Ma olen Maarja, Hanna Mägi näitleja ja praegu oleme me  alampedja looduskaitsealal siin Emajõe ääres Emajõe  vanajõgede juures. Mulle meeldib siin Emajõe ääres käia, kuna Mul on siin  ka koht, kus olla, siis ma satun siia üsna tihti  ja see on kuidagi selline mõtlemise koht minu jaoks. Ma arvan, et jõgi on üldse lemmikveekogu. See on selline, et vesi liigub ja mulle tundub,  et see just aitab mõtetel ka liikuma minna. Et kui siin jää ääres istuda ka, siis kogu aeg tuleb uut  vett peale. Et ta ei seisa. Ja no ma võin öelda, et see on selline inspiratsiooni allikas. Mulle. Ka ja ma mäletan, kunagi see oli kooli ajal lavaka ajal  tegelesime Kalevala tekstiga, seal on Kalevala  ja seal on siis toonela, kus on siis mis on surnud maa kuhu  saab toonela jõe kaudu ja toonela jõel on toonela luik  ja mina mängisingi seda toonela luike. Ja siis ma tulin, noh, vahepeal oli vaba aega  ka lavake ajal ja siis ma tulin siia jalutama,  jõe äärde oli juba suhteliselt hilissügis,  vett oli hästi palju, praegu on vett, aga  siis oli kõik need luhad siin olid üle ujutanud. Ja juba üsna hämar täpselt ei saanudki aru,  kus on vesi, kus on jõgi, kus on taevas,  kus on maa ja ma jalutasin siin ja puud olid raagus. Need vaid selliseid musti figuure Ja siis järsku ma näen kauguses ühte valget luike  kes siis luha peal niimoodi liugles. Ma usun, et toonela luik tuli ennast näitama mulle. Sest kui ma läksin siis pärast kooli tagasi Tallinnasse  linna ja me tegime uuesti seda stseeni ja seda mängisin,  siis toonela luike, siis oli kõik nagu samamoodi,  aga see tunne oli hoopis midagi muud, see oli kuidagi  nii päris. Ma tundsin, et ma olen siin samas koos selle toonela luigega. Muidugi õnneks minu kohtumine toone la luigega jäi piisavalt. Ainult sinna maale üle jõe ta mind ei viinud. Miks mul siia veel väga meeldib tulla, on see,  et see on selline hästi üksik paik, kuna ta on hästi,  tihti väga vesine. Sest see on hästi raske tulla. Sa peadki olema juba ette valmistanud, sa pead võib-olla. Teadma, et kuidas hakkama saada, aga see teebki  selle eriliseks, et kui sa siis siia tuled kasvõi näiteks  need siin, kui mööda jõge minna siis see on nagu džungel,  see ei olegi nagu Eesti, sest sa ei satu sellistesse  kohtadesse tavaliselt. See on nagu mingi pambuse metsas, oleks,  aga aga see tegelikult on siin täiesti tavaline. Ma tunnen, et ma ise olen pigem selline erakinimene  ja noh, eriti kui na töö on just hästi hästi palju  suhtlemist vajav, siis ma hästi palju tunnen seda,  et mul on vaja sellist üksi olemisaega see Emajõe piirkond  ja kogu see alampedja ala on selline erakute paradiis. Ma ütleks, et siin on hästi mõnus üksi vaikselt kulgeda.
