Selleks, et erinevatest kriisidest paremini välja tulla,
saavad vabatahtlikud oma panuse anda.
Küll aga ei ole vabatahtlike töö tihtipeale koordineeritud
ja nõnda võib nende tegevust tahtmatult tekitada pigem kahju
kui kasu. Värskes teadusartiklis vaatasid teadlased
erinevaid kriisijuhtumeid, mis on viimastel aastatel
Euroopat tabanud näiteks Covid kriis või 2019. aasta
Kagu-Eesti torm. Uuringu üks autor kestlikkuse sotsioloogia kaasprofessor
Katia Oru ütles, et vabatahtlikud saab jagada kaheks.
Spontaansed ehk omal initsiatiivil appi tulijad
ja vabatahtlikud, kes on juba organiseerunud spontaansetelt
vabatahtlikest on sageli kasu juba seetõttu,
et neil on parem ülevaade, mis koha peal toimub,
jätkab Katjorru. Vaatasime Soomes ühte sellist joogiveemürgistuse juhtumeid,
kus just need kohalikud tegelikult suutsid identifitseerida selle,
et kust selline joogibe mürgistus alguse sai,
kus on mingisugune bakteriaalne, lekke ja nii edasi. Kuigi vabatahtlikest on sageli palju kasu,
võib nende tegevus kaasa tuua mitmeid probleeme.
Kati Oru ütles, et kuna tegemist on ajutise abiga,
ei saa hädaolukordi lahendavad ametiasutused arvestada
sellega pikaajalises plaanis.
Samuti võivad vabatahtlikud end kogemata ohtu panna,
sest ei tajuta kõiki riske ega osata neile reageerida. Negatiivsed näited on Belgias toast, klaasi,
plahvatuse juhtumist, kus ütleme, suur selline tööstuslik õnnetus,
aga inimesed, kes tõttasid appi, et nad ei teadnud,
kuivõrd ohtlik on see mürgine gaas. Kuna suurte kriiside puhul ei jõua riik igale poole koheselt tapi,
saavadki vabatahtlikud ise palju ära teha.
Riigiasutused ja kogukonnad peaksid aga kaardistama,
kes on need inimesed, kes on valmis vajadusel appi tulema,
jätkab Katjorru. Eelkõige on oluline see, et kas riigiasutustel on võimekust
nii-öelda sellised aktivistid ja sädeinimesed üles leida,
kuidas siis registreerida nende oskused ja nende võimalik panus,
et selleks on tegelikult paljudes maades,
ka Eestis. Tegelikult on need algatused käimas praegu,
et kuidas nende võimalike panustajate oskusi registreerida
juba enne kriisi puhkemist. Kaasprofessor paneb inimestele südamele,
et kriisideks tasub valmis olla.
Kui läbi mõelda, kuidas erakordsetes oludes käituda,
siis on kriisile reageerimine tema sõnul sujuvam
ja ehkki kujunegi ohtlikud olud kardetud katastroofiks
