Vikerraadio kuula rändajat, rännakud Põhja-Euroopas
ja Lõuna-Ameerikas. Rändame. Koos Hendrik Relvega Kuula rändajat. Tere, me oleme siin oma rännusarjaga liikumas Islandil
sellel üksildase saarel Ameerika ja Euroopa maailmajao vahel
ja eelmises saates siis kõneldud sellisest parajalt
intrigeeriva teemast nagu Island, laste kõrge elatustase
ja selle põhjused.
Ja seal sai siis juba kõneldud, et üheks põhisambaks,
mille najal see heaolu seal püsib, on selline loodusliku
energiaallikas nagu geotermiline energia. Või kui lihtsamalt öelda, siis maasoojusenergia.
Ja eelmises saates sai siis lahti kõneldud,
kuidas islandlased on aegade jooksul õppinud kasutama seda
maasoojus täiesti otse erinevatel viisidel peamiselt siis
seda kuumenenud põhjavett teiste sõnadega kuumaveeallikaid.
Aga tänases saates vaatame neid maasoojuse kasutamise
võimalusi juba sellise laiema pilguga ja täna tuleb siis
juttu näiteks sellest, kuidas islandlased kasutavad seda maasoojust,
leiva küpsetamiseks aga aga siis elektri tootmiseks. Ja kuna neil on nendele nii-öelda geotermiliste
elektrijaamadele lisaks ka hästi palju hüdroelektrijaamu,
siis on olukord selline, et islam toodab seda elektrit
nüüdsel ajal üliohtralt.
Ning just sellepärast on Island elektri tootmisel ühe
elaniku kohta lausa maailma riikide seas kõige esimesel kohal.
Aga kui ühel maal on käes nii ohtralt elektrit,
siis saab selle abil jällegi arendada mitmeid muid
spetsiifilisi majandusharusid. Ja tänase saate märksõnadeks oleksid siis Islandi
maasoojusenergia elekter ja selle elektrierinevad kasutamise
võimalused oma majanduse arendamisel. Sedaviisi päris muretult lõbusalt algab ühe islamlastele
väga hästi tuntud rahvalaulu meloodia, seda meloodiat,
muide kui kuulaja tähelepanekud kuulab selle saate
signatuuri signatuuriks, on ka see meloodia sisse põimitud.
Aga selle laulu nimi on islandi keeles ola voor,
lilli, roos.
Ja kui see eesti keelde ümber panna, siis võiks olla umbes niimoodi,
et Olav jumalasulane ja seda meloodiat mängib siis üks
selline Islandi kitarristide trio kitarr,
Islandsio sellest trios tulen ma ühes varasemas saates ka rääkinud. Sellest bändist ma siin praegu rohkem ei räägiks,
aga kõneleks küll selle laulu tagamaadest.
Laul Olavur, Liliu roos on tegelikult väga vana.
Arvatakse, et ta on pärit kusagilt sealt 14 10.-st sajandist
ja sisu on ta hästi selline pikk, pikk ja keeruline.
Ta on siis selline vanaaegne lugulaul tegelikult.
Ja sealses jutustatakse umbes sellest, et Olav lilli reos
läks kord ratsaretkele tahtis minna külla oma emale,
aga tee viis läbi mägede ja seal sattus ta ootamatutes seiklustesse. Aga mis seiklused need olid, sellest ma siin praegu ei räägiks,
vaid räägiks hiljem.
Aga praegu siis selle teema juurde, kuidas islandlased
endale ka praegusel ajal selle maa kuumuse abil leiba küpsetavad.
See on hästi vana, traditsiooniline, et ja seda harrastavad
need Maal elavad islandlased ka praegusel ajal päris laialt.
Ja meie sattusime kah seda nägema.
See oli siis, kui me olime jõudnud põhja,
Islandile sinna müüvad nii järve ümbrusesse
ja seal ümbruses on väga palju nisukesi kuuma pinnasega alasid,
mis leiva küpsetamiseks väga hästi sobivad. Ja ühe koha peal me siis nägime, kuidas väli välja näeb,
noh, ta oli kaetud musta liivaga hästi suur ala
ja ta pidi olema hästi kuum, sest mitme koha pealt ta lausa auras.
Ja seal välja peal hakkasid siin-seal silma niisugused
imelikud liivakuhilad ja iga kuhila otsa oli pandud kivi.
Ja meie siis küsime oma Islandi giidi petturi käest,
et et mis seal siis toimub ja tema ütles,
et need kivid on pandud sinna siis nüüd selleks,
et kui tuleb nüüd järgmine küla elanik siis ta teab,
et siia ta oma küpsetuskohta ei tee, vaid teeb selle kuskile mujale. Ja see oli nii põnev teema, et me läksime elevile,
küsisime trilt, et kas me võiksime seda ka lähemalt vaatama minna,
aga tema arvas, et, et see ei ole hea mõte.
Sellepärast, et see on ikkagi niisugune kohaliku kogukonnaeraasi,
no see on umbes nii, et keegi tuleb sinu isiklikku kööki
ja hakkab uurima, mis sa seal praeahjus küpsetad.
Ja noh, siis me vaatasime seda eemalt.
Ja Peetrus küll seletas hea meelega, et kuidas leiva
küpsetamine seal käib. Ja ütles, et see käib niimoodi, et kõigepealt segatakse see
leivataigen kodus valmis, mehitakse siis spetsiaalsesse
küpsetusplastikusse ja siis topitakse see kõik ühte
roostevabas kastrulis või vormi ja siis võetakse kodust
kaasa labidas, tullakse siia, liivaväljale,
kaevatakse maa, siis parajalt sügav auk ja siis augu põhja
pannakse see kastrul, mis on hoolikalt siis kinni kaetud kaanega.
Ja pannakse siis liivakuhil ja kivi sinna peale,
et pärast teasku tagasi tulla. Ja see kunst pidi olema õieti selles, et kuidas leida seda
sobiva temperatuuriga kohta, on teatud tunnused kogemuste järgi,
kuidas nad seda otsustavad, sest see ei tohi olla liiga kuum,
siis leib kõrbeb põhja ja liiga jah, ega ei tohi olla,
siis ei saa küpseks leib.
Aga siis, kui nad on selle ära märkinud,
siis lähevad nad koju ja see leivaküpsemine võtab aega,
noh, umbes niimoodi ühe ööpäeva. Ja järgmisel päeval tunde järgi tulevad nad siis sinna tagasi,
kaevavad augu lahti ja kui kaane pealt ära võtavad,
siis vaatab sealt vastu värske, küps leib,
hästi lõhnav, mõnusalt krõbeda koorikuga.
Ja kuju on tal just selline, nagu on sellel vormil,
kuhu ta pandi vahel kandiline, ümar, nii nagu kellelgi on.
Ja pettur ütles ka seda, et sellist omatehtud leib
pahindavad islandlased igal juhul ettemaks kui mis tahes poeleiba. Siin kuuldus nüüd jälle üks järgmine viisijupp sellest
Islandi vanast rahvalaulust Ulawi jumala sulasest.
Aga selle pika laulu sisu läheb edasi umbes niimoodi,
et kui see Olav sinna mägedesse on ratsutanud ilmub tema
kalju tagant ühtäkki üks erakordselt kaunis haldjaneiu.
Ja see neiu pakub Olavile, et ära enam edasi mine vaid tule
minu juurde ja hakkame siin mägedes kahekesi koos õnnelikult elama.
Aga Ola vastab talle nagu tõeline rüütel,
et mina usun südames ikka ainult jumalat
ja mingitel haldjatel minu jaoks südames kohta ei ole,
aga tegelikult sattub Olav suurde segadusse,
sest see neiu on tõesti väga ilus. Ja kuigi ta peab ennast tubliks kristlaseks,
siis tahaks kangesti selle tütarlapsega kaasa minna.
Aga selle koha peal jätan ma nüüd selle loo jälle pooleli.
Pärast jõuame jälle selle juurde tagasi.
Ja nüüd see põhiteema, mis mul enne pooleli jäi.
See on siis see, et kuidas geotermilise ste energiast on
islandlased õppinud tootma elektrit.
Ja selle kõige esimese niisuguse täiest teistsugused del
põhimõtetel töötava elektrijaama lasid nad käiku 1978. aastal,
nii et oma pool sajandit tagasi. Aga kuidas nad enne olid elektrit oma maal tootnud?
Juba alates 30.-test olid neil seal siis niisugused
hüdroelektrijaamad siin-seal Islandil ja oli ka selliseid soojuselektrijaamu,
mis töötasid siis kivisöe õli peal ja nad tegutsesid seal
siis enne sõda ja ka pärast teist maailmasõda,
aga elektrijaam oli vähe ja üleüldse islamlaste elu olu
ja elatustase olid väga teistsugused kui praegu.
Majandus oli üsna kehval järjel, islandlased elasid
peamiselt maal ja elatasid siis põllumajandusest. Aga siis seal kuskil kuuekümnendatel aastatel juhtus see,
et Islandit tabas väga ränk energiakriis
ja selle tagamaadeks oli jällegi see, et kui me mäletame
kuuekümnendatel aastatel, mis juhtus maailmas globaalse
nafta hinnaga oli loodud selline organisatsioon nagu OP.
Ja see kruvis selle hinna täiesti lakke.
Ja nüüd korraga ei olnud Islandastel üldse mõtet seda naftat
omale siia saarele nii kalli rahaga tuua
ja kõik need õlil töötavad elektrijaamad läksid pankrotti
ja vot selle tulemusel siis tekkiski see tohutu elektripuudus. See oli täiesti väljakannatamatu ja see oli siis olukord,
kus Island sai aru, et tuleb oma energiamajanduses teha
täiesti otsustav pööre ja tuleb hakata ikkagi kuidagimoodi
rohkem kasutama neid oma kodumaiseid energiaallikaid.
Ega neid palju polnud, üks oli siis voolava vee energiatase
hüdroenergia ja teine oli siis maa kuumus,
selle energia muid võimalusi Islandi lihtsalt ei olnud.
Ja noh, mis nad siis tegid, kõigepealt hakkasid juurde
ehitama neid hüdroelektrijaamu palju suuremaid kui enne aga
maapõue soojusenergiast elektri tootmine,
see oli neile väga uus asi. Aga nad läksid julgelt seda teemat siis nagu lahendama teadlased,
insenerid, ja nii siis saigi see esimene elekt treijaam,
mis töötab maasoojuse peal käiku seal 1978. aastal.
Ja huvitav juhus oli see, et kui me Islandil ringi reisisime,
siis me saime seda krahvla elektrijaama täitsa oma silmaga näha.
No see oli täiesti pooljuhuslikult, meil reisiplaanis seda
ei olnud, aga oli küll kavas minna ühele pikale
loodusretkele krahvla vulkaani lähistele. No ja nüüd, kui me siis sinna vulkaani suunas sõitsime,
siis sattusime täiesti mööda sõitma sellest krahvla
elektrijaamast ja oli täitsa põnev selle siis korraks pilk
peale visata, kuidas ta välja nägi?
Kõigepealt hakkasid silma kaks suurt ja kõrget hoonet
suuruselt sellised, umbes kahekordse korrusmajasuurused,
aga mingeid aknaid ega uksi seal hoonetel ei olnud
ja nende ümber oli siis väga palju mitmesuguseid angaare abi
ehitada disi siis oli seal mingid elektriliinide,
Maste, arusaamatuid agregaate ja nende ümber siis tohutu
hulk jämedaid veetorusid. Aga seda, mille järgi mina seda Narva elektrijaama juba
kaugelt ära tunnen.
Hästi kõrget korstnat, kust ülevalt tuleb Paksu tossu,
seda seal üldse ei olnud, oli mingi madal korstent rida,
kust hellus, vaevumärgatavad valget veeauru
ja muud mitte midagi.
Ja mitte ühtegi inimest seal üldse näha ei olnud.
No selle põhjuseks mõtlesin oma pead, et,
et ju see tootmine peab sellises geotermilise elektrijaamas
olema niivõrd automatiseeritud, et inimjõudu siin vaja ei lähe. Ja pettur siis küll täpsustas, et tegelikult kogu selle
tohutu elektrijaama peale siin kusagil mingi tosinkond
inimest on ja nemad siis lihtsalt vastutavad selle eest,
et kõik see automaatikasin tõrgeteta toimiks
ja pettur seletas siis meile seal ka neid põhimõtteid,
et kuidas niisugune maa puukuumuse peal elektrijaam,
ütlesin, et töötab ja see põhimõtteliselt pidi olema siis niimoodi,
et maapõue puuritud väga sügavad augud ja need ulatuvad
hästi sügavale kuuma põhjavee kihtidesse
ja seal maa sees on see veesurve nii tugev,
et vesi pressib iseenesest ülespoole. Ja siis nagu selle rõhu langedes muutub vesi auruks.
Ja vot see aur paneb siis pöörlema juba turbiini labad
ja turbiinid toodavad elektrit.
No umbes nii see pidi käima.
Aga kuna siin Islandil ja kasin krahvlal on siin maapinnas
seda kuuma põhjavett tohututes kogustes,
siis võib selline elektrijaam väga rahulikult stabiilset
töötada väga pikki aastakümneid. Jaa, peetur ütles siis ka seda, et sedalaadi energia pealt
elektri tootmine on siis väga puhas ökoloogilisest mõttes
sest seal on ju niimoodi, et mingit nimetamisväärset
süsinikuheidet ei teki.
Muud õhusaastet ka ei teki ja samuti ei teki üldse ohtlikke tootmisjääke,
kõike, mis on ju nii tavaline muude tööstusharude juures.
Ja pettur ütles, et selliseid väga võimsaid geotermilise
elektrijaam on praegusel ajal Islandil kokku kuus tükki. Aga lisaks nendele on siis ka veel nüüd hüdroelektrijaamad.
Mõned on hästi suured, mõned väiksed niisugusi hästi suuri
pidi olema, ligi 40, väiksemaid lausa 200 ringis.
Ja vot selle tõttu siis need geotermilise
ja hüdroelektrijaamad toodavadki kokku, nii tohutul hulgal elektrit.
Ja Peter lisas ka seda, et see hüdroenergia peal saadud
elekter on ju hästi puhas sest ka seal on süsinikuheidet
väga vähe ja ohtlikke tootmisjääke ka ülimalt vähe. Nii et kokku üldpildis vaadatuna on see Islandi
energiamajandus äärmiselt loodusesõbralik.
Ja selle peale tuli mul meelde, et kuidas meil siin Eestis räägitakse,
et kuidas on vaja minna elektri tootmisel ikka selles suunas,
et kasutaks aina vähem taastumatuid, loodusvarasid
ja aina rohkem taastuvaid loodusvarasid.
Ja lõpuks see kauge ja ilus eesmärk oleks see,
et saakski toota kogu elektri nendest taastuvatest loodusvaradest. On see kõik juba ära tehtud.
Ma olin enne reisiga tegelikult sellest lugenud,
et praktiliselt kogu Islandi elekter saadakse taastuvatest
loodusvaradest ja ka selle näitaja poolest on ta kõigi
maailma riikide seas täiesti tipus. No nii, siin kodus, nüüd jälle üks lõik sellest Islandi
vanast rahvalaulust, mille islandikeelne nimi on hoolavur,
lilli, reos ja muusikat tegi Guitar Islandsio.
Ja kuna need bändiliikmed on kõik suurepärased džässmuusikud,
siis nüüd selle koha peal hakkasid nad väga lahedasti
improviseerima selle põhiviisi teemadel.
Aga kuidas Lugulaul edasi läks?
See läks siis niimoodi, et no Olav keeldus minemast haldja
neiuga kaasa. Aga nagu me teame, haldjad on ju väga kavalad
ja tema ütles, et et hea küll, kui tahad minna,
siis mine, aga enne anna mulle hüvastijätusuudlus
ja ola veel selle vastu ja mitte midagi ei olnud.
Ja nii kui ta selle haldja tüdruku kohale kummardus,
teda suudelda, lõi see talle rinda pistoda.
Ja laulus öeldakse siis niimoodi, et Olav kannatas selle
löögi järel kolm tundi ja pärast seda oli ta surnud
ja niimoodi see laul lõppes. Mõelda, et mis laul see nüüd oli, kas see oli mingisugune kurb,
traagiline laul või oli seal sees mingi niisugune islandi
moodi vimka?
Ega sellest lihtne aru saada ei ole sesse Islandaste huumor
on teinekord võõrale päris raskesti tabatav.
Meie Islandasest giid, pettur katsus mõnikord seal pikkade
päevade jooksul seda küll lahti seletada
ja mul on meeles lihtsalt üks näide tema omaenda praktikast. Ja see oli siis niimoodi, et ta oli olnud giidiks Ameerika turistidele.
Neid ameeriklasi käib seal Islandil tõesti väga palju.
Ja kord olid nad seal saare peal ringi sõites näinud
bussiaknast Islandi lehmi.
Islandi lehmad on, on tõesti erilised, nii nagu ka islandi
hobused või islandi lambad.
Islandi see põlistõulehmad on niuksed, väikest kasvu
kirjutab värvi. Ja siis Ameerika turistid küsisid, et kuidas niisugused
imeliku välimusega lehmad ka talvel hakkama saavad.
Neil ju siis rohtu ei ole, et mida nad siis söövad.
Ja pettur näitas siis neile seal avaral väljal silopalle
ja ütlesite, vot seal sees nende talvine toit ongi.
Aga paistis, et need Ameerikat, turistid seda silovärki
päris hästi ei jaganud.
Aga nad nägid küll seda, et silopalle olid nagu valge kilega
kaetud mõist olid musta kilega kaetud ja must hoopis
rohelise kilega. Ja siis nad küsisid, et kas need erinevad värvid tähendavad seda,
et seal sees on lehmade jaoks erinevat sorti toitu. Ja siis Pieter mõttes, et no nüüd ma viskan nalja
ja ütles, et jah, nii see on ja seletas siis tõsise näoga,
et valgete kilede sees on vahukommid ja mustade kilede sees
lagritsakommid ja roheliste kilede sees on piparmündikommid.
Noh, nii nagu need kommid poes vahel ju on
ja ta oli märganud, et ameeriklased väga sedasorti komme armastavad.
Ja siis tal otseselt need ameeriklased hakkavad naerma,
aga mitte keegi naerma hakanud. Istuvad bussis edasi tuima näoga, klõbistavad oma maiustusi,
ripuvad jook.
Ja siis Peeter sa järve taha, nad ei saa sellest naljast aru,
ma ütlen siit niukse nalja, et kõik saavad ikka aru,
et ma nalja teen.
Ja siis teatas mikrofoni, et tegelikult on pallid seal selleks,
et Islandi lehmad saaks nende peal istuda
ja jalga puhata. Ja siis mõtlesin, et nüüd hakatakse naerma,
mitte keegi naerma ei hakanud, selle peale peetur täitsa vihastas,
et nüüd aitab, on näha, et nemad islandi huumorist aru ei saa.
Mina neile enam nalja ei tee.
See oli lihtsalt üks näide.
Aga tõsi see on, et islandi huumori-st arusaamine on võõrale
teinekord päris raske.
Ja väga tihti on nende naljad niuksed musta huumoriga naljad
ja mõnikord on neid jälle sellised varjatud huumoriga naljad,
millest saadki aru ainult siis, kui sa Islandil elad. Ja ma ise nüüd sellesama rahvalaulu Olavi jumalasulase kohta
kaldun küll arvama, et ka see on tegelikult,
et ikkagi niisugune islandi naljalaul ja mitte midagi muud.
Aga tuleme nüüd ikka tagasi selle saate põhiteema juurde
siis elekter.
Ja praegusel ajal on see olukord neil seal siis selline,
et nad toodavad seda elektrit.
Liiga palju elektrit kipub üle jääma ja siis on nad nuputanud,
kuidas saaks seda elektrit mingilgi moel kasulikult rakendada. Teoreetiliselt muidugi võib mõelda, et väga lihtne müüd seda
mujale maailma laiali.
Elektrit ju tahetakse, aga asi ju selles,
et mõtleme gloobusele, kus Island asub.
Nii Euraasia kui Põhja-Ameerika mandri poole on maad rohkem
kui 1000 kilomeetrit.
Kuidas teda sinna toimetad, praegusel ajal on see siiski võimatu.
Ja siis nad on mõelnud selle oma odava ja rohke elektri rakendamiseks. Mutrike ja üks võimalus, mida nad ongi teinud,
on see, et nad on väga hoogsalt arendanud niisugust
tööstusharu nagu alumiiniumi tootmine.
Alumiinium, see on ju maakeral selline metall,
mida maapõues leidub väga paljudes kohtades,
aga teda kätte saada on väga raske, sest ta on alati mingite
ühendite koosseisus.
Ja kui sa tahad seda sealt puhtana eraldada,
siis on ainus võimalus teha seda niinimetatud
elektrokeemilise taktika ja selleks kulub tohutult palju
elektrit ja sellepärast Ta läheb see alumiiniumi tootmine
väga kalliks, aga Islandist olukord on ju teistsugune. Ja nemad ongi siis ehitanud nüüdseks ajaks sinna saarele
päris mitu hästi suurt alumiiniumitehast.
Ja kuigi mõelda, et kogu see maak, tohutu hulk maaki tuleb
ju vedada üle ookeani kuskilt kaugelt siia saarele.
Ja siis, kui see on välja puhastatud alumiinium,
siis viiese alumiinium jälle üle ookeani kaugele tagasi.
Aga tegelikult tasub see äri väga hästi ära.
Ja praegusel ajal ongi nii, et sellest elektrist,
mida Islandil toodetakse, läheb lõviosa just
alumiiniumitööstuse peale. Kuid teisest küljest annab see alumiiniumitööstus neile ka
väga suuri tulusid.
Ja siis on veel üks teine trikk, mida islandlased kasutavad
oma odavat elektrit nii-öelda väärindada.
Ja see on siis rahvusvaheliste andmesidekeskuste rajamine.
Andmesidekeskused, need on niisugused asjad,
mille järgi maailmas on tohutu nõudmine,
maailm ju digitaliseerub ja andmesidekeskusi väga vaja. Ja nende andmesidekeskuste töös hoidmiseks kulub samuti väga
palju elektrit.
Aga Islanlastel sellest puudust pole.
Ja nüüd on nad võrdlemisi lühikese ajaga loonud sinna oma
saarele üle 10 väga suure andmesidekeskuse.
Ja nad siis vahendavad selle kaudu digiinfot,
et nii Euroopa kui Ameerika suunda.
No väga nutikas viis ju oma elektripruukimiseks. Ja kui mõelda tuleviku peale, siis väidavad Islandi teadlased,
et põhimõtteliselt suudaks Island toota seda elektrit veel
praegusest mitu korda rohkem.
Just eriti selle maapõue kuumuse energia varal.
Aga praegu hetkel pole vajadust, kui vajadus tekib,
eks me siis toodame.
Ja kui me nüüd siia saate lõppu mõtleme,
et kuidas on see eriolukord siis Islandil
ja meil siin Eestis ja üldse Euroopas siis olukord on
kardinaalselt vastupidine. Meie siin maadleme parajasti kõrgete elektrihindadega igatseme,
kui keegi ometi kusagilt odavat elektrit juurde annaks
ja islamlastel on seda ülegi.
Ja nad võivad seda veel rohkem toota.
Nii et see on väga niuke paradoksaalne seis.
Võrreldes Islandit ja Euroopat.
Aga mina siin tänase saate selle mõttega lõpetan. Siin kõlas nüüd viimast korda see viisijupp,
vanast Islandi rahvameloodiad, hoolavur,
Liliu roos ja saade Islandi maasoojusenergiast,
elektrist ja elektriBruckimisest saab otsa.
Aga millest tuleb järgmine saade?
Seal on mul plaanis siis kõnelda Islandi puudest
ja sellest, milline on Islandi metsade minevik,
praegune seis ja tulevikuvõimalused. Kuula rändajat, rännakud Põhja-Euroopas ja Lõuna-Ameerikas. Rändame koos Hendrik Relvega. Kuula rändajat.
