Me oleme tulnud loodusesse seadnud üles varje telgi,  et hakata jälgima, kuidas loomad tegutsevad. Meid huvitab väga, kuidas läheb Eesti metssigadel,  kellele lähiajalugu pole olnud kuigi armuline. Kaheksa aastat tagasi hakkas Eestis levima sigade Aafrika katk,  mis laastas halastamatult metssigu kogu riigis. Tapva viiruse leviku pidurdamiseks tuli jahimeestel sigade  arvu vähendada. Haiguse ja küttimise tõttu kukkus nende arvukus drastiliselt. Kui enne taudi elas Eestis hinnanguliselt vähemalt 35000 metssiga,  siis 2018. aastal oli neid alles vaid 5000. Meie luureandmed on sellised, et siinkandis peaks elama  vähemalt üks tore metsseakari. Seal on üks tugev võimas isasloom kult. Siis kindlasti üks juht emis võib-olla isegi emiseid rohkem. Ja möödunud kevadel sündinud põrsad, kes praegu on sellised  vallatud tegelased, et me tõesti väga loodame,  et meil õnnestub, selles varjas niimoodi vaikselt istuda. Ja ühel hetkel on metssead platsis ja lasevad natuke saada  meil ka osa nende elust. Rauno Veeroja on jälginud metssigade elu läbi aastate sigade  Aafrika katku Eestisse jõudmisega on tal vahetu isiklik kogemus. Mina märkasin seda ka sellise nurga alt,  nagu seda märkas Kagu-Eestis elav maainimene,  selles mõttes, et, et mõned metsad surid mul maja ümber  ja siis Seal sai neid matta ja jahimees tega ära veetud ja,  ja, ja noh, üks oli nii öelda aidast lausa 10 meetri  kaugusel oli emis, oli. Hingeheitnud hinge heitnud ja siis veel üks põrsas tiirles  tal ümber, aga, aga noh, ei mingiks paariks aastaks olid  sead sellest piirkonnast täiesti kadunud,  et neid luid ma leidsin seal hiljem veel üles,  et neid suri seal igale poole, et enne oli see väga tihedalt  sigade poolt asustatud piirkond ja need olid. Nii-öelda. Seltsilised pidevalt mul aias. Mis lõi selle aluse, et Eestis sai see sigade Aafrika katk  nii laastamist ööd teha metssigade seas? No selleks selleks on vaja eeskätt muidugi metssigu on ju,  ja piisaval hulgal asustustihedus oli. Enne 2000 viiendat viieteistkümnendat aastat,  kui see katke Nagu siia jõudis, oli ikka Eestis ikka väga kõrge  ja niisugune tavaline praktika oli siuke intensiivne lisasöötmine,  et, et juurdekasv hea oleks ja, ja lihtne küttida oleks neid. Vähemalt osaliselt võib siis meie metsigade suure arvukuse  ja selle katku leviku põhjusena näha seda,  et meil oli seda metsloomade lisasöötmist looduses liiga palju. See kindlasti soodustas seda levikut selles mõttes,  et koos selle katkutulekuga suht kohe seal esimestel  aastatel tuli ka niisugune range piirang nagu lisasöötmise  koguste peale söödaplatside arvu peale, et et enne seda ei  olnud mingil moelgi reguleeritud ja, ja seda manti veeti  ikka tonnide viisi ette ja noh, kui niisugusesse väga kõrge  asustustihedusega asurkonda see haigus sisse lööb,  siis, siis ta seal Kipubki levima nagu kulutulijat eriti nii surmav haigus,  nagu see sigade Aafrika katk on. Me oleme nüüd siin varjes umbes paar tundi kükitanud aga  metssigadest pole lõhnagi. Ainsad, kes meie meelt lahutavad, on metsalinnud eeskätt harakad. Varesed. Millegipärast linnud vahepeal tõusevad lendu,  lähevad kuskile põõsastiku ära. Ei tea, kas kuskil siis hiilib mõni rebane  või kährik midagi nad justkui kardavad aga samas on nad  varsti tagasi. Kuigi vahepeal tundus, et sigade Aafrika katk on Eesti  looduses taandunud, annab haigus taas endast märku. Põllumajanduse ja toiduameti andmetel on viirust  või antikehi tuvastatud Harju ja Raplamaal Virumaal  ning Võrumaal kütitud või surnuna leitud metssigadel. Info kogumiseks on amet seadnud üles ka veebirakenduse,  kus saab surnud looma leiust teatada. Eestis te. Tekkis tegelikkuses täitsa kohe vahe, et meile tundus,  et sigade Aafrika katk on meie loodusest kadunud. Ja see tegelikult on täiesti tõsi, et meil oli vahepeal ligi  pooleteistaastane paus, et 2019 aasta veebruaris tuvastati  juhtum Läänemaal ja siis oli nii-öelda rahuaeg,  oli põhimõtteliselt 2020. aasta augustini,  kus siis Raplamaal ühel surnuleitud metsal tuvastati sigade  Aafrika katk. Et kogu selle, mis see vahepeal see pooleteist aastane paus oli,  siis me räägime tegelikult viiruse viirusepausist,  et antikeha positiivsed me oleme kogu aja leidnud  ja need leiame ka päris pikalt edaspidi aga et see  pooleteist aastane paus oli just viiruse leiduses suhtes,  et me ei leidnud aktiivset viirust. Kust siis ühtäkki see haigus jälle ennast ilmutab,  kuidas see võimalik on? Sellel on väga keeruline tegelikult niisugust ühist vastust anda,  et teadlased on ka üritanud välja mõelda,  et kuidas ta vahepeal nagu ära kaob, et miks ta uuesti  teatud aladel esile kerkib. Et erinevaid teooriaid on tekkinud, et variant on näiteks,  et metssiga on varasemal perioodil kütitud kas ta on  siis jäänud uurimata või on uuritud, aga see liha on sisaldunud,  viirust on näiteks sügavkülma pandud ja siis 2020 aasta  suvel on ta siis ka siis toidujäätmetega metsa alla jõudnud  ja sealt siis hakanud uuesti levima, et kuna külmutatud  lihast see viirus säilib tegelikult hästi hästi kaua. Et muidugi teise variandina ka näiteks see,  et see on kuskilt teiselt teisest riigist meile sisse toodud,  et sisulist võimalikku kohta väga kaugelt otsima ei pea,  et kõik Balti riigid ja Venemaa on tegelikult ju sigade  Aafrika katku täis. Ehk kuna inimeste liikumine ütleme Poolas,  Rumeeniast, Venemaalt on tegelikult ju päris intensiivne,  et ei saa välistada ka variante, et kuidagi nendega on kas  siis mingisuguse lihatootega sinnasamasse kuidagi metsa alla jõudnud. Ja muidugi ka võimalus see, et, et see viirus on kogu aeg  sealsamas kohapeal olnudki, lihtsalt meie ei ole üles läinud,  on ta seal kuskil mõnes korjuses seisma jäänud  või lihtsalt on mõni metssiga olnud positiivne,  st meie ei ole teda tuvastanud selle pooleteist aasta jooksul. Metssead on üpris head paljunejad, see tähendab,  et nende numbrid on taastunud. Kui palju Eesti looduses praegu metssigu hinnanguliselt on? Kui me mõtleme, et eelmise jahiaja lõpus see on  siis 2021 aasta märtsi alguseks, siis sellel selleks ajaks  me hindasime seda üldarvukust 12-l 13-le 1000-le isendile  siis sea arvukus on on kaks korda suurem,  et, et ütleme, et sügisene asurkond on, oli kindlasti siin  25000 isendi juures koos nende põrsastega. Katk on taas endast märku andmas, kui ohtlik see on praeguse  sigade arvukuse juures, et võib-olla läheb uuesti kõik käima. See oht, et, et katk jälle laiemalt levima hakkab,  et see nii-öelda see risk suureneb koos sigade arvukuse  kasvuga ja asustustiheduse suurenemisega noh nagu nagu  inimesed enda kogemusestki. Ju teavad, et selle Koroona leviku tõkestamisel näiteks oli oluline see,  et inimestevahelisi kokkupuuteid nagu vähendada,  onju. Et metsseal sa seda ei ütle, et, et ära nüüd mine  teise karjaga ära kokku saa või teiste isenditega,  et, et seal see ohjamisvahend on nii-öelda arvukust all hoida. Ja kui arvukus tõuseb, siis paraku ka see tõenäosus  nii-öelda viirust järgmisele edasi kanda see suureneb,  aga oht on muidugi muidugi see, et, et nendest  katkupiirkondadest isegi kui seal on madal see asustustihedus,  et tahtmatult või tahtlikult inimese abiga või,  või mingil muul moel see katk ikkagi pääseb kuhugi kuhugi  teise piirkonda edasi ja, ja kui seal asustustihedus kõrgem on,  siis ta tulemuseks on see, et. Levik on kiirem ja, ja seda nii-öelda katku kandvat  materjali surnud sigade näol, siis saab metsa all rohkem  olema ja, ja kõik need riskid suurenevad. Väga huvitav on näha, kuidas see suur siga ma ei tea nüüd,  kas ta on see emis või on kult. Igatahes ta jälgib selgelt meie suunda. Noored loomad, põrsad ei oska absoluutselt kahtlustada,  nad on hooletud, söövad, toimetavad vaikselt omaette,  aga tark loom jälgib ja teab, kust suunast võib oht tulla. Miski ajas nad ära, praegu ma ei saa aru,  mis, aga tundub, et nad ei läinud väga kaugele. Tulevad vist tagasi. Mille poolest on metssead sinu jaoks sümpaatsed loomad? Noh, ilmselgelt on, on, võib, võib metssiga võrrelda  natukene nagu huntidega, onju, et et, et seal on niisugused  tugevad perekondlikud sidemed. Kari hoiab kokku, suuremad, kaitsevad väiksemaid mingis  mõttes nagu selline analoog võib-olla siis  siis eestlastele ainuke vahe on see, et meie,  meie, see sigi misvõime on palju tagasihoidlikum  ja tegelikult võiks natukene seda seda seaviljakust natukene  eesti rahvale juurde soovida.
