Ülikool kõik meie põhilised elusolendite rühmad on
tegelikult sümbioosist pärit mitte omavahelisest sõjast. Biosemiootik Kalevi kull ja ökoloog Asko Lõhmus kõnelevad
teemal koostööst looduses.
Saade on salvestatud Kehtna valla külaülikoolis. Jaan kutsus meid siia, et me räägiksime koostööst looduses.
Nonii head sõbrad.
Las ma meenutan kõigepealt, mida rääkisid mu õpetajad.
Aasta oli 1947. Eerik Kumari üks väga sisendavate ideedega energiline
lindude mees pani ette bioloogia tudengitel teha
ekspeditsioon Endla rabasse et siis üheskoos ära määrata
kõik liigid, kes seal elavad.
See oli õige haarav mõtte ja tudengid entusiasmiga läksid
siis kaasa, sellega jagati omavahel siis tegevusalad ära,
kes vaatles rabalinde, kes samblaid, kes suuremaid taimi,
kes määras putukaid, kes ämblikke, kes Laugaste v elanike. Viktor Masingule said linnud.
Juhan Vilbaste pidi määrama liblikaid Asta tuisk,
hiljem Asta Vilbaste uuris ämblikke Vambola Maavara
kiletiivalised putukaid Maret kask taimi
ja nende olendite kooslust.
Ööbimiskohaks sai suur küün, kus veel lademes mullust heina
ja linavästrikut pesapalgiotsal.
Kõik, keda nähti, tuli panna kirja ja nii saigi
ja mõned need välipäevikud on siiani alles. Näiteks ühes on niisugune märge.
Tähelepandav on selles biotoobis putukate kohastumine värvuselt.
Näiteks üks Dirt, mis hiljem määrates osutus liigiks.
Ulooparetikulaata on täpselt kanarbiku lühivõrse kuju
ja värvust.
Juhan Vilbaste, kellest sai hiljem selle putukarühma uurija rühma,
kelle ladinakeelne nimi on tsikaada.
Tema pani neile eestikeelseks nimeks rahvasuust pärit tirdid. Asta Vilbaste kirjutas õige varsti esimesed eestikeelsed
ämblikke määrajad.
Vambola Maavara kujunes meie parimaks sipelgate tundjaks.
Maret Kask kirjutas raamatu Endla soode taimedest.
10 aastat hiljem ilmunud kokkuvõttes Loodusuurijate seltsi
välja antud raamatus tõdeti, et rabast, kus tundub,
et palju elanikke ei ole, leiti koguni 400 liiki putukaid,
kes kõik seal alaliselt elasid. Aga Viktor Masing tema koguni armus rabasse.
Rabalummuses sai rabalembus.
Armus rabasse.
Inimesse võib armuda, aga kuidas siis saab armuda rabasse,
aga just just mis teda rabas paelus ja miks?
Sest raba oli täiuslik.
Kõik seal sobib omavahel kokku ideaalselt.
Igal taimel, kes seal kasvab, leidub seal putukas,
kes tema õie tolmeldab taime järeltulijale on tingimused,
kus kasvada. Putukad on koht, kus munad panna nii sobivalt,
et nad talvel ära ei külmu.
Ja kevadel leidub röövikutele taim, kelles toituda.
Putukaid jagub parasjagu ka ämblikele ja konnadele
ja niimoodi 1000 aastat järjest või kauemgi.
Kõik sobib kokku ja see on peaaegu nii nagu mõnes vanas maamajapidamises,
kus kõik on kohapeal olemas.
Toitja ilutarbed ja parasjagu kaaslasi. Või nagu kaunis inimeses, kelles kõik sobib kokku.
Kõik sobib kokku, et armuda.
Või kui istud ja vaatad vana metsa ja tähele paned
ja mõistad, mis seal toimub siis näed, et seal on kõik õige.
Kõik on õige.
Kõik klapib omavahel pooled ja putukad, kes neist natuke
süüa saavad ja siis koorepragudes või samblike vahel varju leiavad.
Seened, kes puujuurtega seoses või langenud lehed
ja oksad uueks toiduks koristavad koristavad metsaalust. Seened ja ringmajandusse annavad nagu ka muudes vanades
välja kujunenud kooslustes, olgu koos inimesega,
kes seal püsivalt elanud või ilma.
Kõik on seal õige.
Ses mõttes, et kõik on ringkäigus, kõik on taassündimas,
kõigil on koht, kõik sobib omavahel kokku,
kooselu on väga huvitav probleem.
Kuidas see just käib, seda on ammugi küsitud. Toomas hops seitsmeteistkümnenda sajandi inglise teadusemees
kirjutas aastal 1651 ilmunud raamatus Levjaatan sellest,
et loodusseisund see on kõigi sõda kõigi vastu.
Et igaüks püüab endale paremat saada.
Ja et see on teise huvide vastu ja nii ka inimestel.
Et aga inimeste ilmas rahu oleks, pidas hops siis sellest
loogiliselt ainuvõimalikuks, et oleks üks valitseja
absoluutne monarh, kes on õiglane ja paneks ühiskondliku
kokkuleppega paika kooselureeglid, mis sõjad ära hoiaks. Charles Darwin 19. sajandil ja seejärel tarvinism võtsid
hopsi vaate suuresti üle.
Darwin oletas, et organismidel on püüd võimalikult palju
järglasi anda ja seetõttu on olelusvõitlus paratamatu.
Kuna reeglite seadjat valitsejad looduses pole siis on see
aina üks sõdimine, seal arvati kaua.
See oli aga suuresti teoreetiline oletus,
kuidas suhted tegelikult on? On nüüd olnud hilisema uurimistöö suur küsimus.
Ja välja on tulnud päris palju muud.
Sinu Asko tunned meie kaaselanike ja koos elanike päris hästi.
Neid on õige palju.
Millised need suhted tegelikult on? Mis tegelikult on, seda me muidugi ei tea niikuinii.
Aga kui me mõtleme nendele umbes 40000-le liigile,
kes Eestiski elavad ja hakkame seda asja kõigepealt niimoodi
liigi tasemel harutama jätame korraks selle veel kõrvale,
mis nad seal omavahel teevad selle liigi sees.
Üks võimalus on teha niisugune mõttekonstruktsioon,
et viskame lihtsalt ühe hunniku suvalisi tegelasi minu
poolest inimesi või loomi kusagile tühjusesse. Ja siis võib juhtuda, et me hakkame nägema,
nende vahel kujunevad mingisugused suhted.
Järelikult te kõik kindlasti teate seda muinasjututüüp varianti,
kukuvad loomad kusagil auku ja siis on neil ühine probleem
püüavad sealt kuidagi välja saada ja siis tekivad nende
vahel mingisugused suhted või siis inimesed,
kui nad satuvad ühte ruumi kokku ja neid seal piisavalt kaua hoida,
siis tekivad nende vahel ka mingisugused suhted. Ja nüüd, kui ma kujutaksin ette seda, et see kõik on võtnud
aega miljoneid aastaid siis ma võin küll ette kujutada väga
suurt hulka erinevaid suhteid.
Ainuüksi võtame näiteks kombinatoorikad mingisuguse lihtsa abstraktsiooni.
Kui teil on 100 objekti ja te tahate neid võtta kahekaupa,
see tähendab, need on need kaks olendit,
kes omavahel suhtlevad mingil moel siis saab moodustada
sellest umbes 5000 kombinatsiooni. Kui loeb ka see, mis pidi need suhted on,
see tähendab näiteks, et karumetsas ei ole teiega
samasuguses suhtes nagu karu teie korteris siis lisandub
sinna kahekordne vahe, ehk siis me saame juba ligi 10000
suhet ainuüksi nendest 100-st olendist.
Nii et kokkuvõttes me võime vist looduse kohta öelda seda,
et teoreetiliselt on seal suhteid lõputu hulk Nende kõikide
erinevate liikide isendite vahel. Ja noh, tänane ülesanne on meil täpselt samamoodi täiesti võimatu,
see tähendab, me üritame mingit korda luua selles.
Üks huvitav teooria veel, mida kasutatakse
ehk rohkem liikide sees on mänguteooria on teate küll,
vangi dilemma näiteks või hea näide on näiteks Kivi,
paber, Käärid, mäng, käärid purunevad, kivi vastu,
aga lõikavad paberi katki.
Paberisse saab panna kivi. Ja nüüd see, millist mängu on õige mängida,
ei olene ainult sellest, mida sina teed,
vaid oleneb sellest, mida teeb ka teine.
Ja vot niimoodi võivad kujuneda looduses suhted aja jooksul
ja muutlikult väga keerulisteks väga huvitavateks
ja sellest me õigupoolest tänasest tahaksimegi rääkida,
aga võib-olla peaksime alustama või edasi liikuma selle juurde.
Et kui me räägime kooslustest, kus erinevad liigid
või organismid koos on, siis siis millest me õigupoolest
ikkagi räägime? Kooslused kujunevad ja liigid on kujunenud väga pika aja
jooksul aga koosluste kujunemine käib kiiremini.
Sest ega ükski kooslus, mis meil siin Eestimaal on,
ei ole eriti üle 10000 aasta vana.
Enamikud on palju nooremad, nii et selle sadade aastate
jooksul või natuke rohkema jooksul võivad need siia sattunud
liigid omavahel siis need sobivad seosed leida see koos
elavate liikide või tihedamalt koos elavate liikide rühm mis,
no kas siis ütleme, ühe liigi ümber on seda nimetatakse konsortsium,
miks? Selle mõiste võttis tarvitusele juba 19. sajandi lõpul
bioloog Johannes Renke. See siis tähistab liikide rühma, kes elavad koos
omavahelistes enam-vähem püsivate suhetes.
Igal liigil on oma konsortsium, need, kes teda söövad,
need, kes tema õisi tolmeldavad tema vilju laiali tassivad,
kes tema peal või sees pesitsevad või keda ta ise millekski tarvitab.
Eestis tegeles Nende konsortsiumi uurimisega nüüd just
rabasse armunud Viktor Maasing, kes siis mitte liigi juures
püüdis ära määrata kõik need teised, kes temaga ühenduses on. Ja see kõik muidugi ei tähenda, et moodustub ette antud
hulgast liikidest üks konsortsium ja nii jääbki igaveseks
ajaks et loodus on selle poolest väga huvitav,
et Ta suudab nendest samadest tükkidest panna kokku väga
erinevaid mosaiiki, mis ei tähenda, et ta suudaks panna kokku,
kui ka oleks kuidagiviisi jätkusuutlik panna kokku
igasuguseid mosaiiki ja see, millistest liikidest võivad
moodustada püsikooslused, on üks erakordselt huvitav teema,
aga ilmselt on arusaadav, et mida rohkem neid mängunuppe
seal laual on, seda suuremad võimalused selleks ka leiduvad. Ja veel üks oluline omadus on, et need omavahelised suhted
ei toimi samadel samades mastaapides ei ruumis
ega ajas. Üks tammepuu võib elada sadu aastaid
ja näha erakordselt suurt hulka erinevaid kooslusi enda
ümber või isegi enda tüve peal.
Ja samamoodi on ruumiga.
On selge, et mingisuguses pisikeses mullal haigus võivad
elada organismid väga pikka aega koos ei liigu sealt
õigupoolest kusagile. Ja see kõik mahub mööda käiva karu käpa alla.
Ja kui me tõuseme maastikul kõrgemale, siis me võime kooselu
vaadata nii hästi ühe pisikese murulapi või metsatukka kooseluvormina.
Aga me võime näha ka metsa, tukkade, mosaiiki
ja põlde nende vahel ja rääkida kooselust,
mis toimib selles maastiku mastaabis ja see teeb kõik selle
raskesti kirjeldatavaks, nii et väga sageli tuleb appi võtta
teatav kõhutunne või tunnetus, et millest me õigupoolest räägime,
kui me räägime organismide vahelistest suhetest,
nii et mina saan väga hästi aru, miks Viktor Masing rabasse armus. Põhjus on, et see jäi lisaks kõigile oma kirjeldatud
seostele ka alati osaliselt salapäraseks. Jätkab Kalevi Kull. Ja need vanad kooslused, vanad metsad, vanad rikkunud kad,
niidud, võiks öelda, et nad on, kui me neid ära ei riku
või lõhu, väga püsivad või ka need konsortsiumi,
ta on seal püsivad.
Aga nagu elus ikka kõik natuke muutub, ei ole päris
ühesugune aastast aastasse, sest et elusorganismidel on ikka
natuke võime valida.
Muutub natukene ümbrus või tingimused, nad saavad valida
omale natuke kõrval oleva teise koha, teist liiki puu omale
pesa tegemiseks või ka teist liiki taime omale söömiseks. Niisugune väikene liikumine, vaheldumine on kogu aeg olemas,
aga huvitav on tähele panna, enamik meie looduse liike väga
palju ei liigu, on võrdlemisi väikese maatüki peal Ta
või meie sama saali suurune maatükk kusagil niidul.
Enamik liike elab kogu oma elu selle maatüki peal,
kes seal elab, sellise maatüki peal võib elada 1000 liiki.
Kui kõik putukad köitme, seened, kõikme mikroobid kõik kokku arvame?
Jah, terve elutsükkel põlvest põlve, ega nad palju rohkem ei
pruugigi liikuda, mõned liigid muidugi liiguvad rohkem. Mis on siis võib-olla selle jutu loogiline,
järgmine punkt on, et me võiksime pöörduda mõnede seoste juurde,
mis on väga vanad.
Ja üks niisugustest kooseluvormidest on meile tuntud samblikuna.
Samblikke on ikka teatud juba siis 19.-st sajandist kui
seene ja vetika kooselu vormi, kus seen moodustab sellest
nii-öelda sambliku kehast rohkem kui 90 protsenti aga tema
sees tema rakkude vahel elavad vetikad või teatud bakterid,
keda nimetatakse sinikuteks või tsüanobakterite. Eks see kooselu vorm on ilmselt väga arhailine.
Ja tänapäevaks on umbes 20 protsenti kõikidest
seeneliikidest moodustavad sambliku või öeldakse,
et nad on lihviniseerunud ja üks suur seened,
rühm kottseened nendest on siis koguni 40 protsenti neid,
kes elavad, eelistavad elada samblikuna,
võib siis öelda nii.
Ja mis nad seal siis teevad ja mis nad sealt saavad. Vetikas on muidugi nagu taim ikka tema fotosünteesib,
tema suudab panna kokku lihtsatest ainetest suhkrud
ja seda orgaanilist ainet kasutavad seened,
tähendab siis see seen, kes seal tema ümber on.
Samas seen pakub vetikale kaitset. Ja nüüd tuleb välja, et samblik sündis mitte sellest,
et seen tahtis vetikat välja tõrjuda või et vetikas seent
ära sõdida vaid hoopiski sellest, et nad leidsid,
et koos on mõnus ja asusid sümbioosi, moodustasid konsortsiumi,
kuhu võtsid veel külge pärm, seenegi üks teadlane,
kes seda aina looduse sõja kaudu kirjeldamise mudeli vastu
nüüd eriti võitlema hakkas või õigemini,
nagu ta ütleb, ikkagi põhjendusi otsima hakkas,
hakkas täpsemini uurima, kuidas need suhted siis looduses käivad. Oli Ameerika bioloog, lenn mar kuulis.
Just nimelt nüüd, kuidas ilmuvad uued tüübid organisme looduses.
Kas on nii, et see käib, et kui juhuslikult natukene üks
organism muutub, hakkab rohkem järglasi andma
ja tõrjub siis teised välja ja sellega ongi nüüd
evolutsiooniline muudatus sündinud.
Ütleb, et ei, vaadake väga, paljudel juhtudel ongi hoopis teistmoodi,
et see uuendus sünnib sellest, kui kaks tükki teineteist leiavad. Ja siis moodustavad seeläbi täitsa uue vormi,
nagu näiteks samblikud, aga veelgi enam lönmar kuulis oli see,
kes tõestas ära, et kõikide taimede, loomade
ja seente rakud on pärit sellest, et erinevad bakterite
rakud omavahel sümbioosi asusid.
Üks bakterirakk läks teise sisse elama ja moodustuski,
seda nimetatakse siis jõu karrivoodseks rakuks
ehk siis need on kõik need, millest siis koosnevad enamik
suuremaid organisme, mitte bakterid. Ja edasi siis need omajagu evolutsioneerusid tähendab,
et kõik meie põhilised elusolendite rühmad on tegelikult
sümbioosist pärit mitte omavahelisest sõjast. Just, ja kui siit veel edasi mõelda, siis on ju selge,
et hulkraksete organismide puhul ka meie keharakud peavad
tegema omavahel koostööd, vastasel korral ei tule sellest
asjast midagi välja.
Ja koguni suur osa haigusi selles just seisnebki,
et nad ei ta enam koostööd teha või ei tule see neil enam välja.
Muide see samblike näide on, on selle poolest ka huvitav,
et mida me igapäevaselt näeme, on, et samblikud on
suutelised tänusel sellele koostööle asustama selliseid pindu,
mida mitte keegi teine ei suuda. Täna hommikul mõtlesin, et võiks koristada ära ühe
vanarauast Castroli metsa alt aga selle peale olid asunud
elama samblikud.
Ja tundsid seal ennast nii hästi, et ma tegin läbi kiire
arvutuse roostetamise kiiruse kohta ja mõtlesin,
et koristan parem midagi muud.
Üks teine kooselu vorm, mis on ka väga vana,
arvatakse üle 400 miljoni. Minu arust vana on mükoriisa taimede toitumine koos seenega
võib vist öelda.
Ja siis vastavalt seente toitumine koos taimedega meie
soontaimedest või taimedest selles kitsamas tähenduses.
Väga suur osa on seotud ühe iidse seenerühmaga,
keda kutsutakse krohm seenteks, üle 80 protsendi kõigist
soontaimedest elab koos nendega.
Huvitav on see, et soontaimede enda mitmekesisus on ju väga
suur sadades tuhandetes liikides, aga neid krohv,
seeni. On olemas umbes 500 liiki. Ja kuidagiviisi on siis kujunenud niivõrd universaalne
kooselu vorm.
Et arvatakse koguni, et need seenekesed olid äärmiselt
olulised selleks, et taimed saanuks üldse maismaale asuda.
Põhjus on selles, et need taime juured seal veekeskkonnas
või mis iganes seal neil võis toitumiseks olla.
Ei kõlvanud selleks, et, et maismaal üldse hakkama saada.
Ja seeneniidistiku on väga palju peenemad kui mistahes ta
isegi taimede peen juured. Nii et ka tänapäeval, kui taimejuurte küljes on siis seen
moodustis või mükoriisa, siis selle kasu seisneb just selles,
et seen suudab tungida niisugustesse peenikestesse
ruumidesse ja saada sealt kätte vett ja mineraalaineid,
mida see taim omapäi sealt kätte ei saaks.
Ja meie metsades on parasjagu suur, nagu öeldakse,
seeneuputus.
Valdav osa sellest, mida me seal näeme, on tegelikult
sümbioosis puudega ja, ja on ekto mükoriisad
või moodustavad eraldi struktuure. Aga kui vaadata kogu taimeriigi mitmekesisust,
siis neid taimi, mis moodustavad Hektoomiku,
Riisat on, on väga väike hulk, enamik moodustavad seda
mükoriisad mingite hoopis raskemini nähtavate
ja hoopis mitmekesisemat rühmadega. Ja, ja muidugi selle kooselu juures tähtis on ka see märgata,
et sealt sünnibki koostöö.
No võtame või meie lepalepp elab koos kellega?
Nende mikroobidega, kes tema juurte peal on
ja väikesi mügaraid moodustavad nende vahel on koostöö,
lepp sööb õhust süsihappegaasi, aga tal on iseenesest oma
keha moodustamiseks veel ka lämmastikuühendeid vaja.
Neid ta ise õhust kätte ei saa. Aga need bakterid seal juurte peal, need saavad,
võtavad mulla õhust lämmastikku.
Needsamad bakterid jälle ei saa kätte süsihappegaasi
või õigupoolest süsiniku selle seest ja nüüd ongi,
bakterid saavad puust selle süsiniku toidu kätte
ja puu saab seente kaudu lämmastikku.
Nüüd on mõlemal mõlemad olemas.
Ja niisugune koostöö tegelikult vaatad, võib öelda,
et meie eneseorganism on ju ka niisuguses toredas koostöös
mõnes omapärases mõttes, sest vaat meie iga meie raku sees
peaaegu kõigi rakkude sees on veel teised rakud. Ja need teised rakud on mitu, Kondrid, mis on kunagi
nendesse rakkudesse elama läinud.
Muidugi umbes miljard aastat tagasi, nii kes olid teised bakterid.
Ja nüüd elavad siiamaani meie rakkudes.
Nii et me oleme ise ka mõndapidi sambliku moodi. Ja huvitav on nende mõlema toodud näitega nii sambliku kui
mükoriisa ka.
Et ühest küljest on mõlemal suhtel oma hind,
aga selgub, et siis see hind ei ole väga kõrge.
Tähendab, ühtpidi enam-vähem on, on kindlaks tehtud,
et taim, mis muidu toodaks nüüd süsiniku orgaanilisi
ühendeid ainult endale, kui ta elab koos seenega,
siis ta peab ära andma umbes 20 protsenti,
see on umbes nagu meie ülikooli üldkululõiv. Aga tänu sellele, nagu ka meie ülikoolis on meil võimalik
ilmselt teha asju, mida me ilma ei saaks.
Samblike puhul on väga huvitav see, et kuigi need
vetikarakud on istutatud sinna seene hüüvide vahele sinna
samblikud allusesse siis see efektiivsus,
millega nad kasutavad päikesekiirgust fotosünteesiks,
see langeb üpris vähe, tähendab, on leitud,
et samblike sees on vetikate võime püüda kinni valgust
või valguse energiat. Umbes kaks protsenti, suurusjärk on see umbes kaks protsenti
ja see suurusjärk on üpris sarnane, mis on soontaimedel?
See tähendab, et see vetikas ei kaota eriti midagi.
Küll aga nad võidavad selle, et nad saavad elada kohtades,
kus keegi teine ei saa ja minu meelest see on ikka üpris erakordne.
Kuidas on võimalik moodustada kombinatsioone,
kus hind on, aga hind on nii palju väiksem võrreldes selle kõigega,
mis sellest sünnib? Siinkohal jätkab Asko Lõhmus. Aed on väga huvitav kooslus.
Kui me räägime samblikest või räägime taimedest siis
tõenäoliselt üks esimesi kohti, kus inimene puutub,
sellega kokku, on aed või õu või park võib-olla ta ei lähe
neid otsima kusagile.
Ma ei tea, metsikusse loodusesse tingimata.
Kas aias, kas aias on kõik samamoodi või,
või võib-olla aiad üldse erinevad. No vot, kuidas me aias taimi kasvatame, enamasti on seal niimoodi,
et iga sinna istutatava lille või juurvilja ümbert rohime
umbrohu välja ja hoiame neid liigid seal väga lahus teineteisest.
Nüüd iseenesest võiks ju mõelda, et me võiks kasvatada seal
ka ilutaimede asemel neid oma looduse liike.
Aga nüüd on huvitav lugu, et osatakse kasvatada niimoodi
eraldiseisvalt neid üksikuid liike, kultuur lilli võrdlemisi hästi.
Aga kui proovida neid omi pärismaiseid liike kasvatada
ja siis see väga paljudel juhtudel ei tule hästi välja. No kui me nad sinna üksinda toome, istutame
või seemnest paneme, nad tihtipeale ei lähegi seal.
Nad vajavad kooslust. Paljudel liikidel peab olema mullas kindlasti vajalik just
neid seeni, millega nad, kellega nad on püsivalt koos alati
elanud mullaga.
Muld on pööraselt rikas erinevatest liikidest. Et me saame küll võime siis öelda jõuga kasvatada neid
üksikuid liike aias, aga kui me jõu ära võtame selle sisendenergia,
selle töö, mis me seal kogu aeg ise teeme,
mida me siis seal tegelikult teeme, meie teeme seal selle
kultuurtaimega koostööd, tema ekspluateerib meid.
Mulle tundub, aga kui mulla elurikkusest rääkida,
siis see on muidugi selles on avanenud täiesti uus pilt
pärast seda, kui võeti kasutusele tänapäevased
molekulaargeneetilised meetodid, mis uurivad seda,
millised pärilikkusainet, noh, tükid põhimõtteliselt mullas on. Me ei oska päris hästi jälgida kõiki neid pisikesi olendeid otse,
vaid me lihtsalt jah, määrame nagu selle,
et neist on seal mingi jälg järel.
Mis asi see on, mispärast peaks olema näpu täies mullas?
Tohutu mitmekesisus, me võiksime ette kujutada ju,
et piisaks oluliselt vähemast.
Väga huvitavaid avastusi on tehtud.
Näiteks Meiegi ülikooli teadlased on uurinud seda,
milline on bakterite ja seente tasakaal,
need on siis need pisikesed mikroorganismid,
kes mõlemad just nagu tegelevad lagundamisega. Mõlemad võivad seal olla ka mingisugustes suhetes hoopis
teiste organismidega.
Selgub, et nad 11 väga ei salli.
Noh, sallivad ja ei salli ka.
Seened teadupärast suudavad toota antibiootikume,
inimesed on ka seda enda heaks pruukinud,
seda nad teevad mullas ka.
Bakterid on siis niisugused, et, et need,
kes ellu jäävad, selle konkreetse antibiootikumi,
ka need seal siis ka elavad. Nii et näiteks on võimalik jälgida, kui palju on,
on seal mullas tasakaal parasjagu seente kasuks see,
kui palju nende bakterite kasvuks No aed või, või tegelikult igasugune haljasala,
seal kujuneb ka ükskõik, mis pind on, kui me selle jätame omapäi,
tasapisi mingi kooslus.
Aga kui nüüd tahta Sänna taastada pärismaist kooslust,
siis selle juures on väga suur vahe, kas me sinna toome
peale iksuse turbamullakihi ja laseme seal kasvama hakata või,
või. Ja no ma arvan, et kaevandusalad on, on üks selge näide ka
Eestis kust muld kui avakaevandusega on tegemist,
muld on ju eemaldatud, küsimus on, mis sealt pärast saab
ja kas see muld sinna tekib, kui, siis millise aja jooksul,
kas sealt midagi puudu on?
Meil on see veidi lihtsam, aga näiteks troopikas,
kus päikesekiirgus võib olla väga tugev on nii,
et see muld sinna niisama lihtsalt ei tekigi,
sest et kõik, mis seal on elus, tapetakse enne ära sellelt pinnalt,
mis on ära kooritud selle tõttu, näiteks selleks,
et taastada Troopikas kaevandusalale kooslust,
on vaja sinna viia muld või jätta muld ja omakorda see muld
peab olema ise elus. Selleks püütakse kasutada näiteks niisugust tehnikat,
kus kuhjatakse see muld ajutiselt suurtesse kuhjadesse
ja siis veetakse sinna kohale.
Loodetakse, et siis nendest niisugustest,
Mulla tuumikutest, kus eeldatavasti on kogu see mullaelustik
ellu jäänud, suudavad nad hiljem hakata sealt laiali,
levima igal juhul on loo moraal on see, et kui need koosluse
suhted on üks kord lõhutud, siis võib juhtuda,
et neid ei ole sugugi lihtne sinna tagasi panna. Ja siit me jõuame veel veel ühe huvitava teemani,
mis on see, et kui sinna jõuavad hoopiski mingid olendid,
kes seal kunagi varem pole elanud me nimetame neid tulnukliikideks,
mis sina arvad, kas kuidas me peaks suhtuma šaakalitesse
ja ameerika naaritsetesse ja muudesse tulnuk riikidesse,
kanada kuldvitsa, näiteks? No liigid ju igas paigas natukene vahelduvad
ja aega pisi ikka tuleb üks või teine liik juurde
ja mõni läheb mujale või, või kaob siit ära.
Niisugune tasa Picine koosluste rikastumine on korraga ka seotud,
nende võib öelda nende täiustumisega kooslused täiustuvad
ja tekib sinna järjest uusi suhteid.
Aga kui neid kooslusi päris ümber teha, ümber kujundada,
see on see muutmise viis, mis tihti kannab nime progress
siis juhtub väga sageli seda, et neid tulnukaid koguneb
sinna väga palju. Ja noh, nimetame seda siis umbrohuks või invasiivsete eksliikideks,
kus siis need probleemid tekivad.
Need muutused on kahesugused, muutused on niisugused,
mis asendavad või lõhuvad eelmise ära ja siis nagu üritavad
uut kujundada või teised, mis on tasapisi see täiustumisega,
mille puhul täiustumine on see, võiksime nimetamata täiustumiseks,
kus tasahaaval suhtestik rikastub. Ja nüüd, mis juhtub selle tulnukliigiga,
eriti kui inimene ta veel sinna toob, on need,
eks ole, ühel heal päeval maandub sinna mingi täiesti
tundmatu objekt.
Ja loomulikult astuvad kõik need erinevad tegelased temaga
mingitesse suhetesse, aga võib siis juhtuda,
et tema ei taha nendega suhetesse astuda
ja ja siis kujuneb välja midagi, mida keegi ei teadnud,
oodata näiteks nagu selline ühtlane kanada kuldvitsaväli,
mida võite näha kusagil Tartu ümbruses. Ja see ongi nüüd huvitav, et neid tulnukaid on inimeste
ümber palju aga vaat rabas ei ole umbrohtu.
Vanas metsas ka ei ole umbrohtu vana niidu peale ei lähe ka
eriti või Lilgi kasvama mõni üksik, seal on juba välja
kujunenud nii võrrade tihe ja täiuslik suhtes tõik,
et neil ei olegi sinna palju ruumi või kui mõni liik
lisandub siis tasapisi ja sobituvalt juba. Et see, mida me väga sageli näeme nii lühikeses ajaskaalas
looduses koostöö või kooselu kujul on see,
et ühed liigid või isendid võimaldavad tulla järgmistel
ja need kolmandatel ja nõnda edasi.
Looduse ehitab selle kaudu mitte ainult suhteid,
ta ehitab ka struktuure.
Võite ju ette kujutada, et kui põld jäetakse sööti,
sinna ilmuvad uued liigid, ühel hetkel ilmuvad sinna puittaimed,
siis hakkavad tasapisi kujunema sinna näiteks taimestiku rinded. Ja kuna rinde erinevates osades saavad elada jällegi
erinevad liigid, on hästi teada, et lindu tegi mitmekesisus,
metsas oleneb sellest, mitu rinnet seal selles puistus
põhimõtteliselt on, et kas on ainult rohurinne
ja ühekõrgused puud või seal on vahel veel põõsaid
ja teistsuguseid puid, rääkimata puuliikidest.
Ühesõnaga need kooslused ehitavad 11 samamoodi võib-olla
kõige muljetavaldavam malt võite näha seda näiteks korallidel. Need on ju elusorganismid ja nendel elavad teised
ja see mitmekesisus, mis seal kujuneda saab,
on, on pööraselt suur.
Lihtsalt see vajab aega.
Ja see, mida ta veel vajab, on, et ta vajab neid ehituskive,
need peavad kusagil olemas olema.
Meil võivad olla nii head kavatsused kuitahes näiteks
kujundada üks väga liigirikas kooslus. Aga kui kogu sellel ümbritseval maastikul neid liike enam ei ole,
Nende Lewiseid enam ei ole ja neid ei saa ka kusagilt sinna tulla,
siis seda kooslust lihtsalt ei kujune, kujuneb see,
mis saab kujuneda ja me nimetame seda liigifondiks,
mis meil siis parasjagu seal olemas ja võtta on.
Ja eks üks elurikkuse hävimise muresid seisnebki selles,
et kui see liigifond, see, millised ehituskivid tuleviku
jaoks üldse võtta on väga oluliselt väiksemaks jääb siis on
ka selge, et neid tulevikke saab olla oluliselt vähem. Looduses on väga mitmekesiseid suhteid.
Me võime näha olukordi, kus kooselu seisneb selles,
et üks putukas muneb teise sisse ja see,
see vastne sööb teise seest tühjaks, too sureb ära
ja tasakaal seisneb selles, et enne peab siis tegelane,
eks ole, jõudma järgmisse ja nõnda edasi.
Ja siis me võime näha selliseid vorme, kus mõnes loomas elab
sees parasiit ja, ja ma arvan, et ega ta seda parasiit väga
ei armasta. Ja sellest hoolimata elavad nad koos ja selles on teatav
talumine ja teatav tasakaal ja sellel parasiidil võib olla
omakorda niisugune funktsioon, et näiteks selle tõttu ei saa
see peremees liigi populatsioon kujuneda väga suureks.
Me võime jätkata, siin oli juttu nendest kasulikest suhetest,
ma tahan öelda, et me ei tea praegu, milline nendest
variantidest on inimene ja millega see lõpeb,
seda me ka ei tea. Ja ma arvan, et ei ole ühtki garantiid otseselt,
et inimene moodustab tasakaalulise koosluse.
Siit liigume me minu meelest edasi huvitava küsimuseni,
et mis on õieti kultuur, milleks meil seda vaja on?
Ja ma olen mõelnud ise umbes niimoodi, et kui inimene on oma
loomult see teise sisse munev, parasid toid,
eks ole, kes et loomult oleme me midagi,
mis ei saa moodustada stabiilset süsteemi,
siis võib-olla selleks on meil need kultuurihoovad. Et me saame välja mõelda, et vot niisugused me just olemegi
ja me peame tegema lihtsalt mõistusega midagi muud. Ongi nii, et kui inimesed oma inimühiskonnas on nüüd terve
20. sajandi mõelnud et me liigume hästi siis kui me
tarvitame rohkem energiat ja toome sellega
ja tõstame ringi ainet omale justkui paremat elu sel viisil saades.
See samal ajal vaesestab kogu seda kooslust.
Kui me kooslusse lisame ainet või energiat,
siis see viib koosluse vaesestumisele väga-väga üldiselt.
Energiat ei või aina juurde lisada. Energia tarvidust ei või suurendada, kui seda teha,
lõhub terviku varem või hiljem kindlasti ära. Näide sellest müko Riisaste krohv seentest,
mis siin enne oli need siis need pisikesed seened,
mis võimaldavad kasvõi põllukultuuridel kasvada looduslikult
looduslikul moel.
Kui sinna panna väetist, siis juhul kui seda väetist on ikka
kohe korralikult siis taimed loobuvad sellest koostööst.
No milleks vaja, eks ole, selle tulemus on,
et siis kui ükskord päriselt vaja on, esiteks siis ei ole
neid seeni seal enam ja teiseks kuna nagu öeldud,
need seeneniidistiku võimaldavad neil tõhusamalt korjata
üleskeskkonnast aineid ja vett, siis tegelikult,
kui nad neist loobuvad, siis kaotsi läheb sellest väetisest
jätkuvalt sama palju. Kuidas seda täpselt sättida niimoodi, et inimene ka hästi
saaks koos elada ülejäänutega, seda me täpselt ei tea.
Aga ajaloos tagasi vaadates on iseenesest huvitav märgata,
et inimesed on ikka alati aru saanud, et loodus mingis
mõttes on tervik.
Et see konstruktsioon, et ta tuleb juppideks võtta,
on rohkem, eks, analüütiline meetod.
Ja, ja niimoodi ka see, et loodus on suhete mõttes tervik,
ei ole sugugi võõras mõte. Seda on väga palju väljendatud.
Aga teaduslikku käsitlust sellest, et milline see tervik
just täpselt olema peab või milles ta isegi täpselt seisneb,
seda me alles loome ja minu ennustus on,
et me sellega mitte kunagi valmis ei saa.
Võib-olla see ilu mõiste aitaks meid. No ongi ju niimoodi, et ega see kaunis, millesse me armuda võime.
Me ei mõista seda üleni ja kõiges.
Aga me tajume ära, näeme ära, et selles on täiuslikus
ja tema eest tuleb alandlik olla.
Temalt saab õppida.
Rikaste koosluste eripära on, et nad saavad hakkama
tõepoolest kõigi aine ringetega omaenese täieliku koristamisega. Kui vaadata pikka muutumist jada, mida me näeme looduses,
noh, on see siis veidi lühemas näiteks siin Eesti ala
mandrijäätumise järgses ajaloos või veidi pikemas,
mis on juba mingi evolutsiooniline skaala,
siis see, mida me näeme, on, on pidev muutumine,
inimene võib ju ette kujutada, Ta loob või asendab need suhted,
mis loodusest võtta oleks justkui mingite omatehtutega.
Ta eesmärgipäraselt valib neid liike või olendeid,
kellega tal just parasjagu mingi funktsionaalne suhe
mingisugune mingisugune asi ajada on, et ta suudab seda teha. Aga vaadake, see peab toimima, mitte ainult täna,
peab toimima ka homme ja ülehomme.
Ja see on minu meelest miski, mis on mõistlik lasta loodusel
endal ära teha, sest loodusel on lihtsalt neid võimalusi
oluliselt rohkem.
Nagu öeldud, et kusagil seal ootab võib-olla oma aega üks bakter,
kellel ei ole seni olnud veel head rakendust tal on
võib-olla mingi asi seal olnud küll ajada. Ja siis ühel päeval muutub maailma hoopis teistsuguseks,
siis on tal järsku siis on ta nüüd järsku see ülesanne,
mida ta asub täitma ja nii on olnud sageli ka varem.
Ja minu meelest ainukene, mis meil siit üles korjata on see,
et et eimillestki ei saa tulevikku ehitada,
ehitada saab sellest, mis juba on.
Niisiis. Kõige täiuslikum kooselu on vanades kooslustes.
Vanad rikaste seostega paigapärased kooslused on need,
kes on kõige väärtuslikumad, need on, kellelt Eluviisi
õppida igas maakohas.
Nad on meist rikkamad.
Need on kaunid.
Neisse elukooslustes on väärt armuda.
Aga meie teadmised ja jutt on alati vaid osaline. Biosemiootik Kalevi kull ja ökoloog Asko Lõhmus kõnelesid
teemal koostööst looduses.
Muusika autor ja esitaja Maimu Jõgeda.
Ööülikool tänab koostöö eest Kehtna valla külaülikool Helen
Link ja Eesti kultuurkapital.
Saate panid kokku Külli tüli, Jaan Tootsen.
Aastal 2022.
