Vikerraadio kuula rändajat rännakud Põhja-Euroopas
ja Lõuna-Ameerikas. Rändame koos Henryga. Relvaga. Hiilanud. Rändajat. Tere, me oleme siin oma rännusarjaga parajasti kulgemas
Islandil sellel polaarjoone lähedal asuval saarel keset
Atlandi ookeani.
Ja eelmises saates oli siis juttu sellest,
kuidas islandlased oskavad päris nutikalt kasutada oma
vulkaanilise maapõue energiat.
See vulkaaniline maapõu on toonud neile ka päris palju
hädasid läbi ajaloo, kui mõni järjekordne vulkaan on väga
hullusti purskama hakanud. Aga teisest küljest on see jälle tõeline looduse kingitus.
See geotermiline energia, nagu selle kohta öeldakse,
see on niisugune loodusliku energiaallikas,
mida meil siin Eestis ei ole.
Ja selle abil on siis islandlased õppinud päris hästi palju
tootma elektrit.
Ja kuna see elekter on neil seal siis odav
ja seda on palju, siis aitab see hoida nende majandust heal
järjel ja ka inimeste elatustaset kõrgena. Aga nüüd tänases saates võtan ma ette sellise teema nagu
Islandi puud ja metsad.
No selle külje pealt vaadates on neil küll olukord üsna kesine,
võrreldes näiteks meiega.
Meil on ju metsa all ligi pool kodumaast,
aga neil ainult paar protsenti.
Aga räägime siis sellest, et alati ei ole see Islandil
niimoodi olnud, varem on olnud metsa rohkem. Miks mets kadus, mis seis on praegu ja mis vaated on
Islandastel oma tulevikumetsadele ja saate lõpus tahan ma
veel tutvust, Ta ta neid kõige kuulsamaid Islandi üksikpuid
siis sellised, mis on kas siis kõige vanemad
või kuigi jämedamad või kõige kõrgemad. Niimoodi algas siis üks laul, mille nimeks on jõuluöö.
No peab küll ütlema, et see Islandaste jõuluöö on üsna
teistsugune kui meil siin, eestlastel on harjutud jõulukohta mõtlema.
Seal on neil päris palju niisugust eelkristlikku,
viikingiaegset kombestikku.
See on väga põnev teema, aga selle jätame järgmise saate jaoks.
Siin ma siis räägin. Bänd, mille nimeks on skald ja nende nagu eesmärk on
taaselustada Vikingi aegset muusikat ja ka viikingiaegset kultuuri.
Sest ise on pärit vanast islandi keelest
või siis vanast skandinaavia keelest.
Seal oli neil seal Norras ja Islandil ju üks
ja see sama keel.
Ja selle ansamblimuusika tegemise põhimõte ongi see,
et lauldakse enamasti just selles vanas skandinaavia keeles
mida siis kasutasid ka need viikingid, kes Islandile kunagi asusid. Ja see ansambel kasutab ka vanu muusikainstrumente,
aga nagu juba kuulsite teisest küljest, Ta on need
kõlavärvid sellel muusikal ikkagi üsna tänapäevaselt,
ma ütleksin, sellised puus, etniline stiil
või midagi niisugust.
Ja need ansamblis kalt liikmed ise ei ole muide üldse sugugi
Skandinaavia päritolu, enamjaolt on nad hoopiski prantslased.
Aga nii palju siis sellest ansamblist läheme selle tänase
saate teema juurde. Ja noh, et islandi metsad, no eestlase jaoks võib-olla
natukene niisugune naerukoht, sest päris ametlike andmete
järgi on Islandi pindalast praegusel ajal metsaga kaetud
umbes kaks protsenti.
Aga miks nad sellised on?
No üks põhjusi on juba looduslooline.
Kui me nüüd mõtleme selle Islandi looduse peale siis on
niisugune suhteliselt metsavaenulik ja kuidas ta
metsavaenulik on, sellest arusaamiseks ma tahaksin
kirjeldada ühte meie päris pikka jalgsikäiku läbi Islandi
üsna metsiku osa, kus mingit asustust ei olnud
ja seal me saime nii-öelda päris oma naha peal kogeda neid
Islandi loodus olusid ja see oli siis tol esimesel korral,
kui me üldse Islandile tosin aastal 1995 rändasime seal
ringi koos kahe eestlasest sõbraga ja käisime jala kohe
hästi palju ja läksime siis ka põhja, Islandile
ja seal me tahtsime minna siis suurelt maanteelt niisuguse
looduse ime juurde nagu deti fossi, juga väga-väga võimas loodus,
ime, aga sellest ma räägin ka ükskord ühes hilisemas saates
praegu räägime sellest, kuidas me seal liikusime
ja mis olid need olud seal kõndides. No me matkasime ikka täitsa kohe paar päeva enne kui sinna
joa juurde jõudsime ja läksime kompassi ja kaardi järgi,
sest Islandil on see täiesti võimalik, seal on nii lagedad
alad ja tasased maad.
Et ilusa ilmaga näed kohe paljude kilomeetrite taha
ja siis võtad kaardi pealt, et mingisuguse maamärgi
ja siis muudkui kompassi järgi hoiad seal suunda
ja aina lähed. Põhiliselt olid need niisugused väga hõreda rohuga lagedad.
Ja see rohi oli tõesti kidur, kasvas väga viletsast
ja oli ka selge, miks ta viletsast kasvas.
Sest see pinnas oli noh, nisugune purukuiv koosnes
tavaliselt mingitest murenenud vulkaanilist kivimit,
sest jaa, vot see vulkaaniline kiviklibu oli nii poorne,
et on selge, et kui siia peakski vihma sadama sisse,
kaob ülikiiresti sinna maa alumistesse kihtidesse
ja see kõige ülemine pinnase osa jääb ikkagi väga põuaseks. Ja peale selle kimbutas meid seal matkates päris vastik
tuult tõusis tihti väga ootamatult ja paisus mõnikord ka
täiesti tormiks.
Ja eriti ebamugav oli see siis, kui me parajasti ületasime
niisugusi alasid, kus mitte mingit rohelust ei olnud.
Need olid siis niisugused kas musta liivaga
või siis hallika vulkaanilise tuhaga kaetud alad.
Ja seal oli siis niimoodi, et see tugev tuul tõstis selle
liiva ja tuha lendu. Ja kui oli vaja minna vastutuul, siis sa said selle kõik
endale näkku kokku.
Ja eriti valus oli see, kui just liiva peal kõndisid selle
musta liiva jämedad terad peksid ikka nii valusasti vastu nägu,
et seda lihtsalt ei kannatanud välja, siis pöörasid lihtsalt
seljatuulele vastu.
Ja siis läksidki mõnikord täitsa selge sedasi
sest paigal seista tundus nii jabur ja edasi minna oli vaja,
aga no ega siis sel viisil edasi väga kiiresti ei saanud. Ja kokkuvõttes oli niimoodi, et me jäime oma käimisega üsna
hilja peale.
Meil oli kaardile märgitud üks üksildane matkaõnn.
Tahtsime sinna jõuda enne pimedat, aga tegelikult jõudsime
kusagil kell üks öösel tähtede valgel ja olime siis nii väsinud,
sõitsime kohe magama ja hommikul mõtlesime,
et ei, täname hommikul ei kiirusta, tõmbame hinge,
sööme kõhud korralikult täis, kasime ennast natukene
ja siis mul aega natukene päevikut pidada
ja muuhulgas panime seal siis kirja niisuguse lühikese
mõtiskluse mille ma nüüd uuesti üle lugesin. Ja see oli siis umbes niisugune, et niukene arutluselt,
miks Islandil on vähem metsa?
Ja see oli just selle eelmise päeva mulje Te ajel.
Et need alad, kus me käisime, nii kuivad
või siis ka nii liivased või, või nii tuhased,
seal ei saa mets mitte mingi valemiga kasvada.
Ja peale selle see tuul, mis seda niigi põuast
ja kõrbelist, et maad veel kuivemaks puhub. Nii et jah, lihtsalt sellisel maal mets ei saagi kasvada.
Ja kui nüüd juba laiema pilguga mõelda Islandi kogu saare peale,
siis sedalaadi alasid, nagu me seal läbisime,
on Islandil ikka tohutult palju seal Islandi keskosas,
seal põhiliselt ainult niisugused maad ongi.
Nii et jah, on täiesti selge, et need Islandi loodusolud ei
luba mitte iialgi Islandil kasvama saada,
nii palju metsa, nagu on meil siin meie armsal kodumaal. Siin siis kostis jälle üks lõik sellest vanaislandikeelsest laulust,
mille nimeks on jõuluöö.
Ja need laulusõnad, millest need kõnelevad.
Noh, seal on põhiliselt nisugune kaebamine põhjamaise talve
karmuse üle.
Et kui pime ja kui külm seal väljas on, tuul ulub
ja lumi tuiskab ja ei praegu siin muud üle kui istuda
koldetule paistel ja rüübata jooke ja hõigata siis
vahetevahel tooste jumal oodinile. Et ta ükskord ometi selle külma siit minema peletaks.
Aga kui nüüd tulla jälle selle Islandi metsade ajaloo juurde,
siis ajaloolased ütlevad, et kunagi kaugemas minevikus see
olnud Island sugugi nii metsavaene nagu ta on praegu.
Nii et kui viikingid sinna jõudsid, no veidi üle 1000 aasta
tagasi siis oli ajaloolaste arvamust mööda metsaga kaetud
isegi ligi 40 protsenti Islandist.
Kuigi see mets oli, no niisugune kehvakene seal ei olnud
üldse okaspuid. Ja ainsaks puuliigiks, mis üldse metsa moodustas,
oli sookask sookask peaks ju eestlane teadma,
seda on meilgi kasvamas, vahel kasvab õige kõrgeks
ja sihvaks, aga no Islandil ta ei kasva kunagi väga pikaks.
Ja seal on ta kui ta metsana kasvamas, noh,
mingisuguseid niisugusi metsaosasid nagu muistsetel aegadel.
Sellest sookasest on ju ka praegu Islandil näha,
need on ikka sellised kõverakasvulised, Use rikud ja,
ja ei midagi muud. Ja lisaks siis sellel sookasele oli neil aegadel,
kui sinna esimesed inimesed tulid, kasvamas ka veel hariliku pihlakat,
mis on meil ju ka looduses väga tavaline
ja siis ka haaba, mis on jälle eestlasele väga tutta puu.
Aga need puud ei moodusta õndsa kunagi metsa,
vaid kasvasid vaid üksikutena.
Ja siis lisaks nendele oligi vaid üks niisugune pajuliik,
selle nimi on kahevärviline paju Eestis samuti olemas,
aga no väga harva kasvab puuna, enamasti kasvab põõsana. Ja vot niisugune oli siis mets, mida need viikingid sinna
jõudes nägid ja see mets kasvas siis just põhiliselt,
et kusagil seal ranniku lähedal kusagil orgudes kusagil tasandikel,
kus oli piisavalt niiskust ja mullaviljakust
ja noh, eks need twickingidki siis asusid umbes samades
paikades elama ja oma norra kogemuste järgi hakkasid nad
siis samamoodi tegutsema nagu algsel kodumaal
ja siis raiusid neid puid ehituseks ja tarbematerjaliks
ja kütteks, niipalju kui kulus. Ja siis, kui mets maha raiutud, siis tegid nii nagu Norraski,
et panid siis sinna lambad veised.
Et need oleksid nagu karjamaad vahepeal ja Norras oldi harjutud,
et noh, nii varem või hiljem kasvab selle koha peale jällegi
uus mets. Aga vat Islandi looduses oli täiesti teistmoodi
ja mitte mingit metsa sinna enam ei tulnud,
sest see kariloomade sõrgadega lahti tambitud õhuke
mullakiht läks vihmaveega minema ja paik muutus täiesti viljatu. Eks algul polnud hullu, sest asustus oli hõre,
aga sajandite jooksul see asustus aina kasvas.
Ja mida tihedamalt seal inimesi oli, seda vähemaks jäi metsi.
Niiet pikkade sajandite jooksul jõuti siis 19. sajandil
välja nii kaugele, et Islandil oli sisulised mets täiesti kadunud.
Ja muidugi tundis rahvas seal metsast ja puudest väga suurt puudust.
No lihtsalt praktilistel põhjustel, see on ju ehitusmaterjal
ja sellega saab endal ruumi soojaks kütta. Aga Island lastel sellist võimalust ei olnud
ja näiteks talurahvas ehitas oma hooneid turba pätsidest.
Ja küttena, pruukis näiteks kuivatatud lambasõnnikut. Ja see U puudus oli ikkagi Islanlastele nii valus,
et seal 19-l sajandil mõned niisugused kõige edumeelsemad
tuulitses niisugusele mõttele, et äkki peaksite mets hakkama
oma käega juurde istutama.
Praegusel ajal see idee ei tundu sugugi uudne ka värske,
aga seal tol ajal ikka tundus.
Ja siis oligi, et aastal 1899 pandi esimest korda Islandi
kasvama inimese kätega maha. Mets ja ümbruskond vaatas sellele väga imelikult.
Need istutajad olid tegelikult taanlased,
edumeelsed, taanlased, kes elasid küll Islandil
ja nad panid selle metsa sellisesse kohta nagu sinkvetlir.
Noh, seda sinkvetleri ehk see kuulaja, kes neid saateid väga
hoolega jälginud isegi mäletab, sellest oli jutt,
too sest seal asub see Islandi suur looduse ime rifti alang
ja seal on ka see legendaarne Islandi muistse parlamendi
kooskäimise koht, Alsing. Ja vot sinnakanti siis see mets, kas pandi,
see koosnes siis mägimännist ja siberi seedermännist
ja muide, see on alles siiamaani praegu siis juba ju üle sajandivanune.
Aga no ega tal mingit väga uhket välimust ei ole,
aga no ütleme, ajalooliselt on ta siis niisugune maamärk.
Oi, aia tähis.
Sest sellest ajast alates hakati siis juba aina rohkem
mõtlema sellele, et islandi metsi tuleb taastada omaenda jõul. Siin kuuldus nüüd veel üks katke sellest vanaislandikeelsest laulust,
kus jutustatakse Põhjala rusuvast talvest.
Aga nüüd, mis puutub sellesse Islandi metsade istutamise
mõttesse inimkätega, siis ega see algul küll vedu Nad.
Nii et näiteks ka veel 1900 viiekümnendatel aastatel oli
Islandi metsasus ametlikel andmetel ainult üks protsent.
Aga sel ajal olid ometi loodud juba tingimused nende metsade
väga laiaulatuslikuks vaatamiseks. Ja seal see üks eeldus oli see, et pärast teist maailmasõda
oli Island saanud tõesti juba täiesti iseseisvaks riigiks.
Ja see noor riik võttis endale üheks kõige tähtsamaks
ülesandeks selle, et Islandil peavad metsad laienema
ja selle nimel loodi siis niisugune omaette organisatsioon
nagu riiklik metsateenistus.
See metsateenistus hakkas juba siis täiesti niimoodi
korrapäraselt üle terve Islandi korraldama metsade rajamist. Ja neil esimestel aastatel seal pandi siis igal aastal maha
ligikaudu pool miljonit noort puutaime.
Ja siis juba üheksakümnendatel aastatel pandi igal aastal
maha üle miljoni puu.
Ja kui kaugele see metsade laiendamine siis Islandil
aastatuhande vahetusel oli jõudnud, seda sain ma ise täiesti
otse teada.
Kui ma siis 2001. aastal uuesti sinna Islandile läksin
ja seal oli siis selline lugu, et ma sain Reykjavikis
tuttavaks ühe niisuguse mehega, kelle nimeks oli Jon Geir
Peterson ja tema oli siis Islandi metsanduse tippasjatundja
töötas ise Reykjaviki Ülikoolis teadlasena
ja Me kõnelesime temaga päris pikalt nendel teemadel. Ta oli väga vahva inimene, suurt kasvu, noor,
hästi innukas ja samas teadmised olid tal hiilgavad kõigi
nende metsaasjade kohta.
Ja ta ütles siis, et praegusel ajal pannakse Islandil juba
igal aastal kasvama isegi neli miljonit puutaime.
Ja sellest metsa istutamise kampaaniast on saanud täiesti
selline üldrahvalik, võiks öelda isegi niuke patriootiline tegevus,
et igal aastal läheb 8000 vabatahtlikku kusagile Islandi
aladele ja paneb sinna siis neid uusi puid maha. Ja neil on isegi noh, niisugune väga ilus unistus.
Et ükskord jõuab see metsade pindala sinnasamasse välja,
nagu see oli kunagi Vikingi aegadel tuhatkond aastat tagasi.
No see on niisugune ilus idealistlik mõte,
aga puhtpraktiliselt oli ju ka selge, et tõesti seda puitu
on siia hädasti vaja, sest siiamaani veeti seda kõike sisse
üle ookeani kaugete maade tagant ja selle hind oli pööraselt kõrge.
Ja nüüd see Jon Peterson seletas ka seda,
et mis puuliike siin maha pannakse, need ei ole üldse
kodumaised puuliigid, sest need kasvavad liiga aeglaselt
vaid teadlased on siis katsetanud hästi palju erinevaid puuliike,
no ikka kümneid ja kümneid põhiliselt okaspuud
ja valin siis nende hulgast just sellised,
mis Islandi oludes hästi toime tulevad. Ja teisest küljest, mis siis ka kiiresti kasvavad
ja lühikese ajaga palju puitu annavad neid puuliike pidi
olema kuskil kümnekonnaringis väga neid nimetas,
need on väga põnevad puuliigid, aga ma jõua siin saates
nendest kõikidest rääkida, räägin siis ainult nendest,
mis olid need kõige sagedasemad ja ütleme siis,
et sealt Euraasia mandri poolelt olid kõige lootustandva omad,
mida ka kõige rohkem maha pandi. Harilik mänd ja siberi lehis.
No ma arvan, Eesti puude sõbrale on need liigid ju päris
hästi tuttavad.
Ja siis Ameerika poolelt jälle põhiliselt toodi seda
keerdmändi ja sitka kuuske, noh, võib-olla need puuliigid on
nüüd eestlasele vähem tuttavad.
Aga ka Eestis on neid tegelikult kasvatatud
ja kasvavad ka siin-seal praegugi. Ja nüüd see on, Peterson rääkis seda et lisaks nagu
õhutatakse seda uute metsade rajamist riigi poolt sellisel viisil,
et makstakse maaomanikele päris vägevaid tugirahasid.
Islandil oli seal kahe tuhandendatel aastat hotell
ja on ka tegelikult praegu selline seis,
et see lambapidamine ja lambakarjade kasvatamine oli see
maainimese kõige tähtsam tegevus, aga uutes oludes see enam
ära ei tasunud. Lambaid kasvatati vähem, selle tõttu hakkas nagu maid üle
jääma ja vot nendele mahajäetud karjamaadele sobis väga
hästi siis istutada uut metsa.
Need olid siis niisugused jutud, mida ma Jon pettursonilt kuulsin.
Ta rääkis ka natuke tulevikuvaadetest ja ütles,
et loodetakse ükskord aastakümnete pärast jõuda välja koguni selleni,
et kogu Islandist oleks kaetud metsaga üks kolmandik.
No peaaegu siis nagu oli kunagi muistsel Vikingi ajal. Ja praegu oli küll see protsent ainult kaks protsenti
metsasuse protsent, nii et jõuda selleni ühe kolmandiku nii välja.
No see oli ikka väga pikk tee.
Aga vähemalt eesmärk oli selge.
Aga kui ma nüüd viimast korda seal Islandil käisin,
see oli siis aastal 2021 ligi aasta tagasi siis ma nägin oma
silmaga esimesi märke sellest, et midagi on Islandi
maastikus muutumas. Sellest kõige esimesest käigust Islandile oli ju nüüd
selleks ajaks möödas juba tervelt veerand sajandit.
Aga selle arusaama sain ma siis, kui me olime oma
eestlastest rühmaga jõudnud sinna põhja,
Islandile, müüvad nii järve äärde ja juhtumisi läksime just
sinna järve kirdenurka ka, kus ma olin olnud
ja kus ma olin ka pilti teinud aastal 1995
ja tookord olin ma selle pildi sealt teinud just sellepärast,
et see tundus mulle hästi, selline islandipärane seal oli
siis nii, et üleaba ja paistis esiplaanil see järve peegel
tagaplaanil siis need dramaatilised laava kihid üksteise
otsas ja nende taga siis täiesti hall, tühi,
lage ja nüüd sama koha peal oli korraga niimoodi,
et nende rannakaljude kohale olid tõusnud puude ladvad,
need ei olnud veel kõrget puud, need olid võib-olla niuksed,
kümnemeetrised ja need olid põhiliselt siis kas kuused
või männid, natuke oli ka kaske hulgas. Aga see oli täiesti muutunud pilt tundmatuseni muutunud.
Et see meenutas mulle juba pigem nagu norra maastikku.
Ja ma isegi ei teadnud, kas sellele nüüd kurvastada
või rõõmustada, sest see ei olnud nagu enam islandipärane.
Aga teistpidi mõelda, et islandlased on juba üle poole
sajandi selleks vaeva näinud, et neile metsa juurde tuleks,
siis oli see ju Rõõmustav pilt. Jälle vahele kuulata seda ansamblis Kaldi vanaislandikeelset laulu.
Aga mina kõne läksin, et saate lõpus sellest,
millised on need islandi puude praegusaegsed kasvurekordit
või siis teiste sõnadega, et mis on need nüüdsed kõige
vanemad kõige jämedamad ja kõige kõrgemad üksikpuud?
No ega seal ju vägevaid Buviglasi olla ei saa,
sest loodusolud on sellised, nagu nad on.
Aga igal maal on ju niimoodi, et selle ma kõigevägevamat
puud ongi vägevat puud just selle maa jaoks. Ja peale selle see teema, noh, mul väga isiklik,
sest ma ise olen ju selline kirglik suurte puudeotsija
ja igal maal, kus ma maailmas olen käinud,
olen ma püüdnud need selle riigi kõige uhkemaid puid leida.
Ja nüüd siin Reykjavikis maaga kohe küsisin selle
metsateadlase Jon Petersoni käest, et kus kohas siis need
Islandi kõige uhkemad puud on ja tema Moskvas seda vägagi
hästi öelda ja ütles, kõige jämedam, Islandi puu on ühtlasi
ka Islandi kõige vanem puu. See puu kasvab siinsamas Reykjavikis.
No teistpidi mõeldes üsna loogiline, sest eksija Reykjaviki
hakati ju kõige varem neid puid istutama.
Ja kui ma siis küsisin, et, et kus on, siis ta ütles,
et mis me sellest aru ütleme, et läheme kohale,
vaatame üle, sest Reykjavik on ju väike linn.
Ja siis me lihtsalt jalutasime sinna.
Ja oligi nii, et see Islandi kõige vanem
ja kõige jämedam puu kasvas otse südalinnas seal Adaltsi
tänava ääres väljaku peal, seal oli üks kohvik,
inimesed istusid seal ja see puu oli siis nagu sihukese
pisikese künka peal ta ümber oli ilus lille Klumb. Ja, ja puu oli noh, päris uhkem.
Kohe peale vaadates oli mul selge, et liigi poolest on see pooppuu.
See on siis üks pihlakate perekonda kuuluv liik.
Eestis kasvab ta ka ju Lääne-Eestis ja saartel.
Ja Jon siis seletas, et see puu on siia istutatud tud ühe
Islandi päritolu arsti poolt.
Tema nimi oli olnud haldur šerbeck ja ta istutas selle puu
1884. aastal. No see on üsna täpselt teada.
Nii et nüüd siis on 2001. aastal see puu ju 117 aastat vana
ja mitte ühtegi nii vana puud, mitte kusagil Islandil teada
ei ole. Aga juhtumisi istutas arst Taani arst selle puu väga
sobiva koha peale sest pinnas oli siin viljakas.
Tormitult teest oli puu hästi kaitstud ja praegu nägi ta
tõesti väga kena ja uhke välja.
Noh, niisugune hästi kahara võraga mitmeharuline
ja selline hästi elujõuline. Ja mis nüüd puutub puu jämedus, siis oli väga lihtne,
Jaan oli kaasa võtnud mõõdulindi, panime selle mõõdulindi
sinna tüve peale ja mõtlesime siis ta tüve ümbermõõduks enne hargnemist.
Täpselt kaks ja pool meetrit.
See on ju popu kohta päris tubli näitaja.
Ma olen Saaremaal mõõtnud enam-vähem sama jämedaid pooppuid.
Aga siin Islandil oli see siis tõesti üle saare kõige
jämedam puu. Ja nüüd enne selle saate tegemist ma täitsa huvi pärast
uurisin internetist järgi, et kuidas selle Reykjaviki popu
käsi siis on käinud, et kas ta on ikka alles.
Ja sain selgust, et on küll, on täie elu
ja tervise juures ja tema ümbermõõt on praegu 2,8 meetrit,
nii et et 40 sentimeetrit rohkem.
Kui oli siis kui meie seda mõõtsime.
Seega siis väga hästi kosunud puu. Aga nüüd selle teise küsimuse juurde, kus asub Islandi kõige
kõrgem puu ja milline see on siis selle kohta saab ka just
internetist hästi värskeid andmeid.
Ja see on siis üks selline puu, mis liigiliselt Ta on sitt
ka kuusk ja ta kasvab Lõuna-Islandil.
Ja sellel latt on tänavu aasta andmete järgi täpselt 30
meetrit ja 10 sentimeetrit.
Ja see, et jõudis üle 30 meetri kõrgusele tekib taas tänavu
Islandi meedias päris paraja elevuse. Ja see elevus oli võib-olla ka sellest tulnud,
et nüüd üle-eelmisel aastal oli seesama sika kuuseeksemplar
pakutud välja Euroopa aasta puuvõistlustele.
No see Euroopa aasta puuvõistlus on siis niisugune tore võistlus,
erinevad Euroopa riigid saadavad oma maa silmapaistvaid puu
kandidaate sinna ja siis üle Euroopa hääletatakse kõigi
nende kandidaatide kohta ja siis eks kõige rohkem hääli saab,
see saab siis aasta euroop papppuu austava tiitli
ja vot siis nemad siis pakkusid välja selle omasid ka kuuse. Ja see sündmus, kui see nagu islandi poolt nagu välja hõigati,
oli seal riigis väga pidulik.
Nii et selle puu kõrgust käis mõõtmas Islandi president isiklikult.
Ja siis paar aastat tagasi said nad selle puu kõrguseks 10
sentimeetrit vähem, kui on 30 meetrit.
Aga võistlusele ta läks võistlustel, ütlen ausalt,
Islandi puhul hästi ei läinud, ta ei jõudnud välja isegi
finaali üldhääletusele. Aga sellegipoolest oli ta nüüd Island laste jaoks väga
tuntud puu-.
Ja Ma arvan, et sellest kõigest on ju näha,
et kuigi see islami puudesse suhtumine on suhteliselt teistsugune,
kui meil siin Eestis siis ometi omal moel peavad nendest oma
metsadest ja puudest vägagi lugu.
Ja siia saate lõppu ütlen ma ühe niisuguse mõtte.
Nimelt ja selline mõte siis, et meil Eestis on ka sinna
Euroopa aasta puuvõistlustele pakutud. Meie oma maa puukandidaate möödunud aastal,
kui mäletate, oli selleks siis järsile kuningamänd,
aga mitte kunagi ei ole eesti puukandidaatide
väljakuulutamise juures viibinud Eesti vabariigi president
isiklikult ja mõte siis selles, et äkki võiks selle järgmise
Eesti puukandidaadi väljakuulutamisel osaleda ka meie,
Eesti president.
Vot selline. Selle ana islandikeelse laulu lõpuga saab ka otsa meie
tänane saade saade Islandi metsade minevikust,
olevikust ja tulevikust ja Islandi kõige kuulsamatest puudest.
Ja järgmises saates võtame ette niisuguse teemal nagu
islandi pärimusskulptuur.
Uskuge mind, kui sellesse natukenegi süveneda,
siis on see islandi pärimus vägagi eripärane
ja lummav. Kuula rändajat rännakud Põhja-Euroopas
ja Lõuna-Ameerikas. Rändame koos Henryga. Relvega. Kuula.
