Tere hommikust. Maahommiku aasta hakkab ka vaikselt läbi saama ja. Olenemata aastaajast või aastanumbris peab maal elu ikka käima. Tänases saates küpsetame leiba ja lähme maale loomadele külla. Head vaatamist. Paneme lammastele süüa. Aitab mind natuke. Nii ega me väga palju ei panegi neile praegu. Kuule hakkabki juba päris hea kuhi tulema,  siia. Jaanika ja tema pere kodu siin Võrumaa metsade vahel on  pärit justkui muinasjutust. Lumehangede vahel jooksevad ringi pere kuus lammast  ning ümberringi laiub ainult mets. Jaanikale see sobib, sest tema kirg on taimetrükk. Nimelt on ta Eesti esimene taimetrükikoolitaja,  kes kogu ennast ümbritseva taimeriigi kangale oskab seada. Nii tulge, tulge. Ja no palun, ma saan aru, Talv ei ole taimetrüki jaoks nagu  kõige parem aeg, aga midagi ikkagi saab. Kui me siit mõned kuuseoksad võtame, siis need võivad täitsa õnnestuda. Nad ei ole võib-olla nii. Erksavärvilised ja aga midagi hallikest säbru ikka ju. Natuke ikka ja ma saan aru, et see siis naturaalsus  ja et kui sa taimetrüki teed nagu puhtalt täitsa looduslikult,  siis lambad on sul ka mitte ainult lemmikloomad,  vaid sa võtad neilt villa ja. Kõik ja kõik et jah, et nad on mul ikkagi. Kui nad alguses meile tulid, siis nad olid maastikuhooldajad. Aga nüüd nad on sujuvalt läinud meil nii-öelda ka. Et annavad. Meile lõnga ja ja noh, hästi tore, ma mõtlengi,  et ma tahaks, kui ma nüüd teen sellest kanga,  et siis võib-olla ma saan ka oma taimedega trükkida need  pärast ära, sest et mul need kangad tulevad ju hästi valged,  et meil Merinodel vaatad, seljas on see vill,  selline must ja määrdunud. Aga tegelikult kui ära pesed ja lõngaks teed,  siis ta tuleb nii ilus, valge. Te elate ikka täiesti imelises kohas, et metsade vahel. Miks on siin hea elada? Nagu sa ise tunned, et siin on niisugune oma ruum,  see on täiesti oma ruum, et me võime siin olla,  ma ei tea päevade ja nädalate viisi, me ei näe mitte kedagi  ega me ei kuule ka väga kedagi ja siis, kui sa siit välja lähed,  noh, siis sa oled nagu teises maailmas, et me otsisime seda  kohta kaua. 10 aastat käisime hästi paljudes taludes  ja üle Eesti ja aga sain selgeks, et see siin on meie koht absoluutselt. Aga taimetrükki sa siin ei tee selleks sa sõidad siit Võrru  mõned kilomeetrid, jah, jah. Jah, seal on sul oma nisuke. Jah, siugune oma mõnus pesa. Mis sa arvad, kas me sellest saame mingi trüki teha? Ikka ikka saame, paneme ool täis, nii et lootust mul n veel  seal ates on sibulakoort ja peiulille, nii et  siis pole muret, et värvi peaks küll tulema. Mis sa selle kangaga kõigepealt tegema pead,  et seda taime üldse sinna peale trükkida saaks? Ma saan aru, et niisama lina laua peale leotada ei anna. Niisama ja. Ei, vähemalt siis ei tule, hea tulemus, ma arvan. Aga kõige tähtsam on ikkagi see, et oleks õige kangas. Et peab olema naturaalne, et mitte sünteetiline kiud  sünteetilise kiu külge taimne värv loodusvärv ei jää. Ja, ja selleks, et ta siia selle naturaalse kanga külgegi saaks,  siis tuleb enne töödelda kangas, siis näiteks mineraalsooladega. Ja need taimed, mis me korjasime, need sa oled  ka likku pannud. See on niisugune talvise aja värk, jah. Nojah, sest et ma nüüd ei ole ju kindel,  kui palju seda niiskust siin on ja et ta on ju seal külma  käes olnud, ta on kuivanud, siin kindlasti niisuguseid  toredaid pigmente enam ei ole, aga midagi  ehk ikka. Siis ma saan aru, sibulakoored on niisugune asi,  mis alati päästab hädast välja. Ja siis ema kasvatab, on kasvatanud neid peiulilli,  siis. Et samamoodi saad lilled ära kuivatada ja saad trükkimiseks kasutada. Aga võtame siis kangad kaasa ja hakkame aga trükkima,  jah? Jah, me peame nad nüüd võimalikult. Kuivaks pigistama muidu nad, et nad ei jääks väga märg märjaks. Et siis saame ehk ilusa ja selge trüki. Vaatame, et ma vaatan korraks, et kas ta on ikka korralikult märgunud,  et vahel on niimoodi, et jäävad sellised kuivad laigud,  et siis kus on kuiv laik, sinna värv peale ei jää. Ja siin on siis see põhiline töölaud, kus nüüd kõik värk  hakkab pihta. Nii. Kuidas see siis läheb? Kangas on ilusasti märg. Vaatame niimoodi ilusasti laiali. Tähtis on see, et ka, et õige pool jääks peale,  muidu saad pahu pool peale endale. Trüki see oli, ma ei tea, peaaegu 10 aastat tagasi,  kui ma hakkasin. Mõtlema, et mul oleks vaja toredat padjapüüri. Ja siis mõtlesin, kuidas saada. Ja trükkisin kõigepealt akrüülvärvidega ja tegin igasuguseid  toredaid asju, aga see tundus võlts mu jaoks ikkagi,  et ma tahtsin kuidagi, et loodusest noh neid niisuguseid  detaile ja päris asju ja hakkasin aga otsima  ja siis oli, vaatasin noh, teisi samasuguseid entusiaste on  veel maailmas ja siis niimoodi me hakkasime üksteise pealt õppima. Ja siis ma käisin ennast täiendamas väljamaal ka. Ja siis üks hetk tekkisid inimesed, kes ütlesid,  et kuule, et, aga äkki õpetab mulle ka selle,  me võime pudistada laiali, sest ta on hästi paksukene  ja eks näis, mis meil siit tuleb, onju see talve võlu ongi see,  et meil ei ole ju ilusaid värskeid taimi. Ja siis me pudistame Pudistame saame nii, nagu saab. Vaatan, sul on siin üks väga uhke galerii on seina peal justkui,  eks need on ka, sa ütled, et ükski ei ole värvitud nagu värv värviga,  värv, värv, see on minu inspiratsiooni sein. Et jah, need on kõik looduse värvid, košenillitäid  või kermestäid, mis annavad ilusat siuke purpurit  või lillat. Ja sa ise kasvatab ka ja Ma kasvatan krapp ja,  ja Jaapani indigot, see sinine, see ilus sinine on  ka minu oma Jaapani. Aga ütleme, et on enam-vähem, kõik on kaetud ju. Paneme selle, see kile aitab natukene hoida niiskust ka. Ja nüüd tuleb see võimalikult tihedalt siia ümber kerida,  et see ratik on natukene veidra kujuga, aga noh,  tead, saame hakkama. Kas sa tahad ka proovida rullida? See on nagu see kaneeli rulli tegemine. See ma hoian siit kinni, sina tõmbad natuke enda poole  ja samal ajal tuled muudkui minu poole. Ja kui tulevad kortsud, siis sellest tulevad. See on disainisain. Kuna meil ei ole Suuri lehti siis ja on rohkemgi siuke pudi  siis tegelikult ei ole ju üldse. Ja me ei tee tellimustööd iseendale siis  ja ma panen ta siit paelaga kinni. Hapsi. Ja. Seob ümber? Niisugused. Ja siis panengi siia sisse. Paneme tund aega. 100 kraadi, et ikkagi ta kuumutaks. Ja, ja siis tunni aja pärast vaatame, mis tuli. Taimetrükk ei ole muidugi ainus asi, millega Jaanika tegeleb. Praegu õpib ta Viljandi kultuuriakadeemias rahvas rahvusliku  tekstiili erialal eesmärgiga oma lammaste vill võimalikult  hästi ära kasutada. Näiteks soetas Jaanika endale hiljuti kudumismasina  ja katsetab praegu, mida sellega teha annab. Tund, mille vältel meie kangas potis värve külge võtab,  möödub aga kiiresti ja juba ongi käes aeg tulemusega tutvust teha. Sa enda nina ära ei hirmata? Siit ta tuleb. Nunnum ja siis laotame ta siia laiali. See tuleb siit lahti, ma ütlen nagu pühade munakad siit lahti,  nüüd üllatuspaki, pakk alati sikuta niimoodi. Ja nüüd vaata ma jan kinni, et ta minema ei,  ei lenda laua pealt ja kuidas muidu sa, sa oled ju  tegutsenud ka nagu selles mõttes poole kohaga moekunstnikuna  või täiskohaga moekunstnikuna teinud neid asju,  kas, kas seda taimetrükki saab ka niimoodi täitsa riiete  juures ära kasutada? Täitsa nagu teha, kollektsioon. On ju hästi tore, kui. Kui sa saad kasutada neid taimi, mis sinu ümbruses kasvavad,  et ja siis nagu enda kangastele oma rõivastele panna  ja et see on täiesti siis sa kannad ki oma kodukohta,  aga alati kaasas täpselt oma lambavest on seljas  ja ja seal vahel on tükid oma taimedega värvitud kangas. Et me meil oli mõni aasta tagasi osalesime Elerin seimiga  oma omamood konkursil ja siis meil oli samamoodi. Kollektsioon, et minu osa oli siis kangaste trükkimine  ja sai täitsa tore, see oli ka, oli samamoodi hästi varakevadel,  kus ma siis käisingi ja võidu võiduteistega seal lume alt korjamas,  vaata peiulille need seemned toredad, nii tumedad  ja pane neid silmaga tähelegi, aga siin pärast kanga peal vaatad,  et mis ta teinud on kui oma, oi kui tore see,  see nüüd selle kalüpt ja ma saan aru, et praegu sa tegutseb siin,  müüd oma asju siin teed, õpitubasid siin. Aga tegelikult sul on unistus, et, et saaks  selle kõik nagu kodule lähemale ja oleks ju tore,  astud koduuksest välja ja lähed oma oma töökotta  ja stuudiosse ja teed seal asju, et kui mul on seal oma see aed,  kus mul on kõik need taimed, ma lähen korjan juba teed,  siis tuleb tunne, et tahaks siia midagi veel  siis lähi läheb ta, et on jah, suur igasugused unistused on meil. Et oleks niisugune oma oma keskus. Nii et Eestimaa talv kanga peal näeb siis umbes selline  või niisugune tüüpiline kollane. Eesti loodus. Valgu külas sepajõe talu köögis töötavad ahjud juba  hommikust saati. Perenaine Riina teeb viimaseid ettevalmistusi enne  iganädalast otse tootjalt tarbijale laata. Raplas. Kui kauaks need saiad lahku lähevad? 22 minutit on ja 225 kraadi on minu ahjul jah,  aga öö läbi kerkisid ka või? Jah, ma teen õhtul nad valmis kuskil enne kahtteist  ja siis kerkivad kuni hommikuni. Jah. Nüüd alustame siis jõululeiva tegemist, segan siia need  baasained taigna sisse. Panen siia soola, mett, linase jahu ja rukkijahu,  et siis teen nagu selle põhja valmis. Aga kus sa selle juuretise said, alustasin ise kasvatamist  üheksa aastat tagasi juba, et mul on nii vara,  juuret siis. Ja terve aeg oled regulaarselt leiba teinud,  terve aeg olen regulaarselt. Et algul tegin oma perele ainult ja, ja siis. Hakkasin ka teistele pakkuma sõpradele ja  ja siis tuli edasi ka juba müügimõte. Aga kuidas sa selle jõululeiva retsepti välja töötasid,  kus sa selle said? Vaatasin netist ja, ja siis panin oma oma maitseid ikka  juurde ja et et oleks ta minu maitse järgi. Jõululeib olen kolm aastat, tegin tegelikult. Siis ma panen siia erinevaid puuviljasid. Aprikoosi rosinaid ja erinevaid pähkleid,  katleid viigimarja ja siis ma panen need õhtuliku brändi veesegusse. Ja mulle meeldib jah, kui on Abrikos ja vigimari sees,  et neid ma kindlasti tahan panna. Nad annavad natuke sellist. Hapukust juurde võib-olla et vahel vahel ma lisan  ka jõhvikaid, aga seekord seekord on, on selline segu mul. Aga kuna on ikkagi jõulud, siis, siis natukene panen seda  piparkoogi maitseainet. Ja natukene vanilli suhkrut. Natukene panen korjandi. Aga miks koriander ta toob natuke võib-olla idamaist,  rohkem sellist maitset? Mitu pätsi meil tuleb sellest neli pätsi. Ja tavaliselt teedki neli pätsi palju, enamasti laadal teed. Jõululeiba, jah, ütleme, et ikka läheb rohkem,  aga muidu ikka 10 ja 15 olen teinud. Jahu. Ma kasutan siis täistera rukkijahu leiva tegemiseks. Aga leiva tegemine nii käpas, et jahu paneb täitsa tunde  järgi just et üldjuhul jah, et, et ega ma ise niimoodi teen,  et siis ma enam neid asju ma ei kaalu. Tunde järgi juba tean, eks ju, palju ta on,  aga, aga kui ma ikka leivakoolitusi teen,  siis, siis mul on ikka kaalumise, see asi. Aga kui leiba tegema hakkad, siis läheb terve päev  praktiliselt leivateoks või. No päris leiva tegemiseks ei lähe, sest nii palju tasa Noh, kui juuretis nüüd õhtul kerkib, siis on küll jah,  ütleme 12 tundi ja, ja kui ma nüüd siin taigna nüüd valmis  saan ja vormi panen, siis kerkib kolm tundi  ja natuke rohkem jõululeib, läheb natuke kauem,  sest tal on raskem mass. Aga kas sa tiheduse järgi vaatad, palju jahu on,  et kas on parajalt või tihedus järgi ja siis natukene? Segamise järgi ka. Et tainas hakkab naksuma, mõnus naksumise hääl tuleb taime,  siis on juba hästi. Kas praegu juba on nagu naksumise hääl või jah,  natukene tuleb, jah. Tahad proovida? Võib proovida, et proovi jah, päripäeva teha,  et leiba siis tehakse ikka päripäeva. Miks päripäeva toob nagu energiat, positiivset energiat,  leiba, leiva sisse, tegelikult kõiki taignaid  ja kõiki asju tehakse päripäeva. Ja muidugi on hea ju mõtelda ka häid mõtteid,  et mida sa soovid selle leivaga kaasa anda ju? Kas nüüd on juba õige hääl või? Ma proovin siis ka proovi ja eks keskelt keskelt maitse on  päris head ained. Aitasid süüa võib, aga võib ikka maitsta ikka. Ei, ta on juba hea jah. Riina hakkas tõsisemalt leivateo ja küpsetiste müügiga  tegelema kolm aastat tagasi, kui 12 tunnise tööpäevad  Tallinna lillepoes ja pealinna vahet sõitmine ära väsitasid. Riina on oma teadmisi täiendanud ka Tartu rakenduslikus kolledžis,  kus õppis pagariks. Need on nüüd hapusaiad, mis tegin samamoodi,  eile õhtul valmis, panin korvidesse kerkima,  külmkapis nad siis öö läbi ja nüüd paneme plaadi peale  ja ahju. Teen siia need lõiked sisse, et siis saab siit see aur välja tulla,  muidu ta kerkib lõhki. Ja kuna hapusai käib ju poti sees, siis mina panen niimoodi  kahe plaadi vahele, 20 minutit on sedasi,  siis võtan plaadi ära. Ja siis 20 minutit on ilma plaadita. Niisugune suurem pott nii ise leiutatud ja just. Muidu pott on, eks ju, nii suur, et ma saan ainult ühe saia  korraga teha. Et mul siin kerkivad juba, et tegin hommikul valmis,  et rukkileiba on seemnega ja seemneta seemneta leib kerkib  kiiremini kui seemnega, sest ta on raskem seemned imavad vett,  et siis läheb nagu aega, et ei ole nii palju võimu kerkimiseks. Aga mis selle rätiku all on? Siin on nüüd tatraleivad toortatraleivad ploomipähkli oma  niisugune magusam kaneeliga ja siis on ilma lisandita puhas  tatra toortatrali. Nüüd paneme siis hapusaiad. Kui sa käid müümas, siis kas sul on kindel kinentuur või? Üldjuhul on kindel jah. Aga jõulude ajal on ikka käib võõrast rahvast ikka ka. Praegu, kui ma otile lähen, siis on, tavaliselt käivad ikka  ühed ja samad inimesed ikka. Vahel teen tegelikult siia neid. Jõuluornamente jahuga. Tee panen peale, aga kui palju sa ise oma jõululeiba sööd  või on juba väsinud sellest maitsest? Ma olen väsinud ja. Eks, eks jah, jõulu aeg saab ikka korra proovitud,  aga oma leibadest on juba. Väga palju juba isu täis, et alguses oli see väga oluline,  sest eestlastel on ju leib, on ju põhi, põhise toiduaine,  mis igapäevased söödad ja Ilma leivata, nagu ei osanudki vanasti olla,  et et see oli nagu varjamatu Aga nüüd on juba Siis võtan panni panni kaane pealt ära ja siis. Paneme veel küpsema. Paneme algselt 20 minutit, vaatame, mis. Vahepeal vaatame, kas piisab või paneme juurde. Paneme siia ahju kerkima. Kahe tunniga vaatame, mis saab. Ilusad rosinad on pruunid ja. Paneme siis rukkileiva. Pidevalt kasvavad hinnad on pannud Riina kõhklema,  kas edasi küpsetada, kuid seni, kuni ostjaid jagub. Ta jätkab. No eks ta on nii ots-otsaga kokku tulemine järjest siin  eriti hind tõuseb ja, ja, ja praegusel praegusel just  detsembrikuu novembri lõpp ja detsembrikuu nüüd  siis on ikka päris kõrged need hinnad elektrihinnad  ja ega tooraine ind ka järjest tõuseb. Aga mis siis saab, kui ostjaid enam pole? Eks ma siis leian uue väljundi enda jaoks. Et tellivad need, kes tõesti hindavad seda käsitööleiba  ja saia ja juuretisega ja et Et siis on mõlkunud küll meelde, et hakata mingeid  maitselisi leibasid tegema, aga, aga eks vaata,  mis kevad toob, võib olla tuleb kevadel mingi. Ma ei tea, nõgeseleib, Olen mõelnud nõgeseleiba teha tegelikult küll. Aga kõrvitsaga tegid ka midagi, sügisel kõrvitsasaia,  tegin. Ja, ja kusjuures see kõrvitsasai meeldis  ka inimestele, sest ta oli natuke maitsekam,  ta ei olnud tavaline, on ju ja inimesed tahavad midagi erilist,  et oleks midagi teistmoodi, et ei ole nagu kogu aeg üks  ja sama, kõik igal pool on ju. Sõbrakesed. Kõik on olemas ja. Tavaliselt hommikul ma teen niisuguse loomade ringi et  käingi vaatan kõik üle, annan natuke maiust. Ja siis hakkan toimetama juba natuke intensiivsemalt  peenemate toitudega. Troopikamajas. Et esimene mõte on lihtsalt see, et vaadata,  et kõigil on hästi hommikul. Tööga võib alati aljuhtuda. Aga siin koplis tundub väga hästi olevat. Et nii, meie hommik tavaliselt algab. Kuule, eeslid lume peal, kuidas see nüüd võimalik on? Kuidas, ee seal tunneb ennast siin Ma arvan  ka hästi. Ei ole tal hullu midagi, nendel on oma varjualused,  kõik on olemas. Ja lisaks veel perenaine alati oma kaeraämbriga See talu talu, see alguse üks ütleme, et juba tänaseks pea  11 aastat tagasi Kui ma kolisin siia maale Tuli see linna tüdrukuna, kuidas nii, täiesti üksi? See aeg sest. Ma olen kogu aeg tahtnud maal elada. Ja siis ühelt maalt sai see unistus teoks. Tulin siia maale. Midagi pidi siis siin oli tegelikult ees ainult üks tühi  vana maja. Mille ma olin siis tegelikult välja otsinud  ja ostnud. Et aga see piirkond sellest, et minu kolleeg  töötab vahukooli pargis, mis on siin kõrval kilomeeter eemal,  see oli ka nagu koht, et ma ei oleks päris üksi,  kui ma olen siin maal. Ja muidugi see ratsutamisteraapia värk, et see on meil ühine,  et siis me tegelikult see oligi, tegelikult ma just siia tulin. Ja maja tundus sobivat, sest väike ja armas. Ja unistuseks oli siis mul kaks hobust, kass 10 kana  ja koer. Ja täna ja täna on. Vähemalt 32 eri liiki loomi. Elukaaslane, kas sa numbrit tead, mitu sendi isenditest ma  isegi praegu ei oska enam mõelda. Et suuremate loomade arvusid, ma tean, aga need väiksemad  pudinad lähevad juba käest ära nagu jänesed,  nende arv pidevalt muutub ka. Et ei oleks elus oodanud, et ma olen loomaaias. Kuidas see nagu selliseks kasvas, et siia,  no igasuguseid loomi on sattunud selliseks ta kasvas üks  viis aastat tagasi kui tuli müüki üks koht,  kes hakkas loomadest loobuma. Et nad tundsid, et nad ei jaksa enam. Ja siis meie otsustasime, et me ostame need loomad ära. Ja nii ta läks, sest korraga tuli väga palju,  tulidki need emud tuli kolm poni, tulid lambad. Oi. Kes meil veel tuli, mul kohe nii, äkki ei tulegi meelde,  aga ikka palju loomi tuli korraga. Ja siis hakkas see talu kasvama kiirelt,  kiirelt ja muidugi minu ja mehe mõlema hobi on ju erinevad loomad,  mehel siis just eksootika. Minul on ikka siukesed hobused, eeslid. Et nüüd on kasvanud koos loomapäästega muidugi,  et on tulnud loomi ja jäänud siia. Ma ise töötan sotsiaalvaldkonnas. Igapäevaselt, et võibolla see kompenseerib  siis seda pinget, mis seal nendes tööruumides tuleb just  siin kodus jälle. Nüüd ma lasen lambakesed ka välja saavad tulla oma  igapäevasele jalutuskäigule. Nii aga tulge välja, tibud. Nonii, no tulge, tulge vaadake, see ämber,  mis ja nendel on kindel oma rutiin, nad panevad alati seal  on heinahunnik, nad panevad sinna jooksu  ja siis ma lähen järgi, neile panen ka natukene vilja. Jaanis, kuidas sina ennast siin maal tunned? Mina tunnen ennast siin väga hästi. Et mulle väga meeldib siin, et ma ei kujutaks ettegi ennast,  et ma peaks iga päev linnas elama korteris kuskil  ja nagu ei oleks enam tegevust. Et siin mul on hea toimetada ja teha, mis mulle meeldib. Talu on päris suur ja siis see nõuab nagu väga palju mõtlemist,  asju ja kuidas planeerida ja kõik karjakoplite ehitused. Siis loomade heaolu, nende puhtad veed Kõik igasugust. Kuule, aga ema ütles, et ühel hetkel otsustas linnaelus nagu  ära tulla, siis kuidas sina? Selle vastu võtsid, et nüüd lähme maale. Minule see väga sobis, et ma olen lapsena  ka Nagu lapsena mind hoiti maal ja siis sealt jäi nagu see  pisik külge. Samamoodi olid lehmad ja lambad ja. Et mulle tuleb see täiesti nagu loomulikult kõik loomadega  tegelemine ja elu. Mis su lemmikloom on siin? Lambad? Ma olen õppinud lamba kitsekasvatus, et et  siis nagu, kui midagi häda ist ikka juhtub,  siis tuleb ise ära teha. Et alati loomaarst ei saa koheselt kätte. Et siis ma nagu pean mõned protseduurid ise ära tegema  ja siis vähemalt diagnoosima, mis tal võib viga olla. Mis need kõige sellised karmimad juhtumid on olnud? Viimati oli poegimisabi meil. Kas talvel peab kuidagi talveks peab kuidagi loomi eraldi  ette valmistama või et siuke lumi ja talveks me põhiliselt vaatame,  et kõik varjualused oleks korras. Et suvel on lihtne, aga talvel on üsna raske,  et jah, me valmistame varjualused, valmistame ette  ka alati siilise koha, kus mingi haige loom saab olla. Et talv on raske aeg, sünnitusmaja tegelikult ongi,  et lammastele kitsedele poegimiseks on, et kui on vaja Sooja kohta leiame. Vist meil kitsed just kipuvad poegima siin jaanuaris. Et siis on koht olemas, kus ma nad saan panna. Kui väga vaja. Aga kas teie oma toidulaud on ka kaetud meie oma toidulaud  enda loomade näol kaetud ei ole. Ei ole üldse, jah, ei, te üldse ei võta lamba. Enda loomadest pigem mitte. Me jagame inimestega seda maaelu. Meile saab külla tulla ja. Et kui ette helistada, üldiselt me võtame alati vastu. Et keegi on ikka kodus, et seda kohta nagu päris üksi ei jäta,  et kedagi ei ole. Vana aja ambus, panetud laudahoone. Kuidas te selle siis nüüd? Täitsa toimib ja see on päris toimiv jah. Ta oli, seisis tühjalt siin kõrval, aga kuna meie  loomamaailm nii kiiresti kasvas, siis minul läks teda vaja. Ja saigi ta soetada endale. Ja tänaseks ma saan siin siis pidada väiksemaid loomi,  kes siin talvel ei saa õues olla ja need ei saa  siis ja nemad kindlasti ei ole mul talvel õues midagi,  nad kannatavad aga siiski pigem hoian neid tallis. Ma saan siin ka vajadusel kütta. Et aga seda ei ole veel seni vaja läinud Praegu on siit läinud välja hamed ja lähevad  ka väikesed kitsed, aga õhtul ma panen nad kõik jälle siia kinni. Tunduvalt soe. Mini 100., te olete perekond, nemad on perekond. Jah siis suvel on nad laste lemmikud ja suvel olnud ja. Teete, kas siis saab lauta, siis saab? Jah, saab küll. Mis maja see on? See on meil selline troopika majaks, nimetame me teda ise? Et siia oleme siis pannud loomad, kes talvel vajavad rohkem  sooja Aga noh, tuvide kuna see korrus oli vaba,  siis me panime tuvid lihtsalt siia ülesse. Ja siin on siis meie niinimetatud troopika loomad,  eksootiline. Me alustame küll rebastega siin tundub, et rebane ei ole  väga eksootiline. Me ei ole tema rebane, pulga rebane lumile  kes tegelikult kuulub loomaväestele, et tema on meie juures  hoiu kodus. Et ta on siin juba aasta otsa olnud Et tema eelmine kevad tuli meile, punarebane on punarebane,  on nüüd meil niimoodi, et heade inimeste poolt leituna  ja jällegi hoiu kodus Aga siin on meil siis pesukarud. Pesukarusid ei tohi ju Eestis tänapäeval enam meil meie  peame neid juba nii ammu, et see aeg veel,  kui meie nad soetasime, tohtis, aga hetkel on  siis mingid keelud, millest me tõesti nagu kinni peame. Kutsikas tule ära. Tule siia, esra. Nii, siit edasi, kui me nüüd edasi läheme. Uksed ja kohe kinni panema, sest pesukaru tavad ise ukse  lahti pesukarud on väga asjalikud tüübid uksi avama. Et siin on meil kumks ja siin on meil ka mõned villa jänesed. Et kui siit vaadata, siis need villajänesed on siit näha  ja siin nurga sees. Me kunks, tema pesa on täiesti siin, ühte merisuur sees. Et kui sa lähed siit edasi, vaata seal nurgas magab kunks,  teeb oma kunksitööd ka ise väga hästi oma seda skunksitööd  ja tema on natukene niisugune, ta hakkab ilmselt talveunne jääma. Et tema on juba jäänud natuke nilliseks,  passiivseks. Koerad koerad, koerad, koerad ostnud, tappa. Sa üksi väga ei liikle ringi, mulle tundub mina. Ja et kunagi ei ole seda, et ei tea, kus on perenaine kui  perenaine on oma loomaringil. Siin on meil surikaadid. Kõlab jälle väga ja, ja siin on neid näha  ka muidugi nad panevad ju kohe plehku, sest nad pelgavad et  neid peab natukene ootama, nendel on oma urud,  sest nendel on hästi tähtis see liivaurg kuhu nemad  siis poevad, aga ma näen, et juba keegi vaatab otsa. Kuule, aga siukesed, eksootilisi asju söövad  ka ja söövad kanasüdameid ja nad söövad usse erinevaid. Kui sa neid usse saade me peame tellima täiesti kuskilt  väljastpoolt Eestit kokkuostust. Et nendele ussikesed putukad on ülitähtis toit. Siin on siis meil Genettkassid. Et nemad on kindlasti oma pesas kuskil hetkel,  äkki? Ma isegi ei näe neid. Aga ikka. Aga siin on kaks kene kassi. Nad on nii vilkad, loomad. Ja kuidas sa tead, kuidas nende eksootika eest hoolitseda,  doktor Google? Doktor, Google, tegelikult loomaaed. Inimesed, kes tegelevad? Et kui me looma võtame, siis me tegelikult väga täpselt  uurime järgi, mida ta vajab ja kas me oleme võimelised. No milleks sa veel võimeline oled, mis sul puudu on? Hetkel ma ei oskagi öelda, aga ma ise tegelikult tunnistan  hoopis alpakatest. Aga kas on mõni loom, kes on sind nagu ebameeldivalt üllatanud,  et sa ei tahaks tega tegelikult? Kusjuures ei ole. Et vahest on ka niimoodi, et satub, on paar päeva,  aga juba ta on nii oma, et on raske ära anda. Aga muidugi, tegelikult, kes meile ikka satuvad,  satuvad meile kassipojad, satuvad meile koerapojad. Nüüd on jänesemaailm läinud, et inimesed arvavad,  et jänesed võiks tuua see tähendab, satuvad siis,  kuidas aia taha. Et hommikul lähed, hakkad toimetama, vaata,  oi korvi sees kasti sees. Sa ütled, et sulle tuuaksegi aia taha nagu filmides beebisid,  päriselt, meile tuuakse looma beebisid siis. Et aga seni me oleme neile kodud leidnud. Aga siiski ikkagi absoluutselt iga sügis,  see, ma, meil on see lugu. Ka siin on meie jänesemaja Alju, ja et kõik asukat ei tee Aga hoiame nagu eraldi poisid, tüdrukud,  et ei. Ei tekiks väga palju jäneseid, üks aasta meil oli väga palju neid. Sulle meeldivad ka jänesed või kas te olete sõbrad? Nemad agarad abilisted on praegu veel noored,  mis nende tuleviku Nende tulevik on ikka lambaid karjatada. Et me siin tasapisi harjutame veel päris ööpäevaks neid  sinna lambaaeda ei jäta. Aga nende tulevik on just valvata meie lambaid,  kuna hundid on ikkagi meil siin liikvel. Kuidas sa ennast siin maal nüüd tunned, siis? Kuidas maal elu on? No mulle meeldib. Et linnakorteri vastu ei vahetaks? Talvel on raske, et seda ma üldse nagu ei varja. Aga siiski, see on ülimalt tore. Ja nüüd siis veel küsimuste ja vastuste voor eelmises saates. Ma küsisin teie käest, millise Eesti linnaosa on põrgupõhja  ja see linn on Kehra. Üks vaataja näeb oma nime praegu ekraanil  ja tema võidab sellise suure ja tubli astroloogiaraamatu. Meie aga täname kõiki, kes aasta jooksul meid oma kodudesse lubasid. Igaühe lugu puudutas meid. Aitäh teile ja kohtumiseni uuel aastal.
