Ja. Tänane saade räägib Kreenholmi manufaktuurist. Ma mäletan, kui ma ise esimest korda siia sattusin,  siis see mulje oli tegelikult hingematev,  sest lihtsalt kõik see siin nii kolossaalne. No tänasel päeval need massiivsed hooned on tühjad,  aga näiteks 100 aastat tagasi ka 50 aastat tagasi käis siin  väga vilgas elu, sest manufaktuuris oli töötajaid üle 10000  ja siin oli kõik kohapeal olemas, selline tõeline linn. Läheme avastama Kreenholmi manufaktuuri. Siit on nüüd ilusti ajalugu näha, kus on see koht,  kus meie praegu oleme? Me praegu asume siin selle juurdeehituse kõrval  ehk siis seesama. Ja siis me saame näha, et mis seal oli kunagi see,  et 32. aastal seal näiteks asusid sellised turbiinid. Ehk siis me räägime üsna palju veeenergiast,  eks siis nagu tõi siia töösturid, need hakkasid ehitama oma faktuurid,  praegu seda vett ei ole ja natukene tänapäeval on raske  kujutada ette, kuidas see kõik tol ajal välja nägi. Me näeme, et endine jõgi, millest tehti kanalid pärast 19.  sajandil oli väga ilus ja suur ja praegu  siis see ala tehti natukene ümber, sest kui vesi kadus ära  et kanalid pandi kinni ja siin on selline praegu mets Sest. Vett oli tohutu, palju oli jah, et pakutakse,  et see oli üks suurematest. Sest Euroopas siin Narva all, et oli väga palju müra,  et isegi Narva linna müüride kõrval oli kuulda,  kuidas vesi siin kohiseb. Ja. Kosk oli suur vaatamisväärsus, mida sõideti kaema üle suure tsaari-Venemaa,  aga teisalt oli uhke Narva jõgi ka põhjus,  miks siia tööstuslinn üldse kerkis. Esiteks see tohutu võimas jõgi andis võimaluse masinate  käitumiseks sest toona ju elektrit veel ei olnud. Ja, ja, ja teine põhjus oli see, et ta oli logistilise tee  mööda seda jõge sai ta on ju valdavalt laevatatav,  sai vedada toorainet ja, ja, ja kaupa, sest et  ka toona raudteed veel ei olnud. Nii et jah. Narva on ühendatud meie põhimõtteliselt meie maailma  meredega tänu Narva jõele. Ja kolmas põhjus oli muidugi tsaaririigi pealinna Peterburi lähedus,  et Narvale on Peterburi ju lähemal kui Tallinna näiteks,  nii et siit on umbes 140 kilomeetrit, see oli  ka väga oluline aspekt. Deniss, kuhu sa mind nüüd viid? Kuule, me nüüd läheme sinna üles torni, et seal on väga ilus vaatamisplats,  kus me näeme kogu see ala, kus me praegu teiega oleme,  ehk siis tööstuspiirkond ja see, kus elasid töötajad,  direktorid, meistrid ja nii edasi, lähme üles. See, mille otsa me ronime, on tegelikult suurte ketrus  ja kudumissaalide otsas asuv veetorn. Kui miski tööstuses süttis, keerati õigel korrusel kraan  lahti ja asuti kustutama. Tere. Mis siit siit paistab? Siin paistab siis juba Kreenholmi ala, kus elasid töötajad,  eks siis kasarmud paistavad seal. Siin paistab ka siis direktori elamu paistavad  ka elamud, kus elasid meistrid Inglismaalt  ja tegelikult seal paistab ka veetorn. Sealsamas asus ka turuplats sauna pagarikoda,  pagarikoda asub seal siiamaani. Jutu. Enne 1900 seitsmeteistkümnendat aastat polnud Kreenholm  sugugi Narva osa, vaid täitsa omaette linn. Kõige sinna juurde kuuluv, aga tuhanded töölised toimetasid  kodu ja tööstuse vahet ja säärast vaadet,  nagu meie said nad nautida harva. Jaa. Siit paistab siis kõvasti vett. Ja seal paistab ka Narva veehoidla või nagu kohalikud ütlevad,  Narva meri. Jaa. Kes siis oli see mees, kes tuli selle peale,  et siia võiks rajada Manufaktuur Neid oli üsna palju, et. On ka selline ilus legend, et Peeter, esimene kui jõudis  siia ja ütles ohoh, et täitsa tore koht,  kus võib ehitada ka erinevad vabrikut, aga noh,  tol ajal sellega tegeleti, et olid teised asjad  siis Nigula esimesel ajal tuli välja iski kaasa,  et soodse tingimustega antakse võimaluse siin ehitada  erinevad monufaktuurid ja hakati juba kahekümnendatel 30.  ehitama väikseid vabrikud siia, aga neid tänapäeval ei ole. Ja siis 19 sajandi keskpaigul kaks meest,  üks, mis jääb sinna Venemaale, Aleksander Štiglis hakkas  ehitama vabrikut ja siin, kus me praegu teiega oleme  siis Ljudvihop ja tema meeskond hakkas ehitama  siis juba Kreenholmi faktuuri. A. Esialgu ehitati maja saare peal, sellega läks umbes  neli-viis aastat ja siis ehitati uut vabrikut. Sellega läks mõned aastad ka ja kui rääkida nendest vabrikutest,  kus me praegu teiega oleme, ehk siis joolavabrik  ja seal paistab Giorgivabrik, et ütleme ka viis aastat,  kaks aastat, et ehitus käis pidevalt. Kust võeti see tööliskond, need ehitajad? Ehitajad olid kas siis endised Vene talupoed  või Eesti talupoed, ehk siis kui me vaatame,  mis ajastul see oli, Eesti kubermangul juba ei olnud päris  orjust Venemaal, kohe-kohe võetakse ära ja  siis tulebki selline küsimus, okei, sa oled vaba talupoeg,  sul ei ole maad, et kuhu sa lähed, sa lähed linna,  ilmselt lähed tööle, mõned läksid Tallinnasse,  mõned läksid Tartusse, Peterburi, keegi tuli siia Narva. Kui palju siin võis olla mees töötajaid ja kui palju naisi? 1897. aastal toimus rahvaloendus ja siis ütleme 60 protsenti  töötajatest olidki lapsed ja naised ehk siis rohkem kui pool. Lapstööjõudu kasutati ikka ikka ja jälle,  kui meil siin ekskursioonidel käivad pered  ja kaasas on ka lapsed võetud, siis me küsime,  kui vanad nad on, kui nad ütlevad 10 aastast,  siis aa juba veda, et ehk siis 19. sajandil pidid tööl käima  ja nende tööpäev ei olnud nii pikk nagu vanematel ei olnud  12 13 tundi või siis Nikolai teisel ajal  siis üheksa tundi, vaid umbes seitse-kaheksa tundi,  et täitsa täitsa pikk päev nagu meil tänapäeval  ja ikkagi paljud ütlevad, ahaa siis äkki koolis ei olnud  vaja käia, ei ikkagi oli vaja ka koolis käia,  Kreenholmil oli oma koolikohustus, olid oma koolid  ja need lapsed, kes tööl ei käinud, käisid päeval koolis,  kes käis, käisid tööl, siis õhtul läksid  siis pingid ja taga ja magasid seal. Suurt mõju avaldas siingi toonane tööstusrevolutsiooni süda. Inglismaa. Kui me vaatame siis tekstiili ajalugu, siis me saame aru,  et Inglismaa oligi tekstiilimaailmas number üks  ja kõik tehnoloogia tendentsid ja ka tegelikult tehnika  jõudis sealt siia. Ja loomulikult on väga tore, kui see tehnika joob siia  ja on ka need inimesed, kes saavad sellega tehnikaga hakkama,  ehk siis toodi ka meistrid siia koos oma peredega. Nende jaoks ehitati sellised uhked elamud. Ja. Ja. Nad võtsid kaasa ka oma mõned kombed, et me pakume,  et Kreenholmi oli üks kohas, kus sündis Eesti jalgpall. Mis me teame nendest arhitektidest, kes kogu  selle planeeringu siin paika panid ja majad välja mõtlesid? Kui rääkida sarjaajas, siis siin oli kolm ametlikult  arhitekti esimene Roman indrek, kes ehitas  siis esimesed vabrikut ja puithooned siin Kreenholmil. Teine oli siis Paul Alish, ehk siis me näeme tema tööd,  see on see maja ja kõrvalmaja ja tegelikult peaaegu kõik majad,  mis jäävad Jola tänaval. Et need ilusad punases telliskivid tehtud majad  ja viimane Aleksandr Vladovski, Narva haigla näiteks. Tooraine puuvill saabus tsaaririigi ajal siia kõikjalt maailmast,  Lõuna-Ameerikast, Kesk-Aasiani, sellest sai tööliste,  nobedate näppude ja suurte masinate vahel tekstiil. Esialgu üsna toores ja kollane, hiljem juba peenem  ja väga kirju. Sellised need masinad siin siis olid, tegelikult masinaid  oli muidugi erinevaid ja tööprotsess käis läbi mitme  hiiglasliku ruumi ja läbi mitme korruse kusjuures selleks,  et puuvillast saaks lõpuks selline korralik puuvillalõng,  võis kuluda lausa nädalaid. See töökeskkond siin oli muide tohutu tohutu kuum,  nii et väidetavalt töötajad ei kandnud isegi aluspesu  ja kindlasti oli see ka väga mürarikas. Ja muidugi sellises töökeskkonnas juhtus aeg-ajalt  ka tööõnnetusi, näiteks võis kellelgi käsi jääda masina vahele. Aga räägitakse, et nõukogude ajal olla vähemalt korra  nädalas juhtunud ka see, et kusagil süttis midagi põlema. Üheks põhjuseks oli see, et tolm süttis,  aga suitsetamisel oli kahtlemata ka oma osa. Toodang läks ikkagi valdavalt kõik ida pole. Algselt muidugi üle maailma tsaari ajal Eesti ajal ida poole  jällegi läinud valdavalt Skandinaavia riigid,  Euroopa riigid, Baltikum. Nõukogude ajal muidugi jah, suurem osa ikkagi Nõukogude liitu. Madis, kui me räägime manufaktuuri hiilgeaegadest,  mis need kõige paremad ajad olid? Kõige paremad ajad läbi ajaloo on tõenäoliselt olnud 1910  kuni 14, vahetult enne esimest maailmasõda  ja noh, seda on ajaloolased ka väitnud, et see on kogu  Venemaa ajaloos üldse kõige paremad aastad. Et nii majanduslikult, poliitiliselt, sotsiaalselt  ja nii edasi. Ja noh, siis tuleb, eks ole, revolutsioon  ja nõukogude liit ja nii edasi, juba siis on  ka muud hädad ja. Teine maailmasõda jättis Narva nagu suure osa maailmast  katastroofilise seisu. Aga kuna tekstiilitööstus oli ääretult oluline valdkond,  asuti seda kiiremas korras taastama. Näeme teiega, Georgi vabrikut, et need veetornid on väga  ilusad ja uhked, meenutavad meile arhitektuuri. Maja sai valmis 1899. aastal, aga samas me näeme,  et seal on ka teine number 1961. See on just see taastamise aasta, on. See sõjajärgne taastamine, kui kvaliteetne see oli,  kui hästi seda tehti, kuivõrd seda algselt püüti uuesti üles. No meil siin ikkagi natukene vedas Kreenholmi,  sest uued nii-öelda viisid, kuidas ehitada nõukogude linna  vesi ei jõudnud nii kiiresti, et neid vabrikuid taastati,  peaaegu nii olid enne sõda, ehk siis võtsid vana joonised  või siis vanad fotod ja püüdsid ikkagi jätta seda arhitektuuribalansseeri,  nii et siis me näeme teiega voodi, arhitektuuri  ja siis üks osa on siis mingi modernne modernistlik osa. Siis hakati taastama ka need kohad, kus inimesed elasid,  ehk siis endised kasarmud, haiglahoone siis  ka hakati ehitama uued majad, aga ikkagi oli päris suur probleem,  kus inimesed elavad, sest kuni viiekümnedeni elasid inimesed  nii-öelda mullumajadesse, et täitsa jube jutt,  me näeme ilusat stalinistlikud hooned Jola tänaval,  samas kuskil seal kõrval elas siis perekonnas on kuskil  väikses puidus ja mullast maas, et no uskumatu. Linn oli tühjaks evakueeritud, tagasitulijaid oli vähe ja,  ja linna taastamine või ülesehitamise algaski Kreenholmi  manufaktuurist ja siia siis toodi Venemaalt noh piltlikult  öeldes rongide kaupa noori tüdrukuid, 15 16 aastasi  kes siis alguses hakkasid seda ehituslikult üles ehitama  ja pärast siis jäid siia tööle. Pärast sõda oli ju Nõukogude liidus meeste põud  ja kuna siin ka kohalikke mehi väga ei olnud,  siis tegelikult kujuneski Narvast pärast sõda valdavalt  naiste linn. Algselt need tüdrukud taastasid seda Kreenholmi koos Saksa sõjavangidega,  keda oli Narvas üsna arvukalt, toona kui nemad ära läksid,  siis mehi nii-öelda linnapildis praktiliselt ei olnudki  või oli väga vähe. Ja, ja see balanss hakkab paika minema kuskil 50.-te lõpus,  kui peale kasvab uus põlvkond poisse, kes pole sõjas käinud  ja seeläbi seal siis hukka saanud ja sealt tuleb  ka ju tegelikult see 50.-te keskel. Raimond Valgre kuulus Narva valss, eks ole,  kus põhisõnum on see, et kui alati võimalik võtta naine Narvast. Sest et siin oli pruutide üle küll. Nende mõtted on ja. Ja alati püsti ne ja seepärast usumist sõbrake  ja võtan a kui võimalik na. Naised olid nad sellega rahulolematud ka olid küll,  on teada isegi mitu mässu või streigi moodi asja siin 50.-te alguses,  kus tüdrukud ei tahtnud tööle minna, sest et tööisu ei ole. Mis siis juhtkond ette võttis, selleks? Väidetavalt siis Läti NSVs üks sõjaväeosa sai  siis ööhäire häire sisuks oli õppustele sõit ja,  ja, ja õppused kestsid siis väidetavalt nädal aega siin Narvas,  siin Joala, väljalaskeured, sõjaväetelgid poistele olevat  antud siis linnaluba ja antud kaasa sõnum,  et või, või, või nii-öelda korraldus, et kasutada linnaluba  maksimaalselt tõhusalt ja tulemuslikult. Pimedad keldrid on alati toredad. Me oleme maa all, me oleme tehase all ja uskumatu küll,  aga siin töötasid omal ajal inimesed. No kui me läheme siit esimesse ruumi sisse,  kus muide on väga rõske seda pilti ei näita  siis siin ilmselgelt töötasid kunagi mehed,  seda tõestab see poster, mis siin seina peal on. Teada on ju, et manufaktuuris olid valdavalt töötajad,  naised aga vähemalt selles kabinetis siis mehaanikud,  elektrikud, neid oli ju ka vaja. Ja muide, siin näitab ka silt, et siin võis suitsetada. Uskumatu küll, kusjuures tegelikult Tsaari-Venemaa ajal ei  võinud suitsetada, ei tehaste territooriumil kusagil majas  sees ega siis ka maja ümber, aga nõuka-ajal olid asjad juba teistmoodi. Ja kui siit edasi liikuda, siis siin ongi üks suur  kabinetide rida. Räägitakse ka lugusid sellest, et kui siin praegu ringi liikuda,  siis võib kosta, et kusagil justkui üks uks sulguks  või kusagil keegi kõnni ks. Aga eks see käib vanade keldrite juurde alati. Üks tähtis küsimus on meil aga veel vastamata. Kuhu kadus vesi, mis Narva tööstuse käima tõmbas? Väga hulline aasta on siis ikkagi 1955, praegu me näeme,  siin on kuiv just sel aastal, vesi kadus,  ära, ehitati hüdroelektrijaam, see jääb praegu sinna Venemaale. Et mõnikord me näeme, ta tuleb tagasi siia tavaliselt üheks  päevaks süsteemi, nagu me mõtleme, ei ole loomulikult neid ametnikud,  kes sellega tegelevad, teavad, millal on vaja luusi lahti teha,  millal on vaja seda hoida kinni. Aga jube kurb, et me ei näe seda ilusat,  need ilusad vaated, mis inimesed nägid siin ütleme  nii 75 aastat tagasi 100 aastat tagasi sest see oli  väga-väga populaarne koht ka mitte ainult kohalikud jaoks,  vaid ka turistide jaoks. Kui tööstushooned kõrguvad tühjalt üle jõe  ja Narva, siis ühes Kreenholmi majas on praeguse ees kirev elu. Siin tegutseb Eesti kunstiakadeemia Narva kunstiresidentuur. Oleme niinimetatud direktori villas, kus tsaari ajal elasid  Kreenholmi juhid. Väga lugupeetud inimesed. Nad olid ikka ühiskonna tegelased, kes kutsusid endale külalised,  korraldasid vastu võtta, et ma arvan, et nad ikka kõrgklassi  elu elasid. Meil on pilt Sellest autost, mida direktor omas ja sel hetkel  või oli Narvas võib-olla ainult kolm aastat  ja vene impeeriumis võib-olla ütles 10000,  et see oli väga eriline asi. Selles majas on väga erinevaid ruume, mõned mõjuvad lausa sakraalselt. No siin on väga erinevatel aegadel liikunud ju  ka väga erinevaid inimesi, kunagi jooksid siin ringi punaväelased,  kes tõenäoliselt ei hoolinud üldse sellest,  kust, kuidas ja kuhu nad liikusid. Aga algselt olid need erinevad ruumid mõeldud ikkagi,  nii et kogu see osa oli siin härras rahva. Nii et daamid näiteks oma pidulikes kleitides liuglesid siin ringi. Aga kui me astume nüüd sisse siit väikesest uksest,  siis me jõuame juba hoopis teise maailma hoopis  teistsugustes ruumidesse. Need olid mõeldud liikumiseks teenijaah. Ja siin on ausalt öeldes väga kitsas ja natukene hämar  ka sellest trepist juba mõnel kõhukamal tegelased  või näiteks kahekesi kõrvuti võis liikuda alla üsna keeruline. Hilisematel aastatel on see maja näinud aga palju muudki. Kohe pärast sõda sai sellest majast Kreenholmi tehase  klubihoone või kultuurimaja nii et üsna ruttu ta ehitati üles. See ehitati kino saal ja siis hakkas niisugune nõukogude lik  kultuurielu pihta. See oli esimene kino pärast sõda Narvas. See oli suur tunglemine, et ikkagi piletit saada. Et paljud tulevad ja õhkavad, et siin lausa lõhnab nagu lapsepõlv. Et tõesti, siin on see nõuka lõhn ka sees. Tee. Seda aega ja võib-olla ka lõhna mäletavad suurepäraselt kaks  kauaaegset töötajat näiteks disainer Natalja,  kes õppis Leningradis tekstiilikunsti ja tuli Kreenholmi oma  abikaasa kannul tööle juba 1975. aastal,  töötas siin 93. aastani. No just Ja too üsna muutub, nii et ok On mina pole. Ja. Siiras. Meestest. Kui nad Allimpiado on ka Za, ent limpiade. Tõsi, siin pole mul alimpiaade Maskus, kõik. Võtab. Ka nii. Saime nooor. Ni? Or taks, kas ka? Maria. Jaa. Muidu ka kujutada. Kasvama. Varapadulisada. Kood on või? Et ta No raamatu pole enam Situatsioon. Töötas Kreenholmis 30 aastat, muuhulgas  kapitaalehitusosakonna juhina. No jah. Novas. Kaetas lusikas. No. Võib-olla? Vabrik. Alasõnnik. Priit no no. No. Ta. Sinna. Sooja erus. Ze. Le sobitustaja. Manufaktur. Oot. Mis ikkagi tingis selle või viis selleni,  et manufaktuur oma uksed kinni paneb? Mitte nüüd ainult Eesti, aga ka muudel Lääne-Euroopa  tööstustel kadus ära konkurentsieelis siis Aasia tööstuste ees. Meie sattusime sellesse olukorda siis Euroopa liitu astudes  sedasama tööd, mida siin tehti, seda teevad sisuliselt  Kesk-Aasias või ka Hiinas laps orjatud, sisuliselt tasuta. Ja seda enam, et tooraine on ka sealt pärit suuresti eks ole,  nii et kui meil siin lõpuotsas saadi alampalka,  siis see oli väga kallis tööjõud, juba, me ei suutnud enam  Aasia riikidega konkureerida. See oli vältimatu ja paratamatu. Vältimatu jah, küllaltki Inglismaal ja mujal Lääne-Euroopas,  sellised tööstused läksid kinni juba seitsmekümnendatel. Ehk siis nemad juba ka siis ei suutnud, sest et nende  tööjõud osutus juba toona väga kalliks. See on paratamatu, see tööstus ei ole nüüd enam täna selline,  mida näiteks natukene vähem arenenud riigid ei suudaks teha. Ta ei ole nii kõrgtehnoloogiline. Kuidas on mõjunud Narva linna vaimule see,  et Kreenholm kinni pandi? 90.-te alguseks olid väga paljud need noored tüdrukud,  kes siia viiekümnendatel tulid lähenemas kas pensionile  või juba pensionil ja see pankrot ei olnud ju järsk  ja need koondamislained polnud nagu kõik korraga,  vaid 15 aasta jooksul järk-järgult. Ja õnneks olid väga paljud pensionile minemas,  ehk siis sellist sotsiaalset kataklüsmi Narvas tegelikult  Kreenholmi hääbumisega ei olnud. Teisalt paljud igatsevad oma tööstust tagasi. Kohalikud ütlevad, et kui alguses oli vastumeelsus  Kreenholmi uueks loojatele suur, siis tasapisi on jää sulanud. Ajaloost pole pääsu ega peagi olema. Ja. See tuli uksest sisse see ajalugu, et inimesed astusid  galerii lahtioleku aegadel ja ka kinnioleku aegadel  koputasid uksele, tahame sisse saada. Mina olen siin käinud lapsena, et meil on vaja nüüd  pereliikmetele maja näidata. Ei näitame. Ja seda juhtub ikka päris palju, et inimesed astuvad sisse  ja ütlevad, et jah, see on mina siin esimest korda armusin,  leidsin umbes laste ja tantsuringist endale poisi,  kes oli nii tore. Armusin esimest korda või siis räägiti, kuidas need põrandad  ei olnud ju mõeldud tantsuringideks, aga siin lapsed ikka  ikka sadade kaupa seda tegid ja siis kuidas nad neid pinde. Varvastesse said. Jaa. See maja siin ka juba elab, kui me mõtleme sellise  Kreenholmi taaselustamise peale, siis kui oluline roll  sellel majal on? See on olnud üks selle piirkonna Kreenholmi linnaosa  valgustaja et mitte ainult seda, et ta on toonud inimesi  siia lihtsalt tagasi siia linnaossa, mis oli,  oli peale Kreenholmi pankrotti täiesti agoonias  ja tundus kohalikele inimestele, et see on need mahajäetud linnaosa. Siis me tahtsime tõestada, et, et see ei ole mahajäetud linnaosa. Väga paljud teavad, et me oleme siis riiklike tähtsate  kultuuriobjektide nimekirjas teisel kohal aga see ei ole  lihtsalt seal teisel kohal olemine, aga tegelikult meil  sünnib ka kogu aeg, et alates Kremli ööbikute etenduses on  meil pidevalt siin kultuuri sündmused valdavalt suvel muidugi,  aga ka väiksemaid talviti, nii et tegelikult see kvartal ju  elab juba. Aga meil on vaja lihtsalt riigilt juurde,  et, et täiustada seda, et saada infrastruktuur korda,  et hooned soojaks, et see võiks aastaringselt tegutseda. Jaa. See on ikkagi tohutu mastaap, tohutult massiivsed hooned,  millega seda kõike annab siis ära täita. Pikas per pektiivis oleks see uus linnaosa. Lühikeses perspektiivis me teeks võib-olla 10 protsenti korda,  ehitaks sinna kultuurikvartali. Aga noh, see pikk perspektiiv on ikka väga Pikk. Too. Praegu pakub kunstiresidentuur muuhulgas võimalust  välismaistel kunstnikel Narvas mõned nädalad elada  ja töötada. Kohti on vähe, neid osina jagu, aga taotlusi tuli 69-st riigist. Mis neid siia tõmbab? Natuke raske on aru saada, aga nad ütlevad,  et just see piir, et me oleme siin justkui ida  ja lääne vahel, see tekitab. Niimoodi sotsiaalsete tundlikes inimestes ikka huvi,  et kuidas siin piiri peal elatakse. Me olemegi vaheperioodis, et nagu see ilus minevik on juba  möödas ja siis Kreenholm ootab oma uut tuleviku. To täna. Ti. T? No.
