Tänane keskeprogramm kannab pealkirja putukate rekordid. Stuudios on Georg Aheri ja Marje Lenk. Võib vist üsna kindlalt öelda, et putukad on vallutanud kogu maailma ja putukate võimetel ei ole piire. Nii võib öelda küll, neid on tõesti igal pool, kui me praegu väljas käime, kui midagi muud ei käega, kuule siis mõnda liblikat Mikad rehvame nägema. Ja kui me muud putukad häält ei kuule, siis praegusel ajal, augustis suitsikate sirin, on see, mis täidab kõik hoovid ja niidud ja puud ja põõsad, aga samas on nad nii märkamatult, et kuuled seda sirine asukohta, siis sa pead pingutama, silm hirmsasti, et seda ritsikad seal puu otsas ka näha. Tegelikult. Aga kui me luubiga vaataksime, siis oioi millist putukate liikumist me näeksime? Ma olen pool seda suve veetnud putukaid pildistades ja taga ajades ja, ja kui siis läbi suure suurendusega objektiivi neid vaadata, seda ümbrust, siis seal sa näed hoopis teistsugust maailma, et see maailm on ääretult põnev. Ja need putukad tegelikult, kui need suure suurendusega vaadata, siis nad hoopis teistsugused kui niimoodi tavalise pilguga ja mõned teised, keda sa alles siis näedki, kui sa paned selle suurendusvahendi endale silma, et et mõningad nendest putukatest on nii tillukesed, et palja silmaga ei pane tähelegi, aga mõned õied ja siis näiteks vesiroosilehed on neid tillukesi Olesid täis, kes siblivad, seal elavad täiesti oma salapärast elu, nagu need pisimutukad seal muumitrollimaailmas. Kas Eestimaa kõige suuremad putukad on liblikad ja kiilid või on mõni põrnikas suurem? No tegelikult vist meie kõige suurem putukas ninasarvikpõrnikas temaga niisugune lugu jälle, et ta on meil elanute, tantsid püütud. Praegused andmed väidavad, et on meilt hävinud kui ametlikke andmeid vaadata. Aga samas ma olen nüüd jälginud internetifoorumeid siin-seal siis nii ühest kui teisest kohast tuleb teateid, et inimesed on põder põrnikat näinud kuigi seal kahtlejad jälle on väitnud, et nad nägite ninasarvik põrnikat. Aga need inimesed, kes Nad on väitnud kindlalt, et põderpõrnikas tõesti keset põdev põrnikat pole millegagi võimalik, eriti isaseid ei ole võimalik kellegagi ajada, siis tal on tõesti võimsat sihukseid põdrasarve moodi suised. Ja neid nad kasutavad siis võitluseks. Nüüd see võitlus on päris kummaline, nad haarad, need isased teineteist sarvede kinni, püüad puu otsast või oksa pealt alla lükata. Nii et ma ei teagi, kas neid praegusel hetkel meil Eestis on või ei ole, aga neid on olnud ja, ja tema on kahtlemata kõige suurem. Noh, ja kui neid ei ole, siis jah, suured tondihobud ja mõned suured liblikad, no näiteks ööliblikatest veri, suru on meie üks suuremaid tiibade siruulatus on seal üle 10 sentimeetri, et on tõesti suur ilus liblikas, me neid väga tihti ei kohta, aga aeg-ajalt suve jooksul ikka de satuvad, nende röövikud on väga ilusad, kui vahel juhtub kellelgi aias, kas siis sireli peal või enela peal ja sööma siis, kui ta on niisugune väike, siis ei pane teda tähele, natuke rohekas nakkuda, natuke kasvab tulevatele ilusad lillakad, küljejooned ja ta kasvab väikse näpujämeduseks peaaegu ja ilus kõver saba on tal ka ja siis kui ta tunneb, et teda on ohustatud, siis ta tõstab pea üles ja Ta võtab enda mehest hirmuäratava poosi. Ta on väga ilus tervikuna ja, ja väga suurepärane, aga kaliblikana sel suvel jälle ühe olen seni leidnud nendest sireli surudest ja, ja see oli vastkoorunud tali, nii sametine ja ja siis ma panin ta männitüve peale, kui ta tiivad ilusti selja peale kokku pani, Stahli, nii suurepäraselt maskeerunud selle männitüve peale puutüved, seal ta ennast nagu varjab, keda natuke pruunikat ja natuke hallikat jääb mulje, nagu oleks ta sihukse samblikuga kaetud puukoore tükikene nagudes, tiivad lahti sirutab system, see on selline tumeroosa triibuline ja tagatiivad punakad või lillakad. Aga siis nendest päevaliblikatest, keda me päeval lendamas näeme, siis nendest on üks suuremaid kahtlemata pääsusaba, kes just praegusel ajal lendab. Kelle röövikuid te võite igasuguste putkade peal leida. Väga sage, aga tänavu aasta vähemalt minule tundub, et need on erakordselt palju, sest ükskõik, kus ma pole sel aastal käinud igal pool, ma olen neid pääsusabasid ka näinud. Röövikud on veel väga ilusad, siuksed, rohelised, siis on näiteks mustad triibud, mis nad nagu ära tükeldavad ja nende mustade triipude vahel veel ilusad punased täpikesed. Ja näiteks kui keegi kasvatab aias tellida lasuur tillipeenar, siis tasub need tillivarred hoolikalt üle vaadata, sest suure tõenäosusega seal varre peal mõni pääsusaba röövik sööb ja sööb väga palju. Ma ühel õhtul just jälgisin, kuidas ta võttis ühe tillivarre väga süsteemselt, kohe ette hakkas Alt peale, ronis aga kõrgemale ja sõin, noored võrsed kõik järjest ära ja järgmisel hommikul olid otsustanud, et siis midagi muud süüesseiga. Brewer pooleks vars kukkus longu niimoodi. Kui kaalud ära näiteks liblika vastne, kes elab Lõuna-Ameerikas kohe pärast koorumist ja siis kaks kuud hiljem siis tema kehakaal on suurenenud 86000 korda ja, ja tema siis söö puulehti siis enda kaalust 86000 korda rohkem. Võtsin pliiatsi paberi, arvutasin, et kui näiteks oleks mõni vastsündinud beebi, kes kaalub kusagil kolm kilo, et kui palju tema toitu peaks ära sööma, siis kahe kuuga ja see tulemus on see, et ta peaks ära sööma 273 tonni. Kui ta tahaks võistelda selle liblikale olevikuga oma isuga ja ühtse liblikate näiteks toit Me teame, käivad nektarit söömas, lillede peal või tont surub, püüab siis mesilaste hulgas seda mett süüa. Aga kõige kummalisem toit, mida liblikad söövad, on minu meelest imetajate eriti sõralised ja kabjalised, nende pisarad siis, kui loomad tulevad joogikohtadele või siis kuhugi, kus neid on rohkem koledad liblikad tulevad ja kõdistavad, need pisarad hakkavad voolama, liblikad joovad siis pisaraid ja ilmselt tahavad nad sealt saada, siis soolasid, siis me oleme tihtipeale nendes lõkkeasemetele porilompide ääres liblikaid joomas. Et nad otsivad sealt mineraalsooli ja ilmselt siis sealt nende pisaratest tahavad ka mineraale saada ja võib-olla ka valku. Ja muidugi teine sihuke, kummale toit, liblikate jaoks on veri, et mõned liblikad joovad siis ka veerelt tihtipeale diood verd, siis kui keegi on selle augu ette teinud, aga üx Malaisias elav liblikas kalüptera tema siis on see, kes teeb ise auguga, tal on selline tugev kärss, millega suuska paugu, nii nagu parmud, sääsed teevad ja malandi torkab sealt august sisse joob verd. Nii et, et noh, nad on selles mõttes ka väga omapärased. Mõned aastad tagasi me rääkisime natuke tarvinist. Ja ja Darwinalisem mees, kes uurides ühte lille, ütles, et peab olema liblikas, kes suudab ta tolmeldada, see liblikas peab olema hästi pikka kärsakas kärss peab olema häälte üle 25 sentimeetri. Liblikat ei olnud keegi leidnud ja arvati, et tarbin lihtsalt mõtles selle loo välja. Ja siis 1903. aastal, siis 40 aastat pärast seda, kui Darwin oli oli öelnud, et sihuke liblikas peab olemas olema. Liblikas leitigi, leitigi maailma kõige pikema kärsaga liblikas, tema kärsa pikkus oli 27 pool sentimeetrit ja tema siis tolmeldas seda lille, et looduses on nagu siuksed, seosed olemas. Isegi kui seost otse ei näe, siis on võimalik seose olemasolu ennustada ja seda ilmselt ka mingil hetkel siis tõestada. Liblikad on ju ka selle poolest huvitavad, et nad võtavad ette pikki rände. Me oleme ilmselt kõik lugenud ja kuulnud sellisest liblikas nagu monarhliblikas. Võib-olla osa inimesi on teda ka näinud, hästi ilus, sellise oranžide tiibadega liblikas elab kogu Põhja-Ameerika ulatuses. Jaa, talveks rändavad nad kõik Mehhikosse. Way Californiasse. Kaks kohtan suurim talvituspaikades Mehhikosse 40 ruutkilomeetrit, mägimetsasid umbes kolme kilomeetri kõrgusel ja seal siis mõned kast okaspuud, mille küljes nad talvituvad. Seal on siis miljardeid liblikaid ja selleks, et siis Kanadast, seal, kus nad elavad kohale jõuda, peavad nad linnulennult läbima 3400 kilomeetrit. Noh, tegelikult ei lenda otses, vaid ta lendas mingi sakkidega, need rändepikkus oli tal kusagil mitte 3400, vaid ma arvan, kuni 4000 kilomeetrit, mis ta siis läbis ja selle läbisin umbes nelja kuuga 1000 kilomeetrit kuus, umbes. Meil kevadeti kohtab ohakaliblikaid, kes siis tulevad Põhja-Aafrikast, nii et see on ka kusagil 3000 kilomeetri pikkune matk. Ja see väike liblikas tuleb kohal. No ei ole teada, kas nad lendavad nüüd ühe raksuga vahepeal näiteks Kesk-Euroopas munevad munad edasi rändavad juba noored liblikad, et seda ei ole täpselt teada, aga, aga jah, vähemalt nii kaugelt nad tulevad siia meile. Meie putukad on võrreldes lõunamaade putukatega ikka väga väikesed. Meil muljetavaldavalt suuri putukaid tegelikult ei ole, aga ütleme seal lõunamaades kõiksuguseid ja need suuri putukaid on tõesti palju ja kui hakkame neid nagu sellise süstemaatilise kuuluvuse ikkagi vaatama, et siis igas rühmas on ikka väga võimsaid putukaid, näiteks meie mesilased on natuke üle sentimeetri pikad ja üksikelulised, mõned natuke pikemad, aga noh, jäävad kõik sinna kahe sentimeetri lähedusse, siis suurimad mesilased, keda maa peal teatakse, praegusel hetkel, on üle nelja sentimeetri pikad. Noh, see on siis meie vapsikuga enam-vähem samas mõõdus või isegi natuke suuremad kui meie vapsikud. Need on ikka päris hirmuäratavad. Ja tegelikult seda kõige suuremat mesilast avastati suhteliselt hiljuti 1858 ja ja siis peaaegu 100 aastat, teda ei nähtud, järgmine kord nähti teda alles 1981. aastal, nii et on küll väga haruldane. Austraalias on selliseid kimalase moodi mesilased, kelle pikkus on ka tsirka neli sentimeetrit, nemad aga üksikelulised ja nemad on sellised kummalised, et mingil hetkel siis pesad on juba valmis maa sees, siis on olemas neist ainult emased, isaseid ei ole. Ja miks neid isaseid? Ta lisas, et ei ole sellepärast, et isased võitlevad nende emaste pärast üksteisega nii hirmsasti ja neil on nii tugevad lõuad, et nad suisa purevad pea otsast teisel ära. Et selleks ajaks, kui emased on siis kõik juba ära paaritatud ja pulmalennud tehtud, siis isased on 11 kõik ära suutnud, tappa need, see ühiskond koosnebki ainult emastest, nemad on ka päris muljetavaldavad. Seal on niisugune nagu väikelennuki mootor suris, eks ole, ümber peab aga mesilaste hulgas, kui vaadata ka teise külje pealt, kes kõige väiksemad, siis kõige väiksemad mesilased on uskumatult väikesed ja nemad on siis kusagil kaks kuni kolm millimeetrit suured vaevu siis ilmselt silm eristab teda, mina pean prilli ette panema, teda üldse näha. Aga kui me vaatame nüüd natuke ohtlikumaid tegelasi, mesilased on suhteliselt rahumeelsed, siis herilaste hulgas liivaherilased Need on siis sellised, kes elavad valdavalt üksikute, teevad maa sisse pesa. Suurim nendest on Lõuna-Ameerikast pärit, et tal on naljakas ladinakeelne nimi Peipsis heeros. Ja, ja tema siis võib-olla 5,7 kuni kaheksa sentimeetrit pikk tantsuga tumesinine ka mitte eriti sümpaatse väljanägemisega ja tiivad on siruulatus on 11 sentimeetrit või isegi 12 sentimeetrit. Noh, ma kujutan ette, et kui selline põrin, aga tuleb, siis tuleks veidi kiirendusi teha, aga samas selle, kui me herilaste hulgas vaatab neid kõige väiksemaid, siis kõige väiksemad on 0,21 millimeetrit. Et nüüd nii väikesed, on mõned algloomad, need üherakulised loomad, aga temal on kõik need putukad, elundid ja tiivad ja kõik, kõik on olemas nagu päris putukad, aga ta on jah 0,21 millimeetrit suur. Kui veel kaalu vaadata siis üks selline herilase moodi putukas kaalub 0,05 ehk viis tuhandiku milligrammi. Ja keegi arvutas siis välja, et kui me tahame ühte grammini putukaid saada, et kui palju meil siis neid kokku koguda, siis selle arvutuse tulemusena selgus, et näiteks koguda 189000 tükki uskumatult väikesed saavad ka need putukad olla. Ja uskumatult suured võivad olla herilasepesad. Suurim herilasepesa, mis seni leitud on ja leiti 63. aastal Uus-Meremaal. Tema pikkus oli 3,6 meetrit, läbimõõt 1,75 meetrit ja õnneks ta leiti tühjana, nii et erilised olid juba ära surnud sealt ja need olid Euroopast Uus-Meremaale rännanud salakaubana. Nii et need samu liike kohatakse ka ka Euroopasse. Tema ladinakeelne nimi Pespackermaanika herilane siis seal Uus-Meremaal suutis teha ja läinud kuhugi sisse, vaid ta on niisugused puu küljes rippus pesa et tõeliselt siuke hirmuäratav suur pesa ja ma kujutan ette, et kui see täies ilus seal oli ja, ja, ja herilased sisse-välja käisid, et juba see liiklus oli seal nii intensiivne, et isegi juhuslikult sinna sattudes ilmselt oleks tõenäosus nõelata saada olnud. No erilastega natuke kaugemad sugulased, sipelgad ju, meie sipelgad on alla sentimeetri, tihtipeale kuklast natuke pikemad, veidi üle sentimeeter, need on need, keda meie sagedamini näeme siin oma metsades. Aga tegelikult sipelgate hulgas on ka päris suur. Lõuna-Aafrikas on tegelikult maailma kõige suurem suuremad sipelgad, need emasipelgad võivad olla viie sentimeetri pikkused, meie need hobusipelgad, need kõige suuremad, nemad kusagil poolteist sentimeetrit pikad. Aga kui sipelgas oleks siis viis sentimeetrit pikk, siis see on päris aukartust äratav, aga ta ei ole nii ohtlik kui mõned teised, sest näiteks on päris pisikesed kusagil Meie kuklaste suurused Austraalias elavad sipelgad, need on normeetse perekonna esindajad ja nendesse Astla mürk on ikka niivõrd tugevad. On olnud juhuseid, kus inimene nende Astla pistest sureb ära umbes 15 minutiga ja viimasel ajal noh, inimesed on allergilisemad, kui nad enne olid ja ja näiteks sipelgate tõttu on inimesi hukka saanud, viimasel ajal just seal lõunamaades päris palju. Tegelikult on putukatega veel selline lugu, et kui need mõnes kohas on palju, siis, siis need on kohe palju rändsipelgate hulgas, mõningad moodustavad ikka tõeliselt suuri, selliseid rännukolonne on kirjeldatud meetri pikkuseid ja meetriva isegi pooleteise meetri laiused kolonn, kus siis sipelgate mass tuleb, noh näete, et et see on päris ebameeldiv kogemus, kui need näiteks marsivad sinu poole, nende eest tuleks ka kõrvale hoida. Me kõik oleme mingit filmi näinud, kus sipelgad ründavad, inimene kaetakse hetkega sipelgate kaevad, söövad ära, et noh, nii hulle lugusid tegelikult ikkagi ei juhtu. Ja ühes sellises kolonnis on siis kuni 20 miljonit sipelgat. Õnneks, meil ei ole küll ühtegi putukat, keda karta tasuks, et kõige hullem, mis meiega võib juhtuda, on see juhtub nõelama, aga no see on ka, ma ei tea, mis me peame tegema selleks, et vapsik meile kallale tuleks. Meil on tegelikult kolm putukad, kes on enam-vähem ühesuurused, näevad ühtemoodi välja ka üks neist vapsik, noh, see on niisugune herilase moodi, seal siis ohtlik. Teine on veis parm, kes on ka selline triibulise tagakehaga, ta natuke tumedam, pruunikas neid sellel suvel näiteks Saaremaal hästi palju olnud igal aastal neid tegelikult on seal päris palju, aga sel aastal neid tundub olevat eriti palju, ta on ka kusagil kolm sentimeetrit pikk, aga ta on parv. Ja siis kolmas on siukse hästi vöödilise tagakehaga ja ka sama suur on üks sirelane, kes on kärbes sisuliselt ja kes käib õie pealt nektarit söömas. Ja vot need kolm on kõik ühtemoodi ja kui inimene ei tunne Neid siis ta ajab neid segi ja möödunud aasta ma lugesin mingist lehest, et vapsikud ründavad Saaremaale inimesi, et nii kui autoga inimesed lähevad, et siis tuleb vapsik kohe autoklaasi peale Tsitaat sisse tungida ja siis parv järgneb autole. Hirmus õudne traagika oli seal, noh tegelikult ütleme 99,99 protsenti, ma olen kindel, et see ei olnud vapsik ja need ei olnud lapsikud, kes seal oli, et need olid need suured veis, parmud auto, mootori soojus tõmbab nad juurde ja neid tuleb siis tõesti hulgaga, kui nad võivad ka kaasa liikuda. Ma tegin näiteks ühe katse, mul istus üks auto peegli peale, siis ma kiirendasin selle autoga, vaatasin, kui kaua ta seal istub, millise kiiruse puhul tuul ta minema viib ja ta istus, kuni kiirusemõõdik näitab peaaegu 80 kilomeetrit tunnis, siis ilmselt ei suutnud enam kinni hoida ja lendas sealt minema. Jah, neid farme on palju ja nad on väga tugevate jalgadega, suudavad ennast kõvasti kinni hoida, nad ilmselt sõidad ka auto kaasas, nii et need, kes seda autot jälitasid möödunud aastal seal Saaremaal olid tõenäoliselt Neteis parmud, aga mitte vapsikud vapsikused asjatult selle süüdistuse endale kaela. Me rääkisime, et Eesti suurim putukas oli või, või on, kuidas võtta siis põderpõrnikas, aga tegelikult tema oma sihukse kuue, seitsme sentimeetri pikkuses aga ei ole väga, väga aukartust äratav troopikamardikad on oluliselt pikemad, kõige suuremad, mida nähtud siis on tegelikult Hercules põrnikat, meil on selline pikk väljaulatuv parvsarve tipust tagakeha lõpuni, mõõta teda, siis ta on 19 sentimeetrit pikk. Ma arvan, peaaegu pool sellest pikkusest, aga on siis titaansikk, kes on suhteliselt pikkade sarvedega ja selle mardika enda pikk, kus on ka peaaegu 17 sentimeetrit. Aga samas jälle mardikad hulgas, näiteks on sellised nagu pihumardikas neid ongi Eestis. Neid ei ole eriti uuritud ega neist palju ei teata. Noh, Eesti liigid on tõelised hiiglased, nad on kusagil pool millimeetrit kuni 1,2 millimeetrit pikad, aga väiksemad pihumardikad jälle 0,2 millimeetrit pikad, et noh, nagu me rääkisime sellest pisikesest herilasest, siis need pihumardik lased, on ka siuksed imetillukesed ja neil on väga madal pärased, mõningatel liikidel lennutiivad. Lennutiivad on siis kattetiibade all ja kui mardikas lendab ta sirutab nad välja. Nendel mõnedel Pühu mardikad liikidel on nagu väikesed sulged lehvikud seal tiibadelt väljas, noh seda muidugi palja silmaga ei näe ja kui meil juhtub suur suurendus oleme, siis me näeksime väga efektseid mardikaid, kahju ainult, et me neid ei näe. Satume silma alles, nende elupaik on ka selline hästi käärinud sõnnikuhunnik ja, ja siis metsakõdu, et see on suhteliselt kohad, kus me nagu eriti ei käi neid mardikaid uurimusega vaatamas. Kui mardikate juurest minna hästi tuntud rühma juurde, nagu näiteks rohutirtsud nemad ka rekordilainel õige mitmes vallas, aga muidugi kõige aukartust äratavad rekordeid püstitanud selles, et kui palju neid üheskoos võib-olla et rändtirtsud, need on siis need, kelle rünnakutest, et loeme, kui nad seal Aafrikas kusagil ringi rändavad rändtirtsude hulgas siis kõrbetirtsud on, on fikseeritud, et nemad on moodustanud kõige suurema parmelisel parve. Pindala oli 200 ruutkilomeetrit, noh, see 200 ruutkilomeetrit on, ütleme, kui me läheksime siit Tallinnast Tartu poole minema, siis kogu see maantee oleks kaetud kilomeetri laiuselt kirtsudega Tallinnast Tartuni välja, sealt, kus nad üle läksid, sinna jäänud ühtegi rohelist triibet. Tekkis kõrb. Nad on jah, niuksed väga muljetavaldavad tegelased. Kas putukate lendamiskiirus on ka mõõdetud? Mõningaid selliseid katseid on tehtud ja selgub, et kõige kiiremini niimoodi registreeritult tavalise püügilennuga käigus on lennanud üks kiil, kes elab Austraalias, tantsis meie tondihobude sugulane, no need on need kõige suuremad kiilid. Ja tema siis on lennanud kiirusega 98 kilomeetrit tunnis. Aga minu meelest kõige naljakam rekord, mis seni fikseeritud on üks parv tumesinise kehaga parmukene mitte saagijahil, vaid siis, kui isane lendab emastele järgi ja püüab emasid niimoodi oma peidupaigast, kus tema siis on emaseid kinni püüdes ta peidupaigast välja sööstes arendab kiirust 145 kilomeetrit tunnis. See peaks juba õhutakistuse tegelikult tema jaoks tegema nii suureks, et ta võiks nagu puruks minna, et, et väga palju, nad nagu kiiret. Me näeme, lennata ei saakski, et seal nagu putukamaailma absoluutne rekord 145 kilomeetrit tunnis. Näiteks meil elab üks liblikas, kes on haruldane, aga aeg-ajalt ta meile satub jälle, käib mesilasi vaatamas. Mesinikud teda eriti ei meeldi, aga õnneks neid meil väga palju ei ole, aga ta tuleb kusagilt lõuna poolt meile point suruda liblikas ja nime saanud ta siis selle poolest, et tema ristmiku peal on selline nagu surnu pealuu kujutis. See on küll hea fantaasia juures, surnu pealuu, aga ikkagi natukene meenutab seda kolpa keha peal ja, ja tema siis suudab ka lennata kiiresti, et tema kiirus võib olla kusagil 54 55 kilomeetrit tunnis. Et ta on sihuke paks pontsakas liblikas ja pehmete tiibadega lennukiirus on päris suur. Ja tema huvitav tegelane temaga häälitseb, et tema ei ole lihtsalt niisugune kiire lennuga, vaid taga laulab ta piiksub ja päris täpselt ei teata, miks ta piiksub, aga üks põhjus selleks piiksumiseks, mida arvatakse olevat, on see, et kui ta läheb mesilas tarru toituma et siis, siis ta piiksub eriti intensiivselt ja võib-olla see piiksumine rahustab siis mesilased kuidagi maha, et nad ei hakka teda ründama ja, ja siis selles mõttes tema on ka selline omapärane liblikas, kes häälitseb. Putukate hulgas on ju ka väga häid hüppajaid ja jooksjaid. Hüppajad, eriti nagu me räägime näiteks hüppajatas, siis kes meile kõige enne meelde tulevad kirbud, kirbud ja üks kilp, vaata siis kusagil 17 18 sentimeetri kaugusele, kusagil samal ajal 33 sentimeetri kõrgusele. See on jälle tegelikult ikkagi hullumeelne hüppe. No kui me kujutaksime ette, et inimene nüüd hüppaks niimoodi samas proport joonis kirpi seal seal kusagil kõrgusega millimeeter või või ütleme, hiiglaslik kirp on poolteist millimeetrit ja noh, ütleme inimene oleks sihuke kahemeetrine, siis ta peaks hüppama maailma taibata seal 100 meetri kõrgusele. Noh, sellist asja me ei suuda nagu ette kujutada, et inimene selle ga hakkama saaks ja kirbud tegelikult. Neil on hüppel abiks üks selline kummaline aine, mida kutsutakse resi liiniks. Resi liin on siis selline valk, mis hästi kiiresti kokku tõmbub ja selle abil nad siis suudad ennast põrgatada maast kaugele ja see on tohutu hästi energiat kasutav palk niimoodi, et sellest ainult kolm, neli protsenti läheb soojuseks, ülejäänud läheb kõik selleks hüp energiaks. Tohutu hea kasuteguriga, kui me suudaksime oma autod sellise kasuteguriga tööle panna, siis oioi kuidas me sõidaksime, kuidas energia tootjad kannataksid selle tulemusena. Aga jah, meie praegu ei suuda seda teha jooksmisega, nii et on selline mardikate rühm nagu jooksikalased, kes on aeda kaevanud siis seal mulla sees, tihtipeale tuleb välja sellised väikesed mustad mardikad, kes siis jooksevad imekiiresti siblivad ringi, et nemad väga harva lähevad lendu, nemad jooksevad ja nemad püüavadki saaki niimoodi, et nad jooksevad saagile järgi ja siis oma tugevate Suistega haarad selle saagi kinni, labad maha, söövad ära temal röövtoidulised ja nemad siis liiguvad tõesti joostes kogu aeg sellest ka see nimi, jooksiklased, neid on maakeral tuhandeid erinevaid liike ja näiteks mikri on see, kus mitte tavat looma jäljendab mingi kaitsetu olevus ja, ja tihtipeale jäljendab üks madu teist või kala teist või, aga kummaline näiteks, et üks sihuke jooksiklaste moodi tegelane musta-valgekirju ajab siukest paha haisu välja ja pahalõhnalist vedelikku, mis siis vaenlased eemale peletab ja, ja temal on ka mikrit, aga mikrit ei tee mitte teine putukas vaid üks sisalik, tilluke sisalik. Ja see ei ole mitte ainult värvus müümikri, vaid isegi sisalik jäljendab selle jooksiklase siukest kõikuvad jooksu, tõmbab enda niimoodi küüru, saba lohiseb tal järgi võtab sihukse küürus asend ja siis jookseb naljakalt küljelt küljele kõikudes, täpselt nii, nagu see jooksik lane seal kõrbes. Et see on üks üks kummalisemaid Vikri nähtusi, mida tänapäeva maailmas tuntakse, et sisalik, kes on väga kaugelt sugulane putukatega, et tema jäljendab siis jah, sellist teist liiki. Tarakanid liiguvad ka väga kiiresti. Tarakanid ja prussakad, jah, jooksevad ka üpris kiiresti, et Nende, see jooksukiirus on ka päris muljetavaldav on siis fikseeritud kani jooksu rekord 5,4 kilomeetrit tunnis. Kui vaadata suhtelist pikkust jälle, mida sa tahad ka, suudab siis oma selle jooksuga läbida, siis ta on ilmselt oluliselt kiirem kui näiteks inimene või kiire loom, et, et kõik on siin maailmas suhteline, et ei ole niimoodi, et et ainult absoluutarv, see see kilomeetrit tunnis meetrit sekundis on see, mis näitab, vaid ka see, kui, kui paljud oma kehapikkusega võrreldes joosta suudab. Kui suur on maailma kõige suurem prussakas? Kõige suurem prussakas, mida seni teatakse tema tiibade siruulatus on 18, pool sentimeetrit, et kui sihuke köögikapis vastu vaatab. Ma kujutan ette, et nii mõnigi perenaine koliksid korterist hetke kohe välja tavaliselt need prussakad natuke väiksemate mõõtmetega, et nad on seal kusagil juba suured prussakad on seal neli-viis sentimeetrit, aga tema on siis jah, tiibade siruulatus kusagil 18 sentimeetrit, ise on ka peaaegu 10 sentimeetrit pikk. Kui me vaatame näiteks ka lutikaid, noh, nemad on sihuksed, kummalised tegelased, kes meile eriti ei meeldi siis praegu marjakorjamise ajal oma aias leiame päris palju neid igasuguseid lutikad, kes annavad marjadele sihukese erilise maitse. Et me tunneme kohe ära, et lutikas on sealjuures olnud ja meie lutikad on suhteliselt väiksed, jälle sentimeetri pikkused, aga mõningat näiteks vesilutikad, kes siis toimetada 1000 veepinnal või vee sees tihtipeale meil mõned esilutikad on kusagil kahe sentimeetri pikkused, aga troopikas elavad kusagil 11 12 sentimeetri pikkused, need nemad ei püüa enam mingisuguseid teisi putukaid, vaid nemad söövad siis konn ja salamandrid ja selliseid loomi putukad, siis püüavad ka selgroogsed tegelasi oma toiduks ja lutikatele sugulased. Tegelikult on sellised putukad nagu tsikaadid, kes on troopikas läinud, see ilmselt teab, et nad laulad õhtuti päris kõvasti ja ja need raske leida, kui me hakkame neid otsimised puudujat Pealt, siis pingutad, silmimise pingutad ei näe tihtipeale niimoodi istub sul nina all ja lõpuks siis kui silmad nagu avanevad, nagu öeldakse, siis näed neid kohe järjest, niimoodi jäävad siis nende tsikaadide hulgas ka mõned võivad olla siin Lõuna-Euroopas elutsevad liigid, kusagil paari sentimeetri pikkused, aga, aga suurtes tsikaatidest, mõned võivad siis olla ka kusagil viie kuue sentimeetri pikkused ja nad suudavad ka teha päris tugev müra näiteks mõõdetud kuskil 20 meetri kauguselt, see müra tugevus oli 80 kuni 100 detsibelli. Ma vaatasin minu murutraktori peale, on kirjutatud ka 95 detsibelli, istun traktori peal, siis on seal 95 detsibelli, soovitades kõrvaklapid pähe panna, muidu rikub kuulmist. Tsikaad 20 meetri kauguselt teeb samasugust müra ja ta teeb seda öö läbi pidevalt ja kui tulevad veel lähemale kui 20 meetrit, et see on ikka päris korralik parem ja keegi on siis mõõtnud, et näiteks sama kaugelt suruõhuhaamer, millega asfaldi purustatakse, tema lärm on kusagil 70 detsibelli. Suruõhuhaamer, mis tihtipeale läheb hulluks, kui akna taga juhtub põrisema, siis see teeb palju väiksemat müra, tsikaadid, nii et, et kui mõni inimene kurdab, et linnud laulavad, ei lase magada, siis kujutage ette, peate magama telgis ja seal taga laulavad tsikaadid sellise 100 detsibelli paljususes. Putukate hulgas üks sugukond on kärsaklased, nende hulgas männikärsakas on meil hästi tuntud tegelane sellest sugukonnast kokku on 60000. Ühe sugukonnas, neid kärsakaid on rohkem kui kõiki selgroogsete liike kokku praegusel hetkel maailmas. Nad hämmastavad igas kandi pealt need putukad. Ma kujutan ette või püüan vähemalt endale ette kujutada härra Istoni ehmatust. Tema vanemad olid ostnud mööbli, mis oli tehtud troopilises puust ja ühel hommikul. See oli siis 1983 27. mai hommikul härra järsku avastas Epi pealt ühe Bukarestis aureeta mardika ja, ja seal troopikas tema Essexi kodustan see mardika sünnipaik eemal täpselt 6000 või 7000 kilomeetrit. Ja kust ta siis sai sinna nimelt nende mardikate vastsed elavad puidus ja nad suudavad puidu sisse ennast nii puurida, kui nad on väikesed. Et isegi kui puitu töödeldakse, siis nad ei tule sealt välja, vaid jäävad sinna sisse elama, söövad seda. Ja siis 40 700 aastat tagasi oli ostetud mööbel sinna majja ja selle mööbli seest sisse mardikas lendas välja, jalutas rõõmsalt trepist alla rähistonile vastu, siis seal Suurbritannias, nii et ta oli elanud selle kapi sees 47 vähemalt 47, võib-olla ka kauem aega, nii et ka putukate vastsete eluiga võib olla ääretult muljetavaldav. Mõned putukad taluvad väga kõrget temperatuuri ja mõned jälle väga madalat. Jah, on mõned kõrbeliigid, kes suudavad taluda näiteks temperatuuri kuni pluss 50 kraadi ja püüda aktiivset saaki sel ajal, kui teised on niimoodi juba poolsurnud, poolsurnud seal, korjavad selle saagiks ära ja, ja söövad ära ja sama lugu on ka see, et nad suudavad taluda ka mõned liblikad, näiteks taluda külma, nad elavad polaarjoone taga ja seal võivad taluda külma kuni jälle miinus 50 kraadi siis niimoodi, et nad külmunud 10 kuud siis sulavad üles ja, ja toimetavad jälle edasi. Mitmetele putukatele meeldib ka veekogudel toimetada. Kui me oleme mõne tiigi või järve ääres olnud, siis me oleme näinud seal ringi liikumas mardikaid noh, osa ujub siis vee peal, neid kukrikud neelasid hõbedased läikivad tegel ja Nende putukate hulgas on ka selliseid ujujaid, kes siis sukelduvad päris hästi, neil on seal kattetiibade lõhk kaasas ja päris pikka aega vees olla, otsivad toitu, otsivad toitu ja just need ujurida nendest ka mõned päris aukartust äratav, kusagil üle kolme sentimeetri pikad andeks kollaservujurit, kes on suhteliselt haruldased, aga keda aeg-ajalt siiski ette tuleb. Nii et ujujad olnud väga head ja noh, mõned putukad ju elavad vees vastse perioodil nagu näiteks kiilid, kiilivastsed. Et siis liiguvad mööda vee põhja, nad ei uju eriti, nad liiguvad seal jalgade abil ringi, aga nad on väga osavad saagipüüdjad, neil on selline eriline püünismask, millega nad püüavad kinni teisi putukaid või siis ka väikesi kalu või kulleseid või, või mis iganes, millest jõud juhtub üle käima ja püünismask liigub välkkiirelt, et sellega saavad nad sealt kätte keda iganes. Putukate munad on väikesed, aga munade arv võib olla. Väga suur näiteks termiidid munevad tohutult palju see kuninganna, kas seal pesas elab, tan suur kudelemiit, ise on kusagilt sentimeetri pikkune, siis kuninganna võib-olla kusagil 14 15 sentimeetrit pikk ühes päevas suudab kuninganna muneda 30000 mune ja kui arvestada, et ta võib elada 25 aastat, et noh, vanasti räägiti isegi 50-st 100-st aastast ütleme, ta elab 25 aastat, iga päev 365 päevakorda 25 korda 30000. Ma arvan, et seda ei, ei suuda isegi välja ilmselt öelda. Ja näiteks üks kiil, kes elab Uus-Meremaal, jällegi tema on suhteliselt suur tiibade siruulatus olla kusagil üheksa, 10 sentimeetrit aga siis saadi kätte üks emane, kes ei olnud veel munemist alustanud ja kaalutis emane ära, kui ta oli mune täis. See emane kaalus 71 grammi. Võrdluseks siis 71 grammi üks koduhiir kaalub keskmiselt kusagil 22 20 kolmgramm kolme koduhiireraskune oli see üks kiilsis. Ja kui nüüd tagasi korraks tulla veel nende termiitide juurde, siis thermiitidel on veel päris huvitavaid asju, millega nad silmatorkavad teiste putukate hulgas, näiteks kui keegi sipelgas või keegi vaenlane tungib. Ühe termiidiliigipessa siis töölised lähevad sinna ette või sõdurid panevad selle käigu kinni ja siis lasevad ennast õhku ehk plahvatavad. Nii nagu enesetaputerroristid ja siis sipelgad kaetakse kõik nende siseelunditega, Nad on määrdunud ja nad ei saa siis edasi liikuda ja niimoodi nad siis takistavad nende sipelgate tungimist pessa. Mõned termiidiriigid ehitavad kohutavalt suuri pesi kõige võimsam pesa, kogu suuruselt on mõningatel liikidel Põhja-Austraalias pesa kõrgus kuus meetrit ja pesal läbimõõt maapinna lähedal 31 meetrit. Aga Aafrikas ehitas üks liik 12,8 meetri kõrguse pesa. Läbimõõt ei olnud nii suur, läbimõõt oli viis, kuus meetrit, ainult, aga kõrgus 12,8 ületab siis mäekõrgust 2000 korda. Kui inimene tahaks ehitada samasugust maja nagu termiidipesa on 2000 korda, siis see maja kõrgus peaks olema 3,6 kilomeetrit. Milliseid tööriistu putukad kasutavad? Tööriistad on neil päris kummalised. Näiteks ühed sellised liimijad, sipelgad, nemad kasutavad tööriistadel oma vastseid, kes eritavad siis sellist kleepuvad lima ja siis, et neid lehti, mille sees need pesad on kokku liimida, võtab ta vasse õrnalt lõugade vahele tõmbab temaga nagu liimipulgaga lehe serva kokku ja siis vajutan leheservad kokku, see liigub siis üksteise külge kinni. Noh, selliseid tööriistakasutamisi On putukatel olemas ja, ja nad on ka suurepärased keemikud, need putukad. Nad toodavad kõikvõimalikke keerulisi aineid, näiteks mõningad liigid on tootnud segusid, mida ükski teine ei keemikega ka teine loomaliike suutnud sünteesida siiamaani, et väga väga omapäraseid siukseid segusid on suutelised tootma. Või siis putukad, kes siis tulistavad kuuma ja, ja happelise vedelikuga oma vaenlasi. See vedeliku temperatuur on kusagil 100 kraadi lähedal. Noh, jällegi omapärane keemiline reaktsioon ja üldse selliseid vaenlaste tulist tamisi keemiliste segudega, putukate maailmas väga palju, et nad on väga-väga osavad selles mõttes. Nad üllatavad meid iga kandi pealt ja kogu aeg ja ma loodan, neid üllatusi tuleb iga aasta meile juurde paari aasta pärast, ilmselt kui me räägime rekorditest, siis need on hoopis teistsuguseid, hoopis uued. Kuulsite keskel programmi putukate rekordid. Stuudios olid orgaheria Marylink.
