Siin Hiiumaa vanades looduslikult kasvanud metsades leidub  veel erilise liigilise koosseisuga päris elupaiku. Kuna raiesurve on nendele metsadele väga suur,  tegutsevad looduskaitsjad siin ajaga võidu,  et neid kohti leida ja kaitse alla võtta. See, mis siin tüve peal on, selline. Sambliku kiht, eks ole, ja, ja siin on niisugused pisikesed  nagu väiksed koopakesed on jah nii hästi. Et tegelikult noh, kui luubiga vaadata seda veel,  siis selle koopa sees on selline nagu teine ring. Nagu teine, teine väike koopakene sees et täiesti eripärane liik,  keda kellegi teisega sassi ei aja, meil. Nii et see on vääriselupaiga tunnusliik üks. Jaa, see on üks ametlikest vääriselupaiga tunnusliikidest ja,  ja selline, kes seega suurepäraselt indikeerib,  et tegu on väga väärtusliku kohaga ja noh,  siin puu peal on tegelikult neid vääriselupaiga tunnusliike teisigi. Sellised punakaspruunid, väikesed paelakesed on harilik  kariksammal jälle kõikjal Hiiumaa põlismetsades hästi sage  liik majandusmetsas kui leiad väga harva,  aga nii kui põlismetsa tuled, siis ta on,  ongi see, mis siin alati olemas on. See mets, kus me siin praegu oleme, see on täiesti kindlalt põlismets,  selline mets, mida mitte kunagi ei ole arvestatavalt raiutud,  kui, siis ainult võib-olla mõni üksik puu. Ja, ja sellise metsa vanuseks võib öelda tegelikult  tuhandeid aastaid. Vääriselupaigad ehk vepid on väga erilised alad meie metsades,  mis võivad asuda ka väljaspool kaitsealasid. Kuna loodus on saanud neis kujuneda ilma inimese häirimiseta,  kasvavad seal liigid, keda mujal naljalt ei leia. Kogu Eesti metsamaast moodustavad vepid praegu 1,5 protsenti. Riigimetsas olevad vääriselupaigad peavad olema kaitstud. Erametsas on kaitse aga vabatahtlik ja seda hüvitatakse. Tegelikult vääriselupaikade kirjeldamine  ja otsimine on ongi metsas liikumine ehk  siis on vaja vaadata üle kõige vanemad metsad,  mis on veel alles ja põhiliselt väljaspool kaitsealasid  asuvad ja käime metsad läbi, et vaadata seda struktuuri  olemasolu ehk siis mis struktuuri elemendid seal on olemas  nagu surnud puud, lamapuud tüükad, vanad lamatüved  ja loomulikult otsime ka liike, sest need veppide  tunnusliigid näitavad tegelikult kõige paremini seda metsa  väärtust ja ja tegelikult kaudselt ka metsa ajalugu. Väga hästi. Samas raie surve Eesti metsadel on üsna tugev,  et väriselupaikade määrajad jooksevad natuke ajaga võidu,  et milline see seis praegu on. Tegelikult täpselt nii ongi, et tegelt see võidujooks on  kestnud nüüd juba 20 aastat, et juba ju peale eelmise  vääriselupaiga inventuuri lõppu kõik kirjeldamata  vääriselupaigad olid tavapärased majandusmetsad  ja ja neid on loomulikult arvestataval hulgal ära raiutud. Et ainult viimase kümnendi kohta tehtud Eestimaa looduse  fondi analüüs näitas, et umbes 6000 hektarit on  registreerimata vääriselu paiku viimase kümnendi jooksul ära  raiutud ainult riigimaadel. Et eramaade nii-öelda tulemit ja seisu väga hästi me ei tea. Ehk siis see hävimine on olnud ikkagi tuhandetes hektarites  ja need, mida siis nüüd otsitakse ja kaitse alla  ja tallele pannakse, need on need viimased jäänukid päris  viimased metsakillud, mis veel kusagil alles on. Ekspertidel on siin nagu selline luuretöö,  aga ainult hea vilumus näitab selle vääriselupaiga liigi  neile kätte. Siin on kogu see tüvi kaetud ühe vääriselupaiga tunnusliigiga,  kelle nimi on kuuse-nublu samblik. Väga huvitav nimi ja on ja, ja ta on ise  ka täitsa äge liik, selline liik, kes majandusmetsades  reeglina jälle puudub sellises vanas metsas,  kus kõrval on olnud veel hiljaaegu põlismetsatükke,  seal ta võib olemas olla niimoodi laiguti kuuskede tüvede peal,  aga põlismetsas on hästi tüüpiline, et ta on absoluutselt  kõikide tüvede peal. Ja, ja selle liigi puhul siis, et kuidas teda ära tunda,  et, et see kirme. Iseenesest on mõnel teisel liigil ka selline,  aga tema siis jälle sellise koorkihi all on täiesti teist  värvi selline südamikukiht ja, ja see paistab kohe välja,  kui, kui seda näpuga niimoodi ära kraapida,  et ilus kollane värv tuleb siit välja. No nii ega ainult elus puidu peal ei ole. Jah, surnud puit metsas on, on ääretult oluline. Niimoodi laias laastus üldistades võib öelda,  et umbes veerand meie metsade elurikkusest on tegelikult  otseselt seotud surnud puiduga mis tähendab seda,  et, et ligikaudu 5000 liiki Eestis on sellised,  kes sõltuvad surnud puidust ja mitmed surnud puiduga seotud  liigid on siis ka vääriselupaiga tunnusliigid antud lama  tüve peal on siin kohe näha kahte. Nii et siin see. Kogum, siis on üks samblaliik, kelle nimi on paljas hammassammal,  sellised pisikesed, eks ole, justkui siili  ja karvakesed siin püsti ja nende tipus on,  on väiksed kollased täpikesed, et täitsa jälle hästi  omanäoline ja ja, ja lihtsalt äratuntav. Teine liik siin on ka jälle luubiga vaadates näeks sellist. Väikest nagu patsi kest või paelakest, et kogu see selline punakaspruun,  kiht siin on kännukatik see on ka jälle hästi tüüpiline metsades,  kus on palju lamapuitu, siis on ta kõikjal vähemalt okas  pole oma puidu peal lausaliselt olemas. Ja, ja majandusmetsas, kui teda leiab, siis ainult üksik,  kuid kogu meid. Kui erilised need Hiiumaa metsad on? Vaat Hiiumaa on nüüd Eesti mõistes ikkagi uskumatu pärl. Et Hiiumaa põhja metsavöö, mis Tahkunast üle pihla soostiku  Kõpu poolsaarel välja läheb on hästi ajaloolise,  hästi pika järjepidevuse ga metsamaa. Ja proportsionaalselt on siin üllatav lotavalt palju  põlismetsi ehk siis täiesti inimtegevuseta sajandeid  arenenud põlismetsi mis on üliliigirikkad  ja siin on terve ports selliseid liike, mida mujal Eestis on  ülivähe või ei ole üldse. Ehk siis Eesti mõttes ikkagi ülitähtis metsaelustiku  hoidmise koht. Nagu mujalgi Eestis kasvab raiesurvega Hiiumaal. Kohalik tarbimine on seejuures tagasihoidlik,  mis tähendab, et arvestatav osa raiutud puidust läheb  saarelt välja. No Liis See ongi nüüd, mis on ühest põlismetsast alles jäänud. Ja. Puu ja, ja, ja siin on näha, et siin on tegelikult need Liigid peal, mida vääriselupaikadest otsitakse  ja siin näiteks on kariksammal paistab välja. Siis on. Suur nööpsamblik on siin. Nende selliste mustade ketastena Ja kui siin otsida, ilmselt midagi leiaks siit veel,  et. Et kohe nad ära ei kao. Kohe nad ära ei kao, aga pikas plaanis nad kaovad kindlasti,  et siin ei ole nagu siit sellest konkreetsest metsast ei ole  siin piisavalt kiiresti midagi peale tulemas  ja pluss nad ikkagi see selles mikrokliimas,  mis siin langil on, et nad ikkagi päris kiiresti kaovad ära,  et, et pikka elu sellistel päris põlismetsa liikidel ja,  ja vääriselupaigaliiki langil ei ole. Noh, tegelikult siin konkreetsel alal on teada,  et siin ikkagi kasvas väga väärtuslik mets,  et üheksakümnendatel tehti Eestis põlismetsa inventuuri  ja see on siis üks see põlismetsa inventuuri ala. Ja selle selle puhul on selline üllatav on see,  et sageli sellised inventuuri ankeedid, et kui inventeerijad  neid teevad, et siis need on sellised väga lakoonilised  ja teaduslikud ja tõsised, siis selle metsa puhul oli  selline Selline hüüumärkidega hüüatus kirjas. Tõeline ürgmets. Ja selles mõttes nüüd me oleme sellest ilma. Kui mõelda inimese tasandil jällegi miks see on inimesele  endale oluline, et need oleksid alles. Oluline ta on eelkõige elurikkuse säilitamiseks,  et meil on kliimakriiside ja igasuguste ühiskondlike  kriiside kõrval veel üks väga suur kriis,  see on elurikkuse kiire kadu mis on puhtalt inimtegevusest  tingitud ja meil on võimalus seda elurikkuse kadu pidurdada. Ja üks meede selleks kindlasti on looduskaitse. Ja üks meede metsade elustiku hoidmiseks on vääris  elupaikade hoid. Ehk siis see elurikkus, mis seal tuhandete  ja kümnete tuhandete liikidega tallel on. Seda me ei saa langil ja noorendikus kasvatada,  see ei ole lihtsalt võimalik. Ehk siis on vaja neid metsi kindlasti hoida. Igavesti, et need metsad tegelikult säilivad  ja püsivad ise looduslikuna kõige paremas seisundis. Ja ma ikkagi väga loodan, et siin 1000 aasta pärast tuleb  keegi teine siia ja näeb seda rikkust täpselt samamoodi nagu meie.
