No nii, randal igal hommikul siis kakle rahule  ja niimoodi on see järjekordne päev kontoris. Kajakate saarel toimub ainulaadne eksperiment. Peaksime siis lükkama niimoodi ja lükka ettevaatlikult  ja peaasi, et sinna s elle fossiili kesta vastu ei läheks. Lubjakivist tulevad nähtavale ürgsed mereloomad. Kui lehed on langenud, hakkavad silma uudishimulikud sabatihased. Ma lähen täna kakra rahule kajakate paradiisi,  kus teadlased käivad juba üle kuu aja iga päev kohal  ja teevad ühte katset, mida mitte kunagi varem pole tehtud. Aidat küll. No nii, randal igal hommikul siis kakle rahule  ja niimoodi on see järjekordne päev kontoris. Ja milline kontor, eks ju ja jah, isegi sellega on võimalik  ära harjuda. Palju siin neid kajakaid on, mis sa arvad? Meie oleme siin kirja pannud 1500. Pesa ringis, aga no lisaks on veel tiirud  ja meriskid ja igasugused muud linnud ka. Ja nüüd hakkab töö pihta ja, ja kõik pesad vaatame üle,  rõngastame, vaatame, munasid, mis seis on,  mis ööga toimunud on? Me oleme nüüd jõudnud ühte baasi ja ma saan aru,  et teie töö on jagatud kaheks. Teil on kaks paari teadlasi siin töötamas. Üks paar siis käib mööda saart ja üritab kõikidel pesadel  ja poegadel silma peal hoida ja rõngastada,  sellepärast et kogu selle saare unikaalsus seisnebki selles,  et me teame praktiliselt kõikide lindude kohta,  kui vanad nad on, kes on nende pojad, kes on nende vanemad  ja sugulased ja nii edasi, et, et seda tööd tuleb jätkata,  mida Kalev Ratiste siin kunagi alustas. Ja, ja siis teine paar on see, kes tegeleb konkreetselt eksperimendipesaga,  et neid on siis toidetud, erinevat tüüpi kaladega ja,  ja siis võtavad sealt igasuguseid proove,  mida on vaja siis nende eksperimendi mõjude uurimiseks. Mis eksperiment see on, mida te teete? Üks oluline aspekt, millele teadlased ei ole vastust leidnud,  just need teadlased, kes uurivad inimeste mõju loomadele,  on see, et kuidas mõjuvad looduses reaalselt olevad  igasuguste toksiliste ainete kontsentratsioonid. Tehakse igasuguseid laborikatseid, iga asju tehakse suurte  kõrgete kontsentratsioonidega ja no arusaadav,  et iga mürk on toksiline, kui teda palju on,  onju. Aga siis mida meie siin tegime, oligi see,  et me püüdsime loodusest reaalselt seal olevad kalad. Me valisime erineva reostustasemega piirkonnad osad kalad  pärinevad Peipsist, osad kalad Kiili lahest Saksamaalt. Ja me söötsime need kalad nendele kajakatele. Ja me tahame teada, et kas see Saksamaa kala,  mis on sealt reostunud Kiili lahest kas sellest pärinevad  reostusained on nähtavad nende kajakavanemates  ja läbi siis vanemate, kas need on jõudnud  ka poegadesse. Kui reostunud need kalad siis olid, et mis,  mis see kivi lahti endast kujutab? See Kiili laht on üks kõige aktiivsemalt laevatatavaid  piirkondasid Läänemeres. Ja, ja kui üleüldist Läänemere reostada see profiili vaadata,  siis siin erinevates piirkondades on erinev reostus. Eesti rannikumeri on suhteliselt puhas ja,  ja Eesti sisemeri on veel eriti puhas, sellepärast see  nii-öelda puhas kala ongi meil Peipsi järvest toodud näiteks. Aga see kiili piirkond, seal on suured tankerid,  tankerite põhjavärvid sisaldavad igasuguseid ohtlikke  kemikaale seal vaskoksiidi ja, ja vanasti triibutüül tina,  mis, mis tekitavad igasuguseid immuunsüsteemi kahjustusi ja,  ja arengukahjustusi ja hormonaalsüsteemi kahjustusi. Aga mis on kõige tavalisem asi, on ka siis need kütused,  mida need laevad õhku lasevad. Lõpptulemus on see, et mingid alad on rohkem reostunumad  ja mingid alad on nagu puhtamad. See on üks neist pesadest, mis sai reostunud toitu. Tegu oli siis püreestatud kalaga, mis oli plastkarbikestes. Karbikestel oli kirjas tähistatud, kas see on puhas või,  või reostunud kala. Ja me jätsime Need karbikesed pesade kõrvale kivide vahele. Esimestel päevadel jälgisime kaugemalt binokli  või vaatlustoruga, et kuidas üldse peale läheb,  selline toit, aga meie üllatuseks nad olid väga huvitatud  sellest toidust. Olime pisut skeptilised, aga. Nad sõid päris hästi seda. Vereproovi puhul on hästi oluline, et saaks tehtud hästi kiiresti,  sest et kui me tahame mõõta verest stressi,  hormoone, siis nende tase läheb juba liiga kõrgeks esimese  kolme minuti jooksul. Mis tähendab, et verevõtmine on alati esimene asi,  mida me teeme, et me saaks usaldusväärselt seda  stressihormoonide taset mõõta. Ja siis järgnevad juba muud toimingud. Aga üldiselt me ei veeda ühegi tipuga rohkem aega,  kui ma ei tea umbes kaheksa minutit. Kuna kõige pakilisemad asjad tehtud, siis nüüd saab  rahulikult edasi toimetada. Loomulikult tibu saab rõnga jalga, et me saaks seda hiljem eristada. Kuidas see ikkagi tunne on, et kui sa oled päev läbi siin koloonias,  ma vaatan jope pealt ka, et ega ega need linnud ei Halasta tulla. Jah. Sellega harjub. Ime ruttu. Ei ole hullu midagi, tuleb hoida kapuut peas jope seljas,  isegi palava ilmaga. See, kui need lihtsalt peale lasevad, ei ole väga hull,  aga vahel mõni kipub lendama vastu pead ja nokaga ründama. Oluline oma pead kaitsta. Ja absoluutselt meie peame austama siin nende reegleid. Kui eriline selles mõttes see metoodika ikkagi on? See katse on selles suhtes väga eriline,  et paljud teadlased ei julge sellist katset teha sest. Ma ei tahaks küll ette rutata, aga, aga väga suure  tõenäosusega me ei näe vahet. Kui me näeme, siis ma olen nii-öelda teaduslikus mõttes väga  nagu nii-öelda üllatunud ja intrigeeritud ja,  ja see on põnev, kui me näeme tõepoolest,  et see, see viis päeva vanalindude toitmist on isegi  poegades näha. Aga ma kahtlustan, et me ei näe vahet, et see toksilise  sisalduse erinevus nendes piirkondades on siiski piisavalt väike. Et noh, lindudel on ju mingi kaitsemehhanismid  ka ja, ja paljud teadlased ei julge sellist eksperimenti teha,  kus on oht, et sellist nii-öelda uhket tulemust ei ole. Aga selles mõttes me võtsime selle riski ja,  ja mina olen täiesti rahul ka selle tulemusega,  kui me näeme, et erinevust ei ole, et need linnud,  kes sõid kiili kala ja need linnud, kes sõid Peipsi kala,  et nende pojad on mõlemad terved ja mul on  selle üle hea meel ja ma ütlen, et see on oluline tulemus. Randel. Ma vaatan, et sa oled väga hästi nagu varustatud,  et sul on. Põlvekaitsmed siis sul on selline suur sokk koos Eesti lipuga,  et, et sa ei ole lihtsalt patrioot, et tahad  selle saare vallutada, vaid sellel on oma eesmärk. Ma lihtsalt kardan neid kajakaid. Ma olen ainus, keda ei ole ja veel nende päevade jooksul  kordagi nokaga pähe löödud. Linnud on iseenesest täiesti nagu erinevad,  Neil on sellised erinevad personaalsus või,  või iseloomud, et et osad on sellised, kes löövad iga viie  sekundi tagant, osad lasevad rahulikult toimetada  ja luiged on ka üldiselt sellised enam-vähem rahulikud,  aga aga jaa, ma eelistan seda, et mul ei lööda nokaa pähe  ja mul on ka vahepeal siin päris kõhe, aga ma hoian sinu lähedusse. Ja see selle töö perimeeter on täitsa paar meetrit  ja nii nii lähme, meil on vaja leida pesa 712,  et seal tibu koorub praegu. Oi-oi-oi, siin tibu parasjagu tuleb välja,  see on täna täna hommikul alustas ja samal ajal,  kui me vaatame koorumist, tuleb siit ülevalt selliseid  valgeid plekke alla. Ja mõnikord tuleb, ühelt poolt, paneb litaka,  tuleb, teiselt poolt paneb litaka, väljaheited,  värgid, särgid, kõik tulevad. Vaata aga siin on. Ja kui me vaatame, näe pesa 712. Kolm muna, ühel on suur auk sees, see on see  siis ühel on keskmise suurusega auk ja ühel on ainult  siis pragu sees, et siin on kolm muna, mitte ühtegi veel  rõngastatud ei ole. Et see nii-öelda vaata, näe, tuleb, tuleb,  tuleb, näeb. Tal on niimoodi, et ta liigutab mingi sentimeetri,  siis ta puhkab mingi 30 sekundit ja siis ta punnitab  järgmise sentimeetri edasi. Homme saab talle juba rõnga panna kenasti. Kui me teeme mingisuguseid looduskaitselisi otsuseid,  siis me saame rohkem teada, et kust maalt jookseb see piir,  kust maalt rohkem muretsema hakata. Loomulikult on, on terve hulk selliseid,  nii-öelda seireprogramme ja, ja on varasemaid teadmisi  ja seda, et kust maalt mingi toksiline aine loomade jaoks  kahjulik on ja ka inimese jaoks kahjulik on. Et palju uuringuid selles teemas on nagu tehtud. Aga noh, selline tavapärane küsimuski, mida tihti küsitakse,  kas Läänemere kala on ohutu süüa? No mina ütleks, et hetkel ta põhimõtteliselt on,  et selles koguses, mida me neid sööme ja need kalad,  mida me sööme, et mina ei muretseks selle pärast. Aga siin me saame nagu reaalselt seda kajakate peal testida,  selle töö väärtus on see, et see annab infot reaalselt  Läänemeres ja keskkonnas hetkel valitseva olukorra kohta ja,  ja sa näed elusolendite pealt, et mis see seis on,  et sa ei pea midagi sealt tuletama või välja mõtlema  või mudeldama, et sa näed, mis seis Läänemeres praegu on. Ümise saates otsisime Virumaal onika rannalt mitusada  miljonit aastat tagasi elanud ürgloomade kivistisi. Olime justkui hobi paleontoloogide paradiisis,  sest kohati leidus fossiile vaata et igal sammul. Põnevamad leiud võtsime endaga kaasa, et neid Pärnumaal  särghaua õppekeskuses täpsemalt uurida. Peaksin siis lükkama niimoodi, jah. Lükka ettevaatlikult ja, ja peaasi, et sinna  selle fossiilikesta vastu ei läheks, pigem alguses eemalt  võid lükata suurema jõuga ja julgemalt ja  mida lähemale liigub, seda ettevaatlikuks pead minema. Tavaliselt sellist elukat prepareeritakse mikroskoobi all. Et siis näeb täpselt, kuhu see, kuhu see nõelakene satub. Ja et siis ei ole ohtu, et sõidad talle sisse  ja lõhud. Ilusa fossiili. Praegu ma ikkagi väga julgelt ei saa siin seda fossiili puhastada. Põhiküsimus on tegelikult see, et. Kuidas ma tean, kust see loom läbi saab,  et, et millal ma selle kiviga võin julgemalt tegutseda? No selles mõttes see on niisugune hea näide,  kuidas me näeme, et see terve trilobiit on siin kenasti  hästi olemas, tal on pea ja saba ja kerelülid,  kõik on kenasti kerra tõmmanud. Aga vahel on niimoodi, et kivisest paistab välja ainult üks  väikene nurgakene ja siis peab hakkama vaikselt servast  puhastama ja enam-vähem teadma, et kus suunas see kilbikene  võiks kulgeda. Ja vahel tuleb sellest kivist välja suuri üllatusi,  et vaatad, et väike servakene, aga pärast puhastab välja suure,  terve rilopidi, nii et väga julgelt siis seega ei tohi siin  hakata vahetama, eks alati kui olles omale lähemal,  siis peab hästi ettevaatlikult tegema, et seda looma enda  kesta ei kahjustab, et et tunnused ei läheks kaduma  ja ilus asi ei saaks, saaks viga. Iga terviklik fossiilileid tuleb hobipaleontoloogil  toimetada teadlasteni. Nii saab kindlaks teha, kas on avastatud Eesti  või kogu maailma jaoks midagi uut. Kuid vahel võib ka vaid eelajaloolise looma kivistise tükike  olla piisav tema määramiseks ja tervikpildi visandamiseks. Nii on näiteks see sabakilbi jupp pärit trilobiidilt,  kes kuulus Megistaspise nimelisse perekonda. Ma vaatan, et sellel palal ei ole praegu etiketi küljes,  et see on haruldane trilobiit, aga aga tegelikult sellest  saab siis teaduslik objekt alles siis, kui tal on olemas  ka väikene sildikene, et kust ta leitud on,  kes ta leidis ja, ja millal ta leitud on,  et, et sellest alati tuleb alustada. Juulikuu 2022. aasta suvi ja Ontika, ütleme Saka kant,  et sealt ikkagi panga alt ja, ja rannikul. No väga hea selle kivimi järgi tunneb ära,  et see on Oiidlubjakivi, et see tõepoolest Põhja-Eesti  klindil paljandub, nii et me teame ka selle trilopidi vanust  juba selle kivi Niisiis, teades Kivimi vanust, mille ürglooma jälg on säilinud,  saab öelda, et see ürgvähk ehk triloviit,  keda puhastan, elas ligikaudu 463 miljonit aastat tagasi. Palju? On selliseid inimesi, kes võib öelda iganädalaselt tegelevad  selliste fossiilide leidmise, puhastamise  ja uurimisega. No Eestis tänapäeval professionaalseid paletolooge on Tallinnas,  tehnikaülikoolis ja Tartu Ülikoolis kokku noh,  vast üks. Viis inimest, kes tegutsevad igapäevaselt paleontoloogia,  aga, ja tõsi, mitte kõik neid neist ei uuri selliseid suuri  silmaga nähtavaid kivistisi, vaid vaid hoopis pisikesi mikrofossiile,  mis samamoodi räägivad väga palju meie planeedi  ja elu arenguloost. Päris pisikesi mikroskoopilisi fossiile,  kas siis kuidagi Eesti on hoopis nende poolest rikkamgi veel? Jaa, tegelikult küll, et need, mis tavainimesele silma ei paista,  siis maailma teadlased tunnevad väga hästi Eesti aluspõhja kivimeid,  sest need sisaldavad tõepoolest väga palju  ja väga hästi säilinud mikroskoopilisi organismide jäänuseid. Alates. Erinevate vetikate eostest kuni siis varajaste selgroogsete  hammasteni näiteks. Ja, ja nende poolest on tõepoolest Eesti kivimid väga tuntud maailmas. Meie käisime Virumaal ikkagi nende ürgsete elu jälgede otsimise. Pärast aga mis on see põhjus, mille poolest võib Virumaal  nimetada ka geoloogia selliseks tulipunktiks Eestis? No eks see on ikka seoses maavaradega, et võtame põlevkivi  on ju seotud Kirde-Eestiga. Tegelikult see koosneb ju ka fossiilidest,  mikroskoopilised, sinivetikad, bakterite kestad,  tegelikult on ju siis salvestanud selle päikeseenergia nagu  omamoodi bioloogilise patareiga ja seda patareid  siis inimene kasutab ja ükskord saab see patarei tühjaks,  nii et et seda me peame üha enam ju arvestama. Tänapäeval. Samamoodi näiteks jõhvi rauamaak isegi on ju  ka tuntud kivim sügaval maapõues, aga, aga just nimelt  Virumaalt ja fosforiidileiukohad samamoodi ikkagi seotud Kirde-Eestiga. Nii et, et maavarad on see, mille poolest Virumaa on tõesti tuntud. Aga lisaks on siis Virumaal väga palju häid paljandeid,  kus tegelikult geoloogid ja muidu huvilised saavad  siis meie aluspõhja vana aegkonna kivimitega tutvust teha ja,  ja muuhulgas siis ka erinevaid kivistisi otsida. Need. Ja kas sa tead ka, miks see trilopilt ennast kerra on kerinud? Ma arvan, et üks. Üks põhjus võiks olla nii, nagu uus siil ennast kaitseb,  keerab kerra. Ja just nii ongi, et see on tema kaitseasend  ja kelle vastu ta siis kaitses ennast seal ürgmeres? Suuremate endasuguste ja näiteks ülipopulaarsete  ja rohkete nautiloidide vastu ja just nimelt,  et peajalgsed olid siis tollel ajal meres toidupüramiidi  tipus ja, ja sõit kõiki teisi, nii et kalu veel tollel ajal  meres väga palju ei olnud, nii et peajalgsed krõbistasid  trilogiite ja igasuguseid teisi elukaid. Suurima hea meelega. Kas see kerra keeramine siis tegelikult aitas seda triloviiti? Noh, tegelikult ei aidanud, sest me teame ju,  et trilobiidid vana aegkuna lõpuks ikkagi surid välja,  nii et, et ei päästnud neid, see kerge keeramine. Muidugi polnud dilobiidid meie retke ainsad leiud ontika rannalt. Eriku kivististe kollektsioon sai täiendust  nii mõnegi ürglimuse ehk nautiloidi jupi osas. Nende uurimiseks on särghaua labor. Nagu loodud No Erik, kas siin särghaual oleks justkui sinu hobi,  lemmikkontor? Kuule, selline tunne on küll jah, et võiks väikse pikema  puhkuse siin maha pidada, et mul on kodus  nii palju asju kogunenud, et need peaks kõik ümber töötlema. Nüüd siin. Viimase asjana sa lõikasid lahti nüüd ühe nautiloidi jupi,  mis siit paljastub, mida nüüd rohkem näha on? See läbilõikamine nüüd ongi kasulik, sellepärast,  et näha paremini siis nende kambrite asetust  ja selle sifooni kujuga seestpoolt. Et see sifooni läbilõike järgi näiteks saab ära määrata  siis täpsemalt selle liigi. Et seda niimoodi teisest küljest peale vaadatuna sageli ei  saa öelda, et just selle nautiloidi läbilõige on hästi  tähtis liigi määramiseks, et sifooni kuju järgi saab seda  öelda näiteks. Võime lugeda ühe töö lõppenuks, siin on kenasti puhastatud  trilobiidi fossiil mida võib Virumaalt kenasti leida. Milleks üldse siis geoloogid ja paletoloogid sellist väga  aeganõudvat tööd teevad, tuleb ära puhastada. No eks tegelikult sellest hakkab pihta silopiidi määramine selleks,  et üldse aru saada, kellega tegemist on,  tuleb ta tegelikult välja puhastada paljud tunnused,  mis muidu välja ei paista, siis puhastatakse välja nii-öelda. Mis meenub teile seoses fossiilide uurimisega,  mis on selline suur avastus, millega inimesed rikkamaks on saanud? Mulle väga meeldis üks hiljutine artikkel,  kus saadi teada, et triloogid id ikkagi hingavad jalgade abil,  et neil oligi lõpused jalgade küljes nagu lehvikud,  väiksed niisugune väga spetsiifiline palentoloogia teadmine. Jällegi see aitab meid edasi tuleviku leidudel. Mina tooks välja võib-olla sellise üldisema elurikkuse  uuringud minevikust, et kuidas elu arenes  ja kuidas elurikkus muutus läbi suurte massiliste  väljasuremiste läbi mitmekesisuse, kasvuetappide  ja näiteks Eesti aluspõhja kivimites on ka sellest väga  palju tõendeid, kuidas noh, 440 miljonit aastat tagasi aset  leidnud jääaeg mõjutas elustiku planeedil  ja Eesti kivistised aitavad sellele jälile jõuda. Sügisest alates ristuvad mu teed jõe äärsetes saludes,  metsaservadel ja kraavipealsetes põõsastikes aina sagedamini  imearmsate sabatihastega. Sügisest varakevadeni pole neid varjamas puude  ja põõsaste leherüü ning kuna looduses on linnuhääli vähem  kui suvel ostub paremini ära ka nende muidutasane kutsehüüd. Kuigi sabatihased on levinud üle kogu Eesti,  nad on tihti uudishimulikud ja mitte kuigi pelglikud,  on nende tabamine võrdlemisi keeruline sest nad ei taha  kuidagi paigal püsida. Juba hiliskevadel moodustuvad sabatihase salgad,  kes on pidevalt liikumises ja toit otsimas. Enamasti on neis salkades kuni paarkümmend ühe pesakonna lindu. Selleks, et vaenlasi ennetavalt märgata,  tuleb sabatihastel kokku hoida. Vahel seltsivad sabatihased ka teiste väiksemate lindudega  peamiselt tihastega. Ikka selleks, et oleks võimalikult palju silmapaare,  mis röövloomi ja linde märkaksid. Enamjaolt liiguvad sabatihased aga omapäi,  sest neil on lihtsalt oma tempo ja enda rajad. Kui veel septembris ja oktoobris võib meil kohata  ka põhjast saabunud linde, kes alles otsivad soodsaid paiku  talve üleelamiseks siis hilissügiseks on siia jäävad salgad,  enamasti toitumisalad paika saanud. Olen märganud. Et viimaste piirid ei kipu sügistalve jooksul väga palju  muutuma Mõned salgad näivad olevat tempos ja rajas  nii kinni, et läbivad igapäevasel toitumisringil kindlaid  paiku isegi samadel kellaaegadel. Kogu valge aja vältel otsivad ja nopivad sabatihased  oksaharude vahelt samblike puukoore keskelt oma pisikese  tumeda nokaga nii putukaid kui lülialgseid. Peaasjalikult täidab nende kõhtu lehtpuudelt  ja põõsastelt leitud loomne toit. Kui jälgida sabatihaste liikumist okstel,  võib märgata, et nokaesise leidmiseks ripuvad nad päris  sageli pea alaspidi ja mõnikord teevad oksale suisa täis  ringi peale. Tasakaalu hoidmiseks passivad hästi kehast mitu korda  pikemad sabasuled. Varakevadeti mekib paljudele metsaelanikele mööda tüve,  niriseb vahtramahl. Minu üllatuseks on sellest turgutavast kevadmaiusest  huvitatud ka sabatehased, kes võivad selle rüüpamiseks teha  tavapärasest toitumisringist. Väikese kõrvalepõikega. Ühel kevadel jälgisin salka, kellel näis istuvat  nii väga, et nad külastasid mitme nädala jooksul vahtrapuid  iga paariteist minuti tagant. Küllap käisid vahepeal otsimas putukaid ja lülijalgseid  ning seejärel rüüpasid peale magusat. Olen neid heledaid, välimuselt pulgakomme meenutavaid  tiivulisi aastast aastasse jälgides märganud,  et kui varasügisel liiguvad salgad toitu otsides madalamates  põõsastes ja puudes, siis hilissügisel ja talvel laveerivad  nad pigem kõrgel ja küllaltki sageli puude tippudes. Põhjuseid, miks see nii on, võib vaid oletada. Ühest küljest võivad toiduvarud ringide alumistes osades  kesisemaks muutuda. Teisalt võib olla see seotud salga liikmete kogemuste,  pagasi suurenemisega.
