Oleme praegu laiuse voorel Veljo ranniku,  mida me siis näeme? Siit kui vaatame pisut loodesse avaneb meie ees ulatuslik  voorte ala Ellakvere voor pisut loode pool laiuse  ja Jõgevast kõrval, siis järgneb Jõgeva ja suur Pedja jõe  org kuni Ebavere mäeni ja Emumäeni välja. See org nagu piirab vooremaa ära. Kuigi kaitsealune Vooremaa jääb pisut Tartu poole,  on nendest kõige suursugusem laiusevoor just siin,  meie ees oma avarate panuraamvaadet. Nii põhja lõunasse kui Peipsile. Aga meie oleme siin vana maantee ääres ja sellel on  ka üks omamoodi nimetus. Seda muistset teed siin kutsuti surma teeks  sest tõesti tulla voore kõige kõrgemalt kohata üle  ja laskuda alla pedja orgu. Sõites Jõgeva poole juhtus nii mõndagi, nii mõnigi tõld  või vanker purunes. Nii mõnigi õnnetus saatis teelisi. Tänapäeval läheb tee kaugelt suure kaarega mööda  ja muidset aega meenutavad, et vanad inimesed,  kes elavad siin. Tee. Laiuse mäel kohtame haruldast loodusnähtust lausa mäe otsas  on lõiguke rohkete allikatega ehtsad sood. Allikatest suurim aga on nõndanimetatud ilmaallikas,  kus rahvapärimuse järgi neitsid ilma pidid. Eks meie aladel ole alati ilm kippunud vingerpussi mängima  kas siis sajab nii, et lõppu ei tulegi või kui peab kaua  kuiva ikka tulemuseks ikus ja näljahäda,  mis Eestimaad aastasadu kimbutanud. Aga et neid siit ilma parandada ei suutnud,  selle tunnistuseks on 14. sajandil ehitatud Laiuse kiriku  müüris praegugi selgesti näha nelja pealuujäljed. Nähtavasti langesid ilmategijad teenimata karistuse ohvriks. Laiuse kiriku lähedal pargis endise pastoraadi hoone,  kus praegu asub lasteaed taga, kasvab 300 aastane pärn,  mis ainsana on säilinud neljast pärnast,  mille Rootsi kuningas Karl 12. oli istutanud. Nüüd aga tõuseme veel kord. Laiuse mäele heidame pilgu selle jalamil asuvale laiuse  alevikule ja ajaloolisele kirikule.
