Vikerraadio kuula rändajat, rännakud Põhja-Euroopas
ja Lõuna-Ameerikas. Teravmäed Kolumbia. Rändame koos Henryga. Relvaga. Kuula rändajat. Tere, me oleme siin selle hooaja algupoolel kulgenud seal
Islandi saarel ja eelmises saates sai kõneldud selle saare
loomariigist mitte ainult siis nendest looduslikest liikidest,
vaid ka koduloomadest just Islandi hobusest
ja islandi lambast.
Need on tõelised legendaarsed loomad.
Aga tänases saates on peategelasteks hoopiski vulkaanid.
No neid erinevaid vulkaane seal juba jagub,
neid on Islandil üle 100 ja mõned tegutsevad seal alati
kusagil ja nendest just toimivatest vulkaanide täna juttu tulebki. Täpsemini siis kahest nende seast, kus ma ise kohal olen olnud. Nõndamoodi algab siis üks Islandi bändi laul.
Selle bändi nimi on Kaleo ja laulu nimi on eesti keeles
kõhetu ja nad laulavad siin küll inglise keeles,
aga ise on ikkagi Islandi bänd ja selle bändiga ongi
niisugune lugu, et nad laulavadki peamiselt inglise keeles
käivad väga palju maailmas ringi ja on vist praegusel ajal
rahvusvaheliselt kõige tuntum islandi rokibänd üldse.
Ja peamiselt harrastavad nad just sellist pluusiliku
ja tumemeelset stiili, nagu siin alguses kohe aimata oli. Aga miks ma just selle laulu sellesse saatesse välja valisin,
siis selle põhjuseks oli tegelikult see,
et nad laulsid seda väga erakordses paigas nimelt otse
purskava vulkaani juures.
Ja see salvestus tehti tegelikult ligi poolteist aastat
tagasi ja see oli nüüd see koht, kui Islandil hakkas täiesti
ootamatult pealinna lähistel purskama täiesti uus vulkaan.
See oli siis 2021. aasta 19. märts. Ja kuigi need pealinna elanikud tasuvad linnulennult sellest
vulkaanist kusagil 40 kilomeetri kaugusel siis õhtul nad
ometi märkasid silmapiiril midagi väga imelikku.
Seal oli üks mäeahelik, muidu täiesti tume
ja vaikne ja korraga hakkas selle kohal lendama,
siis tulejugasid ja suitsupilvi ja kostis sellist pidevat
ähvardavat madalat mürinat.
Kindlasti mitte äikesevahet erilist vulkaani häält. Ja noh, siis järgmisel päeval läksid hulkanoloogid vaatama,
et mis on need õieti toimub ja selgus, et Ühes
mägedevahelises orus oli siis tekkinud sinna oru põhja
tohutu lõhe ja sealt seest ajas siis välja tohututes
kogustes hõõguvad laavat.
Ja see purse jätkus ka järgmistel päevadel hullu hooga.
Nii et mõne päeva pärast kujunes sellesse samasse kohta
niisugune 300 meetri kõrgune küngas, mis oli siis kujunenud
sellest laevast, mis oli välja voolanud ja siis ära kivistunud,
aga laavat voolas aina juurde ja siis ta hakkas minema
niisuguste kitsaste ojadena mööda oru põhja alla. Poola. Kuigi vulcanoloogid ütlesid, et Reykjaviki linnas
purse otseselt ei ähvarda siis muidugi maailmameediat erutas
selline sündmus väga.
Kusagil pealinna lähistel on hakanud purskama täiesti
enneolematu vulkaan.
Kuigi hulkanoloogid tegelikult seletasid,
et kunagi ammu 800 aastat tagasi oli selle koha peal,
siis samuti vulkaan pursanud. Aga vahepeal oli läinud mööda kaheksa sajandit
ja mitte mingisugust vulkaanilist tegevust seal selle aja
sees ei olnud.
Ja vot siis, kui see vulkaan nüüd oli paar nädalat seal pursanud,
siis tuligi sellel ansambli Kaleo eeslauljal pähe niisugune
pöörane idee, et kui salvestaks ühe oma laulu täiesti selle
vulkaani juures ja nad lendasid sinna koos võttemeeskonnaga
kohale helikopteril ja maandusid siis niisuguse koha peal
kõrgel künkal, kus tagaplaanil see vulkaan oli hästi näha. Ja selle eeslauljanimi on Jukul Julionson Yokol on väga
huvitav Ta Islandi nimi, seda saab tõlkida ka eesti keelde,
eesti keeles tähendab see liustiku.
No ma ei kujuta ette näiteks mõni eesti poisslaps saaks
nimeks liustik, aga islamlaste seas sellist nime on.
Ja siis nad lihtsalt kerisid seal oma kaablid ja,
ja kaamerad ja mikrofonid laiali.
Ja salvestasid selle laulu ja saidki tehtud,
kuigi tingimused olid päris karmid, sest see oli ju ikkagi
päris looduses märtsikuu pärast ökol rääkis,
kui salvestus oli läbi, et no õhk oli täitsa paksu vingu
täis ja kui ta laulis, siis selja taga oli nii kuum selja
peale Te ei suutnud välja kannatada. Aga samal ajal sõrmed läksid kohmetuks, sest ikkagi
märtsikuu temperatuur oli sellel ajal parajasti kusagil
mõned miinuskraadid.
Ja seljas oli tal selline tüüpiline islandi paks kampsun
peas suusamets ja niimoodi ta seal laulis.
Ja no tegelikult selle videosalvestust on ikkagi minu jaoks
küll väga põnev vaadata sest seal selle noore mehe selja
taga möllab siis üks tohutu looduslik ilutulestik
ja seal all orus voolavad siis sellised punaselt hõõguvad
laavajõed moodustavad niisuguse nagu mingi võrgustiku. Ja kui siis Kaljo ansambel selle Youtube'i video üles pani,
siis, siis nad said muidugi erakordselt populaarseks,
kogusid seal mõne nädalaga rohkem kui kolm miljonit vaatajat.
Ja muide, kui nüüd raadiokuulajal võib-olla tekkis huvi,
et, et kuidas see välja nägi, see salvestus siis seda
internetist täiesti võimalik üles otsida.
Aga lihtne toksid sinna sisse siis arvutisse ansambli nimekale,
oh ja laulu nimi on siis inglise keeles Skinny. Ja otsid siis sealt välja just selle video,
mis on salvestatud selle vulkaani taustal.
Minu meelest on see selles mõttes väga mõjuv,
et see on päriselt, see ei ole mingisugune lavastus.
See ei ole mingisugune stuudiomäng, vaid see poiss laulab
ikka täiesti selle tegutseva vulkaani külje all. Aga siit edasi tahaksin ma juba rääkida ära selle loo,
kuidas me ise selle sama vulkaani juures käisime.
No see oli õieti siis sellel samal aastal,
kui ta purskama hakkas 2021 ja meie jõudsime sinna siis suvel,
jaanipäeva paiku, umbes neli kuud pärast seda,
kui purse oli alanud.
No need mäed, kus purse käib, nende nimi on eestlase jaoks
päris keeruline välja hääldada aga ma püüan seda ikkagi öelda,
siis Fagradi ALS Fiatud, selline tüüpiline islandi kohanimi
tõlkes tähendab see midagi niisugust nagu kauni Orumägi,
aga see kaunis org parajasti oli muutunud tule põrguks
ja sinna juurde sai tõesti minna niimoodi. Reykjavikis sõitsime siis matkabussiga kuskile lähistel
parkimisplatsile ja sealt matkasime siis edasi.
Meil oli siis giidiks geoloogiaasjatundja liks inglane,
eesnimi David.
Ta oli elanud Islandil juba pikka aega ja Islandit naisegi
saanud ja oli siis ka erialad geoloog.
Nii et sellepärast sobiv teejuht.
Ja esimene asi, mis mind selle mineku juures üllatus,
oli see, et kuidas ilm muutus, tohutu kontrast sealt. Nii et kui me olime parajasti seal Reykjavikis,
siis päike paistis, taevas oli selge, oli nii soe,
et sai kõndida T-särgi väel ja nii kui tunniajase sõidu
järel sinna mägedesse jõudsime, läks korraga hämaraks,
taevas paksult pilves, tugev tuul, mingisugune uduvihm tuleb
kogu aeg vahetpidamata.
Teisest küljest Islandi jaoks väga tüüpiline niisugune
ootamatu ilmamuutus ja siis sealt parkimisplatsilt oli selge,
et tuleb selga tõmmata kõik riided, mis kaasas on. Jope ja sinna peale veel ka vihmakeep.
Ja siis meie teejuht, David ütles niimoodi.
Ta on valida kaks mineku marsruuti.
Üks on niisugune, et on üsna pikk ja raske
ja tuleb siis lõpuosas tõusta järsku nõlva mööda päris
kõrgele üles.
Aga sealt ülevalt siis On võimalik, et saab näha kogu seda
vulkaani ja kõiki need laavajõgesid seal enda jalgade ees. Ja teine variant on siis lihtsam, et läheme siit nagu
lühemalt teed mööda ja jõuame välja sinna,
kus laavavool just praeguseks on jõudnud,
aga vulkaani sealt ei paista.
Natukene mõtlesime, aga selles mõttes polnud raske otsust langetada,
et ilm määras ju kõik.
Kui oli nisugune, pooleldi udune tatine ilm,
siis lähed sinna künka otsa ja see vulkaan on sealt paari
kilomeetri kaugusel, aga saine ja kui midagi,
nii et valisime siis selle lühema matkakäigu. Ja siis jõudsime selle oru servale, kus need laava keeled
siis olid läinud.
Ja esimene pilk, kui oli siis niisugune umbes niisugune tunne,
nagu oleks kogu see lai kork täidetud, väga kõvasti põhja,
kõrbenud pudrumassiga selles mõttes põhja kõrbenud,
et Musta värvi.
Kuigi seal sees oli näha siis mingeid punaseid niisugusi laike,
Käia viirge ja ka niisugused nagu punaseid laava ojasid
selle musta laava peal. Ja kuigi me seisime päris kaugel sellest laevast,
siis oli siin ikka täitsa parajalt kuum.
Üks imelik asi, mis kohe silma hakkas selle koha peal,
kus olime et meie kõrval oli näha traktoreid,
buldooserid ja nad olid seal toimetamas ehitamas mingit
kõrget valli selle oru serva peale.
Ja siis meie teejuht seletas niimoodi, et nad kuhjuvad seda
valli nüüd kaitseks laava vastu, sest on variant,
et seda laavat tuleb nii palju, torksab triiki täis
ja selle koha pealt on see oru serv madal
ja ta võib hakata siit välja voolama ja siis kaotad
igasuguse kontrolli selle üle, kuhu sa siit siis välja tuleb
ja sellepärast püüti seda siis suunata seda laeva liikumist,
kes seda orgu, sest org ise oli hästi pikk
ja sinna oleks mahtunud seda laavat veel küll
ja küll, kui ta õiges suunas edasi oleks läinud. Noh, ja siis meie kõndisime sealt nõlvast alla
ja proovisime, et kui lähedale sellele lavale saame.
David tuli kõige ees, tema ikkagi juhatas,
et kuidas on ohutu kaugus.
Aga mind üllatas, et, et me pääsesime küllalt ligi.
No pakun nii paari meetri peale.
Ja vot selle koha peal olid see laavahingus juba nii talumatu,
et lähemale mitte kuidagi ei saanud minna. Umbes nagu seisaks mingi tohutu ahjusuud mees,
mis parajasti köeb.
Ja päris huvitav oli siis noh, ikkagi väga lähedalt seda
laavat silmitseda ja ja kuulata need värske laava hääli
ja sisse, hingata seda lõhna, mis sealt laavaväljalt tuli.
Hääled, mis hääled need olid, põhiline hääl oli niisugune imelik,
sisin, pidev sisin.
Ja algul ma mõtlesin, et võib-olla see tuleb sellest,
et et need laava, punased nired, mis sealt nüüd välja
pressivad selle musta laava alt. Et need siis edasi liikudes teevad seda häält.
Aga siis ma taipasin, et see tuleb muidugi sellest,
et praegu sajab vihma ja see vihm sajab nüüd nagu
hiigelsuurele kerisele.
Nii kui ta sinna vastu puutub, nii ta muutub auru.
Ja see sisin, tuleb sellest, milline see lõhn seal oli,
ei olnud väga tugevat lõhna.
Ma olen käinud küll ja küll nende vulkaanide juures maailmas. Tavaliselt Ta on seal päris tugev nisugune,
mädamuna hais, see on, need on need väävliaurud vahel
täiesti hingematvalt.
Siin seda lõhna üldse ei olnud, aga midagi nagu oli
ja kui hoolega nuusutasin, siis oli niisugune vaevu tajutav
tav lõhn erinevate gaaside segudest.
Ja need punase laevapesad, mis sealt musta laava seest välja pressisid,
need olid ka päris imelikud. Sealt siis aeg-ajalt lihtsalt selle nagu pinge tõttu,
mis seal selle juba jahtunud laava all oli.
See punane laava pressis ennast üles ja sinna tekkis siis
niisugune nagu mingi tulekolle niisugune punaselt jaa,
kollaselt hõõguv ja seal ta siis natuke mulises
ja siis hakkas nagu otsima sealt musta laavakurdude vahelt
endale edasivoolamise teed.
No nii lähedal ei olnud ma värskele lavale mitte kunagi seisnud. Küll olin olnud purskkaevul kaani juures,
kusagil seal Kamtšatka all või siis Aafrikas seal suure
vulkaani kraatri otsas, mille põhjas mitmesaja meetri sügavusel,
kes tohutu laavajärv, aga seista päris ise paari meetri
kaugusel värskest laevast.
See oli minu jaoks küll esimest korda elus. Siin kõlas siis veel üks lõik selle ansamblikale laulust,
mille nad laulsid Islandil selle purskava vulkaani lähistel.
Ja muide, seal purskab vulkaan siiamaani,
ainult see vulkaan on natukene nagu asukohta vahetanud,
mitte selles mõttes, et vulkaan minema oleks kõndinud,
aga, aga siis selle koha peal, kus ta siis purskas,
kui meie seal käisime, 2021, seal ta hetkel enam ei Porska
ka tänavu hakkas purskama siis naaberorus
ja purskab seal siiamaani ja õieti mitte keegi ei tea,
mis sellest paigast siis edasi saab ja kust otsasse
purskamine seal edaspidi hakkab toimuma. Aga nüüd ma tahaksin siis minna selle teise vulkaanielamuse
juurde seal Islandil.
Ja see on siis üks niisugune vulkaan, mille nimeks on vec Fjotel.
Kerk Feutril on siis niisugune tulemegi,
mis asub keset, et väga suurt liustiku liustiku nimi on vaht Nayakul.
Ja see kahtlejakuli liustik on tõepoolest kuulus,
ta on kogu Euroopa kõige ulatuslikum liustik läbimõõdult
kuskil seal sadakond kilomeetrit. Ja kogu maailmas on ta unikaalne selles mõttes,
et selle liustiku sees tegutsevad aktiivsed vulkaanid neid
on seal kohe terve rida, siis mõned on uinunud,
mõned on aktiivsed, aga mõned tegutsevad alati.
Ja vot sellist asja, et need liustiku sees on tegutsev vulkaan,
seda on maakeral väga üksikutes paikades,
noh, näiteks Antarktika, kas Alaskal, nii et tõeline looduse
imemaakera ulatuses ja meie läksime sinna retkele,
ausalt öeldes päris hulk aega tagasi, siis kui me kolmekesi
olime 1995. aastal esimest korda Islandil
ja sinna Kärt jutt oli hulkaanile, läksime siis üsna
keerulist teed mööda sest asub seal vaatleja kooli liustiku põhjaotsas,
mis tähendab seda, et sinna jõudmiseks on vaja sisuliselt
sõita risti läbi kogu Islandi, ehk siis sealt põhjaotsast,
kus on korralik tee, tuleb minna sinna täiesti asustamata. Ta keskossa, normaalseid teid seal ei ole,
sealt pääseb läbi ainult maasturiga.
Ja minek oli siis niimoodi, et me ühinesime lihtsalt ühe
mägironijate rühmaga ja nende bussiga siis läksime
ja sõit võttis nii palju aega, et kohale jõudsime alles
õhtul ja seal laagriplatsil saime siis lihtsalt oma telgi
üles panna ja priimuse pealt toidu valmis teha
ja oli aeg magama minna, sest sest järgmisel hommikul oli
ikka vaja tõusta nii vara kui vähegi võimalik. Kui hommikul ärkasime, siis selles mõttes oli hea uudis see,
et ilm oli suurepärane, selline haruldane ilm Islandi kohta,
et taevas oli täiesti pilvitu.
Päike tõusis ja nüüd esimese retke me ei teinudki sinna
liustiku peale, vaid tegime sinna liustiku serva mööda nagu
kõrvale sest seal pidi asuma üks jää, papa suue.
Ja kui me sinna jõudsime, siis nägime enda ees ikka väga
vägevat suu, et see oli võib-olla kuskil üle 10 meetri kõrge,
paarkümmend meetrit lai. Ja kui inimene seal koopasuus seisis, siis ta kahanes just
pisikeseks nagu päkapikk.
Ja see koobas oli siis tekkinud just sellest,
et sind liustiku all toimivad mingid aktiivsed vulkaanid.
Ja siis no see koobas tekib niimoodi, et et seal vulkaani
juures see kuumus sulatab üles hästi palju liustikujääd,
see muutub veeks.
Algul on ta muidugi täiesti tulikuum, kuidas seal tekib,
teda on palju. Aga kui teda juba väga palju saab, siis ta hakkab mingit
väljapääsu otsima.
Ja siis pressib lihtsalt möödas ta jääalust pinda edasi,
sulatab end ees jääd ja lõpuks jõuab kuskile liustiku serva välja.
Ja siin nüüd oli ta just jõudnud sellesse kohta,
kus, kus meie parajasti seisime.
Ja selle koopa põhjas voolas siis sealt liustiku alt välja
selline jõgi selle jõe värv oli üpriski kummaline,
mägijõed on ju tavaliselt sellised hästi kristallselge veega. Aga see oli hästi selline sogane, vesi, sihukene piimjas,
vesi ja kergelt sinaka, vot värvi.
Noh, see oli siis lihtsalt need mineraalid,
mis olid sealt kaasa tulnud sealt liustikul voolates.
Ja nad väga suure põnevusega, esimene asi,
mis tegin, pistsin oma käe sinna vee sisse.
Et, et mitu kraadion, et nad väga jauranud oli,
selge, et kätt ära ei kõrveta. Ja noh, ütleme niimoodi, et see vesi ei olnud küll väga külm,
aga ta ei olnud ka soe, ta oli pigem niisugune leige,
noh, eks siis selle pikal teekonnal seal jää all oli see
jõgi lihtsalt ära jahtunud.
Ja nüüd me suure põnevusega siis katsusime seda koobast pidi
siis ülesvoolu edasi minna.
Ega see kerge ei olnud, sest seal ainus võimalus oli niimoodi,
et selle jääseinte servas mõlemal pool jõge oli niisugune
kitsas kivi rünkadest kuiv osa ja vot seal siis nende
libedate kivide peal tuli edasi ukerdada. Aga selles mõttes oli vahva, et juba õige varsti leidsime
ennast sihukses muinasjutulise jääsaalis.
See oli veel suurem kui see koopas uue ja see värv,
mis sellesse ja saalis oli, see oli täiesti nõiduslik,
soli tuli sellest, et sealt koopasuudmest see valgus,
mis tuli, see kuidagimoodi peegeldus nende jäiste seinte
pealt siia välja.
Ja selle tõttu too see saal oli täidetud niukse hämara
sinise valgusega. No täitsa huvitav, mõtlesime, et katsume veel edasi minna,
aga mida kaugemale läksime, seda raskemaks läks,
sest esiteks läks liiga hämaraks enam Zayn,
näe, mis sul jalgade ees on, kivid samas niuksed,
libedad, võid kergesti komistada, jänest vigastada
ja ülevalt hakkas aina rohkem sealt jääkoopa laest tilkuma
meile pähe vett.
Nii et mõtlesime, et ei ole mõtet, meil ei olnud tegelikult
jääkoopas retke tegemise varustust üldse segi,
taskulampe ei olnud. Nii et mõtlesime, et aitab küll, keerasime ümber
ja tulime sealt ära.
Aga vägev oli, see jäägu paha uurimine ikkagi.
Aga siis me läksime edasi juba sinna laagrisse,
võtsime siis juba selle liustikule mineku asjad kaasa
ja hakkasime siis mööda seda rada tõusma liustiku peale.
No alguses oli päris pikalt õige raske minna,
sest tõus oli järsk. Aga siis, kui juba sinna liustiku laiali saime,
siis läks liikumine kergemaks.
Noh, selline hästi kõva igilumi, mis sul jalgade all on,
seal on ju suhteliselt kerge käia.
Ja seal ühe koha peal oli küll üks niisugune päris terav elamus.
Et kõndisime ja kõndisime.
Ja mina tulin muide viimasena just neist kolmest.
Ja korraga tunnen dialal kapsel, lumi ära
ja vajun sisse ja vajusin ikka päris sügavalt üle põlve. Ja siis ma sain aru, et nüüd on jama hästi kiiresti,
nii kiiresti kui sain, sikutasin selle jala sealt välja
ja hästi kähku sellest kohast eemale.
Selja taha, vaatasin siis selle koha peal oli selle
jalajälje kohal, noh täiesti niuke, must. Ja sealt kostis hästi tugevalt veekohinat.
Siis ma taipasin, et et see oli nüüd selline koht,
kus see veealune jõgi oli pikapeale sulatanud selle koopa
lae nii õhukeseks, et see muutus pudedaks.
Ja kogemata just minu jalg vajus sealt läbi.
Sama hästi oleksin ma võinud terve kerega sealt läbihoiud,
ma ei tea, mis siis oleks saanud.
Aga noh, läks õnneks ja läksime edasi. Ja siis mõne aja pärast tuli veel üks niisugune terav elamus.
See oli siis niimoodi, et jube vahva on kõndida,
niukene, hästi suur avar vaade liustik rikul igas suunas.
Ja siis, kui ma veel niimoodi selja taha vaatasin,
siis seal oli tohutult kaunis vaade niisugune noh,
nagu liustik kooli kummist oli kilomeetrite kaugusele
nisugune Valev pind ja selle kohal siis selline särav sinine taevas.
See oli ikka nii uhket pilti, et. Mõtlesin tempilti, võtsin siis oma selle kotist kaamera välja.
Tegin pilte, siis mõtlesin. Positsioon, et, et peaks nagu parema nurga valima,
et siis saaks veel parema pildi.
Ja selleks on vaja siis nagu minna natukene noh,
selg ees. Ja läksingi siis seal, kes tegin pildi ära
ja siis, kui ma ümber pöörasin, siis nägin,
et nii mõne meetri kaugusel edasi oli jäälõhe eemalti
paistnud servad olid täpselt sama värvi nagu liustikul.
Aga seal oli jäälõhe ja umbes ikka selline meetri laiune. Noh, et üle võib-olla jaksad hüpata, aga kui niisama
kogemata astud, siis ikka kukud sinna sisse.
Ühtpidi oli see väga põnev, pidi oli muidugi ohtlik,
aga ikkagi tahtsin kangesti teada, et kuidas lõhe ikkagi
sealt põhjapoolt välja näeb, et mis seal allpool paistab see hästi,
ettevaatlikult nimelt läksin sinna serva,
sirutasin kaela välja.
Vaatasin ja seal oli siis näha, et sellel jää lõhel üldse
põhja ei olnud. Ta lihtsalt läks, läks kuskile sadade meetrite sügavusse,
servad olid tal sihukeste helesinised hästi siledad nagu
noaga lõigatud.
Ja nüüd tuli mul meelde üks foto, mida ma seal laagripaigas
olin hommikul vaadanud stendi peal.
Sellel fotol oli siis jäädvustatud selline asi,
kuidas üks matkaja, noh, minusugune matkaja oli siis
kukkunud sellisesse jäälõhesse. Ja seal siis juhtub see, et, et sa lihtsalt libised allapoole.
Aga see jäälõhe läheb altpoolt aina kitsamaks
ja mingi kohapealse siis kiilud oma keha sinna
ja seinte vahele kinni, jääd lihtsalt rippuma sinna.
Ja seal foto peal oli siis just see, et,
et siis päästemeeskond oli kohale tulnud
ja siis nad sikutasid seda vaest rändurit köitega sealt
jäälõhest välja. Niukest asja poleks küll tahtnud ja kui need kaks niisugust
hoiatust nüüd järjest olid, siis muidugi edaspidi sellel
liustikuretkel olin ülimalt ettevaatlik ja tegelikult mitte
midagi hullu ka ei juhtunud.
Ja siis ükskord Me jõudsime, eks sinna oma sihtmärgini välja.
See kvet vulkaan oli meie ees asus umbes kahe kilomeetri
kõrgusel merepinnast seal liustikul ja ta oli tegelikult
selle nagu liustiku sees selles mõttes, et vulkaanikraatri
servad ulatusid liustikul ja selle vulkaaniomanike kaldera
oli siis selle liustiku sees nagu mingisugune hästi suur
kauss läbimõõduga mitusada meetrit ja sügavusega mõnikümmend meetrit. Ega seal ju mingisugust niisugust laovat nihukest,
et ei olnud, see oli siis just selline kaldera mis nägi
välja nagu hiiglaslik kirju kauss, seinad,
mitmevärvilised ja sealt kausi servadest,
siis tuleb välja neid väävliaurujugasid siit
ja sealt. Ja miks selle kausi servad nii värvilised olid?
Noh, see oli ikkagi see, et need väävliaurud olid siis väga
pikka aega neid kivimeid seal töödelnud ja erinevad kivimid
võtsid siis erinevaid toone, nii et osa olid kollakad,
osalid, pruunikat, osa olid punased, osalid rohelised,
väga kirju, selline kauss seestpoolt. Ja need vulkaani kaldeira servad olid üsnagi lauged,
nii et oli täiesti ohutu sealt alla kõndida
ja minna täiesti sinna põhja välja.
Seal all oli muidugi huvitav seista, sest selle ümber käis
niisugune kirev loodusjõudude tegutsemine,
ühest küljest siis need kuuma väävliaurujoad,
mis siin ja seal nagu kivide vahelt välja tulid.
Ja mõnes kohas ka allikad kuumaveeallikat,
mis olid nii kuumad, et nad maa peale jõudes täiesti keesid silmal. Ja teisest küljest sealsamas kõrval niuksed suured valged liustikujäälaigud,
nii et tõesti selline jäine liustiku külmus.
Ja siis nende aurude ja kuumaveeallikate peaaegu talumatu kuumus,
need kõik läbisegamini, see jättis ikka unustamatu mulje. Siit sai siis jällegi kuulda seda ansambli Kaleo laulujuppi
ja nüüd selle eelmise jutu kuks, õieti tahan ma rääkida
niisuguse järel loo sellesama Fatne ökoli liustiku sündmuste kohta.
Nimelt Ta oli nii, et kui me sealt ära tulime Islandilt,
siis mõned kuud hiljem juhtus mulle näppu ajakiri National Geographic.
Ja sellest numbrist oli siis lugeda, et mis seal pärast meie
käiku juhtunud oli, noh, mõned kuud pärast seda,
kui seal olime. Ja see oli siis üks niisugune ootama too purse millel olid
päris hullud tagajärjed ja seda loeti tagantjärgi siis kogu
20. sajandi kõige halvemate tagajärgedega vulkaani purskas
kogu Islandil.
See purse oli iseenesest siis 1996. aasta talvel
ja sealt ajakirjast sai siis põhjalikult lugeda,
mis seal siis juhtus.
Ja see asi hakkas niimoodi pihta, et nüüd see vulkaan,
mille juures meie käisime sellest mõnikümmend kilomeetrit
lääne pool elustus liustiku all ootamatult üks väga suur kaal. Selle vulkaani nimi on partar, punka separdab munka,
ongi kogu selle atnekulli liustiku üks kõige vägevamaid vulkaane.
Ta oli nüüd seal siis aastakümneid täiesti vaikselt uinunud.
Aga siis hakkas purskama ja see purse algas seal liustiku all,
nii et alguses ei olnud nagu liustiku peal mitte midagi näha.
Aga tohutul hulgal siis koomi, kaure tuhka,
magmat tuliselt ja alt ja see hakkas sulatama kõik ümbrust
ja see sulavetekogus kasvas aina suuremaks. Ja samas oli nii, mis on ka Islandile üsna iseloomulik,
et need vulkaanid on seal omavahel kuidagi süsteemis
või seotud.
Nii et nii kui see pardan punka purskama,
kas see siis vallandas päris mitme naaber vulkaani purskama
ja siis nad puhkasid juba koos ja siis algas juba täiesti
meeletu sulavete kogunemine seal jää all
ja mingil hetkel siis ikkagi sulatas see kuumus,
teda jääd, nii palju see vulkaan siis jõudis nagu jää kohale,
lendas välja tohutuid gaasipilvi taeva poole
ja musta tossu ja siis oli selge, et nüüd on ikka päris
tõsine oht, nüüd oli küsimus selles, et kuidas kõik edasi läheb. Aga edasi läks niimoodi, et kogu see meeletu Sulawee kogum
kogunes sinna liustiku alla ühte tohutu suurde maapinna lahku.
Seal tekkis siis niisugune järv ja see järv hakkas tohutu
kiirusega kasvama.
Seal ajakirja artiklis oli öeldud, et viie päevaga tõusis
veetase järves üks kilomeeter, no Eestis me lihtsalt ei
suuda ette kujutada, kuidas saab veetase tõusta üks kilomeeter.
Ka Islandil on see võimalik ja selle tulemus oli siis see,
et lõpuks tohutu veemass lihtsalt läks liikuma
ja hakkas väljapääsu otsima ja ta ei voolanud välja nüüd
sellesse suunda, kus meie olime matkanud vaid lõuna poole,
seal, kus on see Atlandi ookeani lähised
ja sealt Atlandi ookeani lähistelt ta siis pääses välja. Ja siis läks tohutu too mühinaga ookeani poole
ja see vee hulka, mis seal voolas, teadlased oskasid selle
täiesti välja arvutada, see oli siis võrreldav maailma kõige
v rohkema jõe Amazonase ka.
Ja siis meeletu Põrgu kestis seal umbes kolm päeva,
siis jooksis järv lihtsalt tühjaks.
Aga see maa, mille see, see siis jõgi nagu ületas oli õnneks
niisugune osa Islandist, kus ühtegi asulat ei olnud,
nii et mitte ükski inimene surma ei saanud,
aga seal oli küll siis teid ja sildu ja elektriliine
ja kaableid ja kõike seda. Ja muidugi need pühkida kõik minema.
Nii et, et lõpuks, kui see kõik rahunema hakkas,
siis oli ikkagi niimoodi, et teid ja sildu
ja elektriliine parandasid islandlased veel mitu aastat
tagantjärgi just sellepärast selle tulvavetekahjude pärast
loeti seda siis kõige halvemaks purskeks kogu 20. sajandil.
Ja noh, loomulikult see läks mulle väga korda,
sest need olid ikka needsamad kandid, kus me olime mõned
kuud tagasi kõndinud ja ei taha mõeldagi mis oleks juhtunud siis,
kui see purse oleks saanud paar kuud varem. Aga nüüd siis sai see tänane saade koos saate nii-öelda
tunnuslauluga otsa saada siis kahest vulkaanist,
mis olid päris aktiivselt tegutsemas ja mille juures ma ise
olen olnud.
Aga see järgmine saade on mõnes mõttes tänase saatejärg seal,
ma tahan jätkata seda Islandi vulkaanide jutt.
Aga vaadata neid Islandi vulkaani siis juba sellise laiema pilguga.
Ja kavatsen siis rääkida sellest, et millised on need kõige
vägevamad vulkaanipursked kogu Islandi ajaloos
ja siis ka mõnest väga tähendusrikkast paigast seal Islandil,
mis on samuti tegelikult vulkaanilise tegevusega seotud. Kuula rändajat, rännakud Põhja-Euroopas ja Lõuna-Ameerikas. Rändame koos Henryga. Priit Relvega Kuula rändajat.
