Meditsiin areneb tohutu. Võtukiirusega ja ka pisikeses Eestis on maailmatasemel innovaatoreid,  kelle loovusel ei ole piire. Aga kas inimesel endal on piirid? Täna saates kas ennast taastootev maks võiks olla igavese eluallikas? Uurime ka, kas igavesti elu tasub üldse tahta. Alustame aga laborist, kus häkitakse plaastreid,  et need suudaksid sõna otseses mõttes jooksu pealt inimese  ise terveks ravida. Me kõik teame, mis asjad on plaastrid, need on asjakesed,  mis pannakse kenasti ära puhastatud haavadele peale,  lootuses, et selle all haav saab terveks. Inimene saab terveks, aga ma saan aru, et päris  sirgjooneline see värk ei pruugi alati olla. Mis need peamised probleemid on traditsiooniliste plaastrite  ja haavakatete puhul? No põhiprobleem on just see, et kõik haavad ei parane  ühtemoodi ja probleemiks on kroonilised haavandid  ja haavainfektsioonid, mis seal võivad tekkida. Et kui me paneme katte peale ja me ei jälgi,  mis seal toimub aja jooksul, et siis siis võivad tõesti Nagu kellapomm, no just, et me peame aru saama,  et mis seal all ka toimub, elu, et see haava paranemine on  loomulik protsess, aga just probleemide korral,  kui haavad ei parane normaalselt, mis krooniliste haavandite  korral on siis me peame nagu aitama kaasa  selle haava paranemisele ja mitte ainult süsteemset ravi korrigeerima,  vaid ka lokaalselt, et et see on nagu see,  millega meie uurimisgrupp tegeleb, et me püüame just neid  haavainfektsioone ära hoida või, või neid ravida. Ehk siis nutikamad plaastrid on see teema,  kuhu kohe sukeldume ja lähme vaatame, kuidas me neid teeme. Karin Kogermannile ei ole nanomaailm võõras. Mis võlukunst siin toimub? Siin toimub siis elektrospinnitud haavakatete valmistamine,  et meie valmistame selliseid kiulisi katteid kasutades  elektrospinnimise tehnoloogiat või elektroketruse  tehnoloogia on eesti keeles teda nimetatud. Selleks on meil siis vaja kas polümeeri lahust  või sulatatud polümeri ja siis sellist aparaati,  kus meil on võimalik siis polümeeri lahus panna elektrit  ja maandatud koguja plaat. Ja siis, kui me seda pumbaga seda polümerri lahust sealt  välja pumpame, siis elektrivälja mõjul need tiibrid  või kiud lendavad siis sinna koguja plaadile  ja selle käigus siis polümeri lahuse, see solvent aurustub  ja meil tekivad tahked, sellised kiulised matid,  tegelikult neid kiulisi materjale on võimalik  ka teistel tehnoloogiatel tekitada, aga meie tekitame tõesti  elektrospinnimise või elektroketruse tehnoloogia,  seda, seda matti ja selle need kiud, mis sinna  siis koguja plaadile lähevad. Need on siis meenutavad oma meie naha, oma  ekstratselulaarset maatriksit, ehk et nahastruktuuri,  et ampoorne ja siis need kiud võivad olla erineva suurusega  või diameetriga, mis siis mida on võimalik  siis neid protsessi parameetreid muutes muuta. Ma saan aru, et nad on üliväikesed, jah,  ja et nad võivad olla täiesti nanoskaalas,  mõnikord me teeme ka mikroskaala, see ola näeb,  kuidas me täpselt, mis materjalid meil on ja,  ja, ja millise omadustega Matti, me soovime,  et meie idee on just see, et me tahaksime neid matt tekitada  võimalikult selliseid biosobivaid, et nad oleksid väga  sarnased selle, meie oma nahastruktuuriga. Et seal oleks see ühilduvus, et, et kas me kasutame teda  nagu haava plaastrina kattena peale võime,  siis kasutame teda isegi sellise. Skafoldina, mis võib siis jätta nagu haava,  kus siis pinnal hakkavad raud tagasi kasvavad. Tegelikult on võimalik erinevaid aplikatsioone kasutada,  see tähendab, et teda ei peagi kunagi enam välja mõndadel juhtudel,  kui meil on sellised bio sobivad polümeerid,  mis lagunevad ja, ja haavaga ühilduvad, siis on võimalik  jätta nii ka Ja, ja noh, meie üks üks huvi pool, mis me just tekitamegi ongi,  et me lisaks sellele polümeerile tahame siis sinna juurde  panna ka antimikroobseid raviaineid et siis  selle infektsiooniga võidelda, et see pool on  ka Ehk siis see tähendab, et kui on mõni suurem haav,  mis vajaks igapäevast, võib-olla mitu korda päevas lahti võtmist,  puhastamist, uuesti kokku pakkimist, siis see kõik jääks ära. Jah, noh, siis olekski võimalik tõesti, et meil on selline Plaaster, kus siis see raviaine teatud aja jooksul  regulaarsusega kogu aeg seda raviainet vabastab sinna  ja saab võidelda siis nende bakterite vastu  või hoida ära selle infektsiooni teket sealt. Kas seda plaastrit saaks katsuda ka? Meil on neid, siin on nüüd siis selline matt,  kuhu meil raviainet ei ole sisse pannud ja seda võib täitsa katsuda. See on sellisest biopolümeersest materjalist tehtud  ja siia me raviainet pole pannud, et võib täitsa palju käega katsuda,  et need on siis tõesti silmale nähtavatud vägaväga väikesed  nanofiibrikesed või nanokiud, mis sinna,  mis siin moodustuvad. Kui moodustub täitsa nähtav asi just nimelt,  et see võib täitsa meenutada, ma ei tea,  kas paberit või, või sellist tavaplaastrit,  mida me silm harjunud nägema mingi selline seenelik. Ta on ikka see materjal konkreetselt, on jah,  hästi pehme, et kui võtta mingisugune muu polümeerne materjal,  siis ta võib-olla täiesti teistsuguse tunnetusega,  et, et see, see on pigem nagu kiles, võib olla. On jah. Kas selle saab ka siit lahti võtta? Otsest? Nüüd me siis siseneme labor laborisse, kus me testime nende  haavakatet ja siis bioloogilise olulisi omadusi  ja sellesse laborisse, siis saavad sisse ainult kontrollitud  nimekirja alusel inimesed. Kuna me tegeleme seal ka potogeenidega, aga täna ma annan  siis teile võimaluse siia siseneda. Väga põnev. Ehk siis? Siin ruumis on päriselt haigustekitajad olemas,  jah, need on kontrollitud tingimustes kõik  ja kõik patogeenidega töö ja tegelikult ka ökoreedega toimub  laminari all. Et siin avatud keskkonnas ei toimu just sellepärast,  et nad on patogeenid, aga mis meil siin siis toimub? Paralleelselt nende haavakatete nagu arendamisega me  tegelikult arendame välja ka uudseid testimise meetodeid,  mis oleks võimalikult biorelevantsed, ehk et nad imiteeriks seda,  mis päriselt inimese haavas toimumas on,  et siis me saaksime testida oma haavakatete headust  või kas nad töötavad ja antud juhul siis praegu meil ongi sellised. Eks vi mudelit, kus meil on inimese nahk võetud  ja Inimese nahk, kuhu peale me tekitame siis haava  ja sinna haava, me paneme siis sisse bakteri  ja siis sinna peale oma plaast, enne veel,  kust, kust inimese nahka saab. Ja selleks on vaja ka läbida pikk protsess on vaja küsida  eetikakomitee luba. Selleks, et, et seda nahka saada, aga konkreetselt meie  saame seda plastikakirurgia osakondadest,  kus siis operatsioonijäägid jäävad kus eemaldatakse  siis liigne ülejärgne nahk ja meie mitte seda  siis ei visata ära, vaid meie siis küsime  selle endale ja siis kasutame seda oma mudelite  biojäätmetesse vaid otse tippteaduses. Saate selle tüki nahka ja ma saan aru, esimese asjana kohe  hakkate teda hakkima. Jah, eemaldame üleliigse rasva ja sobiva suurusega tükid,  see on teaduslik lihunikutöö. Mis siis edasi saab? Ja siis tegelikult me panemegi ta söötmesse,  kus siis teda oleks võimalik, et tal on piisavalt süüa,  et ta püsiks eluvõimelisena nahk sööb. No selles mõttes, et tal naharakud tahavad ju süüa,  et neil on vedelikku vaja, kus nad saavad  siis kui meil kehast midagi eemaldame, siis ta jääb ilma nendesse,  siis me paneme need asjad peale söötmesse,  et nad saavad tekitada tele tunde, et ta on endiselt inimese  keskkonnas ja ehk siis ta on elus ja no see nahk võiks veel  elus olla, see oli laupäeval saadud. Aga kust te teate, kas nahk on elus või seda on vaja eraldi testida,  tegelikult meil on olemas sellised testsüsteemid,  kus me paneme peale sinna selliseid aineid,  mis muudavad oma värvi, kui rakud on elusad  ja kui seda värvuse muutust ei toimu, siis me näeme,  et jah, juba on surnud kude. Nahk on elus, tal on hea olla, ta arvab,  et ta jalutab pargis, aga siis tulete ja ma saan aru,  nakatate teda. Kõigepealt teeme haava kõigepealt haava,  millega meil ongi erinevad haava tekitamise viisid,  mida me praegu testime alles. Et me arvatavasti kõige paremini hakkab tööle ikkagi piopsa nõelaga,  et me tekitame sellise piopsa nõelaga haava sinna  ja siis sinna paneme infektsiooni. Mis siis saab, kui bakter on haava jõudnud? Siis tegelikult ta hakkabki kasvama vohama ja,  ja ta tekitab ka sinna, arvatavasti vähemalt meie tulemused  näitavad ka ilusa biofilmi. Mis on siis see, mille vastu tegelikult kroonilises  haavandis me võitleme, et me tahame biofilmi vastast,  toimetafilm on lihtsalt siis erinevad bakterid  ja nende väljaheited ja just nimelt, et selline kaitsev  keskkond neile, kus nad, nad ise produtseerivad endale  sellist polümeerset materjali, et seal peidus püsida  ja parema, paremat elustingimusi endale tekitada. Nende väike kogukond just nimelt, kes neid on kohe miljoneid. Neid on palju. Ja, ja siis, kui me sellises süsteemis Tahamegi seda ravi poolt uurida, siis me lisame sinna  süsteemi ka oma haavakatted ja siis me saame vaadata  ja me saame seda testi kahtepidi teha. Üks on see, et me paneme need matid kohe peale,  kui me paneme ka infektsiooni, siis me saame vaadata seda  inhibeerivad toimet ja teisipidi, et me kasvatame  selle bakteri sinna nagu infektsiooni ette  ja siis paneme oma kated peale ja testime  siis ravi poolt, et kui palju ta saab sellest infektsioonist jagu. See ongi siis nüüd lõppjaam, vähemalt teie praeguse uuringu võttes. No siin me vaatame tegelikult neid samu proove,  mis me üleval nagu valmistame, mismoodi need rakukesed  siis seal pinna all on? Aga niimoodi väga praktiliselt mõeldes, mida inimene saaks  siis oma kehal kogeda, teie uurimistöö tulemusena? Tegelikult sellel on erinevaid aplikatsioone nendel  elektrospinnitud materjalidel, et meie küll oleme  orienteeritud sellele haavandile ja haavaravile  ja just naha haavanditele, aga võib ka suuhaavandite peale  mõelda või võib ka mõelda näiteks kudetere generatsiooni peale,  seal on täpselt samamoodi need elektrospinnitud materjalid  väga kesksel kohal, sest nad meenutavad meie oma koe  struktuuri ja nahastruktuuri ja see on see,  mis annab talle nagu eelised ka luuderavi poole peal on neid  struktuure tegelikult tekitatud, et ma arvan,  et seal on neid erinevaid kohti ja valdkondi,  kuhu võib selle tehnoloogiaga liikuda. Et me nagu muutume justkui purunematuks,  et ühel hetkel äkki need asjad on nii kiired  ja nii võimekad, et nii kui midagi juhtub peale järgmine  päev maha juba korras. Jah, no ma ise isegi arvan just nimelt, et võib-olla nad ei  olegi tavalised standardsed plaastrid, vaid nad saavadki  olla sellised struktuurid, mida me võime  ka mingitel tingimustel näiteks haava jätta  ja nad saavad koega omaseks ja, ja, ja sinna peale tekib uus  kaitsekude ja me saame seda nagu tõesti. Kas purunematu päris, aga me saame kohe need haavad  haavandid nagu ära kaotada või aidata selle haava  paranemisele kaasa, mis meil toimub organismis? Jaa. Kas sa vana Kreeka Promet House müüti, mäletad? Ta tahtis inimkonda aidata ja rikkus reegleid  ja seetõttu sai hästi karmi karistuse. Ta aheldati kalju külge ja iga päev tuli Kotkas,  kes nokkis tema maksa. Mis aga siis jälle öösel taastus, sest et Promet oli titaan. Aga tegelikult ka inimeste maks suudab ennast taastada. Ja lõpuks ometi on teadlased välja selgitanud,  miks see nii on. Ja nüüd järgmine samm on neid võimalusi,  kuidas maksa trikke kogu kehale õpetada. Aaa. Viljarjaksi köidab kudede regeneratsioon. Kas inimene kaks punkt null on võimalik? See on raske küsimus. Oleneb sellest, kuhu tõmmatakse kaks punkt null,  kus lõpeb üks punkt null ära, kus lõpeb ära üks peeta variant,  kus algab. Kus algab kaks punkt null, uus versioon,  mina näeks inimene kaks punkt null täiesti digitaliseeritud  teaduse kujul. Sest kõik, mis, mis kruvitakse sellesama meie lihaste luust Keha külge, see on ikkagi täiustamine, vana mudeli täiustamine,  mitte mitte uue mudeli teke. See meie praegune masin, see lihaste luust versioon see on vahva,  tal on ka omad puudused. Aga tema põhiline häda on see, et ta liigub  ja kulub. Suurt osa sellest liikumisest ja kulumisest me saame  tänapäeval juba kas siis rohkem või vähem parandada. Sünteetilised liigesed või noh, esialgu küll metallist,  aga siiski ka paljude sünteetiliste komponentide liigesed on  ju ammu meditsiinis olemas. Probleem on nüüd nende võib-olla siis. Vähem tahkete osistega nagu maks, neerud,  süda. Noh ja kõhunärr ja nii edasi kõik sellised raskemini  parandatavad parandatavad organid nende kallal muidugi  töötatakse üsna üsna usinalt. Inimkond on juba päris ammu teadnud, et maks on selline  põnev organ, mis suudab ennast teatud tasandini taas toota. Mida me selle teadmisega pihta saame hakata? Jah, maksa, see on väga huvitav, küsi või noh,  väga huvitav tähelepanek, et tõesti, et seda nagu teatakse  juba sajandeid prometeuse müüt ja loomulikult Ja, ja küsimus ongi selles, et kust kreeklased seda teadsid  vanad kreeklased või, või kus, kust see teadmine üldse tuli  inimese teadvuse, aga, aga tõesti, nii see on,  see tema taastamisvõime on röögatu. Inimesel võib-olla väiksem inimene suudab näituseks pool  eemaldatud maksa kasvatada tagasi umbes ühe kuuga. Juba mõne nädalaga taastub tegelikult maksafunktsionaalne aktiivsus. Et tõesti tõesti, et seda on otsitud kauaks,  maksal on tühirakud ja see oligi üks nendest projektidest,  millega ma Alustasin just siis, kui ma Rootsist siia noh,  nagu nii-öelda iseseisva uurijana tagasi tulin. Ja me otsisime ja teised otsisid neid üsna pikalt  ja siis tuli välja, et maksas vähemalt sellist klassikalist  tüliraku populatsiooni. No vähemalt näriliste maksa, see ei ole. Maksarakud suudavad iseennast piisavalt hästi taastada. Ja nende noh, ilmselt nende sellise suure taastumisvõime  võti on nende hästi rahulik elu sest et maal on rahulik  ja maksal, tähendab, tal võiks olla rahulik elu. Jah, ma saan aru, et, et reaalselt see elu võib-olla  teinekord on kohati üsna tormiline. Aga no võtame siis sellise maksa, millel on rahulik elu. Et üks maksarakk jaguneb Keskelt vast siis aastas korra või või õige natuke rohkem,  nad on hästi hästi rahulikud. Teisest küljest, kui on probleem, siis võib iga maksarakk  vähemalt korra jaguneda. No kujuta ette, et kui, kui, kui iga maksarakk korra jaguneb  siis on meil koheselt hoopis kaks kahekordne maksamass,  eks. No päris nii, lihtsalt see ei käi, aga põhimõtteliselt  niimoodi kõik maksarakud võivad jaguneda ja,  ja tegelikult selle viimase 10 aasta jooksul tehtud  uurimused ongi meid ja, ja ka meie töö seal samas samas  hulgas ongi viinud meid arusaamisele, et tegelikult kõik  maksarakud on tivirakud. Ehk siis täpselt vastupidi, alguses tundus,  et seal ei ole tüvirakke. Nüüd selgus, et nad praktiliselt kõik ongi ise. Jah, või vähemalt röögatute regeneratsioonivõimetega rakud. Me oleme üritanud nüüd seda teadmist, et  mis maksas üldse toimub selle taastumis ajal viia ühest  organist teise. Ja antud juhul läks meil hästi, et need valgud,  mis mind huvitasid Need ei ole päris need valgud,  mis moodustavad seda toest. Matrikil on kaks sellist suuremat komponenti. Üks osa on nagu seinad suhteliselt inaktiivsed,  valgud, mis moodustavad füüsilise toes, kus rakud hoiavad kinni,  kus nad magavad, elavad mida mööda nad võib-olla  ka ronivad ühest kohast teise. Ja, ja siis on selle peal on nagu sildid. Noh, nii võib öelda, et, et mine sinna, tee seda ära,  ära siia tuleks või, või jää magama või ärka üles nagu liiklusmärgid. Mõnes mõttes jah, just jah, ja siis siis need valgud  kuuluvad sinna liiklusmärkide kategooriasse,  nad ei ole väga suured. Aga tundub, et, et on sellised valgud, mis,  mis ütlevad rakkudele, et, et et nüüd oleks vaja hakata  jagunema ja hakata regenereerima seda organit. Me kasutasime neid hoopis üks teise organi,  nimelt naha Paranemisel naha paranemise stimuleerib,  kui täpsemalt öelda ja siis ja tegelikult tuli välja,  et nad töötavad päris hästi ka ka nahahaavade paranemise tõhustajatena. Panite needsamad liiklusmärgid siis nahavigastuse juurde  üles ja lootsite, et nad räägivad sama keelt ja,  ja rääkisid ki ja nahk tõesti paraneski kiiremini. Jah, ja noh, muidugi me vaatasime esialgu selliseid ägedaid haavandid,  mis paranevad nii ehk nii hästi ju selles mõttes ägedad,  et noh, sa teed mingi augu nahka ja vaatad,  kui kiiresti ta paraneb. Sellega küll siit ei ole probleemi ja tegelikult nüüd ongi  silmapiiril järgmine katse, et meditsiinis on probleem  ikkagi sellised avandid, mis iseenesest paraneb. Neid on näiteks suhkruhaigetel, aga ka lihtsalt vanadel inimestel,  kellel võib-olla jala verevarustus ei ole kõige parem,  siis nad kipuvad sinna tekkima. Ja, ja kui nad on juba korra tekkinud, siis nende  parandamine ei ole alati väga lihtne või noh,  tegelikult pole peaaegu et kunagi lihtne. Ja sellepärast ongi vaja selliseid uusi meetodeid,  mis, mis selgitaksid naharakkudele, et nüüd oleks aeg Hakata jälle seda seda koedefekti kinni kasvatama,  see võiks olla üks Eesti üks Eestile iseloomulik. Produkt, eks. Kollagenist kootud sokid haavadele. Jaa. Päkapikud, et selliseid sokke veel tellida ei saa,  aga unistus igavesest elust on inimkonnaga kaasas käinud  aegade algusest saadik. Viimasel ajal on need vestlused muutunud,  aga õige praktiliselt. Siin on ju erinevaid trajektoore visandatud  selle kohta, kuidas me saaksime oma ütleme,  selliseid bioloogilisi piiranguid ületada. Üks visioon on tehnoloogiline, kus me integreerime  siis silikooni ja, ja kiibid ja muu sellise sõna iseendast  saame mingis mõttes küborgiteks. Teine variant on bioloogiline geneetiline,  me kasutame geneetika ja molekulaarbioloogia vahendeid selleks,  et näiteks eluiga pikendada juba emausas üle oleval lootel  kaasuvaid haigusi parandada või, või ravida  või isegi ennetada ja nii edasi, et see,  see kõik sõltub. Oliver Laas oskab tulevikumuusikat kuulda. Kas mingil hetkel tekivad ka mingisugused praktilised  eetilised piirid? Praegu tundub, et me ei ole veel nendeni jõudnud,  aga kas me jõuame? Ja kui siis siis millal või, või mis, mis see põhjus võiks olla? Praktilised eetilised piirid võivad avalduda seoses  konkreetsete tehnoloogiatega, mida me võime kasutada  selle inimene kaks punkt nulli poole liikumisel. Noh, võtame sellesama idee, näiteks, et te saaksite kas enne  lapse sündi tema genoomi üle vaadata ja vajadusel parendada,  oletame, et kõrvaldada mingisugused kaasuvad haigused,  kahandada tõenäosus, et tal kõrges vanuses vähk tekib  või isegi näiteks oletame IK mõne punkti võrra tõsta. Siis esimene küsimus, mis tekib, on muidugi see,  et kas selline sekkumine oleks üleüldse eetiline  ja lubatav. Teine küsimus, mis meil tekib? On? Seoses laiemalt seoses ühiskondliku võrdsuse  või ebavõrdsusega ja siin pole nüüd Suurt vahet, kas me räägime sellisest geenitehnoloogilisest  inimese modifitseerimisest või me räägime mingit tüüpi küborgiseerumisest,  sest mõlemal juhul on üks võimalik tuleviku stsenaarium selline,  et need protseduurid on kättesaadavad ainult jõukamale  või haritumale osale elanikkonnast, nii nagu praegu mitmed  ühiskondlikud ühised hüved ei ole kõigile võrdselt kättesaadavad. Need, inimesed, kes on jõukamad, haritumad,  nii edasi, neil on juba teatud sotsiaalmajanduslikud eelised. Kui neile saavad ka eelisjärjekorras kättesaadavaks sellised protseduurid,  mis võimaldavad neid endid või nende järglasi parendada  siis see eelis ainult võimendub läbi põlvkondade  mille tulemuseks on veelgi suurem ja kasvavam  ja kiiremini kasvav sotsiaalne ebavõrdsus. Mõningad teoreetikud on isegi visandanud,  et tulemuseks võib lõpuks olla selline. Seisust ühiskonna tekkimine, kus meil on ülimalt intelligentne,  väga, terve, väga võib-olla ilus, hästi elav,  mis iganes eliit ja siis on ülejäänud, kes ei saa ennast  endale selliseid protseduure lubada. Ehk siis teoorias võivad tekkida lausa eraldi inimliigid jälle,  kui nüüd tõesti piisavalt kiire on see areng  ja piisavalt pikk aeg on see, mil see areng saab segamatult toimuda. No põhimõtteliselt saaks niisuguseid stsenaariumi läbi  mängida küll, samas kui me võtame selle fantaasia  või selle idee, et inim koloniseerib mõne teise planeedi. Kui selle planeedi keskkond on piisavalt erinev meie omast,  kas gravitatsioon on tugevam, nõrgem mis iganes,  siis piisavalt pika aja jooksul selle koloonia elanikud  ka moodustavad uue inimliigi ilma igasuguse tehnoloogilise  modifitseerimata lihtsalt sellepärast, et keskkond sunnib  neile peale teistsugused evolutsioonilised kohastumused. Aga kui mitu põlvkonda läheks vaja selleks,  et need kolonistid, kes on uue planeedi siis inimkonna jaoks  sisse seadnud või seda sisse seadmas, et nad hakkaksid  tundma ennast nende põlisasukatena ja, ja et see järgmine laev,  kes rahvast kohale toob, need inimesed on juba immigrandid,  et millal see, millal see. Õiguse ja õigluse mõõdupuu saab olema see konkreetne seltskond. Sellele ma ei julgeks küll mingisugust kindlat tärminit pakkuda,  et kui on enne aastat möödunud, siis iga uus laev on immigrandid. Aga mulle tundub, et sellele küsimusele vastuse otsimiseks  piisab sellest, kui me vaatame enda ajalugu,  vaatame. Koloniseerimise minevikku kui kaua läks näiteks selleks,  et Ameerika kolonistid hakkasid ennast pidama põlisasukateks  ja Euroopast peale tulevaid uusi koloniste hakkasid vaatama immigrantidena. Mitte väga palju. Ja samas olid nad väga kiired unustama põlisrahvaste rolli  sellel maal seda oma tahtsi ümber mängima. Miks on nii, et teadus areneb, tehnika areneb? Justkui me saame järjest rohkem ressursse,  meil on võimalik teha targemaid otsuseid aga need probleemid  on täpselt needsamad, mis nad olid minevikus. Nii on nad praegu nii suure tõenäosusega nad on tulevikus  ehk seesama võrdsuse ebavõrdsuse küsimus,  miks see on nii igihaljas? Üks, võib-olla lihtne või, või lühike vastus oleks see,  et tehnoloogiline ja teaduslik areng käib kiiremini kui  liigi areng. Ja probleemid võrdsuse osas ja õigluse osas. On andmeid selle kohta, et see ei ole ainult inimliigile omane,  on tuvastatud või tehtud katseid, kus näiteks laboris on  kõrvuti kaks puuriahvidega nad on teineteisest eraldatud  visuaalselt üks puur saab kogu aeg näiteks banaani,  kurki ja mõlemad on rahul. Siis kui me võtame selle eraldava visuaalselt neid enesest  eraldada sirmi vahelt ära ja kurgipuur näeb,  mida banaanipuur saab ja vastupidi, siis läheb mässuks,  et ühesõnaga paistab, et mingisugune selline noh,  meie inimmõistes võrdsuse või õigluse arusaam ei ole ainult  meie liigile omane. Ja mis tähendab ühtlasi seda, arvestades,  et varasem need liigid, millest me praegu räägime,  on meie lähisugulased, me ise põlvneme neist,  mitte neist konkreetselt, aga. Me oleme nii-öelda samast sama, sama päritolu  siis see õigluse ja võrdsuse küsimus võib olla tõepoolest  meile evolutsioonilise pärandiga nii sügavalt juurdunud. Et tehnoloogilised muutused, mis niikuinii meie liigi  arengust kiiremini käivad, ei muuda neid olematuks. Nende hoiakute muutmine võtab palju kauem aega. Ja. Elule päevi lisada on keeruline, aga oma päevadesse elu lisada,  see on igaühe enda võimuses. Igal hommikul on uus võimalus saada iseendaks kaks punkt null. On? Jaa.
