ta oli ikkagi nii hiljuti just see,
et kuidas mingisugune loodusjõudude rulett,
et võib maailmas toimida, mille peale üldse ei mõtle.
Ja et lihtsalt üks teatud looduslik protsess võib juhuslik
tegurite kokkusattumisel meie seda hästi toimivat
ja sujuvat globaalset tsivilisatsiooni päris tõsiselt
segamini lüüa. Lähem näide muidugi ja palju suurem on seesama Covid,
mis meil on siin juba mitu aastat möllanud pisikene viirus,
mis on tekitanud väga palju globaalseid muresid.
Aga seda eff Atla vulkaani saime me küll oma silmaga näha,
sõitsime sealt mööda kusagil seitsme kilomeetri kauguselt.
Aga mida me nägime, oli siis õieti see, et seal oli üks väga
ilus vaade liustikul, niisugune ilus, valge,
kena, puhas, lumega kaetud suur küngas ja muud ei mitte
midagi vulkaani paistnud välja, ta oli selle paksu lumevaiba
all ja magas magusast ootas oma järgmist ärkamise tundi
ja mitte keegi ei tea, kas tal see järgmine ärkamise tund on
kahe sajandi pärast. Nii nagu oli enne seda viimast purset või virgub ta juba
järgmisel aastal. Siin kuuldus nüüd juba järgmine osa sellest mõnusast
islandikeelsest laulust mille nimeks on vanglas koguri
juures ja mida enamik Islandasi täitsa hästi teavad.
Aga ma läheksin siis oma jutuga edasi sinna sinkvetleri rahvusparki,
kus siis asuvad koos kas Islandi väga tähtsat
vaatamisväärsust üheskoos.
Üks nendest on siis looduse ime, see Islandi rühti alang
ja teine siis ajalooline kuulsus, Islandi kunagise
Parlamendi asukoht EK Althing. No see sink, wet, liri rahvuspark asub Reykjaviki
suhteliselt lähedal, umbes 40 kilomeetrit kirde pool,
aga meie tulime sinna hoopiski ida poolelt vastaspoolelt,
sest me olime just lõpetamas seda suurt Islandi ringreisi.
Ja kui me sinna jõudsime, parkisime matkabussi ära
ja kõndisime siis kõigepealt ühe lähema künka peale.
Seal asus vaateplatvorm ja selles mõttes,
et ta oli väga hea koha peal et sealt avanes meile väga avar
vaade kogu selle Islandi fifty oru ühele kõige uhkemale osale. No mida me siis nägime, seal oli selline kilomeetrite laiune
org ja pikkuselt kummaltki otsa polnud üldse nähagi.
Ja selle oru mõlemad kaldad olid ääristatud siis mägedega.
Ja oru põhjas paistis päris suur Järno, palju suurem kui
meie Ülemiste või Pühajärv.
Ja mõlemal pool järve Sis laiusid nii kaugele,
kui silm ulatus, sellised kivised ja madalat rohelusega
kaetud tasandikud, laavaväljad. Ja see vaade tekitas mul kuidagi seose Aafrikas nähtud vaatele.
See oli siis, kui ma olin käinud seal Ida-Aafrika alangul.
No nad ongi tegelikult üsna sugused oma loodusloolise tagapõhjaga,
kuigi see Ida-Aafrika alang on mõõtmetelt Islandi omast,
et kordades suurem, aga geoloogiliselt on nad vägagi lähedased.
Ja need on siis kogu maakeral sellised üliharuldased paigad,
kus saab maismaa peal olles näha maastikke,
mis on kujunenud laamade üksteisest eemalemineku tõttu. Selle koha peal peaks vist raadiokuulajale hästi lühidalt
ja lihtsalt ütleme, mis asjad need laamad ikkagi on.
Lihtsalt öeldes, on nad siis niisugused meie planeedi pinda
igalt poolt katvad maakoore hiigelplaadid
ja need hiigelplaadid siis liiguvad üksteise suhtes üliaeglaselt,
küll aga ikkagi liiguvad ja nende kohtade peal maakeral,
kus siis need laama servad kokku satuvad,
siis korrutavad nad üles mäeahelik. Ja kui nad jällegi lahku lähevad, siis tekivad Nedalangud.
Aga neid alanguid tekib maakeral reeglina sinna ookeanipõhja
ja nad on ikkagi mitme kilomeetri sügavusel vee all,
nii et inimsilm neid ei näe.
Aga siis maa peal on tõesti see Ida-Aafrika alang
ja nüüdse Islandi alang, kaks, mida saab vaadata oma silmaga.
Ja seesama Islandi ristiorg on siis selline,
kus need laama servad eemalduvad üksteisest keskmiselt
kiirusega umbes kaks sentimeetrit aastas. Ja nüüd miljonite aastatega annad siis tekitanud sellise
vägeva vaate, mida me siin nägime.
Ja meil oli seal siis giidiks islandlane,
pettur ja tema seletas neid asju niimoodi üsna lõbusasti.
Umbes nii, et, et need kaks laama on siis niisugused.
Üks nendest on siis Euraasia la teine on Põhja-Ameerika
laamson täiesti looduslooline tõsiasi ja siin oru servades
on need mõlemad laamad siis hästi näha. Ja et kui me nüüd oma reisil tulime sealt ida poolt,
siis võib öelda, et me tegime reisi ühelt mandrilt teisele
sest me tulime ida poolt, alustasime sealt Euraalsest,
siis läksime alla orgu, see on siis just nagu mingisugune
neutraaltsoon ja siis juba tõusime hoopiski põhja Ameerikasse.
Praegu see koht, kus me olime, see oli siis läänepoolne
laama serv, see oli päris huvitav ja pani mõtlema
ja siis mul tuli pähe äkki niisugune küsimus,
et kui on tõesti nii, et need laama servad lähevad kogu aeg
üksteisest kaugemale, nii et Islandit rebitakse nagu kaheks. Et kas siis ei ole nii, et mingil ajal üks kord ongi nii
Island jagunebki kaheks eraldi saareks.
Petturil oli selle peale vastus olemas, küllap ka keegi
varem oli juba midagi niisugust küsinud.
Ja Ta rääkis siis vastaseks umbes seda, et noh,
lootus lauset on jällegi niimoodi, et me asume siin just
parajasti ühe ülisügava maakoore lõhe kohal
ja teatud aja järel mõnesaja aasta järel tõuseb seda lõhet
mööda maakoore kuumast sisemusest ülespoole vedelat magma. Ja kui see magma nüüd maa peale jõuab, siis ta jahtub
ja kivistub.
Ja selle tõttu see alangu põhitegelikult tõuseb vähehaaval kõrgemale.
Ja kerkib kogu aeg just niipalju, et jääb alati merepinnast kõrgemale,
mis tähendab seda, et see Island ikkagi tulevikus mitte
kunagi kaheks eraldi saareks ei lagune, vaid vastupidi
hoopiski Islandile tuleb maad kogu aeg juurde,
sest see oru põhi laieneb ja selle võrra laieneb ka kogu
Islandi saar. Noh, päris huvitav niimoodi mõelda.
Aga kui me olime nüüd selle rifti alangu asja seal ära
vaadanud ja selle üle veidi mõelnud, siis sealt edasi
sellelt platvormi pealt läksime me siis juba sinna oru põhja
suunas ja see tee viis siis nagu seda oru nõlva niimoodi allapoole.
Ja niimoodi me sattusime otse sellesse kuulsasse musse
Islandi parlamendi paika.
See, kus siis peeti neid Alt hingeid. Ja see koht oli looduse poolest täitsa huvitav,
sest ta asus kahe hästi järsu ja kõrge kalju seina vahel
tumedat kaljuseinad selle vahel niisugune mitmekümne meetri laiune,
rohelusega kaetud ala ja see ala oli päris mitmesaja meetri pikkune.
Ja seal siis oli ka niisugune õpperada, õpperajal oli stende
ja sealt sai siis lugeda igasugu asju selle altingi kohta.
Näiteks seda, et esimene niisugune Islandi parlamendi
kokkutulemine oli siin juba aastal 930, siis kui Island
alles vaevu oli asustatud ja siis pärast seda hakatigi samas
paigas ka neid järgmisi kokku tulemusi korraldama. Ja need olid umbes sellised, et lihtsalt erinevate Islandi
klannide juhid tulid siia selleks, et võtta vastu ühiseid otsused,
et vaielda mingite oluliste konfliktide üle,
leida lahendusi ja vahel ka selleks, et pidada kohut
ja sealtsamast paigast kuulutati siis nendele kõigile
kokkutulnutele ka välja uusi seadusi, mis siis just sellel
kogunemisel oli vastu võetud ja see oli üks niisugune lameda
laega kalju, mille pealt siis keegi hästi kõva häälega hõikas. See tundub ju natukene imelik, aga tuletame meelde,
et neil aegadel ei kirjutatud seadusi üles vaid neid peeti meeles.
Ja nüüd selleks, et nad kästi meelde, jääksid siis neid
hõigati sealt välja.
Ja nendel oli seal alati selliseid seadusetundjaid,
kes teadsid kogu Islandi seadustiku peast,
sest noh, teistmoodi ei olnud võimalik lihtsalt lahendada
igasuguseid kohtuteemasid. Ja niisugune kogunemine oli tavaliselt suveharjal kestis
kusagil kaks nädalat ja seal ei olnud sugugi ainult need
pealikud kohal, vaid ka päris suured kaaskonnad,
nii et ülikut, pered, nende sugulased siis need seadusetundjad,
kes kõiki seadusi peast teadsid ja olid täiesti asendamatud
asjatundjad ja sisse oli veel ka näiteks käsitöölisi
ja kaupmehi ja igasuguseid muid asjapulki
ja seal kaljuseinte vahel oli siis igal islandi klannil oma
kindel territoorium kus neil olnud siis telgid
ja söögitegemise paigad ja nii edasi ja siis nad seal
omavahel suhtlesid, aga siis oli seal piklikus orus ka
selliseid suuri platse, millel oli erinev otstarve. Ühtedel väitlesid siis need poliitilised juhid,
sellisesse Parlamendi nõupidamine nii-ütelda.
Aga teistel platsidel näiteks kaubeldi ja kolmandatel
korraldati näiteks mingit võistlusi ja sõjameeste turniire
ja mõnedel siis näiteks tantsiti ja p pidu
ja nii edasi.
Nii et tegelikult oli see Althingiks niisugune väga suur
Islandi rahvakogunemine, kus oli koos tuhandeid inimesi
ja Island, lastele oli see eluliselt tähtis. Üldiselt nad elasid ju väga laiali seal saare peal
ja üksteisega kokku ei puutu tulnud.
Aga siia tuldi siis kokku, Ko suheldi hästi tihedalt
ja tunti ennast ühtse rahvana.
Ja vot selliseid Altzingeid peeti siin ikka väga mitu
sajandit enam-vähem, kuni 1700.-te aastate lõpuni välja mõtleme,
siis algasid üheksa sajandatel aastatel lõppesid 1000 seitsmesajandatel,
seega siis ligi kaheksa sajandit hoiti seda traditsiooni siin. No tegelikult nende sajandite jooksul seal need kombed
ja vormiline pool muutus päris palju aga sisu jäi ikkagi samaks,
noh, ikka see, et et see on Islandaste kõige kõrgem
võimuorgan ja selle otsused on kõigile Islannastele kohustuslikud.
Jaa, alting keelati siis ära aastal 1800
ja seal oli siis olukord selline, et sel ajal oli Island
Taani kuningriigi osa ja selleaegne Taani kuningas lihtsalt
ei lubanud enam islasestel niisugust asja siin kohapeal korraldada. Ja edasise altingi ajalugu läks siis umbes niimoodi.
Et mõne aja pärast hakati noh, niisugusi ütleme,
Islandi omavalitsuse koosolekuid korraldama ikkagi seal
pealinnas Reykjavikis.
Ja õieti on see alting toimimas tänase päevani.
Praegu on siis Islandi vabariigi parlamendihoone niukene
esinduslik ehitis seal keset Reykjaviki linna aga nüüd see
endine altingi paiku, see on looduses, see jäi nüüd pärast
seda 1000 kaheksasajandat aastat mõneks ajaks unarusse. Aga 19. sajandil algas siis Islandil see Islanlaste
rahvuslik ärkamisaeg, 19. sajand, mõtleme,
kuidas Eestis selle ärkamise ajaga oli sama sajand
tegelikult Islandil algas küll mõnikümmend aastat varem,
aga ikkagi samal sajandil.
Ja vot selle ärkamise tõusulainega tõstati jällegi seesama
altingi paik au sisse.
Ja siia loodigi siis 1928. aastal see sinkvet,
liri rahvuspark ja selle loomise kõige tähtsam põhjus oli
ikkagi see, et see on see ajalooline Parlamendi paik. Ja näiteks 1944. aastal oli siis niimoodi,
et Island sai täielikult Taani eestkoste alt vabaks.
Ja nüüd see pidulik Islandi vabariigi väljakuulutamine
toimus just siinsamas ajaloolises altingi paigas.
Ja juhtumisi, kui meie seal olime, siis me nägime pealt ühte
niisugust ilusat tseremooniat.
Nimelt Ta hakkas päike loojuma ja me kuulsime niisugusi
pasuna pidulikke helisid. Pöörasime pilgu sinnapoole ja nägime, et seal ühe väljaku
peal langetati parajasti Islandi lipp puhub.
Ja see plats oli just see, kus see kõige esimene alting
kunagi üheksasajandatel aastatel alguse sai.
Ja seal siis toimus nisugune tseremoonia.
No umbes nii nagu meil Eestis siin Pika Hermanni tipus päikeseloojangul.
Ja tõepoolest, see paik seal looduses on noh,
minu meelest niisugune looduslik pühapaik Islandaste jaoks
ja see annab neile siis ikka seda kinnitust,
kui väga vanad on nende Parlamendi traditsioonid üle 1000
aasta mitte midagi sellist kusagilt Euroopa teiste riikide
ajaloost teada ei ole. Aga selle kena Islandi meloodiaga saab nüüd otsaga meie
tänane saade saade sellest, kuidas Islandi vulkaanipursked
on mõnikord mõjutanud päris oluliselt Islandi ajalugu
ja siis ka sellest, mis asi see sink, wet,
liri rifti, orgia alting endast kujutavad.
Ja nüüd see järgmine saade seal ma tahan siis lahti harutada
sellist intrigeerivat teemat nagu Islandi maasoojus
ja selle seosed islamlaste praeguse heaolu. Kuula rändajat rännakud Põhja-Euroopas ja Lõuna-Ameerikas. Teravmäed Kolumbia. Rändame koos Henryga. Relvaga. Kuula rändajat.
